Eesti Looduse fotov�istlus
2008/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/7
Pulli asula avastamislugu

Umbes nelikmmend aastat tagasi tehti mrkimisvrne avastus: Prnu je paremal kaldal Sindi linna lhedal leiti Eesti vanim asulakoht Kunda kultuuri kuuluv Pulli asula. Tasub meenutada, mismoodi rajati leidude uurimise jaoks oluline radiossinikulabor ning kuidas ldse juti Pulli asula jlile.

Eesti vanim seni teadaolev kiviaja asulakoht paikneb Prnu je phjakaldal Sindi raudteesillast lalpool Pulli kla juures. Juba enne selle asula avastamist 1967. aastal, oli mdunud sajandi alguskmnenditel Prnu je alamjooksult tulnud vlja hulgaliselt arheoloogilisi ksikleide. Toona olid nende kogujateks peamiselt saksa soost asjaarmastajad [5]. Neid juhuleide asus 1920.1930. aastatel kirjeldama ja sstematiseerima, kuid ka ise materjali koguma arheoloog Richard Indreko, kes kuulus eesti professionaalsete arheoloogide esimesse plvkonda [2]. ksiti korraldas ta Pulli mbruses mned proovikaevamised, ent kindlat asulakohta tal leida ei nnestunud. Kogutud andmed avaldas Richard Indreko oma doktorit phjal 1948. aastal ilmunud monograafias Rootsis.

Radiossinikulabor oli oluline lli. Pulli asulakoha avastamise ja dateerimisega on olnud tihedalt seotud Tartu zooloogia ja botaanika instituudi radiossinikulabor, mistttu tuleks heita pilk ka selle asutuse ajaloole ning tegevusele.

Seesugune laboratoorium loodi instituudi tolleaegse zooloogiasektori juhataja Kalju Paaveri algatusel: ta soovis oma doktorits uurida Baltikumi imetajate arengut [10], kuid ts kasutatav materjal luuleiud olid philiselt saadud arheoloogilistelt kaevamistelt. Nnda tekkis vajadus nii ksikleide kui ka nende leiupaiku usaldusvrselt dateerida. Kige kohasemaks vanuse mramise viisiks peeti radiossinikumeetodit, mille oli toona alles hiljuti avastanud ameerika teadlane Willard Frank Libby [7]. Selle, tnapeval paljudel teadusaladel laialt kasutatava meetodi, nn. aatomkalendri loomise eest anti Willard Frank Libbyle 1960. aastal Nobeli preemia.

Laborit hakati TA zooloogia ja botaanika instituudi juurde rajama 1957. aastal. See oli aeg, mil kik tuumauuringute ja radioaktiivsuse mtmisega seotud td olid Nukogude Liidus salastatud. Kuigi radiossinikumeetodil polnud mingit sjalist thtsust, oli ligips radioaktiivsuse mramisega tegelevatele asutustele raskendatud. Samuti polnud kuigi lihtne hankida seadmeid, sestap tuli suurem osa loodusliku radioaktiivse ssiniku mramiseks vajalikest seadmetest valmistada kohapeal, tuginedes peamiselt vaid Lne vljaannetes kirjutatud artiklitele. Ent suurim mureallikas oli aparatuuri olulisema osa kvaliteetsete fotoelektronkordistite saamine. Raskuste kiuste ja mningate tutvuste kaudu nnestus need hest erikonstrueerimisbroo tkojast siiski hankida.

1959. aastaks oli aparatuur komplekteeritud, metoodika omandatud ja esimeste proovide vanusedki mratud [8]. Tolleaegses Nukogude Liidus oli sraseid laboreid vga vhe koos Tartu laboriga vaid kolm. Seetttu oli nudlus radiossinikudateeringute jrele kllaltki suur ning aastatega see jrjest kasvas. Sestap tekkis peagi vajadus siinset laboratooriumi laiendada: vtta tle rohkem spetsialiste ja hankida juurde seadmeid, peale selle oli vaja pidevalt tiendada dateerimismetoodikat. Kui labori rajamise aastail olin selle ainus koosseisuline ttaja, siis 1960. aastaks oli palgale vetud T keemiaosakonna lpetanud Evald Ilves ning 1963. aastal samuti T lpetanud keemik Jaan-Mati Punning. Peatselt kujunes meil vlja temaatiline tjaotus [1]: Evald Ilvese hooleks jid Holotseeni arenguga seotud proovid, Jaan-Mati Punning tegeles lem-Pleistotseeni ja Balti mere kronoloogiaga, mina aga dateerisin philiselt arheoloogilisi proove [4].

ks labori t thiseid on dateerimisaparatuuri hankimine vlisfirmalt Nuclear Enterprise ning maailma tippkvaliteediga Inglise elektroonikaseadmeid ja muusikainstrumente tootva firma EMI fotoelektronkordistite kasutuselevtt. Jaan-Mati Punningu algatusel hakati rakendama uue dateerimispreparaadi benseeni snteesi, mis omakorda vimaldas tunduvalt parandada mramistpsust [11].


Esimesed Pulli leiud juavad laborisse. 1967. aasta algul ti Eesti geoloogia valitsuse trhma juht Kalju Kajak laboratooriumi Jaan-Mati Punningu ktte kolm proovi, mis olid vetud Prnu je kaldalt Sindi asula lhedalt. Proovide ettevalmistamise kigus mrkas Jaan-Mati Punning nendes sisalduvaid looma- ja kalaluu tkikesi. Tekkis kahtlus, et luukillud visid ehk sattuda sinna inimtegevuse tagajrjel. Seeprast otsustati proove nidata professor Kalju Paaverile, kelle vitel olevatki tenoliselt tegu inimktega purustatud luuosakestega.

Nende jrelduste phjal vis teha pneva oletuse: on saadud jlile uuele muinasaegsele asustusele. Sel juhul viitaks leid toona teadaolevatest tublisti vanemasse aega kuuluvale asulale. Peagi kinnitasid oletusi ka radiossinikulaboris saadud dateerimisandmed: turbaproov 9300 75 14C ehk radiossiniku aastat, puiduproovid 9575 115 ja 7600 120 14C aastat [1].

Tulemustest teavitati ka tuntud kiviajauurijat Lembit Jaanitsat ning juba sama, 1967. aasta suvel tegi ta leiukohas esimesed proovikaevamised. Kuigi esialgu saadud leidude arv oli tagasihoidlik vaid kmne mber polnud enam kahtlust, et muistsel ajal oli siin tepoolest olnud inimasula. Nnda avastatigi mitme eri valdkonna asjatundjate histna uus ja htlasi Eesti vanim asulakoht.


Tegu on Phja-Euroopa unikaalseima asulapaigaga. Pulli asula juures on Lembit Jaanitsa eestvttel kaevetid tehtud veel aastail 19681973 ja 19751976 [3]. Kaevamisi raskendas asjaolu, et kultuurikiht paiknes paarimeetrise liivakihi all, mis tuli enne eemaldada. Kuigi see kiht oli sna huke (1015 cm) ja tenoliselt hilisema Antslusjrve veetaseme tusuga osaliselt ra uhutud, saadi meie muinasaja uurimiseks andmeid, mis muutsid tunduvalt senist ettekujutust keskmise kiviaja algusest ja asustusest kogu Baltikumis. Olgugi et piirkonnast tuli vlja vrdlemisi vhe leide (1175 eset) ja rohkesti kivittlemise tootmisjke, on see kogum siiski kllalt mitmekesine ja sealjuures hindamatu teadusliku vrtusega. Nende phjal oli vimalik saada aimu ligikaudu 11 000 aastat tagasi elanud esivanemate ainelisest kultuurist. Leidude hulgas oli peamiselt tulekivist, luust ja sarvest esemeid, kige rohkem just tulekivist asju: kvitsaid, nuge, nooleotsi, uuritsaid [5].

Huvitaval kombel on kiviesemete hulgas kllalt palju nn. mustast tulekivist valmistatud leide. Seda tulekivi Eestis looduses ei leidu, kll aga Valgevenes ja ka Luna-Leedus. Seetttu on uurijad arvanud, et kivi on kaasa toonud esimesed Eesti alale saabunud asukad, nende hulgas ka Pulli kiviaja asula ktid ja kalastajad. Luuesemetest on enamasti silinud katked. Sagedased on mitmesugused luutalvad, loomahammastest ripatsid jm. Pulli asulast leitud koerahammas on aga niteks vanim tend koera pidamise kohta Eesti alal [9].

Kuna tegu on kogu Phja-Euroopa jaoks unikaalse asustusega, on vljakaevamisi vaatamas kinud ja korduvdateerimiseks materjali kogunud paljude naaberriikide teadlased. Erisugustest kaevamisjrkudest vetud se- ja luuleidude vanused on andnud ka kindluse, et esimesed dateeringud olid iged: kik langevad vahemikku 93009750 C14 aastat [6]. Kui need tulemused esitada rahvusvaheliselt kibiva radiossiniku kalibreerimisskaala alusel, saaksime asula vanuseks umbes 11 000 kalendriaastat.

1. Ильвес, Эвалд и др. 1974. Радиоуглеродный метод и его применение в четвертичной геологии и археологии Эстонйи. Таллин, Академия Наук Эстонской ССР.

2. Indreko, Richard 1948. Die mittlere Steinzeit in Estland. 1948. KVHAA Handl., der 66. Stockholm.

3. Jaanits, Lembit jt. 1982. Eesti esiajalugu. Eesti Raamat. Tallinn.

4. Jaanits, Lembit; Liiva, Arvi 1973. Eesti vanima ajaloo kronoloogia ja radiossinikumeetod. Eesti NSV Teaduste Akadeemia aastail 19651972. Tallinn.

5. Kriiska, Aivar 2004. Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust. Tallinn.

6. Lang, Valter; Kriiska, Aivar 2001. Eesti ajaloo periodiseering ja kronoloogia. Eesti Arheoloogia Ajakiri 5/2: 83109.

7. Libby, Willard Frank 1955. Radiocarbon Dating. University of Chigago Press.

8. Liiva, Arvi 1959. Radioaktiivse ssiniku meetod looduslike objektide vanuse mramisel. Eesti Loodus 10 (3): 136141.

9. Lugas, Vello; Selirand, Jri 1989. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Valgus. Tallinn.

10. Паавер, Калюу Л. 1965. Формирование териофауны и изменчивость млекопитающих Прибалтики в голоцене. Тарту, Академия Наук Эстонской ССР.

11. Пуннинг, Яан-Мати и др. 1966. Датирование древних образцов радиоуглеродным методом. Известия АН ЭССР, сер. Биол., т. 15, н. 4: 577581.



Arvi Liiva
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012