Uhkeid mererandu palistavaid paeseinu saab meil imetleda peaaegu Narvast saati kuni Osmussaareni välja, samuti Saaremaa loodeosa mererandades. Tükati leidub seda laadi järsakuid ka merest mõnevõrra kaugemal sisemaa poole. Ent ühtviisi on nende paeseinete puhul tegu tähelepanuväärsete geoloogilise mälestistega, milleta Eestimaa loodus oleks kindlasti palju kahvatum.

Need kaks klindiriba on erinimeliste klindivööndite osad: Rootsi ranniku lähedalt Ölandi saare juurest kuni Laadoga järveni ulatub Balti klint ja Ojamaa lõunaosast Saaremaale kulgeb Siluri klint. Mõlemast või nende köitvamatest paeseintest on meie ajakirjas varem korduvalt juttu olnud, veelgi ohtramalt on avaldatud neist fotosid. Kaks aastat tagasi ilustas Põhja-Eesti klint ka ajakirja esikaant. Toona püüdis Hella Kink heita valgust pankrannikule kui maailmapärandiväärilisele loodusmälestisele (loe EL 2004/10). Küllap on lugejatel meeles aastatetagune paraku luhtunud lõpuga Unesco-saaga, kui keskkonnaministeerium esitas kaheksa Põhja-Eesti pankranniku lõiku maailmapärandi kandidaadiks.

Sedapuhku on kaanelugu taas Põhja-Eesti klindist, õigemini on käsitluse alla kogu Balti klint. Võiks arvata, et nõnda kaua ning üsna muutumatult püsinud astangu kohta on tänapäeval viimne kui üksikasi teada. Ent teadusringkondades peetakse Balti klindi tekke üle ikka veel ägedaid vaidlusi. Aegade jooksul on püütud selle võimsa astangu teket selgitada näiteks tektoonilise, glatsiaalse, kulutusliku ja Ürg-Neeva hüpoteesiga. Mõned seisukohad on olnud päris vastakad. Tartu ülikooli geoloogia osakonna vanemteadur Igor Tuuling püüab avaloos selgitada Balti klindi kõige tõepärasemat tekketeooriat, mille pooldajaid on ka kõige enam.

Sellest üsna hoolsat süvenemist nõudvast kirjutisest nähtub, et Balti klindi algsel tekkel osutusid määravaks väga paljud loodusprotsessid. Kõige tähtsam „tegija” oli siinjuures jõgede erosioon ning sellega kaasnevad nõlvaprotsessid. Nii et, seistes kõrgel astangul ja vaadeldes vastu kivimüüri laksuvaid merelaineid, on väär arvata, et meri selle järsu paeseina tekitas – mere murrutusel ei ole Balti klindi algse tekkega mingisugustki seost.

Peale põhjaliku klindiloo ei saa me seekordki läbi seenteta. Seda enam, et käes on kuldne seeneaeg. Jätkub puravike seeria, sedapuhku tatikute tutvustamisega. Kuulo Kalamehe loost leiab aga vihjeid selle kohta, kuhu Kirde-Eestis seenele minna ning milliseid liike võiks sealt kõige enam leida. Kuid rammusat seenesaaki leiab tänavu sügisel peaaegu igast metsast, ja kel huvi eeskätt puravike vastu, neile soovitaksin kaasa võtta meie juulinumbri keskel ilmunud Vello Liivi fotodega puravikepostri.