Eesti Looduse fotovõistlus
2008/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/7
Puravikke jätkub Eesti Looduses aasta jagu

Vello Liiv on sündinud Tallinnas 30. mail 1940. Õppis 1957–1962 Tartu kujutava kunsti koolis ja lõpetas selle kunstipedagoogi kutsega. 1962–1965 oli suunatud Viljandi I keskkooli kunstiõpetajaks. 1965–1970 õppis Eesti kunstiakadeemias (endine ERKI), mille lõpetas sisearhitektina. 1970–1998 töötas samas sisearhitektuuri kateedri dotsendina. 1998. aastast alates vabakutseline sisearhitekt. Eesti looduseuurijate seltsi usaldusmees nr. 227 aastail 1958–1976, aastast 1976 mükoloogia sektsiooni tegevliige. Seeneperekonna punalehik (Entoloma) uurija, Euroopa punalehikute monograafia kaasautor. Paljude ajakirjade, reklaamtrükiste ja raamatute seenepiltide autor.

Eesti Looduses ilmub terve aasta vältel su koostatud Eesti puravikuliste piltseeria. Seened on sinu pildistatud või maalitud, tekstide autorid on Mall Vaasma ja Kuulo Kalamees. Samas oled rõhutanud, et sa pole mükoloog.


Nii ta on, mu erialane koolitus on ikka hoopis teine. Kümme aastat kunstiharidust pole kuidagi seotud mükoloogiaga. Seened laiemas tähenduses on mind võlunud visuaalselt, oma värvi ja vormidega. Ennast näen siiski vaid selle mitmekesisuse fikseerijana nii pildistamise kui ka maalimise abil. Mükoloogia probleemid ja eesmärgid on ju tegelikult tunduvalt tõsisemad.

Minu tutvus Vello Liiviga on neljakümneaastane või vanem: olin üheksanda klassi poiss, kui Vello Liiv tuli Carl Robert Jakobsoni nimelisse Viljandi 1. keskkooli joonistusõpetajaks. Kas see oli esimene töökoht?


Jah, seda võib pidada vahepausiks enne kõrgkooli astumist. Tolleaegsete seaduste kohaselt tuli pärast kooli lõpetamist alluda nii-öelda kolmeaastasele sundsuunamisele.


Kuidas tulid sinu ellu seened? Tavaliselt peab olema mingisugune väike tõuge, et selline hobi tekiks.


Arvan, et igal inimesel on mingi ivake sees, mis alati seda väikest tõuget ei pruugi leida. Minus oli see iva juba enne kunstikooli, kui poisikesena jooksin mööda metsi ja üritasin taimemääraja abil igale rohelisele liblele nime leida. Teadagi ei tulnud mitte alati taimenime saladus välja, aga midagi sellest jäi külge ka edaspidiseks eluks. Küllap see taimehuvi viis lõpuks ka seenteni.


Milline oli esimene seen, mis fotole jäi?


Esimene vaimustav elamus oli siis, kui tulid müügile suhteliselt algelised slaidifilmid. Need olid vene päritoluga, värvikorrektsioon oli üpris vilets, aga ikkagi. Esimene pilt oli soomustindikust. Tavaline muruplatside seen, pilt polnud tehtud isegi Eestis, vaid tudengina Saksamaal 1968. aastal. Neid tindikuid oli ilus rühm ja uskumatu küll, aga see slaid oligi vist tõukeks seeni jäädvustama hakata. Ja nii see ongi kestnud siiani, juba nelikümmend aastat.


Rääkisid, et sul tekkis teatav trots: seenemääraja on küll olemas, aga metsas seenel olles seent määratud ei saa.


Nii ta oli tõesti: vahel iseenda peale vihastades võibki tekkida trots, mis sunnib asjaga tõsisemalt tegelema. Palju aastaid tagasi, tõenäoliselt 1968, sain Lugemisvara poest ühe Ida-Saksa päritolu raamatu – “Pilzwanderungen”, autoriks Franz Engel. Kui olen seda nüüd tagantjärele lehitsenud, siis on selgunud, et see polnudki nii halb raamat, seal oli oma 800 liigi kirjeldusi. Aga tolleaegne oskus seda tõlgendada ja spetsiifilistest mõistetest aru saada oli puudulik ja see oligi põhjus, miks ma seene kirjeldust ja seent ennast kokku ei osanud viia.

Siit läks asi riburada pidi edasi. Ostsin antikvariaadist igasugust seentega seotud bukinistlikku kirjandust, millest vanim raamat oli aastast 1880. Nii kujunes ajapikku väike raamatukogu. Enamasti oli nende raamatute tarbimisväärtus väike, aga oli ka rariteete, mida kasutatakse tänini. Suurem osa raamatutest pärines kunagiste saksa parunite raamatukogudest.


Kas 1960. aastate lõpus ja 1970ndate alguses oli olemas ka ajakohaseid eestikeelseid määrajaid või tuli leppida ainult vanade võõrkeelsete käsiraamatutega?


Esimene tõsisem eestikeelne raamat oli Kuulo Kalamehe kirjutatud, tudengitele mõeldud ja rotaprindil trükitud kaheköiteline “Eesti seente määraja” (1971–1972). Nendest köidetest oli mul esimestel aastatel väga palju abi. Kahjuks pole siiani suudetud väikeste täiendustega kordustrükki välja anda.

Tänini meie kõige kompetentsema lehikseente uurija professor Kuulo Kalamehe esikraamat 1966. aastal “Seened” saavutas seenehuviliste seas lausa legendaarse kuulsuse tänu arusaadavatele ja põhjalikele kirjeldustele. Samal ajal tuli müügile ka hulk saksakeelseid seeneraamatuid. Kõige olulisemaks raamatuks-määrajaks tollest ajast peaksin enda jaoks Austria mükoloogi Meinhard Moseri seenemäärajat “Die Röhrlinge und Blätterpilz”. See on omamoodi aegumatu koguteos.


Kui palju sul läks aega, kuni said seentest kätte sellise ülevaate, et ei pidanud hakkama raamatut alati algusest peale lappama?


Võin lohutada: kes väga fanaatiliselt asja ette võtab, on võimeline juba ühe sügisega endale seenetarga tiitli saama. Muidugi peab olema kirjandust ja seda on praegu eesti keeles päris palju. Erast Parmasto tutvustas Eesti Looduse mulluses juuninumbris emakeelseid seeneraamatuid, neid on praegu juba üle kahekümne. Paljud on küll tõlkeraamatud, aga uuemal ajal trükitud ning see annab suurepärase võimaluse seentega tegeleda. Mitmed neist on väga heade fotodega, mis on algaja seenehuvilise jaoks eriti oluline.

Aga jah, kui on seenerikas sügis, siis ühe aastaga on võimalik 200 liiki kindlasti korjata. Tekib muidugi küsimus, kui palju nendest suudetakse õigesti määrata. Kui mõelda Eesti seente suurele hulgale (seeni on Eestis teada ligikaudu kolm tuhat viissada liiki, aga hinnanguliselt võiks neid olla neli tuhat kuni kuus tuhat), siis olulisemad seeneperekonnad võib selgeks saada, aga üksikliike selgeks ei saa. Seda ei saa ka mina, kes ma olen ligi nelikümmend aastat seentega tegelenud. Igal aastal leitakse Eestile uusi liike juurde, vahel ka maailma seente nimekirja.


Millal sul tekkis kontakt professionaalsete seeneuurijatega?


Esimesed kontaktid tekkisid Tallinnas loodusmuuseumis 1970. aastate algul. Kuna olen kujunduskunstnik, siis kujundasin loodusmuuseumis ka mitu seenenäitust. Seal suhtlesin teiste seas heade seenetundjatega botaanik Elisabet Peikeli ja harrastusmükoloog Heinrich Kelderiga. Tänu Kelderile tekkisid peatselt sidemed Tartu professionaalidega, sealhulgas Kuulo Kalamehega, kelle toetus on nüüd juba aastakümneid mind palju aidanud sellel keerulisel seeneteel.


Seente pildistamine on sulle samuti olnud üks põhitegevusi?


Fotograafiaga laiemalt olen tegelenud kogu teadliku elu. Seente pildistamise osakaal on aastatega järjest suurenenud. Ja nüüd satub vaid harva mõni olmepilt seente vahele.

Keskmiselt pildistan aastas kümme tuhat kaadrit, valikuliselt hoian alles vaid vaevalt kümnendiku. Tänapäevased tehnilised vahendid on tublisti lihtsustanud kogu protsessi pildistamisest salvestamiseni.


Kui palju sul Eesti ligi neljast tuhandest seeneliigist seni pildistada on õnnestunud?


Sellele küsimusele ei oska ma tõesti vastata. Usun, et kui oleks vaja välja anda tuhande liigiga raamat, siis sellega saaksin hakkama.


Algul väitsid, et sa pole nõus, kui sind nimetada mükoloogiks. Ometi oled tõsiselt võetav uurija, kel on ette näidata hulk publikatsioone.


Kõik on suhteline ja subjektiivne. Üks teatud etapp kogu minu seenenduses oli väga ühe seeneperekonna keskne. Tegemist on punalehikutega (Entoloma), sellega olen tõsiselt tegelenud üle kümne aasta. Neid sai kogutud ja maalitud ning pildistatud. Pildistamise osatähtsus oli suhteliselt väiksem, sest seene fikseerimine – kirjeldamine, joonistamine, mikroskoopimine – võtab nii palju aega, et pildistamiseks ei jää mahti. Kodus või peatuspaigas sai värsket materjali maalitud. Maalimisel on lihtsam olulisi tunnuseid fikseerida, pildistamisel peab aga seent väga hästi tundma, et sealt maksimumi välja pigistada. Kui lihtsalt seenekorjaja hakkab metsas seent pildistama, siis ta enamasti ei tea neid väikesi nippe, mis aitavad olulised tunnused ühel pildil esitada.


Miks siis punalehikud? Enamik inimesi pole neist seentest kuulnudki.


Tõenäoliselt ei kuulegi ega korja: Euroopa ligi neljasajast liigist on huupi öeldes kolmsada kaheksakümmend mürgised ning need seened ei ahvatle tavalist seenekorjajat. Nad on vähe märgatavad, vaid mõni liik on suurem ja võiks seenelist huvitada. Suurim liik hiidpunalehik (Entoloma sinuatum) on nii haruldane, et olen seda Eestis vaid kaks korda leidnud. Mürgistusoht on seetõttu väga väike.

Aga miks just need? Mingil ajahetkel jagasid kutselised ja harrastusmükoloogid omavahel seeneperekondi, mis olid suhteliselt vähe uuritud. Tookord oli Eestis mitu harrastusmükoloogi, kes suutsid seentega teaduslikul tasemel edukalt tegeleda. Tuntuim korüfee harrastajate seas oli muidugi Georg Štšukin, filmi “Operaator Kõps seeneriigis” autoreid ja nukkude tegijaid. Tema soovitusel ja Kuulo Kalamehe toetusel hakkasingi just punalehikuid uurima.

Kui arvuliselt rääkida, siis Euroopa neljasajast punalehikuliigist on Eestis leitud vaid neljandik, natuke üle saja. Minu tegevuse algusmomendiks oli Eestist teada umbes kakskümmend liiki. Need oli määranud eeskätt Tõnis Leisner. Punalehikud kasvavad harvem metsas, enamasti on nad kadastikes või puisniitudel.


Oled avastanud maailma teadusele ka hulga punalehikuliike.


Paratamatult: kui mingi rühm on tõsiselt uurimata, võib seda juhtuda. Kuna uued liigid on põhiliselt leitud Saaremaalt, siis võib küll tänusõnu öelda Saaremaa erilisele kliimale. Saaremaa on väga lähedane Ojamaale (Gotlandile) ning olen veendunud, et need liigid on kõik ka seal olemas. Need seened on suures osas lubjalembesed ja kuna Saaremaal avanevad paekihid, siis on neid liike seal palju. Olen tõesti kirjeldanud kümmekond maailma teadusele uut punalehikuliiki. Seda eelkõige tänu Viidumäe kaitsealale, kust on leitud enamik uusi liike.

Viidumäe on legendaarne koht paljudele loodusteadlastele ja mitu mükoloogilist ekspeditsiooni saigi korraldatud just Viidumäele. Kui ma oma üllatuseks leidsin, et punalehikuid on Viidumäel eriti palju, siis otsustasin siia oma baaslaagri luua ning nüüd olengi juba kakskümmend neli aastat selles laagris elanud, kui kodutalu nii tohib nimetada.


Punalehikute uurimine päädis ühe suure raamatuga?


Jah, see on Itaalias fanaatilise amatöörmükoloogi miljonär Massimo Candusso toetusel trükitud Euroopa suurim seente entsüklopeedia sari “Fungi Europaei” (seni ilmunud kümme köidet ja neli lisaköidet).Tõenäoliselt olen Eestis ka ainuke õnneseen, kellel on olemas terve see sari. Selle viies köide käsitleb punalehikuid. Osalesin selle köite koostamisel. Selles köites on ka minu kirjeldatud kümme uut liiki. Vahepeal on möödunud neliteist-viisteist aastat ning on ilmunud juba teine, sama paks raamat lisaköitena.


Nii et seente uurijad leiavad pidevalt uusi liike juurde ning teadus areneb kiiresti?


Kindlasti. Kui mõelda üldse Euroopa tasandil, siis siin ilmub väga palju mükoloogilist perioodikat. Itaalias on ajakirju kümmekond, samuti mitmeid Soomes, Rootsis, Saksamaal ja mujal ning pidevalt ilmub ka uute liikide kirjeldusi. Seenesadu pole veel lõppenud, iga aasta võib tulla paarkümmend teadusele uut liiki igasugustest perekondadest.


Kui suur on selles töös professionaalsete amatööride ja päris teadlaste osa?


Amatööride osa Euroopas on väga suur, eriti fenoloogia puhul. Eestis peaaegu puudub amatööride võrk. Punalehikute uurimise tõttu olin Hollandis, kus tegutseb kaheksasajaliikmeline mükoloogiaühing. Nendest peaaegu üheksakümmend üheksa protsenti on amatöörid ja ka lihtsalt seenehuvilised. Hollandis metsa pole ning võiks arvata, et ka seeni pole. Tegelikult siiski on: mul õnnestus käia värsketel poldritel kolmekümneaastases metsas, kus leidus vapustavalt palju liike.


Kas harrastajate arvukus Läänes on kuidagi seotud elujärje paranemisega? Oskan tuua võrdluse linnuvaatlejatega: viisteist-kakskümmend aastat tagasi oli Eestis hästi vähe huvilisi, Soomes oli see aga vaata et rahvussport. Nüüd on Eestiski linnuvaatlejaid jõudsasti juurde tulnud. Võib-olla jõuab ka seentega meil asi kunagi niikaugele, et tekib rohkesti amatööre?


Seda tahaksin väga loota. Kindlasti majanduslik järg soosib seda. Aga peale majandusliku heaolu on veel üks oluline tingimus: ajaressurss. See nõuab väga palju aega, et saaks augustist novembrini olla metsas. Kui saad seda endale lubada, ei lähe kaua aega, kui olulisemad seened on selged.


Mitme raamatu juures oled ise kaastegev olnud?


Ega oskagi öelda, mu pilte on väga paljudes väljaannetes ja ma pole arvet pidanud. Tõsisem ja tuntum raamat on “400 Eesti seent” – see on paras maht natuke kõrgemal tasemel seenehuvilise jaoks. Olen proovinud, mitu seent saan selle raamatu abil ära määrata kahetunnise matka jooksul. Selgub, et mul jääb kümnest umbes kaks määramata. Haruldusi tuleb järjest harvemini ette, sagedamini leitavad liigid on selles raamatus sees. Tekstid on loonud Kuulo Kalamees, need on tõesti suurepärased: parasjagu napid ja täpsed.


Kust tuli Eesti Looduse puravikeseeria mõte?


Idee tuli suvel, kui olin Lõuna-Eesti metsades. Kuigi seeni oli vähe, leidsin mõned puravikud ja siis tuli mõte neid ka eesti keeles tutvustada. Viimane puravike raamat ilmus meil 1974. aastal, Tõnis Leisneri ja Kuulo Kalamehe sulest. Puravikud on suurepärane seenerühm ja kui Eesti Loodusele see mõte meeldis, siis miks mitte seda realiseerida. Mul on pika aja jooksul kogunenud fotosid Eesti viiekümne viiest puravikulisest neljakümne seitsme liigi kohta (liikide arv muutub pidevalt) ja kuna suudan seeni ka maalida, siis need fotodena veel puuduvad liigid olen maalinud.


Kumb on ikkagi parem: kas seenefoto või maalitud pilt?


Praegune trükitehnika on niivõrd heal tasemel, et paljudel juhtudel on suurem osa kirjastajaid eelistanud fotot. On ka selliseid väljaandeid, kus on kõrvuti foto ja maal. Maali puhul on seeni tundev inimene võimeline rõhutama neid momente, mida tuleb tähele panna. Fotodel see alati ei õnnestu. Fotodel võin pildistada järk-järgult nii, et kõik tunnused on olemas. Kuid see nõuab hulga eksemplare ja palju käimist, aga sageli ei saagi ideaalset pilti. Kui sel aastal augustis hakkab uuesti puravike hooaeg, pildistan kõiki liike üle, et saada veel paremaid kaadreid. Võib-olla neid küll ei trükita, aga tuleviku jaoks jääb informatsioon alles.


Ilmselt eeldab seente pildistamine ka nende väga head tundmist.


Olenevalt sellest, kas eesmärk on emotsionaalsus või informatiivsus. Ma ei või öelda, et oleksin puravikuliste spetsialist. Tavaliselt sean sihiks võimalikult palju olulisi tunnuseid kaadrile jäädvustada. Muidugi tuleb lõivu maksta esteetikale. Kui vaatasin hiljaaegu samast Itaalia entsüklopeediasarjast “Fungi Europaei” puravike raamatut, siis tundus, et raamatu autorid tegelevad tõsiselt ainult puravike pildistamisega. Väga head kaadrid, esteetilised ja informatiivsed, head valikud, ma polegi Eestis selliseid vaateid tabanud. Itaalias, Prantsusmaal ja Aafrika põhjapoolses osas on palju meile tundmatuid puravikuliike. Meil pole sugugi lihtne leida Lääne-Euroopa haruldusi. Näiteks saatana-kivipuravik, keda suur osa inimesi pole näinudki, oli meil kadunud sada aastat. Nüüd on ta uuesti välja ilmunud ja võin väita, et Viidumäel on ta üsna tavaline liik. Pole aastat, kus ma teda Viidumäel pole leidnud.


Puravikud on pandud avaloos jutumärkidesse. Kas sellist seent nagu puravik polegi siis teaduslikus mõttes olemas?


Asi on nii, et see on tinglik nimetus. Tavaline seenekorjaja on harjunud, et kui seenel on “svamm” all, ongi ta puravik. Niinimetatud puravike rühm jagatakse paljudeks perekondadeks. Tuntud rühm on ka näiteks tatikas. Siin on ka selliseid puravikke, kes on üleminekud lamellidega seentele. Eestis pole neid leitud, aga sujuv üleminek on olemas. Ainult suurt rühma saame tinglikult puravikeks nimetada. Boletaceae on ka ladina keeles puravikuliste rühma üldnimetus.


Kui palju meie viiekümne viiest puravikuliigist on sellised, mida sünnib süüa, ja kas on ka ohtlikke? Mitu liiki on kaitse all?


Kaitse all on päris palju liike. Meie puravikest on pooled väga haruldased ja tavakorjaja neid elus ei näegi. Teine pool puravikest, näiteks mitmed tatikad, kivipuravikud ja punapuravikud on väga tavalised ning sünnivad ka süüa. Punapuravikust on kõik kuulnud, aga kui hakata väga täpselt joont ajama, siis Eestis on viis-kuus liiki punapuravikke. Siit hakkab eristamine pihta: kõik need liigid on söödavad ning eriti vahet ju pole. Saatana-kivipuraviku mürgisuse aste pole kuigi suur ja tinglikult on ta isegi söödav, kuigi meil on olnud ka Eestis mürgitusi. Kuumusega laguneb mürk sageli, kuid saatana-kivipuravik on jäävalt mürgine. Palju oleneb ka seene kasvustaadiumist, millal ta korjatakse, ning inimese tundlikkusest. Koll pole alati nii hirmus, kui kirjeldatakse: puravikuliste tõttu surmajuhtumeid teada pole. Seeneline võib komistada sapipuraviku otsa, teda võib segi ajada isegi kivipuravikuga. Selle trahviks on kogu seeneprae äraviskamine.


Selle aasta lõpuks on siis Eesti Looduse lugejail puravike määraja olemas. Kas järgmisel aastal tutvustad järgmist seenerühma?


See oleneb eelkõige vastukajadest: kui puravikuliste tutvustus õnnestub ja leiab lugejate toetust. Pildid on Eesti Looduses suuremad kui tavalises määrajas ja seetõttu paremini arusaadavad ja liikide erinevused on selgemad. Tõsine seenehuviline saab Eesti Loodusest viiekümne viie liigi kohta parima kataloogi, mis siiamaani on Eestis puravike kohta trükitud.


Kas seenemaailmas võiks olla midagi sellist, mis paneks südame kõvasti põksuma?


Huvitav küsimus: oma kogemustega otsin ma metsas käies kindlaid seeni, mitte ei lähe seenele mõttega, et vaatan, mis siis täna ette jääb. Mitmel juhul olen nii ka otsitava liigi leidnud. See on võrreldav margikogumisega: kõva filatelist on erutatud, kui saab harulduse kätte.


Linnuliikide kogujad peavad omavahel sidet ja sõidavad Eesti teise otsa tiivulisi vaatama. Kas sa läheksid näiteks Viidumäelt Võõpsu, kui Kuulo helistab ja ütleb: “Vello, siin on uus seeneliik!”


Seda on juba juhtunud. Möödunud suvel olin Karula rahvuspargis paar korda spetsiaalselt teatavaid liike otsimas. Kuna seeneaasta oli halb, siis ma neid kätte ei saanud, ehkki käisin seal paar korda otsimas. Mehhikosse või Kanadasse ma sõitma ei hakkaks, aga Eesti piires lähen kindlasti kohale. Olen Eesti seente patrioot.



Harrastusmükoloogi ja seenefotograafi Vello Liivi küsitlenud Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet