Eesti Looduse fotov�istlus
2008/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/10
Taimkatte uurimise rmu jtkub kikidele plvkondadele

Jaanus Paal on sndinud 16. septembril 1947 Urvastes. Eksmatrikuleeriti 1973 ja 1975 Tartu likoolist poliitilistel phjustel, lpetas Tartu likooli bioloogina 1978. Olnud 19751983 Karjalas Kivati looduskaitseala vanemteadur ning 19831986 Tooma sookatsejaama juhataja. 19861993 Eesti TA zooloogia ja botaanika instituudis vanemteadur, osakonnajuhataja ja teadusdirektor ning alates 1988 Tartu likooli botaanika ja koloogia instituudis vanempetaja, professor, instituudi juhataja, praegu samas erakorraline professor ja vanemteadur. Uurinud taimekoosluste ja -populatsioonide struktuuri, taimekoosluste mitmekesisust ja selle kaitse probleeme. Korraldanud mitu teaduslikku kaugmatka, avaldanud reisikirjeldusi. Mitme rahvusvahelise projekti Eesti ekspert, Eesti esindaja Phjamaade eluslooduse mitmekesisuse koordineerimise keskuses, rahvusvahelise soode kaitse rhma liige. Saanud Karl Ernst von Baeri medali (1991), Eesti vabariigi teaduspreemia (1999) ja Valgethe V klassi teenetemrgi (2001).

Kuidas hindad Eesti taimkatte uurituse taset? Kas on valdkondi vi teemasid, mida pole piisavalt uuritud?


Maailma mitme piirkonnaga vrreldes on Eesti taimkatte uuritus muidugi suureprane, siiski ei jreldu sellest, et kik on tehtud ja sellealase tegevuse viks kuulutada perspektiivituks. Teatavasti muutub nii taimestik kui ka taimkate pidevalt, seda nii looduslike tegurite, nagu kliima ja mullateke, kui ka inimtegevuse tagajrjel. Ja paiguti on need muutused vga drastilised.

Arvestades seda, et tnapevane (sstlik) looduskasutus ja -kaitse eeldab looduse mitmekesisuse head tundmist, on taimkatte uurimine lootusetult vi igemini lootusrikkalt lputu. Ka looduskaitse kavandamine ja rakendamine phineb siiani valdavalt keskmises skaalas, taimekoosluste ja maastike tasemel avalduval looduse ruumimustril.

Tnu Aime ja Helle Memetsa tdele on meil kll pris hea levaade jrvede taimestikust, aga nende taimekooslustest see puudub, mis on minu arvates suurim auk Eesti taimkatte uurimises. Vhe on senini ksitletud inimtekkeliste elupaikade karjrid, teeservad, jtmaad taimkatet. Samas on nimetatud elupaigad aknad, mille kaudu siseneb meie floorasse hulk vrliike, sealhulgas mningad, mis vivad palju pahandust phjustada, nagu Sosnovski karuputk.

Ka Eesti metsi, mille kohta on ometigi vga palju artikleid ja levaateid, pole koosluste tasemel piisavalt uuritud. Olen viimasel aastakmnel koos kaastliste ja kraadippuritega ise selles vallas aktiivselt tegutsenud, aga rahuldava (vahe)tulemuseni on ikka veel tubli tkk td. rmiselt vhe on andmeid metsakoosluste spontaanse muutumise kohta nii eri ajaskaalades kui ka koosluste struktuuri eri tasemetel (snuusid, mikrotsnoosid, gildid jm.).

Oled avaldanud Eesti taimkatte kasvukohatpide klassifikatsiooni ja olnud tegev Natura 2000 kivitamisel. Eestile on see tegevus kahtlemata oluline, aga teadlast selle phjal paraku ei hinnata. Kas seda vastuolu on vimalik kuidagi letada?


Jah, vhemalt Phja-Euroopa riikides, mille taimeteadusest on mul parem levaade, hinnatakse teadlaste osalemist ja panust rakendusuuringutes vga krgelt. Pealegi nuavad korralikud botaanika rakendusuuringud sageli ka pris laialdast silmaringi, et arvestada mitmesuguseid sotsiaalseid, majanduslikke, maastiku kujundamise ja muidki aspekte.

Et Eestis loodusteadlaste rakendusuuringuid akadeemilises kontekstis siiani adekvaatselt ei vrtustata, tuleneb helt poolt arvatavasti sellest, et meie riigis kehtestatud hindamisssteemi autorid olid ilmselt teadlased, kellel polnud rakendusuuringute kogemusi.

Teiselt poolt on rakendusteaduslikke tid testi sna keerukas puhtteoreetilistega samal skaalal hinnata. Mind ennast on motiveerinud nendes tdes osalema esiteks huvi ja teiseks arusaam, et vikeriigis, kus teadlasi kigi vajalike lesannete titmiseks napib, tuleks igahel rakendada end laiemalt kui ainult oma kitsa eriala piires.

ks olulisi sammeksitletud vastuolu letamiseks oleks rakendusuuringute lpparuannete koondamine ja avaldamine htses formaadis publikatsioonide seeriana. Soomes tehakse seda niteks seeria Suomen ympristo raames (The Finnish Environment, kui on tegemist ingliskeelse llitisega). Sellisel viisil saaks lahendada andmete autorsuse ja neile viitamise probleemi, htlasi tekiks alus loodusteadlaste rakendustde laiemaks hindamiseks ja vrtustamiseks.

Niisuguse vljaande vajadus tuleneb ka sellest, et projektide lpparuanded sisaldavad enamasti mahukaid tabeleid vi arvukalt kaarte, mida teadusajakirjad vastu ei vta. Ometigi on keskkonda ksitlevate Eesti tde puhul sageli vaja prduda just algandmete poole. Vajaduse korral saab trkisele lisada kas vi andmebaasi sisaldava arvutiketta. Nii muutuks paljusid meie looduse eri osi ksitlev teave, mille kogumise on ju lpuks kinni maksnud maksumaksjad, kigile kttesaadavaks. Muidu on oht, et hes-kahes eksemplaris tellijale esitatud unikaalsed andmed kaovad vi hvivad. Nii ongi juba korduvalt juhtunud.

Lisaks sunniks aruannete avaldamine autoreid kandma hoolt nende sisu kvaliteedi eest. Tstatasin sama probleemi 2004. aastal keskkonnaministrile saadetud kirjas; tol korral kutsuti kokku ka nupidamine, kus ametnikud leidsid, et asja lahendus on keskkonnaministeeriumi koduleheklg, ja nnda see lugu lppeski.


Eesti taimkate kaardistati 19351955 ning Liivia Laasimer avaldas selle phjal oma doktorit Eesti NSV taimkate. Viks arvata, et meie taimkate on kirjeldatud ning midagi uut siin vaevalt nnestub avastada. Kas kirjeldavale geobotaanikale on tnapeval ldse kohta?


Sellele ksimusele on osaliselt vastatud juba eespool. Vib lisada, et kui me loodust ei kirjelda, siis me seda ka ei tunne. Usaldatava kirjeldava andmestiku kogumine on laiemate ldistuste ja uute hpoteeside eeldus. Kui taimekoloogias piirduda vaid eksperimentaalse poolega, jks levaade taimkatte mitmekesisusest vga kesiseks, suures osas jksid hoomamata ka selle phjused.


Vib-olla peaksime hakkama koostama uut Eesti taimkatte kaarti?


Seda oleks paljude tde ja tegevuste planeerimisel vga vaja. Sjaeelse ja -jrgse ajaga vrreldes on Eesti taimkate suuresti muutunud. Siiski on meldamatu teha taimkattekaarti sama metoodika alusel kui 7050 aastat tagasi. Tegelikult oli Teodor Lippmaa 1930. aastate algul vlja ttatud metoodika vga hea: see phines kigi taimekoosluste kirjeldamisel kogu Eesti territooriumi ulatuses. Seetttu osales kaardistustdes kuuskmmend seitse isikut botaanikuid, likooli ppejude, vanemate kursuste lipilasi, petajaid, metsateadlasi, agronoome jt. ning koondkaart valmis enam kui kahekmneaastase t jrel. Ehkki sja tttu lks ligi kmme aastat kaotsi, oli see ikkagi rmiselt mahukas ja pikaaegne ettevtmine. Kokkuvtva monograafia avaldamiseni kulus Liivia Laasimeril veel kmme aastat td.

Tnapeval oleks nii ulatusliku taimkattekaardi tegemine meldav ksnes satelliitidelt saadava info phjal, vajaduse korral seda ortofotode jm. maapinna kohalt erinevalt krguselt kogutava teabe abil detailiseerides. Muidugi on ka sel juhul vaja paljusid pikki jalgu ning sna pika ajavahemiku jooksul, sest kuitahes hea satelliidiinfo korral tuleb suur hulk nidisobjekte (taimekooslusi, kasvukohti) ikkagi vahetult looduses kirjeldada. Siiski oleks vastava riikliku programmi raames srase t korraldamine ja rahastamine tiesti reaalne. Hea eeldus on siinjuures Kiira Aaviksoo, Kalle Remmi jt. tehtud satelliidiinfophised taimkatte (maakatte) kaardistused Eesti paljude piirkondade kohta ja nende sellekohane uurimist.


Olid tegev Eesti Natura 2000 kivitamisel ja elupaikade inventeerimisel, vhemasti ideoloogina. Mida see ettevte on andnud geobotaanikale ja looduskaitsele? Mis vinuks olla teisiti?


Minu osalus Natura-alade inventeerimisel piirdus Alam-Pedja looduskaitseala mbruse pgusa levaatega, mida mul palus teha kadunud Einar Tammur. Seetttu ei ole mul head levaadet selle kohta, mida Natura-alad kogu Eesti ulatuses geobotaanika seisukohast pakuvad.

Tuleb silmas pidada, et selle inventeerimise lesanne ei olnud sugugi koguda geobotaanilist teavet, vaid eesktt hinnata teatud tpi kasvukohtade ning seal kasvavate taimekoosluste seisundit Euroopa Liidus htlustatud ankeedi jrgi. Tulevikus, kui andmebaasid ja kartograafiline materjal on korrastatud, vib andmetest Natura-alade kohta olla abi: geobotaanikud ja teised loodusteadlased saavad nende phjal tpsustada teatud probleemide uurimiseks sobivate kasvukohtade, mnel puhul ka kindlat tpi taimekoosluste valikut ja muidugi vajavad Natura-alad phjalikumat kirjeldamist ning muutuste seiret. Kahtlemata pakkus loodusdirektiivi rakendamine praktiliselt viimase suure vimaluse vtta Eestis kaitse alla kik, mis veel seda vrib, ning pealegi kllaltki suures ulatuses vlisraha toel. Praeguseks on Natura-alad integreeritud Eesti kaitsealade vrgustikku ning sellega on loodetavasti tagatud paljude vrtuslike elupaikade silimine.

Samas ei saa mda vaadata Eesti Natura 2000 programmi tsistest puudustest. Vhemalt Natura metsaelupaikade puhul, mille jrelinventeerimisel ma riigikontrolli auditi kigus 2007. aastal osalesin, on vga palju vajakajmisi. Need algasid juba alade eelvaliku halva korraldusega ja paljude inventeerijate kesise vljappega, jtkusid segadustega andmebaasi koostamisel ja kartograafilise materjali korrastamisel ning pdisid ebakorrektsete andmete esitamisega Euroopa Komisjonile. Programmi koordineerija oli ja on siiani keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond.

Pikemalt oli sellest juttu Eesti Looduse augustinumbris, phjaliku levaate probleemist saab aga riigikontrolli auditi tulemuste kokkuvttest, mis on kttesaadav Internetis riigikontrolli kodulehel www.riigikontroll.ee.


Mida peaks taimekoosluste kaitsel Eestis muutma?


Taimekoosluste kaitse peaks hlmama nii traditsiooniliselt kaitstavaid haruldasi ja ohustatud kooslusi kui ka teatud piirkonnale iseloomulikke, tpilisi kooslusi. Mlemal puhul on kigepealt vaja saada levaade, kus nad asuvad ja milline on nende seisund. Haruldaste ja/vi ohustatud koosluste kohta on see teave vilets. See phineb siiani ksikute teadlaste eri aegadel tehtud erilaadsetel uuringutel, teadlaste kogemustel ja muljetel. htse metoodika alusel, he kindlasuunalise projekti vi programmi raames pole neid taimekooslusi senini uuritud ning vastav andmebaas koos kartograafilise materjaliga puudub.

Kaili Viilma juhitud Eesti metsakaitselade vrgustiku projekti raames hinnati Eesti metsade loodusvrtusi, htlasi selgitati vlja tpilised metsakooslused, et hlmata need kaitstavate alade hulka. Projekti tulemusena tehti valitsusele ettepanekud vtta veel sada kolmkmmend kuus metsaala kaitse alla. Nende ettepanekute elluviimine on siiani kulgenud vga aeglaselt ja konarlikult. Prandkoosluste kaitse hing on viimastel aastatel kllaltki agaralt inventeerinud niidukooslusi ja taastanud puisniite; loodetavasti on neil nd valmimas nii haruldaste kui ka tpiliste koosluste andmebaas.

Eesti soode viimane looduskaitseinventuur tehti 1997. aastal, kuid see hlmas vaid tuhat viissada kuuskmmend sood. Vaja oleks inventeerida veel umbes kaheksa tuhat sood, ksiti soid mbritsevate, nende puhvertsooniks olevate metsade looduskaitsevrtused. Vhemalt viimase t alustamiseks on rahaline kate olnud juba kolm aastat, sellest hoolimata pole keskkonnaministeerium suutnud vajalikke tlepinguid slmida.

Eesti on Soome jrel ks maailma soorikkamaid maid ja meie turbavaru on kllaltki suur, samal ajal aga energiavajadus jrjest suureneb. Nnda oleks mistlik leida eri ametkondade ja huvirhmade vahel kompromiss, mis arvestaks nii soode kaitse vajadust kui ka majanduse nudlust turba jrele. Soode looduskaitseinventuuri phjal saaks kokku leppida, millised sood vetakse kaitse alla ja millistel on lubatud majandustegevus. Soode puhul, kus majanduskasutus on lubatud, tuleb omakorda stestada, milline tegevus igas konkreetses soos on otstarbekas.

Viimastel kuudel on muutunud kllaltki suureks tenosus, et Eestimaa looduse fondi taotlust inventeerida meie kaheksa tuhande soo looduskaitsevrtused rahastab jrgneva kahe aasta jooksul Norra valitsus. Nnda saaksid soode kaitse ja kasutamise probleemide lahendused objektiivsema aluse.


Miks taimkatteteadus pole ndisajal vhemasti meil moes? Mida saaks teha, et see oleks rohkem hinnatud?


Mina moest suurt midagi ei tea ega hooli. Siiski ma vga ei nuriseks, et botaanika erialale prgivaid tudengeid on vhe. Kraadippureid ja noori teadlasi on meie osakonnas mitu maja tis, kahetsusvrselt ei suuda neid kiki enam nime jrgi eristadagi.

Usutavasti muudab taimekoloogia Tartu likoolis tasapisi veelgi kitvamaks botaanika osakonna uurimistegevuse ha laienev paikkondlik haare, mis hlmab Skandinaavia maade ja Soome krval ka Kesk- ja Luna-Ameerikat, Aafrikat ja Austraaliat ning vimaldab lhemalt tutvuda eksootiliste paikkondade loodusega. See on nukogudeaegsete kaugpraktikate ja Siberi- ning Kaug-Ida matkade alternatiiv, paljuski nende retkede tttu valisin mina erialaks just botaanika.

Kindlasti on huvi taimede ja taimkatte vastu aidanud suuresti laiendada loodusmajad ja keskkonnahariduskeskused. Seega ei teeks paha, kui ka likooli soliidsed ppejud ja teadlased leiaksid mnikord aega seal esineda ja oma eriala huvitavaid klgi vi probleeme tutvustada.

Mda ei saa siinjuures minna meie loodusvaenulikust kooliprogrammist. Selle kohaselt ksitletakse taimi veidi kuuendas klassis seoses koloogia alustega, nende anatoomiat, morfoloogiat ja sstemaatikat paaril ppeveerandil seitsmendas klassis ja see on kik. Keskkoolis nn. rohelise bioloogiaga enam tegemist ei ole. Seetttu on likooli loodusteadusi ppima asujate botaanikateadmised aasta-aastalt jrjekindlalt halvenenud. Keskkoolist tulnud noored ei tee sageli enam vahet pohlal ja mustikal, kuusel ja mnnil.


Oled ttanud pikka aega Karjalas, teinud vlitid ka mujal. Mida see kogemus on sulle kui geobotaanikule ja taimekoloogile andnud?


1975. aastal olin likoolist poliitilistel phjustel teist korda eksmatrikuleeritud. KGB poolt tagakiusatuna emigreerusin Eestist ja tnu professor Viktor Masingu eestkostele leidsin koos perega t- ja elupaiga Karjalas Kivati looduskaitsealal. Kuna likool oli mul lpetamata, olin ma seal valmis ttama mis tahes bioloogiaerialal. Neil oli vaja valmis teha geobotaaniline kaart ja nii saigi minust eneseharimise teel geobotaanik.

Muidugi andis enam kui kaheksa aastat td Karjalas vga hea vlitde ja ka sotsiaalse kogemuse, peale selle vene keele oskuse ning kogu eluks mllu sbinud looduselamused. Seda laadi elamuste poolest oli vrratu ka Dovrefjelli mestik Norras, kus tegin uurimistd 1990.2000. aastal. Sealse t kigus omandasin keskealisena ka inglise keele, mida ma varem ei olnud ppinud.

Arvukad ekspeditsioonid ning loodusmatkad on peale pnevate seikade ja emotsionaalsete muljete andnud vga palju teadmisi, mida ei ole vimalik raamatutest ammutada. Reisimine ja mitmekesise loodusega paikades ttamine on vlibioloogidele erialase kompetentsuse arendamiseks niisama vajalik kui pidev t kirjandusega. Seda arvestades oleks tiesti phjendatud ja ootusprane, et kultuurkapital toetaks reisirahaga meiesuguseidki: eks ole ka teadus osa kultuurist. Ehk tuleks esitada vastav avaldus?


Mida on andnud Middendorffi jlgede otsimine Taimril?


See andis kaheksakmne minuti pikkuse filmi Middendorffi jlgedes, mis jutustab omaaegsest Tartu likooli vilistlasest, hest 19. sajandi vljapaistvamast loodusuurijast Alexander Theodor von Middendorffist, tema juhitud limalt raskest, aga samas tulemusrikkast ekspeditsioonist Taimri poolsaarele, selle kauge ja karmi piirkonna loodusest ning inimeste eluolust, ja lpuks ka seal le saja kuuekmne aasta jooksul toimunud muutustest. Film on huvilistele kttesaadav nii eesti-, inglis- kui venekeelse tekstiga.

Tegelikult filmisid Riho Vstrik ja Arvo Vilu kolme aasta jooksul korraldatud ekspeditsioonide kigus enam kui sada tundi unikaalset ainestikku Taimri loodusest, plisrahvaste majanduslikest ja sotsiaalsetest probleemidest, nende traditsioonilisest kultuurist ning selle hbumisest impeeriumi koloniaalpoliitika tagajrjel. Nendel kaadritel on juba praegu hindamatu vrtus.

Mina osalesin selles ettevtmises kahel suvel oma vimete kohaselt teadusliku konsultandina ja ka meie likooli ametliku esindajana, pdes slmida asiseid kontakte edaspidise teadusliku koost jaoks. See lesanne kahjuks luhtus: sealsed ametnikud ja uurijad ilmutasid kll koosttahet, aga ainult tingimusel, et selle kik maksab kinni Eesti. Ja hinnad on polaarpiirkonnas krged!

Mulle oli vga huvitav vrrelda sealseid loodusolusid teiste analoogsete piirkondadega. Looduse krval jtsid vga sgava mlestuse Taimri plisrahvad ning nendevastane genotsiid, nii kultuuriline kui ka fsiline. Naastes saatsin paarile sealsele tuttavale aktiivsemale pliselanikule mtete ning julguse turgutamiseks mned RO-s ja esindamata rahvaste organisatsioonis vastu vetud dokumendid, mis ksitlevad plisrahvaste igusi. Mine tea, kki on neist Taimri pliselanikel mingil moel kasu!


Oled lugenud likoolis mitut taimkatteteadusega seotud kursust. Kas sa mne piku kirjutamisele ei ole melnud?


Olen melnud ja juba pikemat aega tahaksin koostada geobotaanika piku. Muude minu loetud ainete kohta olen kas ise vi on minu kolleegid eesti keeles avaldanud kllaltki rahuldaval hulgal ppekirjandust.

Aga isegi phjalikest loengukonspektidest lhtudes ja kiki muid tid krvale jttes vtaks piku kirjutamine vhemalt pool aastat aega. Kuid sel juhul kannataks tugevasti sihtfinantseeritav, n.-. plaaniline teadust, samuti teadusfondi rahastatav t. piku kirjutamine on teadust praeguse hindamisssteemi puhul autori karistatav eralbu.


Kas sul peale teaduse jb aega ka muudeks harrastusteks?


Ega suurt j. Tahaksin rohkem lugeda oma erialasse ldsegi mitte puutuvat kirjandust. Ei julge hsti raamatupoodi minnagi: huvitavate lbilugemata raamatute virn kodus aina kasvab ja vaatab etteheitvalt otsa. Hoopis rohkem tahaks reisida. Kui seda teha seljakotiga matkamehena nagu minul tavaks, ei nua see ka learu palju raha. Kuhjunud on mitme reisiraamatu materjal, aga nendegi kirjutamiseks ei jtku aega.


Ilmselt vid ka fotograafiat oma harrastuseks pidada: sul on olnud nitusi Tulemaa loodusest ning paljudes trkistes on kasutatud su fotosid.


Pildistanud olen koolipoisist peale ning viimastel aastatel ha entusiastlikumalt. Eks sellele ole kaasa aidanud hea fototehnika kttesaadavus. Kuigi olen oma oskustelt umbes lootustandva amatri ja lootusetu professionaali vahepeal, julgen arvata, et mu fotokogus on kvaliteetseid ja huvitavaid pilte ige mitme nituse jagu. Aga ma pole olnud kuigi aktiivne neid pakkuma. Pildistades olen judnud veendumusele, et teadusliku sisuga foto puhul kompenseerib tehnilise vi kompositsioonilise vajakajmise nii mnigi kord arusaam objekti olemusest, oskus rhutada fotoga just seda, mis on kige olulisem.




Professor Jaanus Paali ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012