Eesti Looduse fotov�istlus
2008/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/8
Putukatest ei tea me kunagi liiga palju

Mati Martin on sndinud 27. septembril 1951 Elvas. Lpetas Tartu likooli bioloogina 1976, samast aastast on ttanud Tartu likoolis, olnud vanempetaja, dotsent, 19971999 erizooloogia ppetooli hoidja. Bioloogiakandidaat, kaitses 1988 Kiievis vitekirja Laiatiivalised leedikud Lne-Palearktikas. Uurimusi peamiselt liblikate ja eriti pisiliblikate sstemaatika, zoogeograafia, bioloogia ja morfoloogia alalt. Juhendanud vlipraktikaid. Eesti looduseuurijate seltsi entomoloogiasektsiooni esimees 19862007, LUSi asepresident 19912001. Haridusministeeriumi bioloogia ainenukogu liige aastatel 1986 2001. Eesti ldhariduskoolide bioloogia ppekava autoreid ning mitme piku vi metoodilise materjali autoreid.

Kas sinu kandidaadit oli puhtalt sstemaatiline?

Jah, see ksitles leedikuid, igemini ainult hte nende alamsugukonda, nn. laiatiivalisi leedikuid, mille kige tuntum esindaja on kindlasti maisileedik, aga tuntud on ka luhaleedik ja mned teised, eriti troopikas tuntud taimekahjurid. Nende krval on huvitav rhm kitsatiivalised leedikud, kelle sekka kuulub hulk metsakahjureid, niteks mitu kbileedikuliiki, aga ka meie kgis tegutsev jahuleedik. Vahaleedikute alamsugukonna liigid, kes elavad mesilastarudes, teevad muret mesinikele, sest rikuvad krgesid.
Laiatiivalisi leedikuid on Lne-Paleartikas, see on siis Lne-Euroopast Jenissei jeni, le viiesaja liigi. Piir sai valitud biogeograafilise jaotuse jrgi, Ida-Palearktika on rohkem Vaikse ookeani mju ala. Nukogude ajal oli selline kirjutamata seadus, et mingi rhma peale piisas hest spetsialistist kogu selle suure ala peale. Kui keegi juba mingi rhmaga tegeles, siis teist ei tahetud hsti enam krval nha, eriti kui see juhtus noorem olema. Meie kisime paaril aastal Kaug-Idas ekspeditsioonidel ja seal hakkasidki mulle need laiatiivalised leedikud meeldima. Mul tekkis mte koostada sellise tunnustatud sarja nagu NSVL fauna leedikute kide. Juhendaja sain Leningradist ja hakkasime siis ettevalmistustdega pihta. Samal ajal koostati Leningradis teise suure sarja Nukogude liidu Euroopa osa putukate mraja liblikate kidet, kus ka leedikud sees. Ettevalmistustna koostasin selle mraja jaoks mramistabelid ja joonistasin kikide liikide genitaalide pildid (genitaalid on putukate vlised kehaosad, mille jrgi on neid vimalik peaaegu ilmeksimatult mrata). Kui aga hakkasin ttama kogu Nukogude Liidu leedikutega, siis selgus, et Vladivostokis on juba ks leedikute uurija, kes hakkas protesteerima, et tema on ikka Kaug-Idas asjatundja ja kodurahu mttes jagasimegi siis riigi territooriumi pooleks.

Kas kandidaadit ksitles ainult tollase NSVL piiridesse jvaid palearktilisi leedikuid?


Ei-ei, tegelikult ksitlesin leedikuid alalt, mis hlmab kogu Euroopa, Phja-Aafrika, Vike-Aasia kuni Phja-Hiinani vlja. Leningradis olid suured kollektsioonid ning lbi tuli ttada kogu kirjandus. Eks see piir oli suhteliselt kokkuleppeline, luna pool tuli sisse ka troopilist elementi, sest faunade vahel ju selgeid piire ei ole.


Kas oled leedikutega hiljem ka tegelenud?


Kui olin t 1986. aastal ra kaitsnud, siis hakkas just Gorbatovi sula ning siin lks elu majanduslikult raskeks. Mul oli kokku lepitud, et alustan NSV Liidu fauna leedikute kite ettevalmistustga. Kiievis pakuti mulle lbittamiseks huvitavat materjali, mis neil seal seisis. Aga teadusrahad kadusid ja piir Venemaaga lks kinni. Mned Eesti entomoloogid ritasid veel Kesk-Aasias kia, aga kui nad seal sna otseses mttes automaaditule alla jid, siis minul see soov kadus.

Teema ise oli aga vga huvitav, sest nrgalt oli uuritud NSV Liidu mgede ja krbete leedikute vga mitmekesine fauna. Leidsin Leningradi zooloogiainstituudi kollektsioonidest sna kerge vaevaga paarkmmend kirjeldamata liiki, nende genitaalide joonisedki sai juba ette ra joonistatud, kuid t ji pooleli.

Eesti leedikute fauna uurimist muidugi keegi ei finantseeri, sest see pole piisavalt aktuaalne. Taanlane Eivind Palm on koostanud vga hea Phja-Euroopa leedikute monograafia, kus on andmed ka Eesti kohta. Muidugi oleks hea, kui ka Eesti kohta oleks phjalik levaade ja vib-olla ma selle kunagi kirjutan, sest andmeid olen vimaluse korral kogunud. Praegu on Eestis ka teisi liblikahuvilisi, kes leedikuid koguvad, ehk saab tulevikus jud hendada.


Oled tegutsenud kaua aega ka pedagoogina likoolis ning osalenud ldhariduskoolide bioloogia ainenukogus.


Tegelikult lpetasingi likooli pedagoogilise haru. Sel ajal oli selge vahe sees, kes saab teoreetikuks ja kes pedagoogiks. Jin tolleaegsesse zooloogia kateedrisse tle oma juhendaja professor Hans Remmi ettepanekul. Olin teinud diplomit hest vga huvitavast nokklaste alamsugukonnast Hypeniinae kogu tolleaegse NSV Liidu ulatuses. Ju ta siis ji minu tga rahule. Juba likoolis ppimise ajal kisin temaga koos petajatele putukaid petamas. Selliseid kursusi korraldas tollel ajal looduskaitseselts. Ja nii see lks.

Muu t krvalt olen le kahekmne viie aasta petanud zooloogilisi fakultatiivaineid endises 5. keskkoolis (praegu Tamme gmnaasium) ning petan ka praegu Hugo Treffneri gmnaasiumis. 1986. aastal sai minust haridusministeeriumi juures asuva ainenukogu liige. Tollal oli oluline koostada uued ainekavad ning zooloogia osa ji minu kanda. Kohe selle jrel oli vaja uusi pikuid. Hakkasime neid koos Urmas Kokassaare ja Maie Toomiga koostama. Ndseks olen ainenukogust eemal, sest leiti, et pikute kirjutajad ei saa olla samal ajal ka ainenukogu liikmed. Phipikud on nd kirjutatud, kordustrkid ja mberttatud trkid veel ilmuvad.

Kui aastal 2010 tuleb uus bioloogia ainekava, siis uusi pikuid enam kirjutama ei hakka, olen selle jaoks liiga vana. Pealegi pole ma pris nus kikide uute ideedega, mis koolis petamise mber ringlevad. Nii mnigi kord jtab see natuke vale mulje ppimisest ja teadmistest ldse. ppimine on praegusel ajal muutunud pinnapealseks: pikutes peab kik olema vga huvitav ja lhike, detaile pole vaja, phe ppida pole vaja. Kike ainult loogikaga ja arutlemisega ei omanda. Olen kakskmmend aastat phikooli zooloogiat suunanud ning selle tga rahul.


lipilasi oled ka le kolmekmne aastatpetanud. Kas on lipilased selle aja jooksul linud targemaks? Kas zooloogia neid ikka huvitab?


Siin tuleb teha ks tpsustus. Mina rgin sellest loomariigi osast, kuhu kuuluvad nn. selgrootud loomad. Ent tepoolest, selgrootuid loomaliike on loomade hulgas enamik. Et olen nii kaua lipilasi petanud, on jlle minu juhendaja teene. Juba likooli ajal vttis ta mind kaasa kursustele, kus petasime koolipetajatele selgrootuid looduses. Prast tletulekut likooli sain muude kohustuste krval kohe lesandeks juhendada selgrootute praktikumi. See oli esimestel aastatel retult raske, kuid andis kohe hea phja kogu selle suure ja vga mitmekesise loomarhmaga tegelemiseks. Praktikumid olid vga phjalikud ja kestsid kaks semestrit, praegu umbes poole vhem. Nii olengi tudengeid petanud kolmkmmend kaks ja petajaid kolmkmmend neli aastat.

Zooloogia huvitab tegelikult lipilasi vga, isegi putukad huvitavad neid vga. Aga nad ksivad kohe: mis saab neist prast likooli lpetamist. Ma ei oska midagi elda, sest faunistika on sisuliselt Eestis surnud, ksikud sstemaatikud veel tegutsevad. Faunistika on mingil mral silinud materiaalselt kindlustatud amatride hulgas, sest see on kallis tegevus ja nad investeerivad sinna pris suuri summasid. See puudutab peamiselt liblikahuvilisi, mardikate puhul on amatre vhem vi on nad juba sna eakad, nagu Georg Milnder. Praegune elu nuab kiireid tulemusi, mida ei faunistika ega ka sstemaatika ei anna. Vtame kas vi sstemaatiku ettevalmistuse: isegi varem, viieaastase likoolistuudiumi jooksul sai inimene ksnes algteadmised sstemaatikast. Alles kandidaadit kaitsnud inimest vis pidada spetsialistiks. Seega sama aeg, mis arstiks ppimisel.

Minu arvates ei soodusta zooloogiahuvi, aga ka huvi teiste nn. roheliste ainete vastu, praegune petamisssteem, kus tuleb lugeda suuri ldaineid piiratud aja jooksul paarisajale tudengile korraga. Eriklassidest prit suuremate eriteadmistega lipilased tulevad sageli kurtma, et gmnaasiumis ppisime seda asja phjalikumalt. Neil tuleb likoolis tagasilk: nad on samu asju juba gmnaasiumis ppinud. Olen ikka seepeale elnud, et lugege juurde ja arendage ennast iseseisvalt. Aga ilma otsese kohustuseta, muude ahvatluste krval ei taha noor inimene seda alati mista. Pigem vaadatakse, et likoolis on kik esialgu lihtne, ma lhen parem likooli krvalt tle vi tegelen hobidega. Aga siis tulevad tagasilgid. Kahjuks ka hiskonna hoiak propageerib kiiret karjri ja rikastumist ning aeganudvamad ja mitte nii huvitavad ained pole populaarsed.

Tnapeval kirutakse Harald Habermani tema poliitiliste vaadete ja tegevuse prast. Kuid tnu temale on meil sstemaatiline zooloogia sellisena olemas, nagu ta on. Nd juba likvideeritud endise zooloogia ja botaanika instituudi (ZBI) juhina andis ta vimaluse areneda kigil huvipakkuvatel valdkondadel. Ta vttis tle selliseid musta minevikuga inimesi nagu Juhan Vilbaste, ta vitles sstemaatika alalhoiu eest. Tuletame meelde, et ks selle institutsiooni loomise eesmrke oligi igati uurida Eesti ala loodust. Prast Habermani lahkumist algas langus.

Nukogude ajal oli ka teine ssteem: tegeleda vis sellega, mis meeldis, olgu need siis leedikud, habessed vi srikssed. Oli raha vlitdeks ja elu oli rahulikum, said kia ekspeditsioonidel. Praegu aga eldakse ette, mida tegema pead. Katsu niteks ksida raha mingi putukarhma uurimiseks Eestis! CC-artikleid sealt ei tule, jrelikult pole aktuaalne. Aga kuidas siis kogunevad lokaalfaunistilised andmed, niteks kas vi Natura 2000 liikide olukorra hindamiseks, millise kohustuse on Eesti riik endale vtnud? Meil on raske leida lipilasi, kes sooviksid spetsialiseeruda sstemaatikale. kolooge kll on, aga nemad tegelevad enamasti muude probleemidega, ei mrata liike ega uurita levikut.

Kui tuua paralleel loodusega, siis mida mitmekesisem on kossteem, seda vastupidavam see muutustele on. Teadusstrateegia on meil aga vastupidine, vga paljud uurimisvaldkonnad kaovad, ja mitte niivrd tegijate puuduse, kuivrd kellegi strateegi arusaama tttu. Eesti on nii vike, et siia ei sobi suurte riikide teadusmudelid. Oleks kahju, kui Eestis oleks tulevikus ainult laboriteadlased meie loodusest ei teaks keegi midagi. Selgrootute puhul on selline olukord juba kegakatsutav.


Kas vimekaid bioloogialipilasi on vhem?


Ilmselt on vimekaid noori sama palju kui varem, aga nad lhevad teistele erialadele, bioloogias eriti molekulaarbioloogiasse, kus neile pakutakse paremat perspektiivi, ja sageli on vimalik kohe tulevase erialaga seotud tle asuda, nn. rohelise bioloogia vimalused on praegu mrksa piiratumad.

Oma mju on avaldanud ka ppekavade muutus: varem petati taimi ja loomi kohe esimestel kursustel, geneetika, biokeemia ning molekulaarbioloogiani juti hilisematel aastatel, praegu on olukord vastupidine. See viib huvid ja vimekamad lipilased klassikalisest zooloogiast vi botaanikast eemale. On olnud ka juhuseid, kus lipilane lahkub likoolist, sest teda laboriained ei huvita. See thendab aga, et me kaotasime potentsiaalse zooloogi.


Eks ole ka vlipraktikad peaaegu kadunud.


Praktikatega on sama lugu. Laboripraktikat sai juba mainitud. Varem oli selgrootute zooloogia vlipraktika esimesel kursusel kakskmmend ks peva, praegu on viis peva, kusjuures kohale- ja rasit kuuluvad sinna sisse. ritasin teha seitsmepevast praktikat, aga leidus thelepanelikke lipilasi, kes kohe leidsid, et meil on viiepevane tndal ja punkte rohkem ei anta.

Raha ja praktikabaaside nappuse tttu ei ela enamik tudengitest vlipraktika ajal enam vlibaasis nagu varem, vaid kodus, ja praktikum tehakse Tartu lhimbruses, kiakse Thtvere metsas vi Emaje luhal vrguga putukaid pdmas. Siiani olen oma rhmadega ritanud teha praktikat siiski vljas ja olen vga tnulik Karula rahvuspargi ning Otep looduspargi ttajatele, kes on leidnud vimaluse lipilasi toetada. Praegusel ajal on ka lipilasi, kes ei soovigi vga sgavale metsa minna!


Kas putukate vljapdmine liike ei kaota?


Ei, see on inimeste vrarusaam. Vib vlja pda piiratud elupaikades elavaid ksikuid silmapaistvaid liike, niteks mustlaik-apollo, kelle elupaik ja toidubaas on piiratud. Enamiku putukate puhul seda hirmu pole. Kll aga kaob liik kohe, kui hvitame tema elupaiga.

Isegi putukate pdmiseks kasutatav automaatpnis, kui ta pab aastaid samal kohal, vib ajutiselt putukate arvukust kll mnevrra vhendada, kuid putukad levivad vga kiiresti ning thjenenud elupaigad asustatakse uuesti. Putukate sigimispotentsiaali niteks viks tuua paljudele inimestele tuntud vrgendikoilased. Tuntumad nendest on toominga-vrgendikoi ja unapuu-vrgendikoi. Viimast olen sel aastal kohanud ksikuid, esimest aga veel mitte. Sel aastal pole neid kuskil, aga vime olla kindlad, et paari-kolme aasta prast on neid jlle ohtralt. Tegelikult piiravad putukate arvukust parasitoidid ja mitmesugused haigustekitajad.

Sel aastal on vga palju harilikku mrsjalast. Tegin Elvas oma koduaias aias kolmel l pki ning valguspnisesse tuli le kolmesaja hariliku mrsjalase. Arvukus muudkui suurenes: kaheksakmmend, sada ja sada kolmkmmend. Pnis asub linnas, vikeses aias, kus valguse mju ei ulatu eriti kaugele. See nitab, et liblikad on vga liikuvad ning neid on vimatu vlja pda. Muide, valguspki on proovitud kui putukatrjemeetodit, kuid sna kiiresti loobutud, sest efekti ei olnud.


Kas Eesti putukasstemaatikas on valdkondi, kus saab vita, et meil on oma spetsialist olemas?


Seda saab vita mitte ainult putukate, vaid ka teiste selgrootute rhmade kohta. Suurliblikate puhul on muidugi kige tuntum lepidopteroloog Jaan Viidalepp. Kahetiivaliste uurijatest on krbestega tegelenud Kaupo Elberg juba pensionil, kuid tema pilane Olavi Kurina on seenesskede uurijana maailmas arvestatav. Kiletiivaliste uurijatest viks mainida Mikk Heidemaad, kes on pidevkehaliste kiletiivaliste spetsialist. Vga mitmeklgne entomoloog on zooloogiamuuseumis aastaid ttav Jaan Luig. Teiste selgrootute rhmade uurijaid on meil vhem. Mardikate spetsialistid on Ilmar Sda, Kaljo Voolma ja Uno Roosileht. Suureprane vheharjasusside spetsialist on Tarmo Timm, varem tegutses intensiivselt nematoodide uurijana Eino Krall. Rohkem tsisemaid fauniste ja sstemaatikuid pole.

Sstemaatika hda on veel selles, et seda ksitlevaid artikleid tsiteeritakse vhe: niteks seenesskede artiklitele viitavad ikka vaid seenesskede uurijad, keda maailmas ei ole eriti palju. Viidatavus on oluliselt suurem laboriteaduses, kus sama teemaga tegelevad maailmas kmned laborid ja sajad uurijaid. ks seenesse artikli tsiteering on kindlasti oma vrtuselt sama suur kui molekulaarbioloogia ksitluse tsiteering. Sstemaatilise t vrtus aja jooksul vaid suureneb.

Ennast ma sstemaatikuks ei pea. See tegevus sai lpu koos NSV Liidu lagunemise vi iseseisvuse saabumisega, kuidas keegi asjale vaatab. Lihtsalt uurimispiirkond ji piiri taha. Olen pigem faunist ja looduse kaitsja, kogun faunistilist materjali haruldaste ja kaitset vajavate, mnigi kord Eestis veel sna tavaliste putukaliikide kohta ja jlgin nende olukorda. Hiljuti valmis suur-mosaiikliblika hoiuks loodava kaitseala kaitsekorralduskava. Olen selle liblika eluviise looduses jlginud paar aastat.


Ilmselt on meil ka amatre, kes tunnevad putukaid silmapaistvalt hsti, kuigi nad pole teadustid eriti avaldanud.


Ma ei saa ikka pris hsti aru, mida praegu mistetakse teadust all. Minu arvates on igasuguse uue informatsiooni avaldamine tegelikult ju teadus. Liblikate ja mardikate hid tundjaid on Eestis mitu, liblikate puhul niteks Urmas Jrivete. Mnigi kord on amatrid kutselistest uurijatest isegi aktiivsemad, sest huvid ja eesmrgid on mnevrra erinevad. Faunistikaga saab praegusel ajal tegeleda vaid aineliselt hsti kindlustatud inimene, kellel on vaba aega, raha ja tahtmist phenduda oma hobile. Fanaatikuid on ikka olnud.


Mida teha, et lisanduks noori putukahuvilisi?


Sellele ksimusele on raske vastata. Ma tpselt ei tea, kuid arvan, et putukahuvilistega tegeldakse Eestis mitmel pool, niteks Tartus T zooloogiamuuseumis, kus ringis kib hulk lootustandvaid noori putukahuvilisi. Kuna noored on vga terava taibuga ning maailma asjadega rohkem kursis, kui meie omal ajal, siis ei ne nad tulevikuvljavaateid, kust entomoloogi- vi zooloogi-sstemaatikuna tkoht leida. Niipea, kui nad tulevad likooli, muutub keskkond sellise huvi jaoks vheperspektiivseks, pole faunistika ega sstemaatika trhma: igaks tegutseb omaette.


Kas Eesti liikide registri tegemine viks faunistilisi uuringuid innustada?


Arvan, et jah ja ei. Jah selleprast, et igasugune korrastatus tekitab huvi. Tegelikult sai asi alguse leeuroopalisest Fauna Europaea projektist 2004. aastal. Tiesti juhuslikult pakuti meile vimalust selles osaleda. Kuna Eestis polnud tol ajal asjast huvitatuid, andsin omal riisikol nusoleku projektis osaleda. Eks veidi khe tunne oli, aga nneks olid kik selle asjaga tegelejad altruistlikult nus kaasa lma. Trhmas oli neliteist liiget, ks isegi Rootsist. Eesti liikide register on selle projekti edasiarendus. Et Fauna Europaea oli ksnes lhiajaline projekt, ei suudetud seda lpuni teostada, seetttu ji hulk Eestis elavaid loomaliike sealt vlja. Nagu selliste suurte projektide puhul ikka, tekkis vga palju probleeme, millest mningaid, niteks snonmikaga seonduvaid, ei suudetud lahendada. Eri koolkondadel on snonmide kohta erilaadne arvamus.

htlasi viks vastata ei, kuna zooloogide koost on vga raske edenema, sest kes ikka tahaks oma higi ja vaevaga kogutud teavet tasuta jagada. Aga loodan, et Eesti liikide registrit saab varsti kasutada ka loomade kohta ja koosthuvilisi tuleb juurde.


Krvalt vaadates tundub, et zooloogidel, eriti aga entomoloogidel ei kipu koost kuidagi edenema.


Olen alati imetlenud botaanikuid: kuidas nad on koos korraldanud suuri asju. Miks entomoloogid seda teha ei saa, on raske elda. Phjusi on ilmselt mitu. Kigepealt liikide arv ja taksonite mitmekesisus: kui taimeliike on Eestis umbes tuhat viissada, siis niteks ksnes mardikaid on Eestis umbes kolm tuhat viissada, liblikaliike kaks tuhat viissada jne. Seega viks niteks liblikauurijaid vrrelda taimeuurijatega. Kui Eestis oleks aegade jooksul olnud sama palju liblikauurijaid, kui on olnud botaanikuid, siis oleksid liblikad ilmselt tunduvalt paremini uuritud kui praegu. Samamoodi on asjalood lejnud putukarhmadega, teistest loomarhmadest rkimata.

Inimesed pole huvitatud krvalrhma tegevusest. Panin seetttu maha LUS-i entomoloogiasektsiooni esimehe ameti: tnapeval on niipalju suhtlusvorme, et keegi ei leia aega oma tegemistest sektsiooni koosolekul ette kanda, veel vhem kuulata, mida teine uurija on teinud. Mni tleb kohe ausalt, et neid see ldse ei huvita. Niimoodi ongi, et iga entomoloog nokitseb oma rhma kallal, neid huvitab vaid oma rhm ja kui selles on kolm tuhat viissada liiki, siis on, mille le mtiskleda.

Botaanikud on krvalt vaadates suutnud siiski kikidest asutustevahelistest vastuoludest hoolimata mingisuguse strateegia kavandada, aga zooloogidel, eriti sstemaatikutel, seda pole. Vaja oleks uut Habermani, kes killustatust vhendaks.


Kas meil on suuremaid putukarhmi, mida on aegade jooksul teistest vhem uuritud?


Kigepealt tulevad meelde kiletiivalised. Nendest enamiku kohta ei tea me midagi. Ka vga mitut kahetiivaliste sugukonda on halvasti uuritud vi pole ldse ksitletud.


Suurliblikate koloogia on samas ka vhe tuntud.


Jah, muidugi. Sageli uuritakse koloogiat laboris, mitte looduses, ning see vib anda hoopis teistsugused tulemused. Lihtsam on panna isendid puuri ja uurida neid kontrollitud oludes. Mis aga toimub looduses, seda me tegelikult ei tea. Tsi, seda ongi raske teada saada, sest seal kontrollib tingimusi loodus ise. Sageli videtakse, et selle vi teise liblikaliigi bioloogiat on mujal uuritud mis seda enam uurida. Selgub aga, et meie oludes kulgeb areng veidi teisiti.


Eestis, nagu ka palju suuremates riikides, ei saagi olla iga putukarhma vljapaistvat tundjat.


Muidugi ei saa ning seetttu on rahvusvaheline koost mdapsmatu. Kuid Eesti kipub olema teistele zooloogidele vhehuvitav, ta on ks laiguke suuremast Phja-Euroopast, mille fauna on kllalt hsti tuntud. Meil pole vga erilisi biotoope. Kuigi niteks Saaremaalt on ptud liblikaliik, kelle kohta viimased andmed Euroopast on prit Prantsuse Alpidest ja need on le saja aasta vanad. Miks ta on seal ja Prantsusmaal ning mujalt Euroopast pole leitud, on arusaamatu, sest pisiliblikate uurijaid on seal rohkesti. Nii et ka meilt on ht-teist avastada.


Kas on veel midagi, mis takistab sstemaatika uurimistid?


Jah, see on vajaliku kirjanduse nappus. On kll tore sorida andmebaasides, kuid enne seda on vaja objekt mrata. Just mrajate ja ksiraamatute puudumine on tsine probleem. Viimasel ajal on kll olnud positiivseid muutusi ja oleme saanud soetada mrajaid ning ksiraamatuid, aga need maksavad sna palju. Kui erialast kirjasna oleks rohkem, viks see kita ka lipilaste thelepanu, niteks raamatukogus.

Tegelikult on suur probleem just eestikeelsete mrajatega: need on meil kolmkmmend-nelikmmend aastat vanad. Meil on kll viimasel kmnendil tlgitud hulk pildiraamatuid, ent need on meldud lihtsalt loodusehuvilisele, isegi amatruurijale jvad need nrgaks. Ka suvepraktikal on neist abi ainult osaliselt. Need annavad kll sna hea levaate rhmast, aga sstemaatiliseks tks on vaja detailsemat mrajat.


Viidalepa liblikate mraja on ju 1996. aastal ilmunud.


Jah, see on vga hea suurliblikate mraja, mille ksikiri sai valmis aga juba 1986. aastal. See thendab, et mraja koostati siis tunduvalt odavamalt, kui see oleks vimalik praegu. Ja sellest hoolimata kulus kmme aastat, enne kui trkkimine teoks sai. Mraja teevad kalliks just vrvipildid. Ilma nendeta aga ndisaegset mrajat ette ei kujuta. Viimasel ajal on ilmunud vaid suureprane Tarmo Timmi vheharjasusside mraja. Seal polnud vrvipilte vaja.


Kas soo-krjeherilase artiklile (Eesti Loodus 2008, nr. 7) on ka vastukajasid tulnud?


Jah, pris mitu. Tegemist on jrjekordse liigiga, kes esimest korda leiti Eestist paarikmne aasta eest. Sagedasemaks on see muutunud aga alles viimastel aastatel. Kindlasti on see liik laiemalt levinud, aga entomoloogid on viimasel ajal vhem vljas kinud ning tegelevad esmajoones oma kitsama rhmaga. Korraga ei jua kigele thelepanu prata. Muide, viimane leiuteade tuli just botaanikult! Seega tuleb ka edaspidi ajakirja veergudel Eesti looduse mitmekesisust tutvustada.



Entomoloog Mati Martinit ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012