Eestis ei ole kuigi palju selliseid kohti, kus inimesed on pealt näinud meteoriidisadu. Üks säärane kant asub Pilistveres. Meteoriidid langesid seal maapinnale 145 aastat tagasi 8. augustil. Ent tänini on selle sündmuse kohta veel üksjagu saladusi.

Itaalia astronoom Giovanni Schiaparẹlli tõestas 19. sajandi lõpus, et paljud meteoorivoolud liiguvad mööda orbiite, mis langevad peaaegu täpselt ühte mõningate komeetide orbiitidega. Näiteks 1862. aasta augustis ootamatult ilmunud heleda Swifti-Tuttle’i komeedi orbiit osutus täiesti identseks nende meteoorkehade orbiidiga, mida tuntakse perseiidide lendtähtedena. Perseiidide langemist võib näha augusti esimesel poolel. Teatud osa meteoore ja meteoriite võib pärineda ka mõnelt komeedilt.

Siiani pole veel täpselt teada, millest Swifti-Tuttle’i komeet koosneb või millise kujuga on selle pea. Üldiselt arvatakse, et komeedid koosnevad põhiliselt kivi- ja jäätükkide segust. Tihti on nad osa oma materjalist mööda orbiiti laiali pillanud, tekitades vahel meteoorivoole. Kivid komeetides võivad omakorda olla tahke aine algosakeste miljardite aastate jooksul kokku tõmbunud kogumid, mis on tekkinud väga nõrgas gravitatsiooniväljas. Päikesekiirguse tõukejõu mõjul kõige väiksematele komeedi osakestele on komeedid saanud endile sabad.

Meteoriidisadu on haruldane sündmus. Pilistvere meteoriidisadu toimus 1863. aasta 8. augustil umbes kell 12.30, mil taevakehatükke langes Põltsamaa lähedale Pilistvere kanti ligikaudu paarikümne ruutkilomeetri suurusele maa-alale. Ümbruskonna elanike jutu järgi olevat toona nähtud taevast alla tulevat kaheksat meteoriiti, neist on üles leitud vaid neli: Aukamäe (# 1 ja # 2), Kurla (# 3), Wahhe ja Saviaugu I (# 4). Asjatundjate tollane arvamus, et meteoriiditükke võis maapinnale kukkuda palju rohkem, pole siiani kinnitust leidnud või pole selle kohta veel midagi avaldatud. Ent maailmas on teada palju sääraseid juhtumeid, kus inimesed on leitud meteoriite eri põhjustel varjanud. Igal juhul tasuks Pilistvere kandi põldudelt korjatud kivihunnikud läbi vaadata, sest seniste leidude puhul ei ole tegu mitte üksnes väärtuslike meteoriiditükkidega, vaid veelgi harukordsemaga.

Millegipärast langes Pilistvere meteoriidisadu kokku Perseuse lendtähtede ehk perseiidide langemise alguspäevadega. Ka seda sündmust võib nimetada tähesajuks.

Need mõlemad sajud toimusid aasta pärast Swifti-Tuttle’i komeedi ilmumist, kui meie Maa läbis taas tolle komeedi orbiiti. Vahel võib juhtuda, et mõned komeetide orbiitidele maha jäänud tükid on nõnda suured, et ei põle ära meteooridena, vaid kukuvad Maale meteoriitidena. Sestap võiski juhtuda, et samal ajal meteooridega atmosfääris langes Pilistvere piirkonnas Swifti-Tuttle’i komeedi suuremaid tükke ka meteoriitidena maapinnale.

Kas tegu võis olla Swifti-Tuttle’i komeedi tükkidega? Selliseid kohti tähistaevas, kust meteoorid näivad lähtuvat, nimetatakse vastava voolu radiandiks. Teisisõnu jääb meteooride langemist põhjustanud komeedi või meteoorivoolu orbiit Maalt vaadates mingi kindla tähtkuju suunda. Näiteks Swifti-Tuttle’i komeedi orbiit asub Maalt vaadates Perseuse tähtkuju suunal (# 5). Maa, liikudes ligikaudu 30 kilomeetrit sekundis, peab riivama seda orbiiti üsna lähedalt ja võrdlemisi rööbiti, et lendtähti jätkuks mitmeks ööpäevaks; orbiidi läbimõõt peab olema selleks küllaldane võrreldes Maa läbimõõduga.

Väidetavalt nägid tollel augustipäeval kõik tunnistajad kõiki Pilistvere meteoriite lähenevat loode poolt. Kuna astronoomias on võimalik leida tähistaeva asend ükskõik mis kellaajal ja ükskõik mis kuupäeval, siis võib öelda, et Pilistverest vaadates asus Perseuse tähtkuju 1863. aasta 8. augustil kell 12.30 loode pool umbes 30 kraadi horisondist kõrgemal ja umbes 125 kraadi lõunapunktist läänes. Nende andmete põhjal võib järeldada, et ka Pilistveres oli tegu Perseuse tähtkujust lähtunud voolumeteoriitidega, mille radiant oli üpris sarnane perseiidide meteoorivoolu omaga. Nende sündmuste ajalist ja ruumilist kokkulangevust on raske pidada juhuseks. Võttes seejuures arvesse meteoriidisadude haruldust, peaks eeltoodu olema üsnagi hea alus väitmaks, et Pilistvere meteoriidid on kuulsa Swifti-Tuttle’i komeedi tükid (# 6).

Pilistvere meteoriitide kristalliline sisestruktuur, tekstuur ja keemiline koostis sarnaneb pigem ultraaluseliste kivimite kui tavaliste meteoriitide ehitusega. Nende meteoriitide väliskülgedel on silmaga märgatavaid sirgeid jooni, mis näitavad eraldumislõhede asukohti ja mida mööda võinuks taevakehatükid edasi lõheneda. Kuna need jooned on sirged, siis tekiksid lõhenemisel tasapinnad. Eraldumislõhesid aga tavalistel meteoriitidel ei ole. Sellised, sageli rööbiti paiknevad lõhed tekivad intrusiivsete magmakehade aeglasel jahtumisel tugeva rõhu all. Seega peaksid Pilistvere meteoriidid olema pärit suure planeedi, nagu Maa, sügavusest, olles üles paiskunud mõne asteroidi või kunagise kuu kukkumisel läbi litosfääri. Swifti-Tuttle’i komeet (ja kõnealused meteoriidid) on seetõttu saanud üpris suure algkiiruse.

Swifti-Tuttle’i komeet on tuntud kui keskmiselt pika orbiidiga komeet, mis ilmub iga 130 aasta järel. Uuesti on seda kuulsat taevakeha Maalt näha 2126. aastal. Tema pea läbimõõt võib küündida umbes kümne kilomeetrini. Komeedid ja asteroidid on vahel kukkunud planeetidele. Kui säärase läbimõõduga keha kukuks ookeani, meenutaks katastroof hiigeltsunamit dinosauruste hävinemise ajal. Kuid arvestades maailmaruumi kolossaalsust, taevakehade praegust hõredust ja nende kindlalt suunatud kosmilisi liikumiskiirusi, on võimalus sattuda Maale peaaegu olematu.

Eeltoodu põhjal võib järeldada, et Pilistvere meteoriidid ei ole miljardite aastate jooksul kokku kogunenud algaine tükikesed või nendest moodustunud kogumite osad, mis on liikunud komeetidena või meteoriitaine vooludena. Nad ei ole konglomeraadid, vaid on läbi teinud sulamise järel kristalliseerumise ja sattunud uuele orbiidile tiirutama.
<