Eesti Looduse fotovõistlus
2008/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2008/12
Meie talvesid kimbutavad soojus ja lumevaesus

Meie neli põhiaastaaega on ühtviisi kaunid ja oodatud: kevad oma tärkava roheluse ja vulisevate vetega, suvi päikesepaiste ning soojusega, sügis kirju looduse ja poritavate teedega ning talv hangede ja pakasega. Ent alati ei pruugi need kevaded, suved, sügised ja talved saabuda ja mööduda n.-ö. klassikaliselt. Sestap võib üsna sageli kuulda rahulolematute kaasmaalaste suust nurinat selle üle, kuivõrd hukas on Eesti ilm; noorusest, majandusest ja muust eluolust rääkimata.

Siiski on läbi aegade, ka poolsada ja enamgi aastat tagasi trehvanud aastaid, kuhu on jagunud imestamapanevaid ilmaüllatusi. Kord on aastaajale sobimatult soe või siis hoopis külm; sajab enneolematult palju ja uputab või, vastupidi, tuleb pikalt põuda taluda. Aga mõnikord saab hilissügisel maasika- ja vaarikataimedelt korjata teise saagi või kesktalvel noppida õide puhkenud metsalilli ning näha liikumas liblikaid ja konni.

Tõsi, noid ebatavalisi ilmaolusid ning eriskummaliselt käituvat elusloodust näikse viimaste kümnendite jooksul aina sagedamini ette tulevat. Iseäranis ilmekalt paistavad need silma just meie külmal aastaajal. Nõnda on üha sagedamini sääraseid talvesid, mis tulevad hilinemisega või kipuvad lume- ja jääkatte ning külmade poolest väga kesiseks jääma.

Küllaltki vaevaliselt tuli ja kulges ka mullune talv. Detsembrinumbri põhilugudes vaatamegi tagasi sellesse aega, sest oma eripäradega on too talvede reas üsna tähelepanuväärne: tegu on läbi aegade Eesti kõige soojema talvega ning üksiti vähima jääkatte ulatusega meie rannikumerel. See oli talv, mil soojad vammused võis kappi jätta ning korralikust suusa-, uisu- ja kelguspordist vaid unistada.

Et talvine lumi ja külm on eestlastele alati oluline olnud, toon siinkohal paar silma hakanud rida 1926. aastal ilmunud koguteosest “Eesti: Maa. Rahvas. Kultuur”. Kui praegusaja linnastunud ühiskonnas ootab suurem osa meist lund ennekõike selleks, et talverõõme nautida ja ehedat jõulumeeleolu tunda, siis toona olid ootused mõnevõrra teistsugused.

“Lumetee algust oodatakse kogu maal suure igatsusega; sest pea kõik põletuspuud ja väljaveoks määratud palgid veetakse ainult talvel ligemasse parvetamiskohta, raudteejaama või linna. Ka sõidetakse n.-n. talveteedel üle kinnikülmunud järvede ja soode ning niisuguste kohtade, kus suvel ei saa sõita. [---] Üle Peipsi järve jää sõidetakse talvel saaniga Venemaale, niisama üle Muhu väina Saaremaale. Käredail talvedel võib üle Soome lahe keskmise osa jää Soomesse minna. Ja ajaloolisist andmeist selgub, et 1559. a. erakorraliselt külmal talvel Stokholmist väe-osad ühes hobustega üle kinnikülmunud mere Eestimaale jõudsid.”



Katre Palo
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet