Eesti Looduse fotov�istlus
2008/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/11
Metsaajaloo tundmine aitab ka ndismetsandust edasi

Toivo Meikar on sndinud 13. juunil 1947 Rakveres. Lpetas 1966 Rakvere I keskkooli ja 1972 Tartu likooli ajaloo-osakonna. Kaitses ajalookandidaadi kraadi 1981 Eesti teaduste akadeemias (Riiklik metsamajandus kodanlikus Eestis, vene k.). Ttanud 19721974 Eesti loomakasvatuse ja veterinaaria teadusliku uurimise instituudis tlgi ja toimetajana, 19741996 Eesti metsamajanduse ja looduskaitse teadusliku uurimise instituudis (19811995 vanemteadur, 1996 teadusdirektor). Alates 1996. aastast Eesti maalikoolis: 19961997 metsandusteaduskonna prodekaan, 19971998 dekaani kt., alates 1998 metsandusliku uurimisinstituudi (praegune metsandus- ja maaehitusinstituut) vanemteadur. 19921997 akadeemilise metsaseltsi ning 19921998 akadeemilise baltisaksa kultuuriseltsi esimees. Uurinud Tsaari-Venemaa Balti kubermangude metsanduse ajalugu. Avaldanud rohkesti artikleid ja kirjutisi Eesti metsanduse ajaloost.

Teadusajaloost on olnud vhe juttu ka Eesti Looduse veergudel. Seda valdkonda ei peeta vist ndisajal kuigi oluliseks?


Ma ei kujuta ette, et loodus- vi hiskonnateadustes ei tegeldaks varasema teadusliku mtte arenguga. Kuidas siis saab ndisaegseid probleeme ksitleda? Kas vi elementaarne varasema info tundmine. Mul on kahjuks kllalt kogemusi, ja mitte ainult tudengitega, et arvatakse: teadus hakkab minust peale, varem polnud midagi. Ja mida pole Internetis, seda pole olemas! Masendav, kui endast lugupidav teadlane ei tea oma eriala varasemat kirjandust, ning krvalseisjana saan osutada, et varasemad phiallikad on talle tundmatud.

Kas see probleem ilmneb ainult Eestis vi ka mujal?


Niipalju kui olen kogenud ja aru saanud, on see globaalne. Mul olid algul naiivsed kujutlused vanade kultuurmaade, niteks klassikalise metsandusloo kodumaa Saksamaa kohta, et seal ajalooteadus ikka itseb, aga olen eksinud sealgi on metsandusloolasi vhemaks jnud. Ilmselt on olukord seal siiski parem kui meil: suur riik, rohkem vimalusi ja pikaajalisem ajalugu. Aga tegijad ise tlevad, et praegu pole seal enam see, mis oli kunagi.


kki on ajaloost kik juba teada?


See on kahe otsaga asi. Vib jda mulje, et teatav ajajrk niteks Eesti ajaloost on phjalikult teada. Aga siis toob mni uurija kibele uusi allikaid vi uurib ammu teadaolevat uues kontekstis ning tulemus vib olla uudne, selle peale pole varem tuldud. Kui svida, vib igas ainevaldkonnas leida uut ja huvitavat.


Kui palju viks Eestis olla selliseid algmaterjale, mida uurijad pole ldse vi juhuslikult kasutanud? Kas meil on ikka ainest?


Ainest jtkub. Eesti metsanduslugu on allikmaterjalidega vga hsti dokumenteeritud. Oleme tunduvalt paremas seisus kui niteks leedulased, kelle arhiivid on sja ajal hvinud vi kadunud ning kel polegi ieti allikmaterjale. Meie metsanduslik seisukord on ka mnevrra pnevam kui lunanaabritel saared, paljud muud aspektid, mistttu on ka rohkesti dokumenteeritud.

Minu jaoks on klassikaline nide see, et kui Eesti vabariigi ajal hakati metsanduse ajalooga likooli tasemel tsisemalt tegelema, siis Andres Mathiesen ksitles oma kuulsas metsakorralduse ajaloos 1783. aastal seaduseks saanud Campenhauseni metsainstruktsiooni. Ta pani juurde mrkuse, et seaduse tegeliku rakendamise kohta puuduvad teated.

Isegi selline korfee nagu Mathiesen ei teadnud, et juba 1888 ilmus ajakirjas Лесной Журнал (T raamatukogus olemas) Christoph Fihtenbergi artikkel Sworbe (Srve) 1795. aasta metsakorraldusest. Kohalik abimetsalem leidis tollase metsakorralduse dokumendid Kuressaare arhiivist ja refereeris seda vga pikalt. Kusjuures Srve metsakorraldust peeti nii heaks, et seal tehti uus metsakorraldus alles 1866. aastal. Hiljem on Srve materjalid les leitud ka Eesti ajalooarhiivist. Nii et dokumente on meil arhiivides palju, lihtsalt tuleb need les leida.

Inimesed eeldavad arhiivis otsides, et he metsa kohta on toimik, vta vaid lahti ja ongi pilt selge. Midagi sellist pole kogu teave on laiali pillutud eri silikutesse. Tuleb tunda arhiivit metoodikat. Mingi metsakultuuri tekkeloo tagaajamine, mis tnapeval vib olla mingil phjusel vga vajalik, niteks vrpuuliigi kultiveerimise algus Eestis, ei tarvitsegi olla dokumenteeritud vi allikad ndisajani silinud.


Arhiivit eeldab Eesti oludes saksa ja vene keele valdamist ja ldise tausta teadmist, kllap seetttu ei paelu selline tegevus kraadippureid.


Metsameestel on kll mningaid lputid metsanduse ajaloost, aga need on piirdunud kas vi keeleprobleemist lhtudes Eesti vabariigi ajajrguga. Muidugi tekitavad gooti kirjas kirjutatud saksa keel ning ka vene keel ndisajal tsiseid probleeme. Inglise keelt on metsateaduses siin kasutatud alles hilisemal ajal. Eesti vabariigi ajal oli esimene, kes inglise keelt hsti valdas ja ingliskeelset kirjandust ajakirjas Eesti Mets tutvustas, Paul Reim. Ta ppis Helsingi likoolis ja sel ajal oli ta meil peaaegu ainuke, kes ingliskeelset kirjandust jlgis.

Olen ise ettevaatlikult suhtunud uutesse tudengitesse pan selgeks teha, milline on tema perspektiiv. Minu arvates oleks ideaalne, kui tuleks metsandusharidusega lipilane, kes ajaloo- ja metsandusteadmistele tuginedes suudaks tuua uut ajalooksitlusse. Praegu ei ole Eestis tsisematel metsandusloo uurijatel metsandusharidust.

Teiselt poolt, mulle on ka mainitud, et mnda asja olen ksitlenud teise nurga alt. Aga vaatenurk viks olla ka puhtmetsanduslik. Praktikas on muidugi lihtsam kitsalt spetsialiseeruda kui laialt ksitleda. Olen kunagi teinud teadusfondi uurimistoetuste raames koostd mitme metsauurijaga, nagu Kaili Viilma, Alar Lepp ja Andres Kiviste, pdsime selgitada puistu arengu dnaamikat metsakorralduse andmete alusel, nii tagasihaaravalt kui vimalik ja tnapevast infotehnoloogiat kasutades. Aga projekt sai tehtud ja teema ksitletud.

On siiski leidunud huvilisi tudengeid, kes on kirjutanud lput metsanduse ajaloost. On ka igasuguseid kurioosseid juhtumeid, niteks ks hdaline tudeng tuli kevadel jutuga, et pdrad olid tal katsekultuuri ra snud, aga tahaks siiski likooli lpetada. Metsaajalugu on eesktt tubane t ja nii ajalugu ta pstiski. Sel aastakmnel on siiski kaitstud ks magistrit metsandusloo alalt (Tea Soo), kuid metsandusharidust ei ole temalgi. Uurimus ise Krgem metsanduslik haridus Eestis ja Ltis enne 1920. aastat on aga hea ja ratanud ka laiemat thelepanu.


Olen varem arvanud, et metsameestel on levaade vrliikide kultuuridest, aga llatuslikult on selgunud, et keegi pole phjalikumalt uurinud, mida on Eestisse sisse toodud ja mis seisundis on kultuurid ndisajal.


Mul on tulnud tegeleda metsaseemne pritolu ksimustega. Hakkas huvitama, kas on andmeid, kust seeme prines ja kuhu see klvati. Tuleb vlja, et tsaariajast peale on andmestik riigimetsade kohta enam-vhem olemas, see pandi kirja nii, nagu riiklik brokraatia nudis. Aastate kaupa on kirjas, kust kohast seeme oli toodud vi korjatud ja kuhu klvatud. Kaudselt leiaks les ka kultuuride asukohad ja selline vaatenurk on testi vimalik.

19. sajandi keskpaigast hakkasid metsalemad omal algatusel selliseid tavapraseid liike nagu lehis rohkem kasutama ja see on meil kunagistes riigimetsades dokumenteeritud. Kui tunda kohalikke olusid, viks neid jlgi isegi leida. Kuid see on integreeritud ksitluslaad, mis nuab arhiivis istumist, aga ka metsas kimist ja analsimist.

Tuleb leida sobivad proovialad. Vib olla botaaniliselt huvivrne piirkond, mis vriks ajalukku svimist, kuid selle ajalooline dokumentatsioon pole silinud, seevastu on olemas hoopis kolmkmmend kilomeetrit eemal asuva ala kohta. Kumb vtta aluseks: kas arhiiviandmestiku olemasolu vi selle ala vrtuslikkus praegusajal? Leiab ka mlema kriteeriumi jrgi sobivaid alasid.


Kas Eestis leidub piirkondi, mis on metsandusloos valged laigud?


Kindlasti, sest uuritus oleneb uurijate eelistustest. Mulle tundub, et suurem osa Eestist on siiski kllaltki valge laik, eriti kui minna tagasi Tsaari-Venemaa aega. Terve Luna-Eesti ja Ida-Virumaa on uurimata. Lihtsam on elda, mida on rohkem uuritud: saari ja ksikuid misaid.


Kuhu siinse metsamajanduse tase Euroopa tasandil niteks 19. sajandi keskpaiku paigutub?


Oleneb, kust vaadata ja millega vrrelda. Niteks saksa autorid on tunnistanud mningaid siinseid edusamme ja suundumusi, kuigi ldpilti ei saanud Saksamaa metsade majandamisel saavutatuga eriti vrrelda. Samas vene autorid on Balti kubermange pidanud metsamajanduslikus mttes Venemaa kige arenenumaks piirkonnaks (niteks Saaremaa riigimetsade majandamisega midagi vrreldavat ei ole Venemaal olnud). Kohalikud on arvanud nii ja teisiti, hlekamalt kll kritiseerijad. Rahvusvahelises plaanis olid Balti kubermangud Lne-Euroopa ja Venemaa metsandusintegratsiooni vahelli, mis paratamatult tagas siin metsade majandamisel taseme, mida tagantjrele analsides ei pruugi hbeneda.


Kas metsandusloost tuleb vlja metsamehe arusaamade muutus: kuidas ta on suhtunud metsasse ja looduskaitsesse?


Keeruline ksimus, sest metsamehe mttemaailm areneb koos metsandusmtte arenguga. Niteks 18. sajandi lpul kurdetakse ldiselt puidupuudust, on masendavaid kirjeldusi Hupelilt, Friebelt jt. ks pakutud lahendeid oli metsahoid, raiuda vhem ja kasutada puitu ratsionaalsemalt. Lahendus oli hoopis metsa sihiteadlikus majandamises.

See vib nd tunduda isegi ketserlikuna, aga siis oli edumeelne loobuda valikraietest, minna le reegliprastele lageraietele ja aidata kaasa metsa uuenemisele. Ratsionaalne metsamajandamine suurendas puidutoodangut ja laushalamine puidupuuduse le vaibus seda oludes, kui 19. sajandi teisel poolel hakati rajama uusi puitu neelavaid tstusharusid, kujunes vlja raudteevrk, suurenes metsaeksport.

Eesti vabariigi ja nukogude ajal levis trafaretne arusaam, et baltisaksa misnikud olid kohutavad metsa hvitajad ja valikraietega laastajad. Tegelikult vib elda, et 19. sajandi lpul ja 20. sajandi algul kehtis majandusviiside paljusus. Siin kasutati teadlikult valikraieid, lageraiet, muid metsandusvtteid, mille tulemusena ngid metsad vlja kllaltki mitmelaadsed: kohati hredama liituvusega, mittetielikud, looduslikult mitmekesisemad see kik vastab praegusele ideaalile tunduvalt paremini kui hevanuselised monokultuurid.

Eesti vabariigi algul, kui hakati misametsi riigistama, siis anti klassikalise saksa metsateaduse eeskujul varasemale majandamisele kohati hvitav hinnang. Kui kaitsemetsad ja loodavad looduskaitsemetsad vlja arvata, mindi riigimetsades valdavalt le lageraiessteemile. Samas oli ka metsateadlasi, kes pdsid selgitada, et vib-olla see mitmekesisus ongi ks eduka majandamise vimalusi. Eesti vabariigi ajal ja varasemal ajal rakendati ka looduslhedasemaid metsandusvtteid, aidati kaasa looduslikule uuenemisele ja suurendati lehtpuude osathtsust. Tollal li laineid Dauerwald, mingil mral rakendati seda ka Eestis.

Lbi aegade on metsamees olnud loodushoidlik inimene. Kui omanik, olgu see siis baltisaksa misnik vi riigivim, pole nudnud puidukoguse mistuspratut suurendamist, siis rmsa meelega ta metsas leraiet ei ole teinud. Ka on looduskaitseliikumine ja tegelik metsamajandus olnud omavahel tihedalt seotud nii Eesti vabariigi kui ka nukogude ajal.

Nukogude ajal, tsentraliseeritud ksumajanduse tingimustes oli omaaegne metsamajanduse ja looduskaitse hine ssteem vhemasti Eestis tollal optimaalne. Kui nd looduskaitsjad on metsameeste tegevust tauninud, on need end vahel vga puudutatuna tundnud. Kuid on tunnistatud ka omi vigu, niteks kunagine metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder pani kunagi tohutut rhku metsakuivendusele. Hiljem on ta nii suusnal kui ka kirjalikult tunnistanud, et metsade kuivendamisega sai le pingutatud.

Kui uuemal ajal, 1980. aastate lpul tusis pevakorda looduslhedane metsamajandus, tekitas see klassikalise haridusega metsandusametnike hulgas mnikord mittemistmist ja proteste, aga praegu peaks see olema lbikidud etapp, ndsed metsamehed vaevalt peavad klassikalise metsamajanduse reegleid ainuvimalikeks.


Minu meelest tahavad metsamehed pigem metsi endistviisi kuivendada, kui on nus leppima kraavide kinnivajumise vi viksema puidusaagiga.


Majanduse ja muude vrtuste konfliktis tuleb leida optimaalne tee. Kui kaitsekorralduskava jrgi tuleks niteks kraavid kinni ajada vi loobuda uute kuivendusssteemide rajamisest, siis nii tulebki toimida. Aga tulundusmetsas oleks metsakuivendusssteemide hooldamata jtmine vale. Ilmselt ei rajata tnapeval riigi maadel kuigi palju kuivenduskraave. Krvaltvaatajana tundub, et soovi ja mistlike kompromisside korral saavad metsamehed ja looduskaitsjad koos hakkama. Mulle tundub, et mnikord on tegu kas tahtmatu vi tahtliku mdarkimisega, millest on muidugi kahju.


Kas sinu arvates pole ndisajal suuremat vastuolu metsa majandate ja looduskaitsjate vahel?


ldistusi ei tahaks teha, sest leiame tsiseid riidusid ning ka positiivset koostd. ldiselt tundub, et looduskaitse ja metsandus kulgevad krvuti ning kokkupuutepunkte sageli ei leita. Mitte nagu kaks raudteerbast, aga umbes nagu Naissaare vana raudtee, kus vahel on rbastel normaalvahe, aga siis see vahe jlle aheneb vi laieneb.


Eespool kirjutab Hendrik Relve, et 19. sajandi lpul hakkas Waldhofi tehase ja misate viinakkide tttu metsasus meil kiiresti vhenema.


Viinakgid on ikka 18. sajandi lpu ja 19. sajandi alguse teema. Sel ajal polnud veel valdavalt regulaarset metsamajandust. Sama oli ka Pltsamaa mbruse klaasikodadega. Klaasikoda pandi metsa psti, raiuti kik mberkaudu paljaks ning siis viidi klaasikoda jrgmisse kohta. Puidu vedu oli kulukas ja raske.

Regulaarse metsamajanduse tulekuni ei saanud omanikku keelata, igemini kuni 1888. aasta metsahoiuseaduseni. Kui ta tegi algelise metsakorralduskava, siis oli fikseeritud, kust ja kui palju ta aastas raiub, ning kadus vimalus, et tstusettevtte mbrusest raiuti kik maha.

Waldhofi vabrik vajas muidugi rohkesti kuusepuitu, aga see toodi suuremas osas sisse Venemaalt. Ilmselt on siin palju emotsioone. 1888. aasta metsahoiuseadus stestas, et le normi metsakasutus on keelatud. Arusaam oli kll primitiivne: mrati, et okaspuude raiering on kuuskmmend ja lehtpuudel kolmkmmend aastat. See vimaldas kllaltki hoogsalt raiuda. Kui tekkis leraiumise kahtlus, veti ette seaduses ette nhtud aastad ja tehti vastavad arvestused.

See seadus vib tunduda kll laastavana, aga see seadis siiski mingid piirid ja tagas kindlamad reeglid. Kui metsaomanik raius rohkem, kui eeskirja jrgi raiuda tohtis, siis mrati karmid karistused. Seda ei kujuta praegusel ajal isegi ette, meldakse, et balti misnik tegi mis tahtis. On kllalt misaid, kus raied keelati kmneks-viieteistkmneks aastaks vi saadi arvestatav rahatrahv, kui vajalikuks osutus, siis lisandus veel sundmetsastamise nue.

Metsahoiuseaduse rikkumisi oli ja nende eest saadi tagantjrele karistada, sest leraiele jaolesaamine vttis aega. Kui lanke raiuti, vis olla ksimus ka selles, kas seadust rikuti teadlikult vi olid kuhjunud raiekpsete metsade tagavarad. On arvukalt niteid, kus misad sobiva turu puudusel vi muudel kaalutlustel kasutasid oma metsi vga vhe. Ja siis leiti, et on vaja raiuda vi vhendada kuhjunud leseisnud puistuid.

Sama ksimus on olnud meilgi, kas vanad tulundusmetsad tuleb maha raiuda vi mitte. 19. sajandil polnud kll ksimus vanametsade teadlikus kaitses, aga kui metsast oli vimalik tulu saada, siis seda ka tehti. Raiemaht vis kujuneda varasemaga vrreldes tugevasti suuremaks, aga vib-olla oli varasem raiemaht tagasihoidlik isegi meie mistes. Raielankide metsastamist nudis metsahoiuseadus ja seda vis teha riik, omanik maksis t prast kinni. Kik need ksimused on keerulisemad, kui esimese hooga paistab.


Kas praegu on kik Eesti metsad korraldatud? Millal sai ldiseks, et enamjaolt metsi oli korraldatud?


Metsakorraldus annab infot metsa seisu kohta, mrab kindlaks majandamisvormid, raiete viisi ning mahu jpm. Reegliprane, kuigi vib-olla algeline metsamajandus tekkis 18. sajandi lpul, see on metsamajanduse kui majandusharu snd. Umbes samal ajal tekkis see ka Saksamaal, nii et vga palju me maha ei jnud. Niteks mrati kindlaks kuuekmneaastane raiering, igal aastal raiutakse ks lank ja nii peaks kuuekmne aasta prast minema jrgmisele ringile. Vtted on kogu aeg arenenud ja tienenud.

Selline metsakorraldust, nagu tehti kmme kuni kakskmmend aastat tagasi, kui polnud satelliidipilte, pses ldiselt maksvusele umbes 19. sajandi keskpaigas. Riigimetsad korraldati ldjoontes 19. sajandi teisel poolel. Ainuke korraldamata riigimets oli Ruhnul, kus see korraldati alles Eesti Vabariigi ajal. Erametsi korraldati omanike suva jrgi. 1888. aasta metsahoiuseadus niteks ei nudnud metsade korraldamist. Kuid omanikele kujunes see kasulikuks. Metsakorraldusele toetudes sai ta raieiguse niteks lihtsamalt vi sai metsamaa muuta muuks klvikuks. Phijoontes olid 19.20. sajandi vahetuseks Eesti metsad valdavalt korraldatud.

Nukogude ajal kujunes vlja metsakorralduse ring kmne aasta tagant. Ndisajal on need andmed hindamatu ajalooallikas: paberil ja kaardil on olemas kik andmed metsa ja selle kasutamise kohta.

Varem polnud metsakorraldus perioodiline, metsi vidi uuesti korraldada ka niteks kolmkmmend aastat hiljem ning andmed olid metsade kaupa eri vanuse ja tpsusega. On ka misaid, kus on sajandite jooksul silinud kolm-neli metsakorraldust. Viks nimetada Karaskit Plvamaal (1856, 1899, 1910) ja Visikut (1856, 1872, 1893). Riigimetsa Krkna metsandikust on enne nukogude aega alles niteks seitsme (1844, 1848, 1860, 1870, 1897, 1921, 1936) metsakorralduse materjalid. Ainult seetttu, et riigimetskondade arhiivid on paremini silinud. Niteks isu ja Karksi misa metsadel on olnud meie metsandusloos thtis roll, aga kuna metsakorralduse materjale pole piisavalt, siis detailsemalt seda uurida ei saa.


Kas kunagist loopealsete metsastamise tulemuslikkust on ka lhemalt uuritud?


Andmeid igatahes on, philiselt olen tegelenud saartega ja eks loopealseid on seal ka rohkem. Vtame Muhumaa: 18. sajandi lpul polnud maakorralduse andmetel Muhus ldse metsi, mitte ht ruutvakamaad. Kik oli kirjas kadastike, karjamaadena jne. Kaardil on kll mrgitud puisniite ja viksemaid metsasalusid, ka ksikuid tammekultuure. Saar polnud muidugi pris lage, aga ametlikult metsa polnud.

Tsaarivalitsuse ja kohaliku metsaametkonna algatusel eraldati 19. sajandi esimesel poolel metsakultuuride rajamiseks Liiva mbrusse kolm kokku 420 hektari suurust maa-ala. Kigepealt ehitati mber kivitarad, mis oli kige kallim t. Metsastamise tulemusena oli siin 19. sajandi keskel umbes 250 hektarit puistuina kirjas olevaid maid. Sajandi teisel poolel tid jtkati ja seda ka Hellamaa mbruses.

Algul katsetati mnni krval kaske ja kuuske, aga need kultuurid hvisid ja mnd ji peamiseks. Muhu andmetest leiab ka selle, kuidas neid rajati ja kust kohast prines seeme. 1890. aastate lpuks olid puistud saavutanud sellise vanuse, et Muhus tehti metsakorraldus. Aga tnapevaga neid metsi vrrelda ei saa, kuna mets on vaheldunud. Muhu mnnikud saeti maha Esimese maailmasja aastail ja Eesti vabariigi algul. Need metsad kasvasid nii hsti, et 1920. aastate algul saadi siit palgipuid Inglismaale veoks. Need olid viljakama pinnasega loopealsed. Ilmselt vib seda metsastamist tagantjrele pidada positiivseks niteks.

Iseasi on enne Teist maailmasda ja nukogude ajal tehtud kuivade loopealsete metsastamine, kus kasutati Tallinna lhedal isegi lhkeainet, et puudele istutusauke teha. 1950.1960. aastate tegevuse on ka metsamehed hiljem mttetuks tunnistanud.


Kas sul metsandusloolasena on aeg-ajalt tnapevaseid uudiseid vi probleeme vaadeldes tunne, et see kik on juba varem olnud?


See lbus ksimus on mul pevast peva hingel olnud tepoolest leiab kige kohta ka samalaadseid olukordi minevikust. Mnikord olen saanud tagasisidet metsameestelt, kes on ajaloo levaateid kommenteerinud: aga see on ju tpselt nii, nagu meil praegu, kik on juba lbi elatud.

Praeguses riigimetsa majandamise keskuse muutmises pole ka midagi uut: esimese vabariigi ajal muudeti ka korduvalt metsade valitsemist. 1920. aastatel pandi ametisse maakonnametsalemad, edasi piirkondlikud metsarevidendid ning siis revidendid-metsalemad, keda peeti ideaalseks vormiks. Aga kik need vabariigiaegsed ametid olid lbi proovitud Tsaari-Venemaa ajal. Nukogude aeg ti kll midagi uut, niteks metsamajandite ssteemi. Jttes krvale valveametnikud (metsavahid), on kige psivam olnud metsalemate institutsioon, kuni praeguseni.

Idealiseerime toonast Eesti vabariiki, kuid metsamajanduses ja ldises elus olid 1920. aastad vga keerulised. Ideaaliks peame 1930. aastate teist poolt, mille kanname le kogu vabariigi ajale. Aga tollal olid samuti valuutalangid, rilised ettevtted ja metsa rvraied, poliitilised mahhinatsioonid jne. Nimetused on teised, aga probleemid samad. Inimene on oma arengus vhe muutunud ja sedagi pikkamda.



Metsandusloolast Toivo Meikarit ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012