Eesti Looduse fotov�istlus
01/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
TJUHEND EL 01/2003
Taliturritajad ehk kuidas tunda taimi talvel

Suusatades le niitmata rohumaa, mrkame isegi kllalt paksust lumevaibast vlja turritavaid pruunikaid taimi. Mned neist tunneme kohe ra, teistes aimame suviseid jooni, kolmandate kohta ei oska midagi kosta.

Kindlasti hakkavad silma krged ogaliste nuttidega ohakad. Nende le rmustavad kirevavrvilise peaga ohakalinnud. Robustseid pakendeid lahti nakitseva noka eest pseb lendu nii mnigi tulevane ohakas, alustades talvist teekonda uute alade vallutamisel.

Targasti teevad need suusatajad, kes liuglevad kaugemalt mda takjanuppudest: ka siledal suusariidel leiavad need rndurid kas vi mne paela, mille klge end haakida. Aga nemad pole ainsad suusaraja krval turritajad: kui teraselt vaadata, siis vib sportlik talvepev kujuneda ka huvitavaks retkeks taimeriiki.

Milliste tunnuste jrgi neid ra tunda?

Kigepealt vib tuttav ette tulla taime ldkuju (krgus, harunemise viis), kusjuures ka vrvus (kollasest kuni tumepruunini) vib vahel pisut aidata.

Seejrel vtame vaatluse alla varre: kas see on nes vi seest tis, kas muidu nsal varrel on ka ssikaid slmekohti (kuhu on kinnitunud lehed), kas vars on ruljas, kantidega vi lausa neljatahuline. Talve alguses on veel nha harali karvad vi ogad, hiljem lhevad need kige kaduva teed koos varre pealmise kihiga.

Kige rohkem annavad talvel teavet viljad. Paljude taimerhmade sstemaatika phinebki just viljade ja seemnete tunnustel, mis on palju selgemad ja kindlamad kui niteks lehetunnused. Viljade ja seemnete jrgi saab taime sageli mrata liigini vlja, sugukonnast vi perekonnast rkimata. Taliturritajatel on nn. kuivviljad, mis on kaotanud vee, kuid silitanud muutlikus ilmamllus ratuntavana oma kuju. Mnel neist krisevad seemned vabalt sees ja psevad iseseisvat elu alustama vilja (niteks kupra) avanedes. Sageli on ainuke seemet mbritsev viljakest seemnekestaga kokku kasvanud: sellised on krreliste terised ja korvieliste seemnised, aga ka sarikaliste kaksikviljad.

Lisateavet pakuvad viljakestad oma lendkarvade, muude vljakasvude ja mustritega. Taimeviljade kohta leiame teavet Viktor Masingu raamatust 100 tavalisemat taime, mis praegugi uustrkina saadaval.

Ent vtame nd jrgemda ette need, kes praegu lumest vlja turritavad.


Taimed, kes juba eemalt tuttavad. Kindlasti tunneme ilmeksimatult ra hundinuiad vahvate pruunide nuiadega suured taimed. Eestis kasvab neid kaks liiki, mis on hsti eristatavad talvelgi:

kui nuiad on okolaadpruunid ning varrest mitu korda jmedamad (pidla ja nimetissrmega knime vaevalt mbermtu vtma) ja lehed le sentimeetri laiad, siis on see laialehine hundinui;

kui nuiad on kakaopruunid, varrest vaid poole jmedamad (saleda srme mtu) ja lehed kuni sentimeeter laiad, siis on meie ees ahtalehine hundinui.

Kuigi vrvilt praegu kollane, on juba eemalt ra tuntav meie kige suurem krreline harilik pilliroog. Tema kahustes hbedastes peades valminud seemned lendavad nd tuulega laiali. Ent lumest knitab vlja veel hulk pilliroo viksemaid sugulasi.


Krrelised on saanud sugukonnanimetuse harunemata toruja krre jrgi, mis on umbne vaid slmede kohal. Karjamaade tavalise liigi hariliku keraheina pea koosneb esmapilgul kolmest, aga sagedamini viiest suuremast tihedast tupsust. Mnevrra meenutab see kujult sirgete harali srmedega pstist ktt.

Pliiatsijmedused ruljad pead, mille paljaks varisenud tipp vib kll meenutada juba antenni, kuuluvad teisele tavalisele rohumaade liigile pldtimutile. Temaga sarnane aas-rebasesaba ei saa meid eksitada: tema sabad on talveks juba ammu rootsikuks varisenud.

Talv on sna sobiv aeg krrelisi mrgata: peadpritavalt mitmekesise rohelise hmu asemel neme nd valge lume taustal vlja joonistumas vaid ksikuid omanolisi krsi. Niteks loo avapildil olev harilik aruhein on ks neist, mis suvel enamikule lbi rohu kahlajatest mrkamatuks jb.


Korvielised. ks talvelgi liigini ratuntavaist on harilik raudrohi: tihe, vikestest tumedatest ebamrase kujuga nupsukestest kujundatud isik on tugevalt tumepruun, ladvast laiem ja pealt kui tasaseks pgatud. Omaprane ja tugev, sobiks ta sellisena ka kimpu ite vahele. Kahel lejnud raudrohuliigil on korvisikuid palju vhem ja nad on suuremad.

Korvieliste hulka kuuluvad muidugi ka pris alguses jutuks olnud ohakad ja takjad.

Eesti neljast takjaliigist on kige tenolisemalt tegemist villtakjaga, kuigi vrkvilla on tuuled ja vihmad konksude vahelt juba olematuks uhtunud.

Ohaka nupud ei haagi, vaid torkavad, see thendab, et ogad on sirged ja teravad. Mned korvisikud vivad olla nd juba thjad, kuid ikka leidub veel ohakatele iseloomulikke valge karvatutiga seemneid-seemniseid. Pllul vi sdil on kige suuremate nuppudega ja torkavam tuliohakas. Sage, aga samas ka kokkupuutujale leebem, on pldohakas, kellel korvisikuid rohkesti, aga nad on hoopis viksemad.

Selliseid, kel palju isi korvisikus koos, vime talvel leida veelgi. Thjad likivhbedased korviku phjad on thtedena laiali pldjumikal, miski ei meenuta enam suvist punakaslillat. Harilikul pujul, kes suvel enamasti silma ei j kuigi kasvab teinekord sna suureks ja laiutavalt laiaks , on talvel sageli veel kljes sgavate vljaligetega lehedki. Taime kigi harude ladvad on hredalt ja pikalt tis vikesi isikud-nupukesi. Pldpuju on peenemate tusvate vartega ja tema lehed sarnanevad tilli omadega. Ka puju perekonda kuuluvat koirohtu vib mnel pool olla, aga tema on talvel ilma hrmatise abitagi igati helehall, isikud kaasa arvatud.

Suurekasvulisi, kuid vikeseielisi korvielisi on veel palju. Kas vi viimasel ajal stidel leviv kaarjate ladvaharudega ilutaim kanada kuldvits ja tema madalam kodumaine sugulane harilik kuldvits. Mlema lendkarvadega viljad on talveks juba oma teed linud, jttes vaatamiseks vaid thtja aseme.


Sarikalistel on torujas vars ning tipus vihmavarju srestikku meenutavad viljade kandjad. Selle jrgi vime kll sna eksimatult mrata sugukonna, ent edaspidi lheb raarvamine juba raskeks. Liiki saab kindlalt mrata vaid viljade jrgi: selle sugukonna ssteemi alus ongi viljade erisugune kuju ja pind. Eri liiki sarikaliste viljade kohta leiab huviline abi niteks Eesti NSV floora IV kitest.

Aga esialgu aitab sellestki, kui saime aru, et tegu on sarikalistega, kelle toredad srestikud ja huvitavad harkjad asetused tulevad eriti hsti esile just valge lume taustal. Pilku pavad hiigelsuured tulnuk-karuputked, aga ka kodumaised suuremad putked, nagu harilik heinputk, siberi karuputk, harilik moorputk, mets-harakputk ja teised. Pilt muutub lausa ktkestavaks, kui see kik on toeks hrmatisele.


Kupardega taimed. Kui jutt lheb kupardele, siis tulevad kohe meelde moonid. Ent kuparde mudelid on palju mitmekesisemad:

Kui taimel on palju roostepruune teravatipulisi kolme kambriga kupraid, siis on see naistepuna. Hea tahtmise korral, ja kui ei karda lagedal vljal pikemalt peatudes end maha jahutada, saab ka tpsemalt:

kui vars on kahe pikikandiga ning ssikas, siis on uuritav suure tenosusega liht-naistepuna;

kui vars on selgelt neljakandiline ja seest nes, siis kandiline naistepuna;

kui taim on rulja varrega, karvane ja saleda ldkujuga siis on see karvane naistepuna. Haruldane mgi-naistepuna tuleb kne alla vaid Viidume teatud salakohtades.

Urnikujulised siledad lalt avatud ja sakilise servaga kuprad vivad olla mlestus valgest pusurohust, aga mnikord ka kokannist vi trvalillest. Kogu tde peitub siin hammastes: kui neid on kmne ja kupar maralt punnis, siis pigem valge pusurohi, kes on meil teertes ja stidel tavaline. Teistel krgetel nelgilistel, nagu suve alguses itseval kokannil ja trvalillel, on kupar viie hambaga.

Kui kupar on kahe terava tipuga ja taime vars neljatahuline, olete ilmselt leidnud hariliku sealuarohu.

levalt laiemad viietahulised kuprad, mis on pealt kinni (kusjuures klgedel on vhemalt kolm marat augukest) ning ripuvad piki vart vi asetsevad ksikult (mnekaupa) varreharude tippudes, kuuluvad arvatavasti mnele kellukalisele.

Kui taimedel on piklikud lhenenud kuprad ladvaosas ning vili alt ja levalt lhenemata (nagu paberlatern), siis leidsite kki mne kpalise, kes on oma tolmpeened seemned ammu lendu lasknud. See koht tasub meelde jtta: siia tuleks tulla juuni lpus vaatama, kes ta tegelikult on.


Miks knitab osa taimi lumest vlja, samal ajal kui teised lesivad ldvalt pehme vaiba all vi on juba enne sgisvihmu sootuks kadunud-kdunenud? Seisavad need, kelle varred sgisel veidi puituvad ja seega vananedes jrjest tugevamateks muutuvad. See peab olema neile mingil moel kasulik. Kas on tegemist hiliste itsejatega, kellel seemned valminud alles vastu talve ja pole veel ieti saanud aega neid levitada, vi on talvisel levikul mingi le-lume-lagedale-ja-kaugemale-eelis? Nii rndavad lumepinnal koos pinnatuisuga uutesse paikadesse need, kel endal lennuvahendeid pole nagu pusurohud, naistepunad ja kellukad vi ka raudrohud, soolikarohi ja pujud. Vlja kujunenud levimisstrateegiad on erisugused: mned taimed paiskavad kogu jrglaskonna kiiresti hku, nagu niteks vilill, ent suurem osa taliturritajaid, kel veel pikka aega prast valmimist seemneid laos varuks, laseb tuulel neid portsjonhaaval vlja kigutada esialgu rohu peale ja hiljem lumele. Peale selle veel need, kes on tasapisi lootnud rnnata end kellegi klge haakides takjad, maarjalepad, mlad. Neilgi on nd talv otsa aega mduvat transiiti oodata.

Taliturritajate tundmisest vib kasu olla veel kevadelgi, kui uus rohelus alles trkamas. Niteks naistepuna varred seisavad endiselt psti ja me vime neid nhes meelde jtta koha, kuhu suvel ravimtaime korjama tulla. Eriti oluline on ravimtaimeotsijale leida mulluste silmete jrgi les need taimed, kellel kasutatakse maa-alust osa: see on vaja saada ktte enne, kui taim sinna kogutud varuained kasvuks ra tarvitab kevadel, mil taime maapealsed osad pole veel nhtaval. Isegi kui oleme eelmisel suvel mrgi juurde pannud, saab vanade varte jrgi tpsemalt vaadata, et labidas ikka igesse kohta lheks.


lle Reier (1955) on lpetanud Tartu likooli botaanikuna ja ttab praegu T botaanika ja koloogia instituudi teadurina. Aidanud edendada taimetundmist (taimemraja kaasautor, ppet likoolis).



lle Reier
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012