Eesti Looduse fotovõistlus
2008/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2008/11
Võlsi matkarada tutvustab metsa ja metsaelu

Ligikaudu pool meie kodumaa pindalast on kaetud metsaga – seda võib õigustatult pidada meie rahvusrikkuseks. Ent peale puidust saadava tulu on metsal hulgaliselt muid väärtusi, mida ei saa rahas või numbrites mõõta. Neid hüvesid pole kuigi kerge ka sõnadega seletada – vaid sagedased metsaskäigud aitavad neid mõista.

Üks kena Eesti vanasõna märgib, et puud metsas ei kasva kõik ühesugused, nõnda ka inimesed. Küllap tekitavad metsaskäigudki meis erisuguseid tundeid: on neid, kes ei tihka üksipäini minna teeveerest kaugele puude vahele, seevastu mõni marsib julgelt sügavasse laande; ühele on metsavaikus ja tuules õõtsuvad puutüved liiga igav vaatepilt, teisele mets aga lõputu avastamisväli.

Et Eesti Looduse novembrinumber keskendub metsadele, suundume matkarajalooski metsa. Sedapuhku Võrumaale Võlsi rajale, mis avati mullu maikuus metsanädala raames. Olgugi et üsna Võru linna külje all, saab ka sel teekonnal tunda metsahõngu ning uurida Võrumaale üsna iseloomulikke männimetsi.


Metsast saab puitu. Võlsi metsaraja algus on rohtunud platsil Võlsi–Roosisaare tee ääres. Loomulikult saab siin üle kaeda matkaraja kaardi ja lugeda tutvustavat lõiku teekonna kohta: see on viie kilomeetri pikkune rada, mis sobib õppekäiguks jalgsi või talvel ka suuskadel. Seda rada, küll osaliselt, on kasutatud ka kooliõpilaste suusatundideks: kehalist kasvatust anti lastele siin eeskätt 1960.–1970. aastail.

Kaardi juurest, nagu ka kogu rajal, aitavad õiget suunda ja teeotsa valida matkamehe tähisega postid. Esimene neist viitabki mööda Võlsi–Roosisaare teed edasi lääne poole. Kui käänan sellelt vasemale metsasihile, jätkub retk hõrendatud männiku serva pidi, teisel käel aga müürina tihe kuuse-männipuistu.

Tolles nüüdseks valgusrohkes 125–145 aasta vanuses männikus tehti aegjärgset raiet kuue aasta eest. Säärane raieviis on Eestis kasutusel olnud juba paar sajandit – alates 19. sajandi algusest, et võimalikult looduslähedaselt, vahepeal päris lagedaks raiumata, asenduks vana mets noorega. Teisisõnu raiutakse esialgu välja vigastatud, kasvus maha jäänud või tuulehellad puud, luues sedaviisi soodsamad valgus- ja kasvuolud uuele metsapõlvele: järelkasvu tekkeks vajalikud seemned tulevad neil metsatükkidel vanadelt puudelt. Tihtilugu aitab inimene seemnete idanemisele ka kaasa, töödeldes metsapinnast käsitsi või masinaga. Sedamööda, kuidas seemnetest saavad väikesed männijussid ja neist sirguvad elujõulised puud, raiutakse ka vanemaid isendeid vähemaks. Päris viimane vanade mändide koristusraie tehakse siis, kui noortel on pikkust poole meetri jagu.

Samasuguseid metsamajandamise võtteid näeb ka järgmisel rajalõigul. Ent see mets on raiutud üsna hiljaaegu – raieala teise servas jäävad kohe silma kõrged äravedu ootavad oksahunnikud, metsaalune on aga üsna konarlik ning õiget liikumisrada polegi kuigi kerge leida. Siiski, mõningase silmitsemise järel märkan umbes paarsada meetrit eespool järgmist viita.

Võlsi rada tutvustab metsamatkajatele ka päris lageraieala ning selle uuendamist. Too matkaraja lõpuosas olev kaheksas (ja ühtlasi viimane) vaatepunkt on paigutad üle hektari suuruse raieala serva. Raieküps männik võeti siin maha paar aastat tagasi ning sama aasta kevadel pandi kasvama uus mets. Nende mõne aasta jooksul on lappidele külvatud seemnetest sirgunud juba 10–20 sentimeetri pikkused männitaimed, kes peaksid matkajatele oma kohevate okastega juba hästi silma hakkama.

Ent ka lageraie puhul ei võeta mets viimse puuni maha: alles jäävad üksikud seemne- ja säilikpuud. Nime poolest on üsna selge, milleks neid vaja: sirged, kitsa võra ja muude näitajate poolest heas seisus seemnepuud annavad looduslikku seemet; jämedad, suurte laiade okstega ning õõnsuste ja arvukate rähniaukudega säilikpuud aitavad tagada metsaelustiku mitmekesisust.


Elu keset metsa. Võlsi rada ei juhi tähelepanu mitte üksnes metsamajandusvõtetele, vaid ka metsa muudele väärtustele, samuti metsaelustikule.

Tulles üle Roosisaarele suunduva asfaltkattega tee, muutub käigurada aina niiskemaks, kuni jõuame päris märjale Tsiaojaga lodualale. Kõige vesisemast kohast ja üle Tsiaoja aitab laudteejupp ning puitsild. Küllap võib juba eemalt aimata, kes siinse oja oma elupaigaks on võtnud. Ikka needsamad vee-elukad, kes mitmel pool Eestis juba aastaid tüütult järjepidevalt oma asju on ajanud. Endale meelepärast ja väärtuslikku elukeskkonda luues on koprad lasknud vee peale arvestatavale osale heale metsamaale, kuid liigniisutatud on ka heina- ja muud maad.

Jätnud kopraala selja taha, muutub mets taas tihedamaks, mitmekesisemaks, ka ürgmetsailmelisemaks. Tegu on Kublitsa järve ja Uraoja vahelisel seljandikul kasvava põlise metsakooslusega. Matkarajaäärset metsa ilmestavad siin üksikud häilud, kõdunev puit, kuivanud puud jmt., mis vääriselupaigale omane. Selles metsas on peapuuliigiks mänd, kellest vanimad on umbes 155-aastased. Peamiselt just need sügavavaolise korba, jämedate harali hoidvate okste ja tüveõõnsustega männiraugad on andnud alust pidada seda 3,7 hektari suurust ala vääriselupaigaks. Säärastel metsadel lastakse kujuneda ja kasvada omasoodu, neid raiutakse vaid erandjuhtudel – kui üle käib suurem torm või tromb, mis puid murrab, või kui paiga hävitab metsapõleng.

Et metsast või metsandusest kõneldes tehakse sageli juttu ka suurematest loomadest, ulukitest ja jahipidamisest, on Võlsi matkarajal tutvustatud killukest sellestki valdkonnast. Matkatee eelviimasesse, seitsmendasse õppepunkti on rajatud metsloomade söödakoht söödasõime ja soolakuga. Sääraseid söötmisplatse võib Eesti metsades, eriti aktiivsemates jahipiirkondades näha üsna sageli.

Söödasõime tuuakse ulukitele toidupoolist – heina, vihtu, tera- ja juurvilja – enamasti talvel, kui ilma- ja lumeolud on karmid ning metsloomadel vaevaline toitu hankida. Sõimest pisut eemal on soolapuu, mida metsloomad kasutavad üldiselt aasta ringi. Tavaliselt asetatakse soolakivi või mõnikord ka auklik ämber jämesoolaga pooleteise kuni paari meetri kõrguse puunoti otsa. Vihmavesi kannab kivilt või ämbrist soolvee allapoole. Nõnda soolainetest immutatud puud lakkudes saavad oma mineraalainevajadust rahuldada nii väiksemad kui ka suuremad metsaelukad.


Puhkus metsas on parim puhkus. Võlsi metsamatkaraja kenamaid kohti on Kublitsa järv. See on väike 1,3-hektarine metsajärv, millel pole ei sisse- ega väljavoolu. Suuremalt jaolt on tolle umbjärve kallas niiske ja madal – turbasamblaõõtsik. Ent umbes kolmandik kaldast on palistatud liivase palumännikuga. Just see osa järvest on olnud aastaid Võru linna elanike meelispaik. Siin käiakse jalutamas, tehakse lõket või lõõgastutakse muud moodi. Puhkajatele on palumännikupoolsele kaldale rajatud mitu lõkkepaika, neist kõige ajakohasem – ettevalmistatud lõkkeasemete, metallist kattega lõkkekoha ja käimlaga ala jääb matkarajast pisut eemale järve kirdenurka.

Kuna Kublitsa asub Võlsi raja poolel teel, on ka matkarajal rändajatel paslik siin pausi pidada, et seejärel reipalt teinegi osa teekonnast läbida.



Katre Palo
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet