Eesti Looduse fotov�istlus
2008/12



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2008/12
Hiiumaa lähedalt püüti merilest

Lest ja kammeljas on tavalised kalaliigid peaaegu kõikjal meie rannikumeres; vähem arvukad on nad vaid Soome lahe idaosa ja mõne väiksema lahe magedamas vees. Väga harva satub siia kanti aga ka muud liiki lestalisi. Tänavu 6. juunil püüdsid Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi kalateadlased Hiiumaa Ristna neemest kümmekond kilomeetrit lääneedelas paikneval Neupokojevi madalal merilesta (Pleuronectes platessa L.). Kala sattus 38 mm suuruse silmaga nakkevõrku 20 meetri sügavusel, tema üldpikkus oli 390 mm ning kaal 427 grammi. Tegemist oli kudenud emaskalaga. Tavalisest lestast erineb merilest esmapilgul oma kirevama väljanägemise poolest: pigmenteerunud kehapool ja uimed on tal kaetud tume- või helepunaste (ka oranþide) ümarate täppidega oliivpruunikal taustal, eriti eredad on tähnid kudemisperioodil.

Tuhmimaid punaseid tähne leidub sageli ka tavalise lesta pigmenteerunud küljel, seetõttu on parem eristustunnus keha karedus: lestal on küljejoone ümbrus, selja- ja pärakuuimede alused ning vähemal määral kogu kehapind kaetud väikeste ogaliste luuplaadikestega, nõnda et kala pind tundub katsudes liivapaberi sarnane; merilesta keha ja uimed seevastu on üleni siledad, vaid piki pead kulgeb silmade vahel väike tömpide kühmude rida. Veel võib loendada seljauime (teaduslik tähis D) kiirte hulga (merilestal 57–84; lestal 45–66) ja pärakuuime (A) kiirte hulga (merilestal 42–61; lestal 31–46). Samuti erineb lõpuspiide (Spinae branchiales – Sp. br.) arv esimesel lõpuskaarel: merilestal 7–13, lestal 13–19 piid. Hiiumaalt püütud kala tunnused olid vastavalt: D = 67; A = 53 ja Sp. br .= 10.

Viimane kindel teade merilesta kohta meie vetes pärineb juba kuuekümne aasta tagusest ajast: 1948. aasta augustikuus tabati Saaremaa looderanniku Harilaiu poolsaare kandis kaks isendit. Mõned püügijuhud on möödunud sajandi teisest poolest teada Soome vetest. Kalurite teadete kohaselt on üksikuid merilesti püünistesse sattunud ka viimastel aastatel, kuid täpseid määranguid nende kalade kohta paraku pole. Neupokojevi madalalt püütud merilest on hoiul Tartu ülikooli zooloogiamuuseumis.

Eesti vetesse on eksikülalisena paaril korral sattunud ka soomuslest (Limanda limanda L.), kelle kollaka varjundiga keha katavad tihedad karedad soomused. Kummagi liigi põhiline leviala on Atlandi ookeani Euroopa rannik Põhja-Jäämerest kuni Biskaia lahe ja Vahemereni.

Kui leiate haruldase kala, võtke ühendust Eesti mereinstituudi ihtüoloogide või Eesti Looduse toimetusega!



AARE VERLIIN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012