Kes ütles, et raha ei oska rääkida? Võrumaal Urvastes on ta oma sõna öelnud ning inimesed oma jutuga hiljaks jäänud. Ometi pole nad kaotanud lootust oma koduraba päästa.

Ess-soo asub Urvaste valla piiril ja hõlmab umbes 320 ha, millest 55 ha katab vana turbamaardla. Ess-soo looduslikul alal leidub madalsood, siirdesood, erilaadseid rabakooslusi, soosaarekesi ning kaks laukajärve. Soo on tuntud kui hea murakaraba, kuid rabas ja selle äärealadel kasvab hulganisti ka jõhvikaid, mustikaid, pohli ning seeni. Ess-soost on huvitatud paljud inimesed: kohalikud, kes koguvad sealt igal aastal oma marja- ja seenevarud, kuid ka turbakaevandaja. Tõsi, kaevandaja huvi ei saa kuidagi jätkusuutlikuks pidada. Plaanitud uus kaevandusala hõlmaks koos teenindusmaaga 100 ha soo kõige paksema turbakihiga osa, nii et kaevandamata jääksid vaid soo äärealad. Kaevandusega kaasnev veereþiimi muutus aga hävitaks ka sealsed kooslused.

Kuidas kõik alguse sai? 2004. aasta suvel levis Urvastes kuuldus, et valla ainuke raba Ess-soo kaevatakse üles. Huvilised asusid asja uurima. Võrumaa keskkonnateenistusest saadi teada, et too oli teinud otsuse anda osaühingule Ketal Võru maavara kaevandamisluba juba 2002. aasta oktoobris. Urvaste vallavalitsus oli oma nõusoleku kaevandada andnud veel varem, aastal 2000, väites küll hiljem, et andsid omateada vaid nõusoleku taastada kaevandus endisel alal, mitte seda laiendada.

Miks kuulsid kohalikud elanikud kaevandusplaanidest alles aastaid pärast neid otsuseid? Teade kavatsuse kohta kaevandada Ess-soost turvast ilmus 2002. aasta sügisel Äripäeva lisalehes Ametlikud Teadaanded. Ent kohalikes raamatukogudes Äripäeva ei käinud, Interneti levik oli tollal aga veel väga piiratud. Riigikohtu halduskolleegium leiab oma tänavu aprillis välja antud määruses, et tuleb “teavitada isikuid seaduses sätestatust intensiivsemalt, kui on ette näha, et üksnes seaduses sätestatud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid”. Seega võib tulevikus loota, et kohalikke elanikke teavitatakse seda laadi juhtumite puhul aegsamini, kuid Ess-soo puhul see otsus enam ei aita.

Ess-soo loodusväärtused. Võrumaa keskkonnateenistus ei nõudnud turbafirmalt keskkonnamõjude hindamist, sest kaevandamiseks plaanitud ala jäi alla kohustusliku 150 ha piiri. Ka ei teinud ega tellinud keskkonnateenistus ühtegi inventuuri Ess-soo kohta.

2004. aasta septembris loodi seltsing Roheline Urvaste, kes hakkas omal algatusel kutsuma Ess-soosse spetsialiste. Nii on Tarmo Evestus ja Sergei Põlme leidnud Ess-soost 11 looduskaitsealust linnuliiki: teder, metsis, sookurg jt. Leitud on kaks kaitsealust taimeliiki: karukold ja roomav öövilge. Eksperdiarvamuse soo kohta on esitanud Jaanus Paal, Mati Ilomets ja Eerik Leibak. Kõik asjatundjad leiavad, et soo väärib kaitset vähemalt kohalikul tasandil. Veel enam, eksperdid kinnitavad, et Ess-soo loodeosa siirdesool on ka üleeuroopaline kaitseväärtus ning piirkond sobiks igati Natura-alade võrgustikku. Ess-soo rabakooslused on üsna väärtuslikud kas või selle poolest, et älveraba elemente tuleb Lõuna-Eesti kõrgustike väikesoodes harva ette.

Kohtusse. Tänu Eestimaa looduse fondi tasuta keskkonnaõigusabile ning keskkonnajurist Kärt Vaarmarile oli seltsingul julgus ning võimalus võtta 2004. aasta sügisel jalge alla kohtutee Võrumaa keskkonnateenistuse vastu. Väga suureks innustuseks oli 2002. aasta oktoobrikuu Eesti Looduses ilmunud Ahto Kaasiku artikkel, kus ta kirjeldas Rannu (Kestla) raba juhtumit. Abilisi oli veelgi: 2004. aasta augustis-septembris koguti Ess-soo kaitseks üle 2000 toetusallkirja, neist üle 500 Urvaste vallast.

Pikk kohtutee on toonud nii võite kui ka kaotusi. Viimases astmes jäi seltsing kaotajaks: Riigikohus leidis, et seltsingul pole õigust vaidlustada haldusakti, mis on välja antud kaks aastat enne seltsingu loomist. Samas lõi kohus ka pretsedendi: esimest korda tunnistati seltsingute kaebeõigust (seltsing on oma olemuselt mitteametlik ühendus!) keskkonnaasjades.

Ess-soo kohalik kaitseala? Looduskaitseseadus on andnud kohalikele omavalitsustele võimaluse väärtustada loodusobjekte, luues neile kaitsealad. Ess-soo looduskaitseväärtust on rõhutanud kõik eksperdid. Rääkimata selle väärtusest kohalike elanike puhke-, marja- ja seenekohana. Isegi Võrumaa keskkonnateenistus, kelle vastu seltsing kohut käis, kirjutas oma vastuväidetes: “Mitmed eelnevalt viidatud eksperdid on juhtinud tähelepanu Ess-soo lokaalsele tähendusele. Kui Urvaste vald seda seisukohta jagab, siis oleks võinud ta juba asutada kohaliku looduskaitseala.”

Ettepaneku luua kohalik Ess-soo kaitseala esitasid Urvaste vallavalitsusele 2007. aasta veebruaris seitseteist kohalikku ettevõtjat ja kõik seitse Urvaste valla ühiskondlikku organisatsiooni. Looduskaitseseaduse järgi tellis vald Eerik Leibakult eksperdihinnangu, millest nähtub, et kaitse alla võtmine oleks igati põhjendatud. Samuti toonitab ekspert, et Ess-soos leidub üleeuroopalise tähtsusega kooslusi ning soovitab teha keskkonnaministeeriumile ettepaneku võtta need kooslused Natura-alade võrgustikku. Koos eksperdihinnanguga on valminud ka Ess-soo kaitse-eeskirja kavand.

Raha hääl. Teiste seas kirjutasid kaitse alla võtmise ettepanekule alla ka seitse vallavolikogu liiget. Tänavu märtsis volikogu koosolekul hääletas kaitseala loomise poolt aga vaid kolm liiget üheteistkümnest. Arvatavasti põhjustas meelemuutuse mõnede vallavolikogu liikmete kohtumine Tartu soojaärimehe Tiit Veeberiga, kes rääkis volikogulastele, kuidas Euroopa kohus temale Eesti riigilt mitu miljonit krooni kahjutasu välja mõistis. Seltsingu liikmeid ega keskkonnajuristi sellele kohtumisele ei lubatud, samuti ei tahetud kuulda seltsingu teavet selle kohta, et Veeberile mõisteti kahjutasu välja hoopis teist laadi põhjustel.

Vallavolikogu otsustas, et ei võta Ess-sood maastikukaitse alla, sest kardetavasti võivad sellega “kaasneda suuremahulised rahalised kohustused Urvaste vallale”. Kardetakse, et kaevandust plaaniv firma Ketal Võru OÜ kaebab vallavolikogu kohtusse ning vallal tuleb firma saamata jäänud tulu ja investeeringud kinni maksta (firma 2006. aasta majandusaasta aruandest võib küll välja lugeda, et investeeringuid tehtud ei ole). Kuigi vallavalitsus tellis Aivar Pilve advokaadibüroolt hinnangu, mis toetab Ess-soo kaitseala loomist ning peab suurte kulude ohtu vallale vähetõenäoliseks, ei tekitanud isegi see volikogu enamuses usaldust. Ess-soo loodusväärtustel ja raba kaitseks kogutud toetusallkirjadel ei olnud samuti kaalu.

Volikogu otsus ei tuginenud ühelegi analüüsile ega arvutusele, vaid lihtsalt oletusele. Nii polnud see Rohelise Urvaste hinnangul piisavalt motiveeritud ning seltsing vaidlustas otsuse. Vaidele koguti 41 toetusallkirja kohalikelt elanikelt. Paraku lükkas 21. mail peetud uus koosolek vaide tagasi. Vaide vastu hääletanud volikogu liikmed heitsid seltsingule ette, et kaitseala asutamist pole taotletud riiklikul tasandil. See oleks valla päästnud kardetud kohtuteest ja kuludest. Üks volikogu liige arvas, et turbafirma on seltsingu ära ostnud, lubades neile osa vallalt kohtus välja nõutavast rahast.

Mis edasi? Kuna Urvaste vallavolikogu ei soostunud looma Ess-soo maastikukaitseala, tuleb seltsingul tõsiselt kaaluda vallavolikogu otsuse vaidlustamist kohtus. Kuigi see on viimane asi, mida seltsing teha tahaks. Enne seda, kui ähvardav trahvioht esile manati, on vald igati toetanud seltsingut ning Ess-soo hoidu. Valla 2004. aastal vastu võetud arengukavas on kirjas, et volikogu ning vallavalitsus toetavad soo säilimist senisel kujul. Nüüd aga tundub, et see toetus jääbki vaid sõnadeks.

Seltsingu Roheline Urvaste liikmed on teinud ära suure töö: kogunud Ess-soo loodusväärtuste kohta andmeid, kirjutanud artikleid ja pidanud ettekandeid, teeninud kohturaha, müües laatadel pannkooke ja käsitööd, korraldanud Ess-soos loodus- ja õpperetki õpilastele ning täiskasvanutele nii oma vallast kui ka väljastpoolt seda jne. Kuid vahel tabab ka meid jõuetus: vägisi ei saa ju panna inimesi keskkonnast hoolima. Kurvad mõtted on kindel märk sellest, et vaja on seltsingu liikmed taas kokku kutsuda ning meeleolukas koosolek või rabaretk Ess-soosse maha pidada. Siis on jälle jõudu edasi minna. Loodetavasti jõuame ka tänavu tavaks kujunenud ühisele jõhvikaretkele!

Toimetus palus OÜ-lt Ketal Võru ning Urvaste vallavolikogult arvamust juhtumi kohta. OÜ Ketal Võru ei soovinud midagi öelda. Kaitseala vastu hääletanud volikoguliikmetelt saime põhjaliku seletuskirja, mis kinnitas, et tõepoolest oleks neilgi kaitseala üle hea meel, kuid turbafirma hoiatus asi kohtusse kaevata ning ülikõrged hinnad õigusturul ei lubanud poolt hääletada. Kirjas märgitakse, et riik on andnud loa Ess-soos turvast kaevandada ning ei ole seda liitnud Natura 2000 loodusalade võrgustikku. Rohelisel Urvastel soovitatakse kaitseala taotleda riigi tasandil. Valla juhtkonna katsed riigilt abi saada on seni läinud vett vedama: möödunud aasta detsembris saatis vald kirja maa-ametile, vastuses paluti kaitseala mitte luua enne, kui keskkonnaministeerium on saatnud oma seisukoha. Siiani pole seda tulnud, hilisemad kirjad maa-ametile ja keskkonnaministeeriumile on jäänud vastuseta.

“Mille arvelt peaks vallavalitsus/volikogu raha kohtuskäimiseks võtma? Kas meie lasteaia ja kooli arvelt või meie sotsiaalset abi vajavate inimeste arvelt? Kas me peaksime kohtuskäimise jaoks hoopis pangast raha laenama, sest jätkuv majanduslangus sunnib ka meid püksirihma pingutama? Jätame seisma asulate pumbajaamad? Me ei tea, kui palju võib maksma minna kohtuskäimine ettevõtte vastu. See võib maksta meile summasid, mida meie järeltulevad põlved maksavad mitmeid aastaid,” on kirjas seletuskirjas.