Eesti kagunurka ilmestavad pilkupüüdvad maastikud: maalilised kuplid, sügavad ürgorud, sood, kuid ka püstjad liivakivipaljandid ja hulk teisi geoloogilisi monumente.

Kui Võrumaa põhjaosa on veel osa Kagu-Eesti lainjast moreentasandikulisest lavamaast, siis enamiku ülejäänud alast hõlmab Haanja kõrgustik. Maakonna loodeossa ulatub Otepää kõrgustik ning lääneosast piirab seda Karula kõrgustik. Viimast eraldab Haanja kõrgustikust maaliline Võru-Hargla nõgu, Karula põhjaosa piirab aga Võru-Petseri ürgorg. Peale moreenküngaste liigestab Võrumaa kaguosa veel Rõuge ürgorg, mille veerude kalle ulatub 40 kraadini ja oru sügavus 60 meetrini.

Haanja kõrgustik on kuhjeline saarkõrgustik, mis jätkub Lätis Alûksne kõrgustikuna. Kõrgustik võtab enda alla ligikaudu 2500 km2, keskmine kõrgus küündib 200 meetrini. Suurte küngaste laed ulatuvad merepinnast üle 250 meetri kõrgemale ning nende suhteline kõrgus jääb 25–60 meetri vahemikku. Kõrgeim küngas on Suur Munamägi, mis küündib merepinnast 318 meetri kõrgusele, tema suhteline kõrgus on aga 62 meetrit. Küngaste nõlvade kalle on Haanja kõrgustikul tavaliselt 12–30 kraadi, ulatudes mõnes kohas ka 40 kraadini. Seda tüüpi maastikud ongi tekkinud geoloogilises mõistes kõige hilisemate looduslike protsesside käigus. Olulist rolli etendasid umbes 12 000 aastat tagasi taganenud mandrijää, jää sulamisega seotud setete ümberpaigutumine ning hilisemad veega seotud protsessid.

Pinnakattes on moreen ja mandrijää sulaveesetted. Maakoore võib jaotada kolme ossa: pinnakate, aluspõhi ja aluskord. Neist kõige pealmine kiht – pinnakate – koosneb Võrumaal moreenidest ja mandrijää sulamisvee setetest, viimased on iseäranis ilmekalt levinud Haanja kõrgustikul. Geoloogiliste puurimiste käigus on pinnakattest leitud nelja jääaja moreene ja setteid. Mandrijää sulamisvee setetest võib olulisemaks pidada fluvioglatsiaalseid (liustikujõe) liivasid ja kruusasid ning limnoglatsiaalseid (jääjärvelised) liivasid ja savisid. Moreenidest kõige ülemine on punakaspruun rähksavi, sellele järgneb hall ja seejärel pruun rähksavi. Mitme mattunud oru põhjas on teada aga ka neljas moreenikiht: hall savirähk. Tavaliselt ulatub moreenikihi paksus mõnest meetrist kuni 20–40 meetrini, kuid paiguti võib see olla veelgi tüsedam – Suure Munamäe kohal umbes 80 meetrit. Kvaternaarisetete kihi kogupaksus ongi suurim Haanja kõrgustiku alal, ulatudes seal kohati 150 meetrini, Suurel Munamäel isegi 160–180 meetrini.

Haanja kõrgustikul domineerib irdjääs kujunenud reljeef. Kõrgustikult lähtuvad radiaalselt kunagise jää sulamisvee äravooluga seotud orud, nagu Kütiorg, Pärlijõe, Rõuge ja Piusa org. Selles maastikus asub Eesti sügavaim järv – Rõuge Suurjärv (38 meetri) ja kõrgeimal paiknev järv – Tuuljärv (257 meetrit ü.m.p.). Peale nende kuulub Võrumaa järvedele veel üks Eestimaa tipptulemus: Rõuge Liinjärves ulatub järvemuda lasundi paksus 20,5 meetrini. Selle ja paljude teiste järvede setteid võib vaadelda loodusliku arhiivina, kuhu talletub teave veekogu ja selle ümbruse ajaloo kohta. Nõnda on Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi teadurid (Siim Veski töörühm) viimastel aastatel uurinud Lõuna-Eestis unikaalseid aastakihilisi järvesetteid ehk varve, sama laadi uurimistööst võib lugeda ka Eve Niinemetsa kirjutisest (vt. lk. 58–63).

Teatud järvedes on settimine korrapärane: kevadel tekib lumesulamisvee sissekandest heleda värvusega valdavalt mineraalainest koosnev kihike ehk varv, külmaperioodil seevastu aga tumedam varv. Kuna orgaanilise aine omadused olenevad erosioonist, vooluhulgast ja toonasest kliimast, on järvemuda põhjal võimalik teada saada mõndagi minevikus aset leidnud kliimasündmuse kohta. Näiteks Rõuge Liinjärve setete puhul saab aasta kaupa minna kuni 10 000 aasta tagusesse aega; on võimalik teha kindlaks läbilõike osad, mis kajastavad väikese jääaja külmenemist (1350–1850), keskaja soojenemist (900–1350) ja sellele eelnenud külmaperioodi. Järvesetetes leiduva õietolmu abil saab hinnata ka toonase taimestiku muutusi ja inimtegevust piirkonnas. Rõuge ürgoru järvede uuringute põhjal on selgunud, et praegusajal on maastik Haanjas võrdlemisi metsastunud. Näiteks 1935. aastal oli see tänapäevasest palju avatum ning rohkem oli põllu- ja karjamaad, aastal 1750 oli maastik aga veelgi lagedam, kuna hariti aktiivselt maad.

Markantsed Devoni müürid. Küllap paljud on käinud vaatamas Piusa ja Võhandu jõe liivakivimüüre või Piusa klaasliivavälja. Need on otseselt seotud Eesti aladel Devoni ajastul aset leidnud geoloogiliste sündmustega. Mis siis tollal juhtus? Kuidas on tekkinud need tähelepanuväärsed liivakivimüürid?

Devoni ajastu algas 416 miljonit aastat tagasi ja lõppes 359 miljonit aastat tagasi. Selle ajastu algusesse jääb üks Maa ajaloo suurimaid ookeanide regressioone ehk taandumisi: Devoni ja Siluri vahetusel toimunud intensiivsed tektoonilised liikumised kergitasid kõrgele tollased mandrid, mida aegamööda kulutasid vesi, tuul ja muud loodusprotsessid. Skandinaavias paiknenud mäeaheliku kulutamine andiski materjali liivade kuhjumiseks praegustel Lõuna-Eesti aladel.

Eesti ala asus Devonis Baltika nime kandval mandril üsna ekvaatori lähedal, kus naabriteks olid praegusaegse Põhja-Ameerika, Gröönimaa, Teravmägede, Inglismaa alad ja osa Venemaast. Devoni ajastu paari esimese miljoni aasta jooksul uhtis meie ala soe madalmeri, mis oli osa Lõuna-Eesti ala hõlmanud basseinist – siin settisidki liivalasundid.

Kesk-Devoni ajal laius meie alal vahelduva veereþiimiga meri, kus kuhjusid erisugused setted. Peale valdavate liivakivide leiab läbilõikes savisid, dolomiitseid mergleid, paiguti ka lubjakive. Kesk-Devonis hakkas mereline bassein uuesti madalduma ning merelised olud vaheldusid mitu korda maismaalistega. Sel ajal settisid savikate kihtidega vahelduvad liivakad setted, mille paksus Võrumaal on üle 200 meetri. Tegu on põhiliselt madalmeres ja jõgede deltapiirkonnas tekkinud setetega. Aegade jooksul tsementeerunud liivasetend paljandubki Võrumaa mitme jõeoru kaldal kõrgete müüridena.

Uus mere pealetung, mis algas Ülem-Devonis, haaras vaid Eesti kaguosa, seega eeskätt Võrumaad. Sellest ajast on teada karbonaatkivimid, mida nüüd võime leida laiguti vaid Võrumaa kaugemas kagunurgas.

Elusorganismide arengu poolest on Devoni ajastu revolutsiooniline. Eelkõige väärib tähelepanu suurte maismaataimede teke (taimejäänuseid leiab Piusa liivakivistki); hakkasid levima metsad, arenema maismaaloomad, eelkõige putukad ja ämblikulaadsed. Juba varem ilmunud algelised selgroogsed ja kalad saavutasid Devonis märkimisväärse arvukuse. Devoni kalad meenutavad tänapäeva kalu ainult osaliselt. Iseäranis rohkelt leidus suurte luuplaatidega kaetud kohmakaid rüükalasid, kuid meres ujus ka märksa paremini liikuvaid, soomuskattega kaetud liikide isendeid. Devoni keskel ilmusid esimesed kahepaiksed isendid, kellel ujumisorganite kõrval hakkasid arenema jäsemed. Paljudes meie Devoni paljandites võibki üsna sageli leida erisuguseid kalafossiile. Peale rahvusvaheliselt tuntud leiukohtade, nagu Aruküla, Tori, Kallaste, tasub esile tuua ka Jõksi ja Kalmetumäe paljandeid Piusa paremal kaldal. 14 meetri kõrgusest Kalmetumäe müürist on teadlased leidnud peaaegu kõikidele Baltimaadele iseloomulike Kesk-Devoni lõuatute kalalaadsete ja kalade skeletiosi. Mõlemast müürist on välja tulnud ka Devoni-aegseid kivistunud taimeosi. 2002. aastal leiti (Elga-Mark Kurik) Jõksi paljandist lihasuimse röövkala ligikaudu 30 cm pikkune alalõualuu. Need leiud näitavad selgelt, kui suur teaduslik väärtus on Võrumaa Devoni liivakividel.

Võrumaa maastikuline omapära, samuti maapõuerikkused kujunesid suuresti just Devoni ajastul. Tõsi, praegu tarvitusel olev Piusa liivakarjäär jääb küll Põlvamaale, aga heledat, väikese rauasisaldusega kvartsliiva jagub ka Võrumaal. Piusa, Imara-Tabina ja Kaku leiukohtade kvartsliivakivile on ammu rakendust leitud. Nimelt saab suure, üle 95% ränidioksiidi sisaldusega kvartsliivast edukalt toota klaasi. Liiva saab kasutada ka vormiliivana tulekindlate valuvormide tegemiseks. Devoni savisid on valmistatud telliseid mitmel pool Eestis ja ka näiteks Missos, kus üksiti tehakse savinõusid. Võrumaa Ülem-Devoni lubjakive on kasutatud lubjapõletuseks ja ehituskividena (Tiirhanna murrud), kuid kavas on hakata tootma ka killustikku.

Võrumaa Devoni kivimitel on kindlasti suur väärtus geoturismis. Loodus- ja matkahuvilistele võiks soovitada Piusa matkarada (maalilised liivakivimüürid, järsk ürgorg), Peetri jõe maastikukaitsealal kulgevat rada (näeb nii liivakive kui ka Devoni karbonaatseid kivimeid) ja liivakivist välja voolavaid allikaid Uue-Antsla külas.

Mis jääb Devoni kivimitest sügavamale? Peale Devoni liivakivide ja karbonaatsete kivimite on Võrumaa maakoores peidus veel mõndagi huvitavat. Teavet sügavamate maakoorekihtide kohta on saadud 1960–1970. aastatel tehtud puuraukudest. Suurim aluspõhja settekivimite kogupaksus on näiteks saadud Hino puuraugust, kus see ulatub vähemalt 544 meetrini.

Vahetult Devoni kivimite alla jäävad Ordoviitsiumi ajastu kesk- ja hilisperioodil settinud setted ehk siis praegused dolomiidid ja dolomiidistunud liivakivid ning liivakivid. Nende kihtide all paiknevad omakorda Kambriumis settinud liivad ja savid, mis on praegusajaks muutunud liivakivideks ja aleuroliitideks. Kambriumi ladestu kivimite paksus Võrumaal jääb umbes vahemikku 20–45 meetrit.

Kambriumi kihtide all lamavad Ediacara ladestu (vana nimetus Vend) terrigeensed kivimid (liivakivid, aleuroliidid), mille paksus näiteks Hino ja Luutsniku puuraukudes on umbkaudu 14 meetrit.

Võrumaa aluskorra kristalsed kivimid. Settekivimite all asuvad kristalsed metamorfsed ja magmakivimid. Kristalsed kivimid moodustavad Eestimaa aluskorra, kuid nad ei paljandu meil kusagil. Kõige lähemal maapinnale on need Põhja-Eestis, jäädes seal paarisaja meetri sügavusele. Siinkohal on hea teada, et Põhja-Eesti aluskorraga sarnased kivimid ulatuvad maapinnale Soomes. Liikudes aga meie alal põhjast lõunasse, kasvab aluskorrakivimite sügavus ühtlaselt, Läti piiri ääres paiknevad need juba üle 500 meetri sügavusel.

Võrumaa kristalsed kivimid on paleoproterosoilise vanusega (1,8–1,7 miljardit aastat), need on läbi teinud võrdlemisi tugeva metamorfismi (kõrge rõhk ja temperatuur), geoloogid nimetavad sellist metamorfismi granuliitseks. Kivimid koosnevad peamiselt erisugustest gneissidest, millele lisanduvad graniidid ja gabrod. Maakonna lõunaosa aluskorda ilmestab ida-läänesuunaline Mõniste–Lokno kerkestruktuur, kus aluskorrakivimite plokid on järsult tõstetud mitusada meetrit (vt. # 1). Siin ulatub kristalsete kivimite sügavus kohati vaid 230 meetrini maapinnast. See aluskorraline kerkestruktuur on arenenud Siluri ajastu lõpus ja Devoni algul. Plokiti tõusuliikumine on jätnud olulise settelünga peal asuvate settekivimite läbilõikesse, näiteks ei leia sealt Siluri kihte. Piirkonna kerkimine jätkub ka tänapäeval, kusjuures kõige intensiivsemalt tõuseb kerkestruktuuri põhjanõlv: 0,5–2 mm aastas. Sellised kerkeliikumised mõjutavad kahtlemata piirkonna erosiooniprotsesse ja jõeorgude edasist arengut.