Eesti Looduse fotovõistlus
01/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
kaitsealad EL 01/2003
Leidissoo looduskaitseala

Metsloomade, eelkõige linnuparadiisina seni vähestele teada olnud soolaam sai hiljaaegu loodukaitsealaks. Kõik see, mille loodus loonud ja inimene seni poolkogemata alles hoidnud, on nüüd arvele võetud ning teadjate range pilgu all.

Põhja-Läänemaal, Mandri-Eesti loodenurgas paikneb üks Eesti suurimaid soostikke, mille Nõva jõe läänekaldale jäävat osa kutsutakse Leidissooks, vahel ka Leidisooks või koguni Ledi- ja Lödisooks. Koos ümbritsevate metsade ja poole sajandi eest maha jäetud külamaastikuga on see soo olnud juba palju aastakümneid metsloomade paradiis. Siin elab rohkesti põtru ning sigib hunte. Püsiasukas on ka ilves. Igal varakevadel jätab viimasele lumele oma päkajälgi karu. Tavalised on valgejänes, metskits, metssiga, metsnugis, orav, mink, nirk, kährik, rebane.

Leidissoo käsitlus Eesti soode ülevaateraamatuis [2, 3] on pealiskaudne ja napp. Ilmselt on teda vähe uuritud. Turba-ala hõlmab Mall Orru andmetel [2] 6333 hektarit, millest ligi kolmandiku katab rabalasund ning ülejäänu madalsooturvas. Ulatuslikel madalsooaladel on maastik viimastel sajanditel tublisti muutunud: suure osa praeguse soo asemel oli keskajal veel mineraalmaa niitude jt. poollooduslike või looduslike kooslustega. Praegu peaaegu soosaarele jäänud seitsme-meetrise ümbermõõduga (s.t. umbes seitsmesaja aasta vanused) sarapuupõõsad kasvasid varem ilmselt kultuurmaastiku keskel. Leidissoo on väga mosaiikne: eri tüüpi soolaigud vahelduvad nõmmrabast porsa- ja mõõkrohu-sooni. Kaitseala lõunaosas paiknev mõõkrohusoo võib terviklaamana olla isegi Mandri-Eesti suurim.

Kui 2000. aastal loendati ja kaardistati Leidissoo haudelinnustikku, kirjeldas Agu Leivits [1] ka selle soostiku elupaiku, eristades neid kokku 29. Linde loendati 5500 hektaril, millest 47% oli raba, 10% siirdesoo ja 43% madalsoo. Raba kasvukohatüübis valdas lage mättaraba (65%), lagedana sai kirja ka 72% madalsoost, millest ligikaudu viiendikku katab pilliroog.

Üleriigilistest seireprojektidest hõlmab Leidissood vaid soolinnustiku seire. 2000. aasta loendus korraldati 18. maist 10. juunini, osales seitse linnu-uurijat.


Eelkõige linnuparadiis. Tähelepanuväärseim linnuloenduse avastus oli Eesti ja tõenäoselt ka Euroopa suurim soo-loorkulli pesitsev seltsing: selle linnu pesitsusterritooriume märgiti soos 18, kusjuures leiti üles ka kaks asustatud pesa. Roogsoos pesitses kolm paari roo-loorkulle ja kaks paari välja-loorkulle. Haruldastest kullilistest elavad Leidissoos kaljukotkas ja väikepistrik, saagijahil võib kohata merikotkast, madukotkast ja konnakotkaid.

Tõelise põneviku võivad kevadöödel leida siit kakuhuvilised: õige tavaline on händkakk, järgnevad värb-, karvasjalg- ja kassikakk. Harvemini õnnestub näha soorätsu ja vöötkakku.

Leidissoo lagedatel mängib kevaditi ligi 150 tedrekukke, seega pesitseb siin üle ühe protsendi Eesti tedreasurkonnast. Niisama head on lood ka sookurega – loendus andis 31 territooriumi. Uue looduskaitseala rabamännikud peidavad kolme metsisemängu, kuhu kevadhommikuti lendab kokku kuni viis kukke. Soos elab siiani ka üliharuldane rabapüü, lagesooalal on loendatud pooltuhat paari tikutajaid. Märkimist väärib seegi, et siin pesitseb männi-käbilind.

Euroopa Liidu linnudirektiivi liikidest on veel nimetamata Leidissoos elavad täpikhuik, rukkirääk, rüüt, mudatilder, öösorr, punaselg-õgija, vööt-põõsalind. Retkel sohu võib kohtuda ka must-toonekurega, aastakümneid tagasi teadis siinne parim loodusetundja Valeri korraga kolme asustatud pesa.


Looduskaitseala (pindala ligikaudu 6300 hektarit) loodi siia mullu novembris. Selle põhieesmärk on säilitada siinsed maastikud ja elupaigad looduslikena, mis välistab uute teede ja kuivendussüsteemide rajamise ning turba tootmise, loomulikult ka metsade lageraie.

Looduskaitseala on jaotatud neljaks sihtkaitse- ja neljaks piiranguvööndiks.

Looduslikud sihtkaitsevööndid moodustavadki soostiku väärtuslikuma osa, need kõik paiknevad põlisel riigimaal. Piiranguvööndid hõlmavad kas metsamaid või endisaegseid põllumaid. Nendeni ulatub ka erakinnistuid. Maaomanikega varem peetud läbirääkimistel saavutati teineteist mõistvad kokkulepped. Ainus hooldatav sihtkaitsevöönd Luusnal on endine puisniit, millest on viimaste aastakümnete jooksul saanud saluilmeline mets. Siin lubab kaitse-eeskiri niitmist ning puu- ja põõsarinde harvendust juhuks, kui tahetakse taastada poollooduslik kooslus.

Leidissoo, nagu lähinaabruses paiknev Läänemaa Suursoogi, üllatab tänapäeval oma üsnagi puutumatu loodusega. See soolaam võiks kuuluda Ramsari märgalade nimestikku ning on valitud Natura hoiualaks. Loodusteadlased aga leiavad siit ikka avastamisrõõmu.


Huvilistele. Uus looduskaitseala on veel tähistamata ja tulijaid teavitavad tahvlid välja panemata. Tammetõru sihtkaitsevööndisse on aga loodusehuviga matkajate tarvis kavandatud õppe- ja loodusrada.

Kuidas looduskaitseala üles leida? Höbringi küla bussipeatuse juurest Riguldi–Nõva maantee ääres suundub umbes 15 km pikkune metsatee otse lõunasse – üle Metsküla ja Klaanemaa. Soo jääb teest paremale. Pärale jõuda on võimalik ka Saunamäe teelt, mis ühendab Riguldi maanteed Variku teega.
Lähemat teavet selle kohta, mida kaitseala eri piirkondades tohib ja mida mitte, leiab kaitse-eeskirjast (RTI, 12.11.2002, 93,535), aga küsida võib ka Läänemaa keskkonnateenistusest.



1. Leivits, Agu jt. 2001. Ülevaade Leidissoo haudelinnustikust aastal 2000. – Linnurada: 3–18.

2. Orru, Mall 1995. Eesti turbasood. Tallinn.
3. Valk, Uno (koost.)1988. Eesti sood. Valgus. Tallinn.


Tiit Randla (1940) on zooloog ja looduskaitsetegelane, Silma looduskaitseala direktor.



Tiit Randla
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet