Eesti Looduse fotovõistlus
01/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
TÖÖJUHEND EL 01/2003
Taliturritajad ehk kuidas tunda taimi talvel

Suusatades üle niitmata rohumaa, märkame isegi küllalt paksust lumevaibast välja turritavaid pruunikaid taimi. Mõned neist tunneme kohe ära, teistes aimame suviseid jooni, kolmandate kohta ei oska midagi kosta.

Kindlasti hakkavad silma kõrged ogaliste nuttidega ohakad. Nende üle rõõmustavad kirevavärvilise peaga ohakalinnud. Robustseid pakendeid lahti nakitseva noka eest pääseb lendu nii mõnigi tulevane ohakas, alustades talvist teekonda uute alade vallutamisel.

Targasti teevad need suusatajad, kes liuglevad kaugemalt mööda takjanuppudest: ka siledal suusariidel leiavad need rändurid kas või mõne paela, mille külge end haakida. Aga nemad pole ainsad suusaraja kõrval turritajad: kui teraselt vaadata, siis võib sportlik talvepäev kujuneda ka huvitavaks retkeks taimeriiki.

Milliste tunnuste järgi neid ära tunda?

Kõigepealt võib tuttav ette tulla taime üldkuju (kõrgus, harunemise viis), kusjuures ka värvus (kollasest kuni tumepruunini) võib vahel pisut aidata.

Seejärel võtame vaatluse alla varre: kas see on õõnes või seest täis, kas muidu õõnsal varrel on ka säsikaid sõlmekohti (kuhu on kinnitunud lehed), kas vars on ruljas, kantidega või lausa neljatahuline. Talve alguses on veel näha harali karvad või ogad, hiljem lähevad need kõige kaduva teed koos varre pealmise kihiga.

Kõige rohkem annavad talvel teavet viljad. Paljude taimerühmade süstemaatika põhinebki just viljade ja seemnete tunnustel, mis on palju selgemad ja kindlamad kui näiteks lehetunnused. Viljade ja seemnete järgi saab taime sageli määrata liigini välja, sugukonnast või perekonnast rääkimata. Taliturritajatel on nn. kuivviljad, mis on kaotanud vee, kuid säilitanud muutlikus ilmamöllus äratuntavana oma kuju. Mõnel neist kõrisevad seemned vabalt sees ja pääsevad iseseisvat elu alustama vilja (näiteks kupra) avanedes. Sageli on ainuke seemet ümbritsev viljakest seemnekestaga kokku kasvanud: sellised on kõrreliste terised ja korvõieliste seemnised, aga ka sarikaliste kaksikviljad.

Lisateavet pakuvad viljakestad oma lendkarvade, muude väljakasvude ja mustritega. Taimeviljade kohta leiame teavet Viktor Masingu raamatust “100 tavalisemat taime”, mis praegugi uustrükina saadaval.

Ent võtame nüüd järgemööda ette need, kes praegu lumest välja turritavad.


Taimed, kes juba eemalt tuttavad. Kindlasti tunneme ilmeksimatult ära hundinuiad – vahvate pruunide nuiadega suured taimed. Eestis kasvab neid kaks liiki, mis on hästi eristatavad talvelgi:

– kui nuiad on šokolaadpruunid ning varrest mitu korda jämedamad (pöidla ja nimetissõrmega küünime vaevalt ümbermõõtu võtma) ja lehed üle sentimeetri laiad, siis on see laialehine hundinui;

– kui nuiad on kakaopruunid, varrest vaid poole jämedamad (saleda sõrme mõõtu) ja lehed kuni sentimeeter laiad, siis on meie ees ahtalehine hundinui.

Kuigi värvilt praegu kollane, on juba eemalt ära tuntav meie kõige suurem kõrreline – harilik pilliroog. Tema kahustes hõbedastes peades valminud seemned lendavad nüüd tuulega laiali. Ent lumest küünitab välja veel hulk pilliroo väiksemaid sugulasi.


Kõrrelised on saanud sugukonnanimetuse harunemata toruja kõrre järgi, mis on umbne vaid sõlmede kohal. Karjamaade tavalise liigi – hariliku keraheina pea koosneb esmapilgul kolmest, aga sagedamini viiest suuremast tihedast tupsust. Mõnevõrra meenutab see kujult sirgete harali sõrmedega püstist kätt.

Pliiatsijämedused ruljad pead, mille paljaks varisenud tipp võib küll meenutada juba antenni, kuuluvad teisele tavalisele rohumaade liigile – põldtimutile. Temaga sarnane aas-rebasesaba ei saa meid eksitada: tema sabad on talveks juba ammu rootsikuks varisenud.

Talv on üsna sobiv aeg kõrrelisi märgata: peadpööritavalt mitmekesise rohelise hämu asemel näeme nüüd valge lume taustal välja joonistumas vaid üksikuid omanäolisi kõrsi. Näiteks loo avapildil olev harilik aruhein on üks neist, mis suvel enamikule läbi rohu kahlajatest märkamatuks jääb.


Korvõielised. Üks talvelgi liigini äratuntavaist on harilik raudrohi: tihe, väikestest tumedatest ebamäärase kujuga nupsukestest kujundatud õisik on tugevalt tumepruun, ladvast laiem ja pealt kui tasaseks pügatud. Omapärane ja tugev, sobiks ta sellisena ka kimpu õite vahele. Kahel ülejäänud raudrohuliigil on korvõisikuid palju vähem ja nad on suuremad.

Korvõieliste hulka kuuluvad muidugi ka päris alguses jutuks olnud ohakad ja takjad.

Eesti neljast takjaliigist on kõige tõenäolisemalt tegemist villtakjaga, kuigi võrkvilla on tuuled ja vihmad konksude vahelt juba olematuks uhtunud.

Ohaka nupud ei haagi, vaid torkavad, see tähendab, et ogad on sirged ja teravad. Mõned korvõisikud võivad olla nüüd juba tühjad, kuid ikka leidub veel ohakatele iseloomulikke valge karvatutiga seemneid-seemniseid. Põllul või söödil on kõige suuremate nuppudega ja torkavam tuliohakas. Sage, aga samas ka kokkupuutujale leebem, on põldohakas, kellel korvõisikuid rohkesti, aga nad on hoopis väiksemad.

Selliseid, kel palju õisi korvõisikus koos, võime talvel leida veelgi. Tühjad läikivhõbedased korviku põhjad on tähtedena laiali põldjumikal, miski ei meenuta enam suvist punakaslillat. Harilikul pujul, kes suvel enamasti silma ei jää – kuigi kasvab teinekord üsna suureks ja laiutavalt laiaks –, on talvel sageli veel küljes sügavate väljalõigetega lehedki. Taime kõigi harude ladvad on hõredalt ja pikalt täis väikesi õisikud-nupukesi. Põldpuju on peenemate tõusvate vartega ja tema lehed sarnanevad tilli omadega. Ka puju perekonda kuuluvat koirohtu võib mõnel pool olla, aga tema on talvel ilma härmatise abitagi igati helehall, õisikud kaasa arvatud.

Suurekasvulisi, kuid väikeseõielisi korvõielisi on veel palju. Kas või viimasel ajal söötidel leviv kaarjate ladvaharudega ilutaim kanada kuldvits ja tema madalam kodumaine sugulane harilik kuldvits. Mõlema lendkarvadega viljad on talveks juba oma teed läinud, jättes vaatamiseks vaid tähtja aseme.


Sarikalistel on torujas vars ning tipus vihmavarju sõrestikku meenutavad viljade kandjad. Selle järgi võime küll üsna eksimatult määrata sugukonna, ent edaspidi läheb äraarvamine juba raskeks. Liiki saab kindlalt määrata vaid viljade järgi: selle sugukonna süsteemi alus ongi viljade erisugune kuju ja pind. Eri liiki sarikaliste viljade kohta leiab huviline abi näiteks “Eesti NSV floora” IV köitest.

Aga esialgu aitab sellestki, kui saime aru, et tegu on sarikalistega, kelle toredad sõrestikud ja huvitavad harkjad asetused tulevad eriti hästi esile just valge lume taustal. Pilku püüavad hiigelsuured tulnuk-karuputked, aga ka kodumaised suuremad putked, nagu harilik heinputk, siberi karuputk, harilik moorputk, mets-harakputk ja teised. Pilt muutub lausa kütkestavaks, kui see kõik on toeks härmatisele.


Kupardega taimed. Kui jutt läheb kupardele, siis tulevad kohe meelde moonid. Ent kuparde mudelid on palju mitmekesisemad:

Kui taimel on palju roostepruune teravatipulisi kolme kambriga kupraid, siis on see naistepuna. Hea tahtmise korral, ja kui ei karda lagedal väljal pikemalt peatudes end maha jahutada, saab ka täpsemalt:

– kui vars on kahe pikikandiga ning säsikas, siis on uuritav suure tõenäosusega liht-naistepuna;

– kui vars on selgelt neljakandiline ja seest õõnes, siis kandiline naistepuna;

– kui taim on rulja varrega, karvane ja saleda üldkujuga – siis on see karvane naistepuna. Haruldane mägi-naistepuna tuleb kõne alla vaid Viidumäe teatud salakohtades.

Urnikujulised siledad ülalt avatud ja sakilise servaga kuprad võivad olla mälestus valgest pusurohust, aga mõnikord ka käokannist või tõrvalillest. Kogu tõde peitub siin hammastes: kui neid on kümne ja kupar ümaralt punnis, siis pigem valge pusurohi, kes on meil teeäärtes ja söötidel tavaline. Teistel kõrgetel nelgilistel, nagu suve alguses õitseval käokannil ja tõrvalillel, on kupar viie hambaga.

Kui kupar on kahe terava tipuga ja taime vars neljatahuline, olete ilmselt leidnud hariliku sealõuarohu.

Ülevalt laiemad viietahulised kuprad, mis on pealt kinni (kusjuures külgedel on vähemalt kolm ümarat augukest) ning ripuvad piki vart või asetsevad üksikult (mõnekaupa) varreharude tippudes, kuuluvad arvatavasti mõnele kellukalisele.

Kui taimedel on piklikud lõhenenud kuprad ladvaosas ning vili alt ja ülevalt lõhenemata (nagu paberlatern), siis leidsite äkki mõne käpalise, kes on oma tolmpeened seemned ammu lendu lasknud. See koht tasub meelde jätta: siia tuleks tulla juuni lõpus vaatama, kes ta tegelikult on.


Miks küünitab osa taimi lumest välja, samal ajal kui teised lesivad lõdvalt pehme vaiba all või on juba enne sügisvihmu sootuks kadunud-kõdunenud? Seisavad need, kelle varred sügisel veidi puituvad ja seega vananedes järjest tugevamateks muutuvad. See peab olema neile mingil moel kasulik. Kas on tegemist hiliste õitsejatega, kellel seemned valminud alles vastu talve ja pole veel õieti saanud aega neid levitada, või on talvisel levikul mingi üle-lume-lagedale-ja-kaugemale-eelis? Nii rändavad lumepinnal koos pinnatuisuga uutesse paikadesse need, kel endal lennuvahendeid pole – nagu pusurohud, naistepunad ja kellukad või ka raudrohud, soolikarohi ja pujud. Välja kujunenud levimisstrateegiad on erisugused: mõned taimed paiskavad kogu järglaskonna kiiresti õhku, nagu näiteks võilill, ent suurem osa taliturritajaid, kel veel pikka aega pärast valmimist seemneid laos varuks, laseb tuulel neid portsjonhaaval välja kõigutada – esialgu rohu peale ja hiljem lumele. Peale selle veel need, kes on tasapisi lootnud rännata end kellegi külge haakides – takjad, maarjalepad, mõõlad. Neilgi on nüüd talv otsa aega mööduvat “transiiti” oodata.

Taliturritajate tundmisest võib kasu olla veel kevadelgi, kui uus rohelus alles tärkamas. Näiteks naistepuna varred seisavad endiselt püsti ja me võime neid nähes meelde jätta koha, kuhu suvel ravimtaime korjama tulla. Eriti oluline on ravimtaimeotsijale leida mulluste säilmete järgi üles need taimed, kellel kasutatakse maa-alust osa: see on vaja saada kätte enne, kui taim sinna kogutud varuained kasvuks ära tarvitab – kevadel, mil taime maapealsed osad pole veel nähtaval. Isegi kui oleme eelmisel suvel märgi juurde pannud, saab vanade varte järgi täpsemalt vaadata, et labidas ikka õigesse kohta läheks.


Ülle Reier (1955) on lõpetanud Tartu ülikooli botaanikuna ja töötab praegu TÜ botaanika ja ökoloogia instituudi teadurina. Aidanud edendada taimetundmist (taimemääraja kaasautor, õppetöö ülikoolis).



Ülle Reier
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet