Umbes nelikümmend aastat tagasi tehti märkimisväärne avastus: Pärnu jõe paremal kaldal Sindi linna lähedal leiti Eesti vanim asulakoht – Kunda kultuuri kuuluv Pulli asula. Tasub meenutada, mismoodi rajati leidude uurimise jaoks oluline radiosüsinikulabor ning kuidas üldse jõuti Pulli asula jälile.

Eesti vanim seni teadaolev kiviaja asulakoht paikneb Pärnu jõe põhjakaldal Sindi raudteesillast ülalpool Pulli küla juures. Juba enne selle asula avastamist 1967. aastal, oli möödunud sajandi alguskümnenditel Pärnu jõe alamjooksult tulnud välja hulgaliselt arheoloogilisi üksikleide. Toona olid nende kogujateks peamiselt saksa soost asjaarmastajad [5]. Neid juhuleide asus 1920.–1930. aastatel kirjeldama ja süstematiseerima, kuid ka ise materjali koguma arheoloog Richard Indreko, kes kuulus eesti professionaalsete arheoloogide esimesse põlvkonda [2]. Üksiti korraldas ta Pulli ümbruses mõned proovikaevamised, ent kindlat asulakohta tal leida ei õnnestunud. Kogutud andmed avaldas Richard Indreko oma doktoritöö põhjal 1948. aastal ilmunud monograafias Rootsis.

Radiosüsinikulabor oli oluline lüli. Pulli asulakoha avastamise ja dateerimisega on olnud tihedalt seotud Tartu zooloogia ja botaanika instituudi radiosüsinikulabor, mistõttu tuleks heita pilk ka selle asutuse ajaloole ning tegevusele.

Seesugune laboratoorium loodi instituudi tolleaegse zooloogiasektori juhataja Kalju Paaveri algatusel: ta soovis oma doktoritöös uurida Baltikumi imetajate arengut [10], kuid töös kasutatav materjal – luuleiud – olid põhiliselt saadud arheoloogilistelt kaevamistelt. Nõnda tekkis vajadus nii üksikleide kui ka nende leiupaiku usaldusväärselt dateerida. Kõige kohasemaks vanuse määramise viisiks peeti radiosüsinikumeetodit, mille oli toona alles hiljuti avastanud ameerika teadlane Willard Frank Libby [7]. Selle, tänapäeval paljudel teadusaladel laialt kasutatava meetodi, nn. aatomkalendri loomise eest anti Willard Frank Libbyle 1960. aastal Nobeli preemia.

Laborit hakati TA zooloogia ja botaanika instituudi juurde rajama 1957. aastal. See oli aeg, mil kõik tuumauuringute ja radioaktiivsuse mõõtmisega seotud tööd olid Nõukogude Liidus salastatud. Kuigi radiosüsinikumeetodil polnud mingit sõjalist tähtsust, oli ligipääs radioaktiivsuse määramisega tegelevatele asutustele raskendatud. Samuti polnud kuigi lihtne hankida seadmeid, sestap tuli suurem osa loodusliku radioaktiivse süsiniku määramiseks vajalikest seadmetest valmistada kohapeal, tuginedes peamiselt vaid Lääne väljaannetes kirjutatud artiklitele. Ent suurim mureallikas oli aparatuuri olulisema osa – kvaliteetsete fotoelektronkordistite saamine. Raskuste kiuste ja mõningate tutvuste kaudu õnnestus need ühest erikonstrueerimisbüroo töökojast siiski hankida.

1959. aastaks oli aparatuur komplekteeritud, metoodika omandatud ja esimeste proovide vanusedki määratud [8]. Tolleaegses Nõukogude Liidus oli sääraseid laboreid väga vähe – koos Tartu laboriga vaid kolm. Seetõttu oli nõudlus radiosüsinikudateeringute järele küllaltki suur ning aastatega see järjest kasvas. Sestap tekkis peagi vajadus siinset laboratooriumi laiendada: võtta tööle rohkem spetsialiste ja hankida juurde seadmeid, peale selle oli vaja pidevalt täiendada dateerimismetoodikat. Kui labori rajamise aastail olin selle ainus koosseisuline töötaja, siis 1960. aastaks oli palgale võetud TÜ keemiaosakonna lõpetanud Evald Ilves ning 1963. aastal samuti TÜ lõpetanud keemik Jaan-Mati Punning. Peatselt kujunes meil välja temaatiline tööjaotus [1]: Evald Ilvese hooleks jäid Holotseeni arenguga seotud proovid, Jaan-Mati Punning tegeles Ülem-Pleistotseeni ja Balti mere kronoloogiaga, mina aga dateerisin põhiliselt arheoloogilisi proove [4].

Üks labori töö tähiseid on dateerimisaparatuuri hankimine välisfirmalt Nuclear Enterprise ning maailma tippkvaliteediga Inglise elektroonikaseadmeid ja muusikainstrumente tootva firma EMI fotoelektronkordistite kasutuselevõtt. Jaan-Mati Punningu algatusel hakati rakendama uue dateerimispreparaadi – benseeni sünteesi, mis omakorda võimaldas tunduvalt parandada määramistäpsust [11].

Esimesed Pulli leiud jõuavad laborisse. 1967. aasta algul tõi Eesti geoloogia valitsuse töörühma juht Kalju Kajak laboratooriumi Jaan-Mati Punningu kätte kolm proovi, mis olid võetud Pärnu jõe kaldalt Sindi asula lähedalt. Proovide ettevalmistamise käigus märkas Jaan-Mati Punning nendes sisalduvaid looma- ja kalaluu tükikesi. Tekkis kahtlus, et luukillud võisid ehk sattuda sinna inimtegevuse tagajärjel. Seepärast otsustati proove näidata professor Kalju Paaverile, kelle väitel olevatki tõenäoliselt tegu inimkätega purustatud luuosakestega.

Nende järelduste põhjal võis teha põneva oletuse: on saadud jälile uuele muinasaegsele asustusele. Sel juhul viitaks leid toona teadaolevatest tublisti vanemasse aega kuuluvale asulale. Peagi kinnitasid oletusi ka radiosüsinikulaboris saadud dateerimisandmed: turbaproov 9300 ± 75 14C ehk radiosüsiniku aastat, puiduproovid 9575 ± 115 ja 7600 ± 120 14C aastat [1].

Tulemustest teavitati ka tuntud kiviajauurijat Lembit Jaanitsat ning juba sama, 1967. aasta suvel tegi ta leiukohas esimesed proovikaevamised. Kuigi esialgu saadud leidude arv oli tagasihoidlik – vaid kümne ümber – polnud enam kahtlust, et muistsel ajal oli siin tõepoolest olnud inimasula. Nõnda avastatigi mitme eri valdkonna asjatundjate ühistööna uus ja ühtlasi Eesti vanim asulakoht.

Tegu on Põhja-Euroopa unikaalseima asulapaigaga. Pulli asula juures on Lembit Jaanitsa eestvõttel kaevetöid tehtud veel aastail 1968–1973 ja 1975–1976 [3]. Kaevamisi raskendas asjaolu, et kultuurikiht paiknes paarimeetrise liivakihi all, mis tuli enne eemaldada. Kuigi see kiht oli üsna õhuke (10–15 cm) ja tõenäoliselt hilisema Antsülusjärve veetaseme tõusuga osaliselt ära uhutud, saadi meie muinasaja uurimiseks andmeid, mis muutsid tunduvalt senist ettekujutust keskmise kiviaja algusest ja asustusest kogu Baltikumis. Olgugi et piirkonnast tuli välja võrdlemisi vähe leide (1175 eset) ja rohkesti kivitöötlemise tootmisjääke, on see kogum siiski küllalt mitmekesine ja sealjuures hindamatu teadusliku väärtusega. Nende põhjal oli võimalik saada aimu ligikaudu 11 000 aastat tagasi elanud esivanemate ainelisest kultuurist. Leidude hulgas oli peamiselt tulekivist, luust ja sarvest esemeid, kõige rohkem just tulekivist asju: kõõvitsaid, nuge, nooleotsi, uuritsaid [5].

Huvitaval kombel on kiviesemete hulgas küllalt palju nn. mustast tulekivist valmistatud leide. Seda tulekivi Eestis looduses ei leidu, küll aga Valgevenes ja ka Lõuna-Leedus. Seetõttu on uurijad arvanud, et kivi on kaasa toonud esimesed Eesti alale saabunud asukad, nende hulgas ka Pulli kiviaja asula kütid ja kalastajad. Luuesemetest on enamasti säilinud katked. Sagedased on mitmesugused luutalvad, loomahammastest ripatsid jm. Pulli asulast leitud koerahammas on aga näiteks vanim tõend koera pidamise kohta Eesti alal [9].

Kuna tegu on kogu Põhja-Euroopa jaoks unikaalse asustusega, on väljakaevamisi vaatamas käinud ja korduvdateerimiseks materjali kogunud paljude naaberriikide teadlased. Erisugustest kaevamisjärkudest võetud söe- ja luuleidude vanused on andnud ka kindluse, et esimesed dateeringud olid õiged: kõik langevad vahemikku 9300–9750 C14 aastat [6]. Kui need tulemused esitada rahvusvaheliselt käibiva radiosüsiniku kalibreerimisskaala alusel, saaksime asula vanuseks umbes 11 000 kalendriaastat.

1. Ильвес, Эвалд и др. 1974. Радиоуглеродный метод и его применение в четвертичной геологии и археологии Эстонйи. Таллин, Академия Наук Эстонской ССР.

2. Indreko, Richard 1948. Die mittlere Steinzeit in Estland. 1948. KVHAA Handl., der 66. Stockholm.

3. Jaanits, Lembit jt. 1982. Eesti esiajalugu. Eesti Raamat. Tallinn.

4. Jaanits, Lembit; Liiva, Arvi 1973. Eesti vanima ajaloo kronoloogia ja radiosüsinikumeetod. Eesti NSV Teaduste Akadeemia aastail 1965–1972. Tallinn.

5. Kriiska, Aivar 2004. Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust. Tallinn.

6. Lang, Valter; Kriiska, Aivar 2001. Eesti ajaloo periodiseering ja kronoloogia. –Eesti Arheoloogia Ajakiri 5/2: 83–109.

7. Libby, Willard Frank 1955. Radiocarbon Dating. University of Chigago Press.

8. Liiva, Arvi 1959. Radioaktiivse süsiniku meetod looduslike objektide vanuse määramisel. – Eesti Loodus 10 (3): 136–141.

9. Lõugas, Vello; Selirand, Jüri 1989. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Valgus. Tallinn.

10. Паавер, Калюу Л. 1965. Формирование териофауны и изменчивость млекопитающих Прибалтики в голоцене. Тарту, Академия Наук Эстонской ССР.

11. Пуннинг, Яан-Мати и др. 1966. Датирование древних образцов радиоуглеродным методом. Известия АН ЭССР, сер. Биол., т. 15, н. 4: 577–581.