Käes on sügis ja saame kergemalt hingata. Läbi on aeg, kus meid ründasid verdimevate putukate hordid: päikeselõõsas parmud, hämaruses mitmesugused sääsed. Ent ülemäärast huvi enda vastu kohtame looduses praegugi.

Metsas jalutades potsatab aeg-ajalt meie kehale väikesi pruunikaid putukaid, kes seal ringi sibades karvasemat paika otsivad ja õige kiiresti juustesse poevad. Sageli ei märka neid enne, kui tunneme peas kihelust. Veidi juustes sobranud, tabame kärbsetaolise olendi, kes üritab sõrmede vahelt põgeneda. Libeda ja elastse keha tõttu on neid putukaid riietelt ja juustest noppida üpris tülikas. Kes see elukas on ja miks ta juustesse poeb?

Üks paljude raudkärblaste seast. Põdrakärbes (Lipoptena cervi) kuulub kahetiivaliste seltsi raudkärblaste (Hippoboscidae) sugukonda. Kõik raudkärblased, maailmas kokku umbes sada liiki, imevad verd ja elutsevad imetajate ja lindude kehakatetes. Miks neile säärane metalne nimetus on pandud, ei oska öelda. Võib-olla viitab see pruunikashallile värvusele ja väga vastupidavale ning survekindlale kehakattele. Igaüks on kogenud, et põdrakärbse kitiinskelett on harukordselt elastne ja tugev. Kerge pigistus, mis mõne putuka lömastab, ei tee talle viga. Kindlasti on see kohastumus eluks looma kehal karvade vahel, kus putuka sile ja elastne välispind võimaldab tal kiirelt liigelda ja päästab elu mitut laadi surve puhul: okste löögid peremeeslooma liikudes, tema püherdamine maapinnal või keha hõõrumine vastu puutüvesid, aga ka noka või hammaste surve jne.

Parasvöötme asukas. Põdrakärbes on levinud Euroopa ja Aasia (Siber ja Põhja-Hiina) parasvöötmes ning inimese levitatuna on ta jõudnud ka Põhja-Ameerikasse. On leitud, et Ameerikas elutsevad veidi väiksemad (3,5–5 mm) põdrakärbsed kui Vanas Maailmas (5–7 mm) [2]. Pole küll selge, kas selle uurimuse tulemust saab üldistada kogu Ameerika populatsiooni kohta, või kehtib see siiski vaid uuritud valimis.

Põdrakärbes koorub suve lõpus. Ta on kehv lendaja. Nukust väljunud, lendab ta lähimale põõsale või mõnele muule taimele ja jääb ootama, kuni lähedusse satub sobilik peremeesloom. Peremehe lähedust tajudes sööstab kärbes tolleni ja poeb kiiresti karvade vahele. Seejärel murrab ta oma tiivad: neid ei lähe enam vaja. Ehk olete isegi mõnikord tähele pannud, et juustest välja koogitud kärbsel enam tiibu pole. Põdrakärbes ei vaheta peremehi, kord ühele laskunud, veedab ta sellel kogu ülejäänud elu. Putuka jalad on kohastunud säärase paikse eluviisiga: tugevad ning varustatud pikkade, hambuliste küünistega. Peremehe karvades püsida aitavad ka arvukad peened tahapoole suunatud karvad põdrakärbse pealtnäha siledal kehal.

Pistet jääb meenutama kihelus. Vanas Maailmas elutseb põdrakärbes peamiselt põtradel, hirvedel ja metskitsedel, harvem ründab koduloomi. Põhja-Ameerikas seevastu on rünnakuid koduloomadele, eriti hobustele, täheldatud küllaltki sageli. Katsetingimustes on sobivate peremeeste ring laiem: koerad, hiired, rotid ja isegi tuvid ning kodulinnud.

Kui põdrakärbsel rahulikult toituda lasta, saab ta soovitud verekoguse kätte 15–20 minutiga. Esialgu ei ole pistet kuigipalju tunda, kuid umbes kolme päeva jooksul kujuneb pistekoha ümbruses tugev punetav vorp. Sellega kaasnev sügelus võib kesta üsna kaua, paar-kolm nädalat. Tegu on keha vastusega putuka süljele, mida too ohvri kehasse suunab, verega segab ja tagasi imeb. Osa sülge jääb aga verre. Samasugune reaktsioon tekib meil kõigi verdimevate putukate sülje suhtes. Enamikul neist ei õnnestu aga nii pikalt verd imeda kui põdrakärbsel ja mürgist sülge satub haava vähem.

Sageli võib ühel loomal olla sadu, isegi tuhandeid kärbseid, kes tekitavad peremehele palju piina. Norras on leitud põtru, kelle keha on paksult kärbestega kaetud, ning põtru, kelle kehalt on ilmselt põdrakärbeste hulgirünnaku tagajärjel karvastik kadunud. Sellistel loomadel ei ole suurt lootust karmides talveoludes ellu jääda.

Põdrakärbes sünnitab järglase. Nagu paljudele parasiitidele omane, on põdrakärbes oma järglaste suhtes väga hoolitsev. Kui enamik parasiitputukaid muneb ja vastsed arenevad munades, siis raudkärblastel hakkavad pärast kopulatsiooni vastsed arenema ema kehas. Seejärel – pole teada, kui pika aja pärast – sünnitab emakärbes vastse, kes kohe peremeeslooma kehalt lahkub ja maapinnal kõdus nukkub. Ema aga imeb järgmise portsu verd ja asub järgmist järglast kasvatama. Ei ole teada, kas ta paaritub uuesti, või teeb seda vaid kord elu jooksul, ning mitu järglast emane elu jooksul sünnitab.

Samuti ei osata öelda, kui kaua põdrakärbes elab. Et elusaid kärbseid on leitud põtradelt ka talvel, võib arvata, et valmik suudab elada küllaltki kaua. Valmikute kõrval on põtrade karvadest talvel leitud ka põdrakärbse pupaariume (teatud kärbseliikidel vastsekest, mis jääb nukule kaitseks). Kas talvised nukud jäävad looma karvadesse kuni kevadeni, või kukuvad pupaariumid lumme ja suudavad seal elus püsida, või siis jäävad ellu üksnes need kärbsed, kes jõuavad valmikuks areneda enne talve tulekut – selle kohta pole andmeid.

Ohtlikke haigusi ei levita. Paljud verdimevad putukad kannavad edasi ehk siirutavad inimeste ja loomade haiguste tekitajaid. Veel üsna viimase ajani ei olnud põdrakärbestelt leitud ühtegi haigusetekitajat. Küll on inimestel täheldatud põdrakärbse hammustusest mõnikord välja kujunevat dermatiiti. Hiljuti leiti haigusetekitaja siiski ka põdrakärbestest: bakter Bartonella schoenbuchensis, kes põhjustab mäletsejalistel veremürgitust ehk sepsist [1].

Põdrakärbse sugulasi elutseb ka koduloomadel. Näiteks hobustel nugib vanasti maainimestele hästi tuntud tiivuline hobuse raudkärbes Hippobosca equina. Vähem tuntud on tiivutu lamba raudkärbes Melophagus ovinus. Raudkärblasi nugib ka lindudel ning sageli ronivad nad linnupesadest majadesse. Need kärbsed on aga veidi pikemate ja saledamate jalgadega kui põdrakärbes. Kui imetajatel parasiteerivad raudkärblased tekitavad peremehele enamasti vaid ebamugavust, siis linnupoegadele võib suur hulk vereimejaid lausa surmaga lõppeda.

1. Dehio, Christoph et al. 2004. Isolation of Bartonella schoenbuchensis from Lipoptena cervi, a blood-sucking arthropod causing deer ked dermatitis. – Journal of Clinical Microbiology 42 (11): 5320–5323.

2. Jacobs, Steve 2003. Deer-keds Lipoptena cervi (Diptera: Hippoboscidae). – Entomological Notes. The Pennsylvania State University. http://www.cas.psu.edu/docs/casdept/entomol/extension/factsheets/deer_keds.htm