Eesti Looduse fotovõistlus
2008/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti haruldused EL 2008/7
Soo-kärjeherilane oma majale katust ei ehita

Putukate maailm on mitmekesine ja pakub inimesele tänapäevalgi palju üllatusi. Huvitavamalt käituvaid putukaid on ühiselulised herilased, keda Eestis on 11 liiki. Meile on nad tuntud tülikate manulistena suvel moosikeetmise ajal ja hallikate siidja kattega ümarate pesade või hiiglaslike vaablase- ehk vapsikupesade järgi kusagil pööningul. Soo-kärjeherilane on üks nende seast, kuid näeb veidi teistmoodi välja kui tavaline herilane, oma pesale ümbrist ei ehita ja moosi ligi ei kipu.

Alamsugukond Polistinae on liigirikkamaid herilaste (Vespidae) sugukonnas. Perekonda Polistes kuulub üle maailma 204 liiki ja 99 alamliiki. Enamik elab troopikas, Euroopas on teada kaheksa liiki. Kolm neist on nn. inkviliinid, kes ise pesi ei ehita, vaid elavad teiste sama perekonna liikide pesades. Eestis pole inkviliine teada.

Liigi Polistes nimpha kirjeldas Christoff juba 1791. aastal. Eestis leidis tema pesa esimesena Vambola Maavara alles 1980. aastal, väikesest rabast Värska lähedal [3]. Pesast kasvatas ta välja mõned töölised, kelle järgi määras liigi. Maavara arvas, et tegu ongi soiste alade liigiga ja nimetas ta soo-kärjeherilaseks. Hiljem on siiski selgunud, et liik asustab igasuguseid biotoope. Nii et eestikeelne nimetus on veidi eksitav.

Võib arvata, et see liik ilmus Eestisse umbes samal ajal, kui leiti esimene pesa, või siis oli populatsioon siin elutsenud juba varem, kuid vähearvukana. Soomest on teada varasemaid leide [4], tänapäeval on Polistes nimpha isendeid leitud Lõuna-Soomes. Kuigi meil on viimastel aastakümnetel herilasi ja muid astlalisi kiletiivalisi tõsiselt uuritud, pole soo-kärjeherilast kohatud mujal kui Kagu-Eestis. Pärast Maavara leidu hakati soo-kärjeherilase pesi taas leidma alles selle sajandi algusaastatel, ja üha sagedamini. Värska vallas avastas Risto Laineste selle liigi isendite suure koloonia ja vaatles seda mitmel aastal.


Välimuselt on soo-kärjeherilane üsna sarnane tüüpilise herilasega (# 1). Kehapikkus on töölisel 12–14 mm, pesarajajal emasel 16 mm. Keha on veidi sihvakam kui teistel ühisherilastel. Tagakeha katab iseloomulik muster, esimesed tumedad vöödid on keskel ühendatud. Tagakeha tipp on teravam, keskosa aga laiem kui tüüpilisel herilasel, tundlad on pruunid ja ülalõuad mustad. Tumedal rindmikul paikneb hulk kollaseid laike.


Pesa. Soo-kärjeherilase eluviisi on uuritud üpris vähe. Pesitseda võib ta taimedel, räästaalustes ja ka suletud õõnsustes: ventilatsiooniðahtides, pesakastides, tühjades metallkarpides. Lõuna-Euroopas meeldib soo-kärjeherilasele pesa ehitada pajuvaagi sugulase Inula viscosa varrele. Pesa kõrgus maapinnast võib olla mitmesugune, mõnest sentimeetrist üle poole meetrini.

Eestis on pesi seni leitud peamiselt taimedelt. Valdavalt on need kinnitatud kuivanud kõrrele, kuid ka näiteks noorte, meetrikõrguste mändide okstele, üksikutel juhtudel saviseinale (# 2). Suuremad seni Eestis leitud kolooniad asuvad päikesele avatud niitudel, üksikuid pesi on leitud rabast, metsasihilt ja metsalagendiku servalt. Taimedel on pesad ehitatud olenevalt maastikust lõuna- või kaguküljele. Räästapesade puhul on eelistatuim idasuund, sest sel juhul hakkab päike pesa soojendama kõige kiiremini.

Nagu herilastele omane, valmistatakse pesa süljega segatud taimekiukestest. Kujult meenutab see varrekese küljes rippuvat vihmavarju, mille alaküljel paiknevad tihedalt üksteise kõrval pesakambrid (# 4). Pesa läbimõõt varieerub neljast kaheksa sentimeetrini.


Elukäik. Emaherilane ärkab niipea, kui kevadine soojus on tunginud talvituspaika. Huvitaval kombel tulevad emaherilased pärast talvitumist pesa rajama kunagise sünnipesa juurde. Varjulistes kohtades on need säilinud üsna hästi, mida aga ei saa öelda rohttaimedele kinnitatud pesade kohta. Pere rajatakse üpris varakult, Eestis leidus tänavu pesas mune juba mai keskpaiku. Millegipärast on taimedele ehitatud pesadel tavaliselt üks rajaja, räästasse asutavad neid aga umbkaudu 40% juhtudest kaks või enam õde.

Emaherilane hooldab vaid esimese kurna järglasi, edaspidi pühendub ainult munemisele. Pesakond ei ole kuigi suur, korraga tegutseb 10–40 isendit. Kui ema hukkub, asub tema asemel munema kõige aktiivsem, võib-olla ka kõige agressiivsem pesakonna liige. Kui pesa on asutanud mitu emast, siis munema hakkab neist vaid kõige võimukam; tema õed hakkavad töölisteks. On täheldatud juhuseid, kus üks emane võtab teiselt võimu üle ja hakkab ise munema, endine kuninganna aga taandub tööliseks.


Vastseid toidetakse läbimälutud putukavastsete massiga. Valmikud ise toituvad nektarist. Kui vastne on küps nukkuma, suleb ta kärjekannu (# 2). Koorunud noor herilane närib kaane lahti ning väljub kärjekannust. Seejärel kann puhastatakse ja kuninganna muneb sellesse uue muna.


Vaenlased. Ühes uuringus on leitud, et kui taimedele ehitatud ühe emasega pesades elasid pered keskmiselt juuli lõpuni, siis mitme ema asutatud pered räästas tegutsesid septembri lõpuni [1]. Peamine põhjus oli see, et kuni 60% taimedele kinnitatud pesi hävitasid linnud, kuna räästapesade puhul tuli lindude rüüstet ette väga harva. Seega võiks arvata, et räästas pesitsejatel on suur eelis rohus pesitsejate ees, kuid päris nii see ei ole. Nimelt ründavad räästapesi innukalt kiletiivalised parasitoidid. Eestis pole soo-kärjeherilase parasitoide uuritud, aga Lõuna-Euroopas on üks tavalisemaid Endurus argiolus. Rohus pesitsejaid vaevavad parasitoidid aga harva. Arvatavasti on rohus pesitsemine kohastumus parasitoidide ründe vastu.


Kolooniad. Varem leiti Eestis enamasti üksikult paiknevaid pesi, ent viimasel ajal on sagenenud leiud, kus sobiva lõunakaldega mahajäetud niitudel asub üksteise kõrval kümneid pesi. Kõige suuremaid kolooniaid on leitud Eesti leiuala lõunaosast, suurim 2007. aastal Matsuri kandist Petseri lähedal. Väikseid kolooniaid on märgatud ka Otepää ümbruses (# 3).


Levila. Soo-kärjeherilane on meist lõuna pool laialt levinud: Põhja-Aafrikas, Madeira saarel, Lääne-Euroopas kuni Lõuna-Soomeni, Väike-Aasias, Lähis-Idas, Iraanis, Kesk- ja Ida-Kasahstanis, Lõuna-Uuralis, Lõuna-Siberis, Kesk-Amuuris, Altais, Tuvas, Pakistanis, Mongoolias, Indias ja Hiinas. Rootsis leiti see liik Skåne lähedalt tammemetsast alles 2006. aastal [2].

Tegu on järjekordse putukaliigiga, kes laiendab oma levilat põhja poole või taasasustab neid alasid. Mis tingimused seda toetavad või põhjustavad, ei ole veel teada. Kliima soojenemise mõju pigem selle liigi puhul ei oletaks. Igal juhul on tegu Eestis levikut laiendava huvitava liigiga. Autorid on tänulikud iga leiuteate eest!


1. Cervo, Rita, Turillazzi, Stefano 1985. Associative Foundation and Nesting Sites in Polistes nimpha. – Naturwissenshaften 72, Springer-Verlag: 48–49.

2. Franze, Markus 2007. Polistes nimpha (Crhist 1791) en för Serige ny geting (Hymenoptera: Vespidae). [Polistes nimpha (Christ 1791) a new wasp (Hymenoptera: Vespidae) in Sweden.] – Entomologisk Tidskrift 128 (4): 149–150.

3. Maavara, Vambola 1984. Herilane ei heida meelt. – Eesti Loodus 35 (7): 431–437.

4. Pekkarinen, Antti, Gustavsson, Bert 1999. The Polistes species in northern Europe (Hymenoptera: Vespidae). – Entomol. Fennica 10: 191–197.



Mati Martin, Jaan Luig
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet