Uskumuste kohaselt sai kadakas igihaljuse ja võime aasta läbi käbisid kanda tänutäheks selle eest, et pakkus varju ja toidupoolist neitsi Maarjale ja väikesele Kristusele nende ohtlikul teekonnal. Kadakat on seostatud ristiusuga ka marikäbi kaudu: selle otsas on ristimärgi sarnane kujund. Ent sel tagasihoidlikul puul (põõsal) leidub ka rohkesti maiseid voorusi.

Rahvasuu ütleb kadaka marikäbide kohta lihtsalt kadakamarjad. Botaanilises mõttes on aga tegemist eriliste lihakate käbidega, millel puudub tüüpiline kuiv soomuskate. Välimuselt meenutavad nad tõepoolest marju. Esimesel kasvusügisel on marikäbid veel rohelised, kaetud valge vaikkirmetisega ning tunduvad katsudes üsna kõvad. Järgmisel aastal värvuvad nad sinakasmustaks, nüüd paistab neid kattev valkjashall vahakiht tumedal taustal hästi silma. Igal aastal kadakas korjajat rikkaliku saagiga rõõmustada ei suuda: hea käbiaasta kordub ühel taimel kolme kuni viie aasta tagant. Kuid kadastikus leidub ikka põõsaid, kel marikäbid parasjagu küljes. Otsimist hõlbustab ehk väike vihje: käbirikkamad on kadakad päikesepaistelistes kasvukohtades.

Kadaka küpsed annid lõhnavad mõnusalt ja nende maitses saab eristada kahte põhivarjundit: magusa meki annavad marikäbidele suhkrud ning mõrkja maitsevarjundi vaigud. Marikäbi peidab üht kuni kolme kivikõva seemet, millel on rikkalikult vaigunäärmeid.

Palju toimeaineid koos. Kuivatatud marikäbid sisaldavad rohkesti glükosiide, suhkruid, mitmesuguseid eeterlikke õlisid, valke, vaikaineid, orgaanilisi happeid (sipelg-, õun- ja äädikhapet), park- ja mõruaineid, kiudaineid, pigmente, vitamiine ja märkimisväärselt mikroelemente (raud, mangaan, vask, tsink). On ilmselge, et selline biokeemiline küllus avaldub eriliste maitse- ja raviomadustena, mida rahvatarkus on ammustest aegadest osanud hinnata nii köögis kui ka tõvevoodis.

Sobivaim aeg kadakamarju varuda on meie tingimustes septembrist novembri alguseni, kuid põhimõtteliselt võib tumedaks värvunud marikäbisid korjata aasta ringi. Neid korjata polegi nii lihtne, sest kadaka okkad käenahka just ei paita. Kiiresti saab saagi kätte kas oksi raputades või ettevaatlikult läbi rehitsedes: mõlemal juhul kukuvad küpsed marikäbid koos kuivanud okaste ja muude mittevajalike lisanditega põõsa alla laotatud kogumisriidele. Ahneks minna ei maksa, sest suurte kadakamarjakogustega pole koduses majapidamises eriti midagi peale hakata.

Et marikäbid säiliksid, tuleb need kuivatada. Parem on teha seda toatemperatuuril, ehkki see võtab rohkem aega. Kõrgem temperatuur soodustab eeterlike õlide lendumist, mis halvendab saagi maitse- ja raviomadusi. Kadakamarjade ravivõime väheneb ka ajapikku, nii et üle paari aasta ei tasu neid hoida.

Erisugused kadakajoogid. Joogipoolise valmistamiseks on kadakamarju kasutatud mitmel viisil. Vanasti olid maarahva seas hinnatud kadakamarjadest taar ja kali. Marikäbisid kasutati kas tervelt, purustatult või jahuna. Mõnel pool hautati kadakamarju enne ahjus. Lõpuks valati toorainele kuum vesi peale ja märjukesel lasti astjas hapneda. Kui marikäbidest saadud virdele lisati pärmi ja humalaid ning lasti siis käärima minna, saadi ehtne kadakaõlu. Kadaka marikäbisid lisati ka odralinnastest pruulitud õllele, et joogi maitset parandada. Kõige lihtsam kadakamarjajook saadi marju kuuma veega üle valades. Magustamiseks lisati tõmmisele sageli mett. Võis ka teisiti – nagu Karjalas: marikäbid pandi tünni õlgedega läbisegi ning valati peale külm vesi; leotisel lasti paar päeva seista ja hüva rüübe oligi valmis. Rahvapärimustes on andmeid isegi kadakamarjadest tehtud kohvi kohta, mida soovitati pakkuda hüsteerilistele inimestele.

Kõige kuulsam kadakamarjadega maitsestatud alkohoolne jook on loomulikult džinn ehk kadakamarjaviin. Ajalooürikud pakuvad džinni esmavalmistaja au Hollandi Leideni ülikooli meditsiiniprofessorile F. Sylviusele. Et valmistada organismist vett väljutavat preparaati, kuumutas professor kadakamarjade droogi alkoholilahuses. Ravimiks mõeldud omapärase lõhna, värvi ja maitsega vedelik muutus hiljem vägagi populaarseks ka napsina. Džinni tõeline võidukäik algas aga 18. sajandil Inglismaal, kus selle rohke tarbimine põhjustas lausa sotsiaalseid probleeme. Joogi tootmisele ja tarbimisele kehtestati piirangud. Džinni algne nimetus pärineb prantsuskeelsest sõnast genièvre, mis tähendab tõlkes kadakane. Alles hiljem hakati inglise keeles kasutama lühemat ja tänapäevasemat vormi – gin.

Tõeline džinn sisaldab teisigi taimseid koostisosi, ent tähtsaim on loomulikult kadakamari. Selle kõrval on eri džinnide retseptis veel koriander, kalmus, lagrits, kaneel, mandel, köömen, heinputkejuured, apelsini- ja sidrunikoored jne. Džinni valmistatakse eri meetodeil. Lihtsam viis on maitsestada aluspiiritus erisuguste taimsete ekstraktide ja õlidega. Kvaliteetsem toode saadakse taimseid koostisosi alkoholilahuses leotades ning seejärel segu kuumutades ning destilleerides. Džinnide maitse- ja lõhnaerinevused tulenevad peamiselt eri retseptidest, samuti piirituse kvaliteedist ning valitud valmistusmeetodist.

Meeldiv lõhn ja hõrk maitse. Kadakamarjad on kuulsad ka kulinaarias. Põhjamaade ja Vene köök on kasutanud neid ammustest aegadest vürtsi aseainena lihatoitude maitsestamisel. Nüüdisajal soositakse kadakamarju Skandinaavia, Saksa ja Prantsuse köögis. Vaigust ja eeterlikest õlidest tingitud tugev aroom sobib hästi näiteks merelindude, teatud kalade ja koduloomade, eeskätt veise- ja lambaliha maitsestamiseks ja pehmendamiseks. Kadakamarja lisand kas kõrvaldab jänese- või hirveliha ebameeldiva lõhna või hoopis kinnistab karu- või metslinnuliha omapärase aroomi toidus. Marikäbisid on kasutatud lisandina ka pohlade säilitamisel ja kapsaste hapendamisel, nendega on maitsestatud erisuguseid köögiviljaroogasid ning tugevdatud puuviljakastmete maitsenüansse. Lõhnavaid kadakamarju on edukalt lisatud ka pasteetidele ja marinaadidele, pirukatele ja muudele küpsetistele.

Loodusravis tuntud tegija. Marikäbidest saab valmistada teed või tõmmist, tinktuuri, siirupit või isegi õli, kusjuures neil kõigil on ravitoime. Organismile toimivad marikäbides leiduvad bioaktiivsed ühendid mitmel viisil.

Esiteks, ammu on tuntud kadakamarjade organismist vett väljutav ehk diureetiline toime, seetõttu kasutati neid rahvameditsiinis tursete korral. Teiseks, laialt teatakse kadakamarjade desinfitseerivat mõju: see põhineb eeterlikel õlidel. Nii soovitatakse kadakamarju suust tuleva halva hingeõhu, köha ja mädase kurgupõletiku korral. Kadakamarja tee aitab hoiduda külmetushaigustest. Kolmandaks, kadakamarjades sisalduvad eri toimeained ergutavad ka seedekulgla näärmete talitlust, eriti mõjus on nende toime sapi nõristumisele.

Ent tõhusalt toimivates marikäbides terendab ka üks oht: neid ülemäära palju ja kestvalt kasutades võib kasu asemel saada hoopis kahju. Täiesti vastunäidustatud on kadakamarjad seedekulgla haavandite, soolepõletike ning neeruhaiguste puhul.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi lektor. Biokeemikuna avaldanud palju artikleid toidu ja toitumise teemal.