Eesti Looduse fotov�istlus
2009/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 2009/1
Sarapuu, sara res kasvav phklipsas

Selle aasta puu on pigem kll psasja kasvukujuga, ent sellegipoolest igati puu nimetuse vriline. Sarapuu on tuntud eesktt oma phklite poolest, kuid sellega psa huvitavad vi kasulikud omadused ei piirdu. Krvuti prismaise hariliku sarapuuga on ilutaimena sisse toodud ka mitu vlismaist sarapuuliiki.

Sarapuu (Corylus) perekonna on taimesstemaatikud paigutatud kaseliste (Betulaceae) sugukonda. Peale sarapuu kuulub sinna veel umbkaudu 160 puuliiki viiest perekonnast, tuntumad on kask (Betula), lepp (Alnus) ja valgepk (Carpinus) ning vhem levinud humalpk (Ostrya) ja ebahumalpk (Ostryopsis).

Kokku ligi 15 sarapuuliiki on levinud Euraasia ja Phja-Ameerika mdukas ja subtroopilises kliimavtmes, kus nad kasvavad peamiselt mitmetveliste madalate vi krgete psastena, ksikud neist vivad kasvada ka krge- ja sirgetveliste puudena.

Sarapuu perekonna ladinakeelne nimetus tuleb kreekakeelsest snast korys, mis thendab kiivrit vi kbarat ning viitab sarapuude viljale: tugevakestalisele phklile vi seda mtsitaoliselt katvale viljakattele.

Perekonna tuntuim liik harilik sarapuu (Corylus avellana) arvatakse olevat oma nime saanud ilmselt Vesuuvi phjanlval asuva Itaalia linna Abella ehk Avella jrgi. See koht oli Vana-Rooma thtsaim phklikaubanduse keskus, seal asusid esimesed suuremad sarapuuistandikud ning arvatavasti paiknes seal ka antiikmaailma sarapuu kultuursortide aretamise sda. Mnede autorite meelest andis Linn harilikule sarapuule ladinakeelse nimetuse aga hoopis Vike-Aasia linna Abellina jrgi, kus sarapuid juba muistsel ajal rohkesti kasvas.

Igatahes on teada, et praeguse Trgi aladel olid sarapuuphklid kui kaubandusartiklid tuntud juba vhemalt 2300 aastat tagasi ning tnapeval annab Trgi ka lviosa sarapuuphklite maailmatoodangust. Euroopas on sarapuu aga ks vanemaid kultuurtaimi, mille vilju kasutati nii toorelt kui ka rstitult; esimesel sajandil p.Kr. lisati sarapuuphkleid (nux abellana) juba mitme maiustuse koostisse.


Eesti rahvakeeles on lbi aegade olnud liigil kaks nimetust: Luna-Eesti murretes phklipuu (-psas) vi phkmepuu ning Phja-Eestis sarap, sarakas vi sarapuu. Psa Phja-Eesti nimetus tuleb snast sarg (gen. sara), mis mrgib kitsast taraga mbritsetud pllutkki [3]. Kuivrd sarapuul meeldib Phja-Eestis kasvada just piki pllurseid kiviaedu ja tarasid, siis arvatavasti selgitabki see sarapuu rahvaprast liiginimetust, mis on kinnistunud ka kirjakeeles. Phklipuu nimetus on aga taandunud ning thistab tnapeva eesti kirjakeelses puittaimede nimistus hoopis phklipuuliste sugukonna phklipuu (Juglans) perekonda; Eestis phklipuu looduslikult ei kasva.

Harilik sarapuu on Euroopas levinud sna laialdaselt paraskliimaga aladel Phja-, Kesk- ja Luna-Euroopas. ldareaal langeb suuresti kokku hariliku tamme ja hariliku saare omadega, kuid ulatub rohkem phja. Levikuala phjapiir kulgeb Bergeni-Stockholmi-Lahti-Viiburi joonel. Idas ulatub levila kuni Luna-Uuralini, lunas Vike-Aasiani, lnes kuni Briti saarteni; seda sarapuuliiki leidub ka Kaukaasias.

Kasvuvormilt on sarapuu kuni paarikmnetveline krge psas, mille keskmine krgus knib harilikult kahest-kolmest meetrist kuni kuue meetrini. Meie viljakates salumetsade avatud kasvukohtades vi aias kasvades vib psa krgus ulatuda aga kaheksa-heksa meetrini, Briti saartel aga isegi kuni viieteistkmne meetrini. Sarapuupsas kasvab judsasti just esimestel eluaastatel, viljakandvus algab 5.6. aastast, kuid rikkalikumalt hakkavad psad phkleid kandma 10.15. aastast alates, istandikes kestab viljakandvus umbes 30 aastat.


Sarapuupsas koosneb tvedest, mis on eri vanuse ja lbimduga, sirged vi veidi kooldunud. Psa keskel on vanemad ja jmedamad tvekesed, mis ajapikku vananevad, vajuvad kaldu ja lpuks surevad ning kuivavad. Nende mber ja asemele tekivad aga noored tvekesed, mis algul on samuti pstised ja kiirekasvulised, hiljem aga harunevad, painduvad klili, kuni neid tabab eelmiste saatus. Nnda moodustab psas jrk-jrgult laieneva ringja kasvuala.

Tavaliselt saavad tved paarikmne aasta vanuseks, harva ka kuni 80-aastaseks, psas tervikuna elab aga paremal juhul le 100 aasta. Tvede lbimt vib ulatuda kuni 15 cm, harva kuni 25 cm. Saksamaal Tringis on teada puukujuline eksemplar, mille tve mbermduks on mdetud 125 cm ja vanust kaugelt le 100 aasta. Jgevamaal Palamuse vallas Luual Tamme talu aias kasvab Eesti jmedaim sarapuu, mille tve mbermt 0,8 meetri krguselt oli mned aastat tagasi 116 cm [1].

Sarapuu paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa phkleid talveks varuvad ning neist toituvad imetajad (kaelushiir, metssiga, orav) ja linnud: rhnid, pasknr, phklimnsak, puukoristaja jt. Psa raiumisel uueneb sarapuu vga hsti ka vegetatiivselt, ning annab seejuures rohkesti peeni ja sihvakaid knnuvsusid. Uuenemine on vimalik ka juurevsudest. Kergesti saab sarapuud paljundada nii maha painutatud ning mullaga kaetud okstest ehk lookvrsikutega ning pistokstega kui psaste jagamise teel. Sorte paljundatakse ka pookimisega.

Sarapuu tvekoor on sile ja pruunikashall; noored vrsed hallikaspruunid ja tihedalt nrmekarvased ning hiljem paljad. Tihedalt nrmekarvased on ka lhikese terava tipu ning kujult raspidi- kuni marmunajad lehed ja leheroots. Laiovaalseid pruunikaid kuni rohekaid pungi katavad servast ripsmelised pungasoomused.

Liik on meil kll ldiselt klmakindel, kuid karmimatel talvedel vivad kahjustuda viimase aasta vrsed ning isasisikud.


Kiiresti kdunevate lehtede tttu parandab ta mullaviljakust. Kigil muldadel on psa juurestik hsti arenenud, kuid levib philiselt pinnalhedases mullahorisondis, kuivas mullas vib aga juurestik ulatuda vga sgavale. Juurtel moodustub ka mkoriisa ning psas on seotud umbes 170 liiki seentega.

Sarapuu armastab vrskeid viljakaid sgavaphjalisi parasniiskeid huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab ka karbonaatsetel kruusase alusphjaga muldadel, kuid teda leidub ka sna niiskusevaesel liivsavisel klibumullal. Soostuvatel ja liigniisketel kasvukohtadel sarapuud ei leia.

Suhteliselt varjutaluva liigina on harilik sarapuu meil sagedam Lne-, Loode- ja Phja-Eestis, kuid hulgalisemalt kohtab teda ka meie krgustike mbruses nii Pandiveres kui ka Luna-Eestis. Seal neb sarapuud kuusikute, mnnikute ning viljakamate lehtpuu- ja segametsade alusmetsas, peamiselt just sarapuu, sinilille ja kastikuloo metsakasvukohatbis. Sarapuid leiab tihti nii tee- ja metsaservadel, metsahiludes kui ka lagendikel-raiesmikel, kus ta kasvab judsalt ning viljub rikkalikult. Niisugustes kasvukohtades vib ta muutuda ka valitsevaks liigiks ja saada ebasobivaks konkurendiks metsa peapuuliikidele. Varjulistes kuuse-laialehiste puistute alusmetsas on sarapuu aga vikese viljakandvusega.

Sarapuud kohtab tihti looaladel ning seetttu vib vga arvukalt sarapuid kasvamas nha lnesaarte puisniitudel, eriti parasniisketel aru-puisniitudel. Sealsetel lubjarikastel muldadel levib sarapuu psastike ehk sarapikena. Rohkelt on sarapikke Saaremaa kesk- ja idaosas, Abrukal, Muhus, harvem Hiiumaal. Seltsib puisniitudel ka kadakaga ning hredas puurindes leiab teda kasvamas koos tamme, saare, prna ja vahtraga, kuid ka arukase ja kuusega.


Sarapuud on tuultolmlejad taimed, kes itsevad varakevadel, enne lehtimist. Varajane itsemine on nagu paljudel teistel tuultolmlevatel istaimedelgi kohastumus, tagamaks, et psa hiljem puhkevad lehed ei takistaks ietolmu kandumist emasisikutele.

hekojalise sarapuu hesugulised ied vivad paikneda psa hel ja samal oksal vi olla ka eraldi vrsetel. Juba eelmise aasta sdasuvel moodustuvad nelja kaheharulise tolmukaga isasied asuvad ilma iekatteta kattesoomuste hlmas rippuvates urbades. Kuivrd hallikaspruunid pikad peened urvad talvituvad vljakujunenutena psal kuni itsemisajani jrgmise aasta mrtsi- ja aprillikuus, siis vivad meie karmid talved mnikord isasisikuid kahjustada, mille tagajrjel need kevadel ei avanegi, vaid kuivavad.

Talvepakase le elanud isasisikud pakatavad varakevadises pikesepaistes. Kui urvasoomused avanevad, muutuvad seni jigalt rippunud urvad ntketeks, htaegu pikenedes ja jmenedes. Srased varakevadised kollakasrohelised sarapuu isasurvad on mesilastele ja teistele putukatele esimene vrtuslik ietolmuallikas. Kevadine tuulepuhang vi okste kerge puudutus tstab nendelt ietolmurikastelt urbadelt hku tolmuterade pilve, mis kandub emasiteni.

Sarapuude emasisikud, mis moodustuvad varakevadel, just enne itsemist, on aga isasisikutest hoopis vhem mrgatavad. Emasied asuvad paari- vi mitmekaupa lehepunga meenutavas munajas emasisikuis ning on hsti ratuntavad: puhkedes turritab isikutipust vlja justkui punane pisike pintslike. Selle pintslikese karvad on aga emakasuudmete niitjad kimbud.


Viljastunud emasisikust areneb suve lpuks vili. Sarapuude vili on tugeva puitunud kestaga heseemneline lihakate idulehtedega lirohke phkel, mis on kas osaliselt vi tielikult mbritsetud rohtse pehmekarvase servast narmastunud kausja, lehe- vi torusarnase viljakattega. Seda viljakatet nimetatakse ka ldiks ehk kuupulaks. Viljad asetsevad vrsetel ksikult vi kahe- kuni neljakaupa kobaras.

Olenevalt kasvukohast vib phkli suurus ja kuju sna palju erineda, peamiselt on need mmargused vi piklikud. Meil looduslikult kasvavate phklite lbimt on 11,5 cm, mass 0,61,0 g. Lunapoolsete sortide phkli mass on neist kaks-kolm korda suurem ning mnel vga suureviljalisel sordil vib phkel kaaluda isegi kuni 5 g. ksikpsas annab 13 kg phkleid, kultuursordid istandikes isegi le 10 kg. Phkliaastad korduvad meil umbes iga kolme-nelja aasta jrel.

Phklikahjurina on tuntud phklikrsakas (Curculio nucum). See vike pika krsakuga pruunikashall mardikas nrib noortesse sarapuuphklitesse sgava augu, kuhu muneb he muna. Munast koorub valge jalgadeta ning pruuni peakapsliga tuk, keda rahvas tunneb phkliussi nime all. Tuk toitub arenevast phklituumast. Sgisel, kui phkel maha pudeneb, nrib vastne end phklist vlja, kaevab end psa alla mulda ning nukkub ja talvitub seal. Jrgmisel kevadel ilmub nukust mardikas ja elutskkel algab otsast peale.

Kuivadel suvedel vivad phklikrsaka vastsed ra sa kuni 4/5 kogu phklisaagist. Kahjustatud phklit aitab ra tunda pisike auk phklikestas, samuti ei tule putuka rikutud phklitel ldi phkli kljest lahti.

Phklite kuju, vrvuse, kuupula katvuse jt. tunnuste jrgi on Eestis ptud eristada mitut hariliku sarapuu tpi ja vormi, leidmaks kultuuris kasvatamiseks sobivamaid. Eestis on mdunud sajandi teisel poolel sarapuude uurimise, aretuse ja selektsiooniga tegeldud peamiselt Pollis. Sarapuude sordiaretust on meil edendanud Aleksander Siimon, Otto Kramer, Aili Svalepp, Arthur Jaama ja Kalju Kask, kuid senised tulemused on olnud sna tagasihoidlikud. Tuntuimad Eestis aretatud sarapuusordid on vhe levinud Harku 2΄ ja Alli.


Sarapuu phkel on augusti alguseks arenenud tissuuruseks. Kuid ta kpseb tielikult alles septembri keskpaigaks, kui valkjas phklikoore vrv muutub pruunikaks ning ldi eraldub viljast kergesti ning algab phklite varisemine. Enne septembrit poolvalminult korjatud phklite tuum sisaldab aga ligi kuus korda rohkem vett, kaks korda vhem valkaineid ja kolm korda vhem li kui kpses tuumas.

Kui valminud phklitel hlmab tuum ligi 30%, parematel sortidel isegi kuni 55% phkli kaalust, siis noorelt ra korjatud phklitel on tuum veel vike, maitsetu, vhese toitevrtusega ning kuivab seismisel kokku. Phkli tuum kasvab ning lide hulk selles suureneb tunduvalt just viimastel ndalatel enne phkli tiskpseks saamist.

Valminud phklituumad sisaldavad 5072% kvaliteetset li, millest li- ja linoolhapped hlmavad vastavalt 78 ja 12%. htlasi sisaldab phklituum 1020% proteiine, 1014% karbohdraate, 910% ssivesikuid, 2,5% mineraale, vrdlemisi palju rauda, ka magneesiumi, vaske, seleeni jt. ning kuni 0,30% eri vitamiine, sealhulgas B- ja E-rhma vitamiine, ja rohkesti kiudaineid.

Ligi 95% phklituumades sisalduvatest ainetest on inimorganismile omastatavad ja sealjuures vga vajalikud. Nii mnigi B-rhma vitamiin on organismile vajalik, niteks maksa ja sapipie normaalse talitluse jaoks vi selleks, et alandada vere kolesteroolitaset, parandada keskendumisvimet, stimuleerida sdametegevust, stabiliseerida nrvissteemi ning pidurdada vananemist jne. Kiudained tagavad aga soolte normaalse tegevuse. Kige muu krval on phklid ka vga energiarikkad: nende energeetiline vrtus on keskmiselt 679kcal/2,837kJ. Valminult korjatud phklite maitse on kergelt mrkjas, kuid phklite rstimisel see kaob.

On ldteada, et phklituumi ses saab organismi turgutada ning vastupidavust suurendada. Tuntud turgutusvahend on meega segatud phklid, neid soovitatakse pruukida ka kehvveresuse all kannatajatel ja reumahaigetel. ksiti soodustab phkli-meesegu neeru- ja sapikivide lahustumist organismis.

Kui organism on haigusest kurnatud, tasub juua nn. Phklipiima: peenestatud phklituumadele lisada kuuma vett (1 : 5) ja segada. Rahvameditsiinis on phklituumi kasutanud ka muudmoodi. Niteks, kui ktte on linud puupind, tuleb vanarahva petuse jrgi vtta phklituum, nrida suus peeneks ja panna lbimlutu sellele kohale, kus on pind: phklipuru kiskuvat pinnu kiiresti nahast vlja.


Varem oli eestlastel kombeks metsas phkleid korjamas kia hiselt sgise hakul, peamiselt odralikuse ajal, septembris. Selliseid phklilkimisi nimetati phklipevadeks. Phklipeva kuulutas vlja tavaliselt kohalik misnik ning selle jrel visid kik inimesed vabalt metsa phkleid varuma minna.

Phklipeva mte oli selles, et inimesed ei korjaks valmimata phkleid. Mnel pool oli lausa karistuse hvardusel keelatud otsida metsast phkleid enne phklipeva. Mnes piirkonnas kujunesid nendest rahvarohketest phklipevadest aga rahvalikud peod, kuhu kutsuti klalisi ka kaugemalt. Laialt on teada, et 18. sajandil Otepl suurejooneliselt peetud phklipevad (sks. Nutag) on andnud sellele kohale rahvaprase nimetuse Nuustaku.

Prast phklilkimist tuleb korjatud sarapuuphkleid hoida jahedas kuivas kohas. Phkleid ei tasu hoida le kolme-nelja kuu: pikkamda nad rsuvad ja maitseomadused halvenevad. Klmutatult saab aga phkleid silitada aastaid.

Ka varasemal ajal hoiti phkleid ksnes kuni juludeni, mil neid kasutati julumaiusena. Praegugi makse maailmas kuni 10% kestaga turustatavatest phklitest just juluajal. Sel ajal lauale panduna tekitavad phklid erilise julumeeleolu. Paljude eestlaste ja teiste lnemeresoome rahvaste julukombed on samuti seotud phklitega: neid kingiti ksteisele vi riputati neid mnel pool isegi julupuuehteks. htaegu mngiti sarapuuphklitega ka mistatus- ehk phklimnge [1].


Tnapeval saadakse enamik phklitest kultuuristandikest. Kultuuris kasvavaid, hea toitevrtusega suuri ja hukese koorega viljakandvaid sorte nimetatakse fundukkideks. Istandikest saadud sarapuuphklitest valmistatakse peamiselt phklili, millest toodetakse limaalivrve ning masinali, samuti kasutatakse seda parfmeeriatstuses (seebid, kehalid). htlasi sakse phklituumi rohkelt ka toorelt vi lisatakse neid kommide, okolaadi, msli ja pagaritoodete hulka.

Juhtkoha sarapuuphklite tootjate hulgas on hivanud Trgi: le 70% kogu maailmaturu sarapuuphklitest. Sealsed sarapuuistandikud asuvad peamiselt Musta mere rsetel mgistel nlvadel, kus mullastik pole sobiv teiste kultuuride viljelemiseks. Istandikud on vikesed (kuni 1 ha) ning nende keskmine saagikus on veidi le 1300 kg hektarilt.

Euroopa suurim sarapuuphklitootja on aga Itaalia: phklikogutoodang hlmab kll ainult viiendiku Vike-Aasias toodetavast, kuid keskmine phklitoodang hektarilt on Trgiga vrreldes suurem. Itaalias asuvad sarapuuistandikud peamiselt iidses sarapuude kasvatus- ja aretuspiirkonnas Campania maakonnas Avellino, Napoli ja Salerno provintsi. Peale Itaalia toodetakse Euroopas phkleid veel ka Hispaanias, vhem Prantsusmaal, Kreekas, Kprosel, Venemaal, Rumeenias ning Sloveenias. Istandikke on rajatud ka Poolas ja Valgevenes. Ltlasedki on sarapuuistandikke katsetanud.

Aasia suurim phklitootja on Aserbaidaan, sarapuuphkleid kasvatavad ka Gruusia, Hiina ja Iraan, vhem mned Kesk-Aasia riigid (Krgzstan, Usbekistan, Tadikistan).

Kolme maailma suurima sarapuuphkleid tootva riigi hulka kuuluvad ka Ameerika hendriigid. Maailma aastasest sarapuuphklite kogutoodangust, mis on umbes 700 000 tonni, hlmab USA lneranniku Oregoni phklisaak kll napi 5%, kuid sealsete istandike keskmine hektarisaak (20004000 kg/ha) on suurim ning phklite kvaliteet parim. Toodangu kasvule on kaasa aidanud sealsete istandike hea mehhaniseeritus ja agrotehniline tase, ksiti on istandikud seal sna suured (keskmiselt 1530 ha). Enamik USAs toodetud sarapuuphklitest tarvitatakse kohapeal, lejnud eksporditakse Euroopasse. Euroopa suurim sarapuuphklite tarbija on Saksamaa.

Eestis pole tavaks sarapuuphkleid toota, pigem varutakse meil talveks veidi sarapuuphkleid looduslikelt psastelt. 1930. aastatel on Eestis ksikutes koduaedades katsetatud mningaid Saksamaalt ja Inglismaalt prit sorte.


Sarapuu puitu kasutatakse kttena ja joonistusse valmistamisel. Puit on punakasvalge, tihe, kva, elastne, htlase ehitusega, painduv ja vastupidav (tihedus 600 kg/m3). Et puit on poleeritult vga kena, toodetakse sellest ka mnevrra mblit, tehakse vikseid iluesemeid ja kaunist materjali nudvaid viimistlustid.

Lhestatud puitu ja painduvaid jmedaid oksi tarvitati varem peamiselt tnnivitsteks, ksiti tehti neist peenemaid vitspunutisi ning krohvimatte. Puidust valmistatakse triistade varsi, viksemaid tarbeesemeid, ta sobib hsti ka voolimiseks. Sarapuulatte kasutati ka piirdeaedade (sarade) rajamisel. Neist sai ka hid vetruvaid ngeritvu.


Sarapuule on omistatud kiksugust vge ja teda on peetud maagiliseks puuks. Paganlikul ajal idasid meie esivanemad sarapuud hinnatud vlutaimeks. Rahvas uskus, et sarapuuokstega vib kik kurja ja vaenuliku endast eemale trjuda. Eelkige usuti sarapuuoksa kaitsesse vlgulgi ja mrkmadude eest. Seetttu pandi mnel pool Euroopas lheneva pikse ajal maja- ja toauste lukuaukudesse vrsked sarapuuoksakesed. Psiva kaitse pikse eest tagas see, kui maja talapalkidesse la kolm sarapuutikku.

Kaitseks mrkmadude eest tuli sarapuukepiga tmmata ussi mber ring, siis ei saa ta sellest enam vlja. Usuti, et kolmeaastase sja puhkenud sarapuuoksaga saab mao heainsa hoobiga maha la. Rahva uskumuste jrgi ei saa aga kski mrgine loom sarapuule lheneda ning seetttu anti Saksamaal Schwarzwaldis lastele enne pikemale teekonnale minekut kaasa sarapuuvitsad, et maod neid ei kimbutaks.

Sarapuuoksa on pruugitud ka niavitsana: kui osata seda kasutada, viib oks peidetud varanduseni. Sarapuuvits mjus trjevahendina nidade ja nende mitmesuguste tempude vastu. Sarapuuoksi on leitud germaanlaste esiajaloolistest haudadest hauapanustena. Usuti, et kui magada sarapuupsa all, vib unes nha ilmutusi ning kui kanda taskus puul kasvavat tuletaela, kergendab see kadunud asjade leidmist. Ka virvatulesid saab eemale peletada ainult sarapuuvitstega.

Mnel pool ldi kurjast vaimust vaevatud ja kaetatud kariloomi suurel reedel ligatud sarapuuvitstega. Mecklenburgis pandi loomadele niduste kaitseks toidu sisse aga enne pikesetusu korjatud sarapuu-urbi. Sarapuuvitstega ei tohtinud lapsi nuhelda, sest usuti, et muidu kaob nende sirge rht. Sarapuu phklid smboliseerisid ka viljakust. Rikkalik phklisaak ennustas paljusid vallaslapsi, sest kui noorrahvas phklisse ehk phklipevale lks, ei jnud ka tagajrjed olemata.

Rahvameditsiinis on sarapuud vhe tarvitatud. Kuivrd lehed sisaldavad parkaineid, C-vitamiini, karotiini, eeterlikke lisid, siis lehetmmist soovitatakse juua veenilaiendite, avitaminoosi, rahhiidi, eesnrme suurenemise ja soolehaiguste puhul. Isasurbade leotis puhastavat nahka.


Sarapuu on tuntud ka ilupsana. Teda saab haljastuses kasutada krgemate, krbitud vi vabakujuliste tarade tarbeks ning kaitseribadena loodusmaastikel. Haljastuses on harilikku sarapuud judsasti kasutatud: eesktt psaste vikese hooldusvajaduse, kauniduse, haiguskindluse ja kttesaadavuse tttu. Peale philiigi on haljasaladel kasvatatud ka eri sorte, tavaliselt rhmiti vi kskpsastena.

Tuntuim ja levinuim hariliku sarapuu kultivaridest on meil Fuscorubra΄ ehk punaselehine harilik sarapuu, mis on eriti silmapaistev suve esimesel poolel, kui tema lehed ja viljad on violetjas-tumepunased (suve teisel poolel muutuvad need pruunikasrohelisteks). See sort on sageli philiigist isegi judsama kasvuga ning teda saab edukalt paljundada ka phklitest, sest umbes kolmandik jrglastest on punaselehised.

Fuscorubra΄ kultivari meenutavate punaste lehtedega hariliku sarapuu sort on Red Zellernut΄, mis on aeglase- ja madalamakasvulisem, kuid silitab punase lehestiku puhkemisest kuni sgiseni. Meil vhese talvekindlusega, aga kogu vegetatsiooniperioodi jooksul dekoratiivne ja madalakasvuline sort on Contorta΄ ehk keerdoksine sarapuu. Selle korgitserlikult keerdus oksad pavad pilku ning seetttu kasutatakse neid sageli lilleseadetes. Vhem levinud sordid on veel sgavhlmiste lehtedega Heterophylla΄ (Laciniata΄), kevadel kollaste ja suvel kollakasroheliste lehtedega Aurea΄ ning rippuvate okstega Pendula΄.

Hariliku sarapuu ja tema sortide krval vib meie haljastuses vi dendroparkides kohata veel kuni kuut sarapuuliiki. Introdutseeritud sarapuudest pakub ehk enim silmarmu Euroopa kaguosast ja Vike-Aasiast prit krgetveline sarapuu (C. colurna). See on Eestis sna harva kasvatatavat sirge ja vheharuneva tvega vrtusliku puiduga puu, mida Eestis kasvatatakse sna harva. Mnepuulise rhmana vib teda nha Tartus Raadi dendropargis, kus krgeimate puude krgus ulatub 18 meetrini. ksikpuid leidub veel Tril, Jrvseljal, isus, Tallinnas ja mujal. Looduslikus areaalis sirgub ta kuni 30 m krguseks ja tve lbimt vib ulatuda kuni he meetrini. Kasutatud eesktt parkides ilupuuna, mitte viljapuuna, sest phkleid kannab ta isegi soojemas kliimas tagasihoidlikult ning need on paksu tugeva kestaga ja viksemad kui harilikul sarapuul.

Vhesel mral leidub meil ksikutes kollektsioonaedades Phja-Ameerika ida- ja keskosast prit omapraste viljadega sarv-sarapuud (C. cornuta). Selle Eestis viljuva kuni kolme meetri krguse tiheda psa tugevakestalist phklit katab tielikult torujas, pealt sametine kuupula, mis meenutab kujult sarve. Phja-Ameerika samast piirkonnast on prit ka ameerika sarapuu (C. americana). Eestis neb seda liiki vaid mnes erakollektsioonis, kuigi lehtede punakaspruuni sgisvrvuse tasub seda ilusat psast kasvatada.

Aasiast prit liikidest vib Eestis (Jrvseljal, Luual jm.) kohata erilehist sarapuud (C. heterophylla), mis meil on tiesti klmakindel. Selle munaja kuni keraja kujuga kuni kolme meetri krguse psa lehed on sna meeldejva kujuga: mara vi raspidise lehe tipuosa on justkui raligatud. Teine Ida-Aasia ja Jaapani mestikumetsadest prit liik on Sieboldi sarapuu (C. sieboldiana). Eestis on see liik vga haruldane ega ole veel botaanikaaedadest haljastusse judnud.

Sissetoodud liikidest vib nimetada ka Luna-Euroopas, Vike-Aasias ning Balkanil looduslikult levivat suurt sarapuud (C. maxima). See sarnaneb suuresti hariliku sarapuuga, kuid on mrksa klmahellem, mistttu klmub karmidel talvedel kuni lumepiirini. Teda neb ksikutes dendroaedades. Suure sarnasuse tttu hariliku sarapuuga ei ksitle paljud autorid teda aga omaette liigina.


1. Relve, Hendrik 2007. Puude juurde. Puud ja psad looduses, primustes ja ndses kasutuses. Teine, parandatud ja tiendatud trkk. Eesti Loodusfoto, Tartu.

2. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. 2. tr. Ilmamaa, Tartu.

3. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Eesti TA Emakeele Seltsi Toimetised nr. 20 (67). Tallinn.



Ivar Sibul
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012