Loodusfotograafiaga olen põhiharrastusena tegelenud juba kaksteist aastat. Omal ajal olid just Fred Jüssi ja mõne teise meistri meil avaldatud pildid need, milles nägin peale taimede-kivide-vee-taeva veel midagi tunnetatavat. Nõnda kosus tahe võtta pildistamine tõsisemalt käsile.

Hiljem, fotograafiat ja loodust rohkem tundma õppides, hakkasin värvilise ja mustvalge filmiga laetud kaameratega otsima mõjuvaid loodusvaateid, valgusemänge ja huvitavaid üksikobjekte. Võtsin kasutusse 6 x 9 kuni 35 mm filmid ja eri tootjate aparaadid, konstrueerides puudu olevad seadmed ise.

On läinud nii, et mul jagub aega looduses käia, seega ka võimalusi seal üht-teist erakordset tabada. Juhupildistamise kõrval olen praegu keskendunud ka mõnele valdkonnale, näiteks paeluvad mind erilised taevanähtused. Mõnda eriti haruldast ja uhket nähtust õnnestub näha vaid kord elus.

Virmalised pole meie mail haruldased: heal aastal näeb neid mitu korda, võimsalt siiski harva. Sellel pildil on virmalised nii, nagu neid tookord võis haripunkti ajal silmata Soome lahe kohal, all on Naissaar. Pilt on tehtud Tallinnast 11. septembri öösel 2005. aastal. Septembrivirmaliste värvides võib leida eripäraseid toone: rohelise põhivalguse kohal jätkuvad kiired violetjatena. Ega fotot tegemata tajugi nõrga öise valguse värvirikkust. Paraku on selle öö pildid mul seni õnnestunuim omataoliste seas, ehk oleks nähtus ilma Jaak Kadaku telefonikõneta õigel ajal märkamatagi jäänud. Filmiks olin virmalisi oodates valinud Fujichrome Sensia 400, objektiiviks Canon EF50/1,8II.