Eesti Looduse fotovõistlus
2008/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2008/11
JUGAPUU ANDE EI TOHI SÜÜA!

Jugapuu on pälvinud inimeste tähelepanu mitmes vallas. Küll pikaealisuse, küll mitme kasvupiirkonna haruldusena, küll temaga seotud pärimuste ja legendide rohkusega. Seekord tuleb juttu jugapuu pahupoolest ehk tema mürgisusest.

Uskumustes nii surma kui ka elu puu. Jugapuu mürgisust teati juba ammu ja nii levis ka eksiarvamus, nagu võiks inimene surra isegi pelgalt jugapuu all magamisest. Esimest korda talletas selle vääruskumuse kreeka arst Dioskorides oma 77. aastal ilmunud ülestähenduses. Pole ime, et vanad kreeklased pidasid jugapuud allmaailma väravaks ja hinge valvuriks. Näiteks Vana-Kreekas peetud Eleusise müsteeriumides olid üheksapäevase riituse kõik põhiteemad seotud jugapuuga: käik allmaailma, turvaline tagasipöördumine ja igavese elu lubadus.

Gallias usuti, et ka jugapuu puidust valmistatud kannust joomine toob kindla surma. Sama on väitnud ka antiikkreeklased, kellelt pärineb ütlus: kui tahad lahti saada oma vaenlasest, paku talle parimat veini jugapuust peekrist. Seevastu Skandinaavia mütoloogias sümboliseerib jugapuu nii surma kui ka taassündi. Keltide ürgne kalender aga seostas jugapuu kindla päevaga (1. november), mil avanevad väravad elavate ja surnute maailma vahel. Vanas germaani kultuuris oli jugapuu samuti taassünni sümbol ja tähistas aega, millal müütiline päikesekangelane kujunes uuesti allilmas ning pani aluse iga-aastasele sünni ja surma ajaringile.


Mürgine on kogu taim. Mürgiga pole loodus jugapuu puhul koonerdanud. Kihvtised on nii vegetatiivsed kui ka generatiivsed osad ehk teisisõnu oksad, okkad, puit, koor ning seemned. Samas ei ole eri taimeosad ühtviisi mürgised ja see oleneb suuresti ka taime kasvuperioodist. Näiteks jugapuu okastes on talvel mürgiste ühendite koguhulk peaaegu neli korda suurem võrreldes suvega.

Mürki pole seemneid katvas lihakas eredalt värvunud seemnerüüs, mis moodustab marikäbi välise osa. Rahvasuus kutsutakse jugapuu marikäbi lihtsalt marjaks. Alust sellele annab ka jugapuu nimetus eri keeltes. Ladinakeelne Taxus baccata viitab otseselt marjadele: bacca on ´mari´, baccata aga ´marju kandev´. Samalaadsed nimeversioonid on käibel ka soome keeles (marjakuusi) ja vene keeles (тисс ягодный).

Jugapuu mürgisus toetub laias laastus kolmele suurele sambale: alkaloidid (eeskätt taksiini kompleks – taksiin ja taksifülliin), glükosiidid (taksikatiin) ja eeterlikud õlid (jugapuuõli). Ehkki loo nimitegelane hõlmab kõik kolm ühendirühma, tekitavad kõige rohkem probleeme jugapuu alkaloidid. Okaste maksimaalne taksiinisisaldus on kuni 2%, seemnetel vahemikus 0,2–1%. Katsetega on tõestatud, et laboriloomadest pisiimetajatel (hiired-rotid) jääb taksiini LD50 vahemikku 4,5–20 mg kehakaalu kilo kohta, kusjuures alkaloidide toime oleneb ka manustamisviisist. LD50 on keskmine surmav annus, mis põhjustab poolte katseloomade surma.

Imetajate tundlikkus jugapuu mürkide suhtes erineb liigiti suuresti, näiteks hobused, kodusead ja lehmad on taksiini suhtes väga tundlikud, kuid põdrad, metskitsed ning jänesed võivad jugapuu koort, võrseid, okkaid süüa, ilma et neil avalduksid kahjustavad mõjud. Ka jugapuu marikäbisid söövate lindudega on kahetised lood. Need linnud (rästad), kelle nokas ja seedekulglas seemned ei purune, võivad seemnerüüsid vabalt süüa, kusjuures vastutasuks levitavad nad jugapuu seemneid. Seevastu suurnokk-vintidele ja mitut liiki kanalistele, kes ka seemned purustavad, on maiustamine jugapuu andidega tihti lõppenud isegi surmaga.


Taksiin – tugev mürk. “Taksiin, mu poiss. Taksiin.” “Taksiin? Ma pole sellest kunagi kuulnud.” “Ma tean. Väga ebaharilik. Tõepoolest, meeldivalt ebaharilik! Ega ma ei oleks ise ka selle peale tulnud, kui vaid kolm või neli nädalat tagasi poleks olnud üht juhtumit. Paar last, kes mängisid nukkudega teejoomist, korjasid jugapuumarju ja tegid neist teed.” Needsamad ongi? Jugapuumarjad?” “Marjad või lehed. Väga mürgised. Taksiin on muidugi alkaloid. Ei usu, et oleksin kuulnud nende tahtlikust kasutamisest. Tõepoolest väga huvitav ja ebaharilik…”

Tegelikult kasutatakse taksiini küll. Läbi aegade on just jugapuu seemnetes ja okastes leiduvat taksiini pruugitud mürgina. Kusjuures mürgitusjuhud saab jaotada kolme rühma.

Esmalt enesetapud, ehkki saabuv surm on vaevaline ja piinarikas. Näiteks juba Caesari “Gallia sõdades” on vihje, et aastal 53 eelistas eburoonide kuningas Ambiorix jugapuu marikäbidega endalt ise elu võtta, selle asemel et roomlastele alistuda. On andmeid ka terve hispaania aadlike suguvõsa kohta, kes selmet keiser Augustuse sõduritele kuuletuda, sooritasid kollektiivse enesetapu jugapuu seemnetega. Esimese jugapuuga sooritatud suitsiidi meditsiiniline kirjeldus avaldati ajakirjas Lancet 1836. aastal.

Teiseks õnnetusjuhtumid, kus jugapuu värvikaid ande, mille pikkus küünib kuni 1,5 cm, peetakse söödavateks marjadeks ja need näritakse koos 4–7 mm suuruste seemnetega suus puruks ning neelatakse alla. Seemet kattev lihakas ja eredavärviline seemnerüü ehk arill ei sisalda mürke. Veelgi enam, tema koostises valitsevad keelel magusat maitset, läägust ja limasust tekitavad ühendid. Just see kombinatsioon koos nägemismeelt köitva eredavärvilisusega ning jugapuu kultuursortide kasvatamine aias saabki paljudele lastele saatuslikuks, kusjuures jugapuu mürgituste arv pole tegelikkuses sugugi nii väike. Näiteks Ameerika ühendriikides oli 1993. aastal 969 jugapuust tingitud mürgitusjuhtumit.

Kolmas taksiini kasutusvaldkond mürgituste tasandil on tavamõistusele kõige õõvastavam: teiste inimeste või koduloomade sihiteadlik mürgitamine. Inimesi on mürgitatud jugapuu okkaekstraktiga või lisatud purustatud seemneid toidu või joogi hulka. Koduloomad on saanud mürgistusi, kui nende toitumiskohtadesse on jäetud jugapuu oksi.

Kes iganes neist võis kasutada võimalust lisada mister Fortescue kohvitassi taksiini. Mõru kohv oleks varjanud taksiini mõru maitset.

Tahtmata jätta taksiinist läbini halba muljet, peab mainima, et sellest on saadud inspiratsiooni, valmistamaks kasvajatevastast preparaati Taxol (hiljem tuntud kui Paclitaxel). See preparaat blokeerib loomarakkude jagunemisel tubuliinvalkude tekke rakkudes, kusjuures kliinilistes katsetustes on positiivseid tulemusi saadud nii rinna- kui ka munasarja kasvajate korral.

“Olete te kunagi majas jugapuumarju näinud… või neid ära visanud?” Väikesed silmad pilkusid uudishimulikult. “Jugapuu? Kui ma laps olin, ütles ema mulle ikka: “Ära sa kunagi neid marju puutu!” Kas see oli see, mida nad kasutasid?”


Mürk mõjub korraga paljudele organitele. Organismi esmased kahjustused avalduvad juba tund-paar pärast mürgiste jugapuuosade söömist, sest taksiin imendub seedekulglast kiiresti verre. Kõigepealt tulevad ilmsiks seedekulgla mürgistusnähud: oksendamine ja tugev valu maos. Seejärel ilmneb valuliselt kulgev kõhulahtisus. Järgmisena kahjustub närvisüsteem, mis avaldub silmapupillide laienemises, peapöörituses, teadvuse kaos, krambihoogudes ja koomas. Surm saabub tavaliselt südameveresoonkonna ja hingamiselundkonna süsteemse kahjustumise tagajärjel. Selle nähtudeks on algne pulsi kiirenemine, seejärel aeglustumine, südame rütmihäired, naha kahvatumine, tugeva mürgituse tõttu lakkab lõpuks nii südametegevus kui ka hingamine.

See, mida ta nägi, viis ta veelgi enam tasakaalust välja. Tema ülemus laua taga näis moondunud ja agoonias väänlevat. Ei olnud kahtlust, et mister Fortescue on väga raskesti haige. Isegi siis, kui miss Grovesnor päris tema juurde läks, vappus mister Fortescue keha krampides ja valulikes tõmblustes. Sõnad tulid katkendlikena ja õhku ahmides. “Tee… mis paganat… te tee sisse panite… kutsuge abi… kutsuge ruttu arst…”

Jugapuu suure mürgisuse tõttu on seda taime rahvameditsiinis väga vähe pruugitud. Tõsi, üksikuid viiteid jugapuu kasutamise kohta siiski on, eeskätt nendest piirkondadest, kus teda on hulgi kasvanud. Eelnevatest sajanditest on teateid jugapuu väikeste koguste ettevaatliku pruukimise kohta astma, bronhiidi, luksumise, epilepsia, seedehäirete, veepeetuse, reuma, liigesepõletike, neeru- ja põiehaiguste ja südametõbede puhul.

Usuti, et jugapuust tehtud vihaga vihtlemine aitab sügeliste jt. nahaparasiitide vastu. Jugapuust otsiti abi ka iseeneslike abortide esilekutsumiseks, kuid vale doseerimine saatis tihti teise ilma nii veel sündimata lapse kui ka ema. Mürgise taimena loodeti jugapuult abi vahel ka täiesti lootusetute haiguste korral, näiteks marutõve puhul.

“See kraam – taksiin – kas seda üldse meditsiinis kasutatakse?” “Minu meelest saadakse seda jugapuumarjadest. Lapsed söövad mõnikord jugapuu marju. Nad jäävad sellest väga haigeks. Mäletan üht juhust, kui mina laps olin. See jättis mulle sügava mulje. Ma ei ole suutnud seda iial unustada.”


Seemnerüü on küll mürgitu. Kirjandusallikad, mis jugapuude marikäbide seemnerüüst räägivad, võiks tinglikult jagada kaheks. Esmalt need, kus täie õigusega mainitakse, et seemnerüü on mürgitu ja sellega edastatav info piirdub. Teisalt need, milles samuti rõhutatakse seemnerüü biokeemilist kahjustust ja antakse ka vihjeid ka selle pruukimiseks toiduks, kas niisama söömiseks või tee keetmiseks.

Tegelikult ei tohiks jugapuu marikäbide lihakat osa mingil juhul toiduks ega joogiks kasutada. Tänapäeva moodne köögitehnika võib purustada marikäbid juhtumisi koos mürgiste seemnetega ühtlaseks massiks, mida siis hiljem heauskselt pruugitakse. Eeskuju on nakkav, eriti laste puhul. Nähes täiskasvanuid marikäbisid korjamas, ent teadmata nende hilisemat töötlemist, võivad lapsed seda tegevust matkida ja süüa neid koos mürgiste seemnetega.

Marikäbide lihakal seemnerüül ei ole erilist väärtust ei toitainete ega energia poolest, mistõttu neid ei tasu toiduks kasutada. Tegemist pole toidutaimega, ka tema üksikosade söömine võib põhjustada ebatüüpilisi reaktsioone, näiteks neil, keda vaevab mingit laadi ülitundlikkus. Kokku võttes: jätke jugapuu pilkupüüdvad annid puutumata!

Aed oli ülearu kunstlik – kõikjal plaanikohase paigutusega roosipeenrad, pergolad ja tiigid, ning et õigustada maja nimetust (Jugapuu vahimajake), suurel hulgal pügatud jugapuuhekke. Küllaldaselt jugapuid igaühe jaoks, kes võis soovida toorainet taksiini saamiseks.


Artiklis kasutatud katkendid pärinevad Agatha Christie raamatust “Taskutäis rukist” (Varrak, Tallinn 2007, tõlkija Ülla Jürviste).


1. Barile, Frank A. 2004. Clinical toxicology – principles and mechanisms. CRC Press.

2. Callahan, Joan R. 2002. Biological hazards. Oryx Press, London.

3. Eilart, Jaan 1962. Jugapuu meil ja mujal. – Eesti Loodus 13 (6): 344–351.

4. Hageneder, Fred 2006. Puud on tarkusekandjad: looduslugu. Folkloor. Sümboolika. Tervendamine. Sinisukk, Tallinn.

5. Leht, Malle 1980. Jugapuu. – Eesti Loodus 31 (8): 516–519.

6. Nilesen, Harald 1990. Mürktaimed. Valgus, Tallinn.

7. Normet, Thea 2004. Mürgiseid taimi meie umber. Maalehe raamat, Tallinn.

8. Püssa, Tõnu 2005. Toidutoksikoloogia. Halo, Tartu.

9. Stary, František 1983. Poisonous plants. Hamlyn, London.

Gallias usuti, et ka jugapuu puidust valmistatud kannust joomine toob kindla surma. Sama on väitnud ka antiikkreeklased, kellelt pärineb ütlus: kui tahad lahti saada oma vaenlasest, paku talle parimat veini jugapuust peekrist. Seevastu Skandinaavia mütoloogias sümboliseerib jugapuu nii surma kui ka taassündi. Keltide ürgne kalender aga seostas jugapuu kindla päevaga (1. november), mil avanevad väravad elavate ja surnute maailma vahel. Vanas germaani kultuuris oli jugapuu samuti taassünni sümbol ja tähistas aega, millal müütiline päikesekangelane kujunes uuesti allilmas ning pani aluse iga-aastasele sünni ja surma ajaringile.


Mürgine on kogu taim. Mürgiga pole loodus jugapuu puhul koonerdanud. Kihvtised on nii vegetatiivsed kui ka generatiivsed osad ehk teisisõnu oksad, okkad, puit, koor ning seemned. Samas ei ole eri taimeosad ühtviisi mürgised ja see oleneb suuresti ka taime kasvuperioodist. Näiteks jugapuu okastes on talvel mürgiste ühendite koguhulk peaaegu neli korda suurem võrreldes suvega.

Mürki pole seemneid katvas lihakas eredalt värvunud seemnerüüs, mis moodustab marikäbi välise osa. Rahvasuus kutsutakse jugapuu marikäbi lihtsalt marjaks. Alust sellele annab ka jugapuu nimetus eri keeltes. Ladinakeelne Taxus baccata viitab otseselt marjadele: bacca on ´mari´, baccata aga ´marju kandev´. Samalaadsed nimeversioonid on käibel ka soome keeles (marjakuusi) ja vene keeles (тисс ягодный).

Jugapuu mürgisus toetub laias laastus kolmele suurele sambale: alkaloidid (eeskätt taksiini kompleks – taksiin ja taksifülliin), glükosiidid (taksikatiin) ja eeterlikud õlid (jugapuuõli). Ehkki loo nimitegelane hõlmab kõik kolm ühendirühma, tekitavad kõige rohkem probleeme jugapuu alkaloidid. Okaste maksimaalne taksiinisisaldus on kuni 2%, seemnetel vahemikus 0,2–1%. Katsetega on tõestatud, et laboriloomadest pisiimetajatel (hiired-rotid) jääb taksiini LD50 vahemikku 4,5–20 mg kehakaalu kilo kohta, kusjuures alkaloidide toime oleneb ka manustamisviisist. LD50 on keskmine surmav annus, mis põhjustab poolte katseloomade surma.

Imetajate tundlikkus jugapuu mürkide suhtes erineb liigiti suuresti, näiteks hobused, kodusead ja lehmad on taksiini suhtes väga tundlikud, kuid põdrad, metskitsed ning jänesed võivad jugapuu koort, võrseid, okkaid süüa, ilma et neil avalduksid kahjustavad mõjud. Ka jugapuu marikäbisid söövate lindudega on kahetised lood. Need linnud (rästad), kelle nokas ja seedekulglas seemned ei purune, võivad seemnerüüsid vabalt süüa, kusjuures vastutasuks levitavad nad jugapuu seemneid. Seevastu suurnokk-vintidele ja mitut liiki kanalistele, kes ka seemned purustavad, on maiustamine jugapuu andidega tihti lõppenud isegi surmaga.


Taksiin – tugev mürk. “Taksiin, mu poiss. Taksiin.” “Taksiin? Ma pole sellest kunagi kuulnud.” “Ma tean. Väga ebaharilik. Tõepoolest, meeldivalt ebaharilik! Ega ma ei oleks ise ka selle peale tulnud, kui vaid kolm või neli nädalat tagasi poleks olnud üht juhtumit. Paar last, kes mängisid nukkudega teejoomist, korjasid jugapuumarju ja tegid neist teed.” Needsamad ongi? Jugapuumarjad?” “Marjad või lehed. Väga mürgised. Taksiin on muidugi alkaloid. Ei usu, et oleksin kuulnud nende tahtlikust kasutamisest. Tõepoolest väga huvitav ja ebaharilik…”

Tegelikult kasutatakse taksiini küll. Läbi aegade on just jugapuu seemnetes ja okastes leiduvat taksiini pruugitud mürgina. Kusjuures mürgitusjuhud saab jaotada kolme rühma.

Esmalt enesetapud, ehkki saabuv surm on vaevaline ja piinarikas. Näiteks juba Caesari “Gallia sõdades” on vihje, et aastal 53 eelistas eburoonide kuningas Ambiorix jugapuu marikäbidega endalt ise elu võtta, selle asemel et roomlastele alistuda. On andmeid ka terve hispaania aadlike suguvõsa kohta, kes selmet keiser Augustuse sõduritele kuuletuda, sooritasid kollektiivse enesetapu jugapuu seemnetega. Esimese jugapuuga sooritatud suitsiidi meditsiiniline kirjeldus avaldati ajakirjas Lancet 1836. aastal.

Teiseks õnnetusjuhtumid, kus jugapuu värvikaid ande, mille pikkus küünib kuni 1,5 cm, peetakse söödavateks marjadeks ja need näritakse koos 4–7 mm suuruste seemnetega suus puruks ning neelatakse alla. Seemet kattev lihakas ja eredavärviline seemnerüü ehk arill ei sisalda mürke. Veelgi enam, tema koostises valitsevad keelel magusat maitset, läägust ja limasust tekitavad ühendid. Just see kombinatsioon koos nägemismeelt köitva eredavärvilisusega ning jugapuu kultuursortide kasvatamine aias saabki paljudele lastele saatuslikuks, kusjuures jugapuu mürgituste arv pole tegelikkuses sugugi nii väike. Näiteks Ameerika ühendriikides oli 1993. aastal 969 jugapuust tingitud mürgitusjuhtumit.

Kolmas taksiini kasutusvaldkond mürgituste tasandil on tavamõistusele kõige õõvastavam: teiste inimeste või koduloomade sihiteadlik mürgitamine. Inimesi on mürgitatud jugapuu okkaekstraktiga või lisatud purustatud seemneid toidu või joogi hulka. Koduloomad on saanud mürgistusi, kui nende toitumiskohtadesse on jäetud jugapuu oksi.

Kes iganes neist võis kasutada võimalust lisada mister Fortescue kohvitassi taksiini. Mõru kohv oleks varjanud taksiini mõru maitset.

Tahtmata jätta taksiinist läbini halba muljet, peab mainima, et sellest on saadud inspiratsiooni, valmistamaks kasvajatevastast preparaati Taxol (hiljem tuntud kui Paclitaxel). See preparaat blokeerib loomarakkude jagunemisel tubuliinvalkude tekke rakkudes, kusjuures kliinilistes katsetustes on positiivseid tulemusi saadud nii rinna- kui ka munasarja kasvajate korral.

“Olete te kunagi majas jugapuumarju näinud… või neid ära visanud?” Väikesed silmad pilkusid uudishimulikult. “Jugapuu? Kui ma laps olin, ütles ema mulle ikka: “Ära sa kunagi neid marju puutu!” Kas see oli see, mida nad kasutasid?”


Mürk mõjub korraga paljudele organitele. Organismi esmased kahjustused avalduvad juba tund-paar pärast mürgiste jugapuuosade söömist, sest taksiin imendub seedekulglast kiiresti verre. Kõigepealt tulevad ilmsiks seedekulgla mürgistusnähud: oksendamine ja tugev valu maos. Seejärel ilmneb valuliselt kulgev kõhulahtisus. Järgmisena kahjustub närvisüsteem, mis avaldub silmapupillide laienemises, peapöörituses, teadvuse kaos, krambihoogudes ja koomas. Surm saabub tavaliselt südameveresoonkonna ja hingamiselundkonna süsteemse kahjustumise tagajärjel. Selle nähtudeks on algne pulsi kiirenemine, seejärel aeglustumine, südame rütmihäired, naha kahvatumine, tugeva mürgituse tõttu lakkab lõpuks nii südametegevus kui ka hingamine.

See, mida ta nägi, viis ta veelgi enam tasakaalust välja. Tema ülemus laua taga näis moondunud ja agoonias väänlevat. Ei olnud kahtlust, et mister Fortescue on väga raskesti haige. Isegi siis, kui miss Grovesnor päris tema juurde läks, vappus mister Fortescue keha krampides ja valulikes tõmblustes. Sõnad tulid katkendlikena ja õhku ahmides. “Tee… mis paganat… te tee sisse panite… kutsuge abi… kutsuge ruttu arst…”

Jugapuu suure mürgisuse tõttu on seda taime rahvameditsiinis väga vähe pruugitud. Tõsi, üksikuid viiteid jugapuu kasutamise kohta siiski on, eeskätt nendest piirkondadest, kus teda on hulgi kasvanud. Eelnevatest sajanditest on teateid jugapuu väikeste koguste ettevaatliku pruukimise kohta astma, bronhiidi, luksumise, epilepsia, seedehäirete, veepeetuse, reuma, liigesepõletike, neeru- ja põiehaiguste ja südametõbede puhul.

Usuti, et jugapuust tehtud vihaga vihtlemine aitab sügeliste jt. nahaparasiitide vastu. Jugapuust otsiti abi ka iseeneslike abortide esilekutsumiseks, kuid vale doseerimine saatis tihti teise ilma nii veel sündimata lapse kui ka ema. Mürgise taimena loodeti jugapuult abi vahel ka täiesti lootusetute haiguste korral, näiteks marutõve puhul.

“See kraam – taksiin – kas seda üldse meditsiinis kasutatakse?” “Minu meelest saadakse seda jugapuumarjadest. Lapsed söövad mõnikord jugapuu marju. Nad jäävad sellest väga haigeks. Mäletan üht juhust, kui mina laps olin. See jättis mulle sügava mulje. Ma ei ole suutnud seda iial unustada.”


Seemnerüü on küll mürgitu. Kirjandusallikad, mis jugapuude marikäbide seemnerüüst räägivad, võiks tinglikult jagada kaheks. Esmalt need, kus täie õigusega mainitakse, et seemnerüü on mürgitu ja sellega edastatav info piirdub. Teisalt need, milles samuti rõhutatakse seemnerüü biokeemilist kahjustust ja antakse ka vihjeid ka selle pruukimiseks toiduks, kas niisama söömiseks või tee keetmiseks.

Tegelikult ei tohiks jugapuu marikäbide lihakat osa mingil juhul toiduks ega joogiks kasutada. Tänapäeva moodne köögitehnika võib purustada marikäbid juhtumisi koos mürgiste seemnetega ühtlaseks massiks, mida siis hiljem heauskselt pruugitakse. Eeskuju on nakkav, eriti laste puhul. Nähes täiskasvanuid marikäbisid korjamas, ent teadmata nende hilisemat töötlemist, võivad lapsed seda tegevust matkida ja süüa neid koos mürgiste seemnetega.

Marikäbide lihakal seemnerüül ei ole erilist väärtust ei toitainete ega energia poolest, mistõttu neid ei tasu toiduks kasutada. Tegemist pole toidutaimega, ka tema üksikosade söömine võib põhjustada ebatüüpilisi reaktsioone, näiteks neil, keda vaevab mingit laadi ülitundlikkus. Kokku võttes: jätke jugapuu pilkupüüdvad annid puutumata!

Aed oli ülearu kunstlik – kõikjal plaanikohase paigutusega roosipeenrad, pergolad ja tiigid, ning et õigustada maja nimetust (Jugapuu vahimajake), suurel hulgal pügatud jugapuuhekke. Küllaldaselt jugapuid igaühe jaoks, kes võis soovida toorainet taksiini saamiseks.


Artiklis kasutatud katkendid pärinevad Agatha Christie raamatust “Taskutäis rukist” (Varrak, Tallinn 2007, tõlkija Ülla Jürviste).


1. Barile, Frank A. 2004. Clinical toxicology – principles and mechanisms. CRC Press.

2. Callahan, Joan R. 2002. Biological hazards. Oryx Press, London.

3. Eilart, Jaan 1962. Jugapuu meil ja mujal. – Eesti Loodus 13 (6): 344–351.

4. Hageneder, Fred 2006. Puud on tarkusekandjad: looduslugu. Folkloor. Sümboolika. Tervendamine. Sinisukk, Tallinn.

5. Leht, Malle 1980. Jugapuu. – Eesti Loodus 31 (8): 516–519.

6. Nilesen, Harald 1990. Mürktaimed. Valgus, Tallinn.

7. Normet, Thea 2004. Mürgiseid taimi meie umber. Maalehe raamat, Tallinn.

8. Püssa, Tõnu 2005. Toidutoksikoloogia. Halo, Tartu.

9. Stary, František 1983. Poisonous plants. Hamlyn, London.



Urmas Kokassaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet