Eesti Looduse fotovõistlus
2008/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2008/7
Intiimne suhe kalaga

“Nüüd ma küsin teitelt, mis on köige parem kala maailmas. Ma tean, mis te räägite. Sina ütled, et angerjas, ja omal hakkab suu sülge jooksma. Sina ütled, et löhe, ja juba mötled viina sinna juurde. Aga sina ragistaksid kuivatatud lesta ja mötleksid, et ölle juurde paremat värki pole olemas. Naljavennad olete mul köik. Naerma ajab.”

Need Jüri Tuuliku sõnad toovad sooja tunde ka paadunud maaroti südamesse. Toimetuse kätte sattus imeilus foto: päikeseline suvepäev, keset lauda liud suitsuräimedega, kõrval kauss värskeid kurke. Vaidlesime, kas see sobiks käesoleva numbri kaanepildiks – peale jäi siiski arvamus, et pole loodusajakirjale paslik. Nii või teisiti, räim pole lihtsalt arvukas loomaliik meie kodumeres. Eestlase ülimalt intiimset suhet selle kõhetu ja nukra silmavaatega kalakesega ei saa eitada.

Ilmselgelt on räimele omane see, mis iseloomustab enamikku väga häid asju – ta on märkamatu. Nagu õhk, nagu ema, nagu väga head sõbrad. Neid on kogu aeg tarvis, nad on alati olemas, nad on nii enesestmõistetavad, et me ei suuda nende peale tõsiselt mõeldagi. Kummaline on kujutleda, kuidas Läänemeres lahustunud toiteained muunduvad sujuvalt tillukesteks vetikateks, vähilaadseteks ja need omakorda sama sujuvalt kaladeks, keda on nii palju ja kes ühekaupa on nii ilmetud, et neid võib nimetada ainsuses, nagu mingit ainet või fluidumit. Ja kuidas see fluidum omakorda sajandite vältel on muundunud eestlasteks, kogunedes randadesse ja valgudes sealt vankritel sisemaale, kandudes ühtlaselt üle maa. Kõnekäänd ütleb, et oled see, mida sööd. Tuleb tunnistada terava piiri puudumist eestlase ja räime vahel.

Ligi aasta tagasi tegi Eesti Loodus juttu tillukesest ähmast päritolu vetikalaadsest elukast Gloeocapsomorpha. Selle “loomakese” olematuile õlule on üles ehitatud tänapäeva Eesti majanduskasv, mille loorbereid poliitikuhärrad ja ärihaid süüdimatult endile krabavad, sadu miljoneid aastaid pärast tagasihoidliku peategelase surma. Niisamuti võlgneme räimele rohkem tänu, kui aimatagi oskame – selle eest, et üldse olemas oleme. Vanasti olnud talupoeg ja soolasilk nii lahutamatud, et juba saja sammu kaugusel esimesest võis teise lõhna tunda (vt. Vladislav Korþets. Eesti Ekspress, 01.03.07).

Nagu jumal taevas, nuhtleb räim meile kätte meie patud. Lihtne põhjuslikkus: ahnuse toel püstitatud tööstus mürgitab meie kodumerd, see mürk aga ei kao kuskile, vaid rändab ringiga meie toidulauale. Paljud on nüüd hõrgule leivakõrvasele selja pööranud. Laenakem taas sõnu Jüri Tuulikult: “Mul on selline tunne, et istun köögilaua taga, kalakauss on mul nina all, aga kõri pigistavad võõrad karmid käed ja kõrvu kostab võõramaine kähe aktsent: sa ei pea mitte räime sööma.”

Jäägem optimistiks: ka parim asi pole hea liiga suures koguses. Siiani on Eesti räim püsinud normi piires. Ent rumal oleks mööda vaadata õppetunnist, mida lärm tema mürgisuse ümber pakub: maailm on ikka pagana pisike ja asjad omavahel pagana paratamatult seotud. Ja rahvuslik julgeolek natuke muu asi kui pikk võidupühaparaad. See öeldud, “minge nüüd koju ja laske naine teeb teitele panni peal värsket räime koore, sibula ja tilliga. Siis te kaotate könevõime, sest teite keel läheb kurku”.



Juhan Javoið
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet