Meile meelepärasel talvel katab maad paks lumevaip ja veekogusid jääkaan ning jagub ka külmapügalaid. Paraku pole juba mitu aastat sääraseid talvesid olnud ning mullune oli eelmistest veelgi nigelam: ka rannikumerel võis jääd näha tavapärasest tublisti vähem.

Igal talvel tekib Põhjalahe põhja- ja Soome lahe idaosas, sealhulgas Narva lahes ning Eesti lääneranniku lahtedes jää. Mere lõunaosas juhtub see vaid kolmandikul talvedest. Jää ilmumise ja kadumise kuupäevad ning jääkatte ulatus on olenevalt talve iseloomust aastati suuresti erinenud. Erakordselt karmidel talvedel on jää katnud kogu Läänemere, koos Taani väinadega 420 000 km2 suuruse ala; väga soojadel talvedel on jääd olnud vaid 12% mere pinnast. Talve karmust kajastav jääpäevade arv on Põhjalahe põhjaosas (sm. Perämeri) ligikaudu 190, kõige karmimatel kuni 240 päeva, s.o. umbes kaheksa kuud [4].

Mere jäätumine oleneb mitmest asjaolust. Jääkatte ulatus, paksus ja kestus sõltuvad peamiselt õhutemperatuurist, aga ka veeala sügavusest ning avatusest või isoleeritusest. Avamerest eraldatud madalates lahtedes hakkab jää tekkima kohe esimestel miinustemperatuuriga päevadel, sügava avamere rannavees aga külmade püsides kuu-poolteist hiljem. Jää arengut soodustab või pidurdab veel asjaolu, kas külmade saabudes on merevesi jõudnud jahtuda või on see sooja suve ja sügise järel tavalisest soojem. Jää kestus oleneb ka suuremate külmade püsimisest. Talve alguse külmade ning sellele järgnevate võrdlemisi soojemate ilmade korral tekib merel vähem jääd kui soojade sügistalvede, ent külmade kesk- ja kevadtalvede puhul. Sügistalvine külmasumma kulub peamiselt selleks, et vesi jõuaks külmumistemperatuurini. Kui aga samasugune külmasumma koguneb peamiselt kesktalvel, on jääkate märksa ulatuslikum [7].

Eesti rannikuvetes tekib jää kõigepealt Pärnu lahes ja Väinamere idaosas, tavaliselt novembri lõpul ja detsembri algul. Mõnikord on esimene jää moodustunud juba oktoobri viimastel päevadel – nõnda oli 1956. ja 1960. aastal. Ent varasele jäätekkele ei tarvitse igakord järgneda külm ulatusliku merejäätumisega talv. Meie muutliku sügistalvise ilmastiku tõttu võib jää tekkida ja kaduda mitu korda, enne kui see püsima jääb.

Regulaarsed jäävaatlused Rootsi ja Soome rannikul algasid 19. sajandi keskpaiku ning Eesti vetes sama sajandi lõpukümnendeil. Soome mereuurija Risto Jurva taastas 1920.–1930. aastail mitmesuguste kaudsete seoste – varasemate õhutemperatuuri mõõtmiste, laevaliikluse algus- ja lõpukuupäevade, tuletornide päevikute, ajaleheartiklite ning muude kirjapanekute alusel Läänemere suurima jääkatte ulatuse aegrea alates 1719/1720. aasta talvest. Sõja ajal, kartes pommitamist, tõi ta oma pikaajalise töö käigus kogutud andmestiku koju, kuid õnnetuseks põles 1944. aastal õhurünnaku tõttu just tema maja. Ainsana säilis mujal olnud jäätumise pindala koondtabel. Seda on uuemate andmetega järjest täiendatud [6]. Kõige täpsemad andmed jää ulatuse kohta on aga saadud alates ajast, mil hakati tegema ja kasutama satelliidipilte [5].

Selle pika andmerea esimese pooleteise sajandi andmed on teatud veaga, eriti külmemate talvede puhul, sest avamere toonaste jääolude kohta ei ole teavet. Siiski kajastab andmestik hästi soojemate ja külmemate perioodide korrapärast vaheldumist. Praegune, 1987/1988. aasta talvest alanud vähese jääga ajajärk on olnud varasematest pikem (# 1). Siia jääb 288-aastase perioodi viieteistkümnest soojemast talvest koguni kuus, kusjuures mullusel talvel oli jääkate kõige väiksema ulatusega üldse. Möödunud sajandi, eriti selle teise poole andmetest ilmneb selge suundumus: Läänemere jääkatte ulatus väheneb [1, 2, 3].

Eelmise talve jääolud Läänemerel. Merejää hakkab moodustuma, kui vesi on jõudnud külmumistemperatuurini: Eesti rannikumeres umbes temperatuuril –0,4 °C. Jahtunud veepinnale tekib algul omavahel nõrgalt seotud jääkristallide kiht ning edasisel külmumisel kujuneb matjas kerget lainetust summutav rasvjää. Sellele sadanud lumest saab sitke jäämass – lobjakas, millest tuule ja lainetuse toimel tekib omakorda taldrikjää. See koosneb umbes 30 cm, harva kuni kolmemeetrise läbimõõduga veepinnal liikuvatest jääketastest, mille servale on omavahelistest põrkumistest tekkinud mõne sentimeetri kõrgune vall. Vaikse ilma korral aga tekib sile, algul lainetuse mõjul painduv jää.

Soome lahe idaosas – Neeva lahes ja Põhjalahe põhjaosa ehk Perämere rannalähedaste kaljusaarte vahele hakkas möödunud talvel jää tekkima novembri lõpupäevil, s. o. tavalisest paar nädalat hiljem. Sooja detsembrikuu tõttu jääd enam juurde ei tulnud. Alles uue aasta esimese nädala ja veebruari keskpaiga külmalained nihutasid jääpiiri edasi.

Suurima pindala hõlmas jää Soome lahes märtsi esimesel nädalal, mil ajujää serv ulatus umbes Seiskari saareni. Lääne pool oli laht aga jäävaba, kui mitte arvestada 5–10 cm paksust ajujääd Soome skääride vahel. Viiburi laht oli täielikult kinni külmunud 7. jaanuarist kuni märtsi lõpuni: kinnisjää suurim paksus Neeva ja Viiburi lahes ulatus 30–35 cm. Pärast 10.–12. märtsi hakkas Soome lahel jää lagunema ja jääpiir taanduma ning kuu aja möödudes, täpsemalt 14. aprilliks, oli lahe idaosa jääst vaba.

Hoogsam oli toona jääkasv Põhjalahes, kus see kattis terve Perämere ning Soome ja Rootsi skääride vahelise mere sealt lõuna pool; jää paksus küündis 40–60 sentimeetrini. Kõige ulatuslikuma ala Läänemerest oli mullu jää kaanetanud aga 24. märtsil – jäätunud ala pindala ulatus siis 49 000 km2 (# 2). Viimseni sulas Põhjalahe skääridevaheline jää mai keskpaiku.

Eestiga piirneval Soome lahe lõunarannikul tekkis vähesel hulgal jää algliike – jääkristalle ning rasv- ja taldrikjääd või väga kitsas õhukese kinnisjääga riba jaanuari esimesel dekaadil ja üksikutel päevadel hiljemgi. Seevastu Tallinnast lääne pool jääd õieti ei kujunenudki.

Väinamerel ja Saaremaa lõunarannikul oli ranna ääres lühikest aega kinnisjääd, noort ajujääd ja jää algliike; jääkatte suurim paksus aga vaid umbkaudu 10–15 cm. Rohuküla lähedal tekkis 6.–11. jaanuaril kuni kaheksa kilomeetri laiune õhuke kinnisjää, kuid peagi see lagunes. Kuni 20. jaanuarini oli seal hõre ajujää, mis triivis ära või sulas. Neli kuni kuus päeva hiljem tekkinud jääsupp sulas soojade ilmade tõttu kiirelt ning seejärel püsis Rohuküla sadama ümbrus ligi kuu aega jäävaba. Alles 15.–28. veebruaril võis ranna ääres uuesti märgata hõredalt jää algliike ning sadam vabanes lõplikult jääst 29. veebruaril. Heltermaa ümbruses 5.–7. jaanuaril kujunenud jääsupp külmus 8. jaanuaril; nähtavuse piires arenes sellest õhuke kinnisjää. Ent 14. jaanuaril see lagunes ning kaks päeva hiljem oli Heltermaa sadam taas jääst prii. Siiski ka mõnel päeval veebruaris tekkis ranna ja sadamakai ääres jää algliike.

Suures väinas ja Virtsu sadama ümbruses oli 7.–18. jaanuaril hõre noor ajujää ning 15.–24. veebruaril uuesti kitsad kaldajää ribad ja jää algliigid. Jäävabaks sai Virtsu sadam alates 23. veebruarist.

Pärnu laht oli kinni külmunud 10. jaanuarist 11. veebruarini. Jää suurimaks paksuseks mõõdeti seal 25 cm. 12. veebruaril hakkas kinnisjää lagunema ja 19. veebruarist kuni 2. märtsini püsis lahe ranna ääres kitsas kinnisjää riba ning selle taga paiguti tiheda ajujää vöönd koos jää algliikidega. Kinnisjää lagunes 3. märtsil ja Pärnu laht vabanes jääst lõplikult 15. märtsil.

Suurima ulatuse saavutas jää meie rannavetes 11. jaanuaril (# 3). Jäämurdja abi vajasid aga vaid nõrgema ehitusega laevad, sedagi ainult mõnel päeval talve jooksul.

Möödunud soojale talvele olid iseloomulikud tugevad läänetuuled. Need tekitasid nii Väinamere kui ka Pärnu lahe idarannas rüsijää vaalusid ja kuhjatisi, mille kõrgus, küündis Pärnu lahe ääres jaanuaris kuni kahe meetrini hoolimata üldiselt kergetest jääoludest.

Vähima jääkattega talv. Talve karmust kajastav jääpäevade arv oli peaaegu kõikjal Eesti rannikumeres umbes sajandipikkuse (välja arvatud sõdadeaastad) vaatlusperioodi väikseim (# 4). Ent keskmiselt on jääd talve jooksul Kirde-Eesti rannikul 110–120, Väinameres 120–130, Pärnu lahes 140 ning Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikul 30–40 päeval. Erakordselt karmidel talvedel on jää meie rannikumeres püsinud ka 160–180 päeva (pool aastat), saarte läänerannikul 120 päeva.

Seda, kuivõrd pakaseline või pehme oli talv, näitab ka negatiivsete ööpäeva keskmiste temperatuuride summa. Seda arvutades võetakse aluseks päevad, mil õhutemperatuur on püsivalt alla nullkraadi. Üksiti on see näitaja heas vastavuses jääkatte ulatusega. Iseäranis külmadel talvedel, mil jää on kaanetanud terve mere, on Tallinna külmasumma ulatunud üle 1500 – säärane oli talv 1941/1942. aastal. Vahel on külmasumma küll ühtviisi võrdlemisi suur, kuid sooja sügise ja talve esimesse poolde langeva külmaperioodi tõttu, samuti mitme muu teguri mõjul pole jääkate olnud kuigi ulatuslik, näiteks 1938/1939. aasta talvel hõlmas jää 61 000 km2. Teinekord on niisama külmade ilmadega jäätunud aga üle kahe korra suurem ala – 1980/1981. aastal oli jääs 163 000 km2.

Eelmise talve jääkate oli Läänemere kõige soojemate talvede reas ainult mõnevõrra väiksema ulatusega kui kahe järgmise – 1988/1989. ja 1960/1961. aasta talve puhul (# 5). Neist esimesel oli talve algus külm ja jää tekkis Eesti lääneranniku lahtedes varakult. Järgneval tavalisest märksa soojemal kesktalvel sealne jää ära ei sulanud ning jääpäevade arv tuli lähedane keskmisele. Kui möödunud talvel kattus Väinameri korraks üleni jääga, siis 1960/1961. ja 1988/1989. aastal oli mere keskosa kogu aeg jäävaba.

Merejääta talvekuud: kellele kergenduseks, kellele õnnetuseks. Soojadel vähese jääga talvedel on omajagu häid, kuid ka halbu külgi. Üsna soodsad on olud siis mereliikluse korraldamiseks: säärastel talvedel ei tule maksta kallist hinda jäämurdjate abi eest. Ent mõju mereelustikule võib seevastu osutuda lausa hukatuslikuks – nõnda kannatasid möödunud talvel üsna palju meie viigerhülged.

Sooja talve põhjustanud tugevate läänekaare tuulte tekitatud lainetus murrutab aga tavalisest rohkem mereranda: muidu kaitseks seda merejää.

Viimase saja viiekümne aasta väga sooja oktoobrikuu järel on talved meil olnud keskmised või soojapoolsed, aga on olnud ka väga ulatusliku jääkattega talvi, näiteks 1984/1985. aasta. Sellest lähtudes võiks eelolev talv Läänemerel tulla taas vähese jääga. Paraku ei saa teha kuigi kindlaid ennustusi: milliseks kujuneb olukord, näitavad eelolevad talvekuud.

1. Jaagus, Jaak 2003. Muutused Eesti rannikumere jääoludes 20. sajandi teisel poolel. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 93: 143–152.

2. Jevrejeva, Svetlana 2000. Long term variabilty of sea ice and air temperature conditions along the Estonian coast. – Geophysica 36: 17–30.

3. Jevrejeva, Svetlana et al. 2004. Baltic Sea ice seasons in the twentieth century. – Climate Research 25: 217–227.

4. Mardiste, Heino 1997. Kuidas Läänemerel tekib ja kaob jää. – Eesti Loodus 48 (3): 168–170.

5. Peterson, Urmas; Aunap, Raivo; Mardiste, Heino 1998. Talvised jääolud rannikumerel. – Eesti Loodus 49 (2): 84–86.

6. Seinä, Ari; Palosuo, Erkki 1996. The classification of the maximum annual extent of ice cover in the Baltic Sea 1720–1995. – Meri 27: 79–91.

7. Vahter, Riina 1994. Tallinna ja Muuga lahe jääolud. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 26: 19–31.