Eesti Looduse fotov�istlus
2009/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/1
Pahupidi kodumaastikud

Kui mind oleks kinnisilmi viidud Istria poolsaarele ning siis selle laugemas lunaosas nidatud mbritsevat lbi bussiakna, arvanuksin vist hulk aega, et viibin ikka Lne-Eestis. Usutavasti kusagil Saaremaal. Huvitav, kui kaua vtnuks pettekujutelmast arusaamine aega? Kui reetlikud itaaliaprased klad krvale jtta, siis vib-olla alles paarikmneverstase sidu jrel. Saaremaal ei ole sraseid paepealseid maastikke teps nnda palju. See oli juba natuke liiga kodumaine Saaremaa kuubis.

Lne-Eesti kauged peegeldused. Tegelikkuses kulus kolm peva, et liinibusse sobitades risti lbi Euroopa juda. le Poola hetaoliste tasandike, mis ometi veetlevad omamoodi, kuna thendavad ikka ja jlle kevadele vastu kulgemist. Tuttavad Sudeedid meenutavad Luna-Eestit, sest aeg-ajalt rahunevad mestikunlvad vga koduseiks. Kuusikute sekka vilksatavad pgikud knelevad ainsana selgelt millestki muust.

Alpide teravike ning tunnelite jrel algavad justkui noaga ligatult Veneetsia tasandikud. Nii helbalised, et peagi tunduvad ka talumajad mne piinia, seedri ja karuspalmi seltsis sna tavalistena.

Ent judnud viimaks Veneetsiat mandriga hendavale sillale, elavdas vaatepilt htkki meeli: lpuks ometi Aadria meri! Ootamatult meenutas see suuresti meie oma Vinamerd. Hallpilvine aprilli algupoole enneluna maalis silme ette haapsalulikult madalatelt randadelt kerkivad hooned ning vinamerelikud lsutavad linnulaiud. Kuid meie Vinamere laiud ei upu nnda lepea luuderohtu.

Prast seda imestasin phjamaalt tulnuna vaid korra. See oli siis, kui maantee Monfalcone ning Trieste vahel rannikumgede vahele pras, nidates mulle kaljuseinte ning Aadria mere vahele jvat ehtsat vahemerelist igihaljast taimestikku.

Edasi tuli sisemaa: Sloveenia hariliku mnni tukad ning pris lauged heinamaad. Horvaatia pool kohtas sagedamini jlle lehtmetsi ning htlasi mgesid. Med kandsid aga hoopis teist laadi meeleolusid. Kui Sudeedid ning Alpid oma uhkete krgete metsadega mjuvad veidi raskepraseina, siis Dinaarid tahaksid justkui elda: oleme lunamaised, igatahes!

See lunamaisus ktkes endas llatuslikult tugevaid lne-eestilikke noote. Umbes nii viks vlja nha mestikukerke lbi teinud Lne-Eesti enne kuuse sissetungi. Kikjal madalavitu lehtmetsad, sekka paljanduvad ilustuseks paeseinad. Just aprillis vljendub nende mgede olemus vahest kige kaunimalt: kevadine noor rohelus segus karvaste tammede raagja pruuniga, taustaks ajuti pilvisse uppuv Vojaki me 1400 meetri krgune tipp. Too kerkib otse merest Istria poolsaare idarannikul.

Jtnud med seljataha, muutusid loodusolud poolsaare lunaranniku poole suundudes aina kodusemaks. Mgedest said kingud ja knkad, lpuks hoopis lausik maa. Tsi kll, krgus merepinnast on paarsada meetrit krgem kui Eestis. Saatjaks kollasekirjalised vilillevljad, teravanurgalistest paetkkidest laotud kiviaiad, kadastikud, hiirekrvul vpsikud, siin-seal kurguni luuderohtu mhkunud tammed. Kllap peamiselt karvased tammed, kes on lhisvahemerelistes metsades enim levinud. Vahtides lbi liinibussi akende vasemale ning paremale, ette ja taha, tundsin end peagu koju judnult. Milline suureprane Lne-Eesti paepealsete lunapoolne vaste!

Ainult muld oli sootuks teistsugune: pealtnha turbane, pruunpunane ja kobe, siiski tegelikult lubjarikas ja savikas.


Rannikule judes muutus kik korrapealt. Eriti terav kontrast avanes niteks Krki saarel. Tollegi phjaosa katab heitlehine vsastik ehk sibljak (nii kutsutakse vsa Balkani maades). Meie sarapuu aset tidab seal humalpk, suurematest puudest leidub ennekike jllegi karvaseid tammi. Heleroheline alpikannikirjaline vsa sai saare lunarannikule judes aga peagu sllapealt otsa. mber Valbiska praamisadama titis merre laskuvaid paenlvu korraga igihaljas lopsakus, eesktt iilekstammed.

Krkil on krvutused Lne-Eestiga eriti tugevad. Kik see vsa on tegelikult vaid ks kinnikasvamise jrk, nagu meilgi. Ilma inimeseta vohaksid seal toredad tammemetsad. Kui vaid saaksid. Millegiprast saetakse krgemate tammede latvu vpsikuveertes teatud krgusel maha. Umbes nii, nagu on kombeks olnud Ojamaa puisniitudel.

Telkimispaika otsides sain makjaga esmatuttavaks siiski juba Pula lhedal Istria rannikul. Kevadel on kontrast suisa rabav. Just ndsama tuttavlik kevadine hiirekrvul lehtimine, kui jrsku mere rde laskunult mbritseb pikalt maasse likuvat Pula lahte tume nahklehine raam.

Kuulus makja valmistas esialgu vikse pettumusegi. See sna htlane tume lehemass tekitas tiesti ootamatu seose meie pajuvsaga. Kigepealt eristusid hoopis heitlehised liigid, nagu prantsuse vaher ning metsistunud viigipuud, ievalevuses toompihlakad ja kollastes ites ubapsad. Olin tulnud veidi liiga vara. Sest lagedamal, jllegi meie kinnikasvavate loodude moodi lappidel, paisutasid pungi tuhk- ja liklehised kiviroosikud ehk tsistused. Kiviroosikud on Aadria randade kibuvitsad, just niisama pilkupdvate itega.

Alles hommikuse vihmahoo eest varju leidnult sain pikemalt sisse elada. Igihaljast tilkuvast vserikust koorus vlja teline eksootiline kllus. Jah, sedasi suvaliselt puntras nad siis elutsevadki. Ikka iilekstammed ja loorberid, maasikapuud, lipuud ning neile lhedased fillread, puiseerikad, spartsiumiraod, mastikspistaatsiad ning vahemere lodjapuud. Sekka mitmesuguseid liaane. Tuttava kuslapuu, elulnga ning luuderohu krval iselaadsed aspar ning kare smiilaks (Smilax aspera). Viimane ji Aadria-rsetest liaanidest iseranis meelde. Tema varred ja isegi plastjate likivate lehtede rood on ogalised, luues toredaid pakse rippuvaid kardinaid kus iganes. Ka muidu nii tuttavlikuna mjuvates mrkjalhnalistes sria ehk aleppo mnni saludes. Cresi saare rannal olid esimesed punased mrgised smiilaksimarjad juba valminud, pakkudes end kaasa korjamiseks. Ehkki seda Kanaaridelt le Vahemere randade Keenia, Sri Lanka ning Nepalini levinud liaani on kindlasti kaunis lootusetu vljas kasvatada isegi lnemerelisel Hiiumaal.


Jrveprliga Cresi saar, kujutluspiltide lemmikpaik, algul pigem ehmatas. ks asi on kuivad kaardid ja arvud, niteks tsiasi, et seal phjaotsas leidub kuni 650-meetriseid metippe. Silme ette kangastusid lauged nlvad, kaetuna lhisvahemereliste Tramontana metsadega. Tegelikkuses kerkis saare kivine selgroog ette kuidagi ligipsmatu ja trksa hiidmrina.

Praam lhenes Krkilt Cresi Meragi sadamale. Merag teda teadsin mne valeva kivimaja ning kutsuvalt lopsakate loorberimetsade jrgi. Kohale judes kitis aga thelepanu ennekike mitmesaja meetrine hvardav kaljujrsak, mis tusis vastu loojangut majade ning puukroonide kohale, lemine rinnak lahkuvatesse vihmapilvedesse mhkunud. Dalmaatsia on tepoolest lunamaine Norra! Lauskmaalasele algul liigagi suurejooneline.

Inimestest pris hredaks jnud Cresi saare keskus Cresi linn on 2300 asukaga veneetsialik kivimajade kogum, mber katkendlikult rohelised oliivinlvad. Lambad neil nlvul mgivad htviisi hoogsalt nii hommikuti, mil mda kajakakisalist fjordi sagivad kalapaadid, kui ka htuti, mil pike taamal Istria mgede taha loojub ning lunabik peagi laulma hakkab. Neil hetkil tundsin, et olen tepoolest reisi sihtpunkti judnud. Kllap oli srane lammaste ning kalapaatide idll meie saartele kord niisama tooniandev. Enam paraku mitte.

Cresi linna mbrust ilmestavad eesktt lambad ja kivi-kivised oliivinlvad. Looduslik taimkate on trjutud 350 m krge saare selgroo taha, ehkki sealgi pole peale mne dalmaatsia musta mnni salu suuremat metsa. Ju on noodki istutatud.

Aga ometi Cresi mbrus lummab. Need nlvad on antud juba aastatuhandeid kige austusvrsemaks peetud puule lipuule. Inimene on neile kasvupaiku luues ratut vaeva ninud. Cresi oliivisalud kuuluvad kllap kogu Vahemere randade iseloomulikemate hulka. Lbi aegade on menlvad kujundatud terrassideks. Aste-astmelt kerkivad nurgelistest paetkkidest laotud servamrid, looklevad kiviaiad. Ent kive on ikkagi lputult le. Need vedelevad siis lihtsalt vgevate krbeliste lasude ning kuhjadena muidu nii korrastatud maastikus.


Raske on seletada, miks lipuu ldse nnda meelihaaravalt mjub. Pealtnha on nad sna vheldased barikud, keda Cresi vljadel naljalt le nelja meetri krgeks kasvada ei lasta. Pealekauba tehakse tagasilikamist pris hooletult: mahasaetud oksaharud on tvelt langedes kaasa rebinud suuri kooreribasid. Isegi sna noorukestel (vib-olla nii saja-aastastel) on tved juba poolkuivad ning need on valgust lbi paistvaid auke tis. hel lipuul oli pool tve maast ladvani kooreta, ometi haljendas ta samamoodi kui teised.

ks parimaid viise lipuid tundma ppida on neid fotodele pda. Kusjuures mitte arutut klpsimist vimaldava digikaameraga, vaid vana hea aparaadiga, mille filmile saab jdvustada piiratud arvu kaadreid. Nnda tuleb otsida kige maalilisemaid vtteid. Tabad he ning suundud jrgmise otsingule. Sekka kutsub end jdvustama mni tore viigipuu, ent nood on siiski vaid vaheldus.

Oliivivljadel valitsevad mistagi lipuud. Oma koha on leidnud ka kivilasud soomus-raunjalgadega ja lambad mahlakasmuruseid rohulappe pgamas. See on lihtne ja karm, kuid samas sdantsoojendav kooslus. Pildistades Cresi lipuid, kes pole ldsegi Vahemere randade kige vanemad ega maalilisemad, sai igahest neist mulle lpuks omaette isiksus.

Kiviaial pevikut kirjutades unustasin end alatasa olesklema. Alt fjordi poolt ajuti puhuv iil sasis oliivivrasid. Tuul sealsetes saludes on sootuks erinev meie lehtpuutukkadest. Sahin ktkeb endas midagi kohinalikku, sekka hkrna vargset klbinat, mida teevad ksteise vastu puutuvad igihaljad likrohelised lehed. Jah, oliivisalud lummavad, nad jvad meelde, nad kaetavad. Kigist Aadria-rsetest puudest puges just tagasihoidlik lipuu lplikult mu hinge. Miks ta ometi meie randadel vastu ei pea? Kui see ilmastik natuke soojeneb, ehk siis?

Kui kliima endistviisi soojeneb, saab tulevikus Hiiumaal ehk tepoolest lipuid kasvatada, kas vi vegetatiivse psana. Ent Vrana jrve me jrele ei tee. See veekogu on Cresi prl, teline ime tulisoolasest merest mbritsetud karstisaarel. Asub ta poole versta sgavuses tektoonilises lhangus ning on tekkinud millalgi viimase mandrijtumise lppfaasis. le 400 m krgete nlvade vahel sinab 5,5 km pikk ja 1,5 km lai veepeegel. Eri allikad annavad jrve sgavuse kohta vga lahknevaid andmeid. Vttes aluseks kige tagasihoidlikuma, saab ometi sna muljetavaldava arvu: 74,5 m. Kuna jrve (suuresti kikuv) pind ulatub vaid 13 meetrit merepinnast krgemale, siis lasub phi seega veidi le 60 meetri merepinnast allpool! Kusjuures jrv on lbinisti magedaveeline, ehkki peale ajutiste nirede temasse midagi ei voola, veel vhem vlja. Tagatipuks on jrv oligotroofne ehk toitainevaene, millesarnaseid leiab Eestis vaid mne ksiku. Tnu Vrana jrvele on Cresi ja Lussino saarel joogivett lahedalt kes. Paljude teiste Dalmaatsia saartega vrreldes on see suur luksus.


Lputud loopealsed, tkati vaid nii kaldu. Cresi saare selgrool, paar-kolmsada meetrit merepinnast, on maastik pris lausik ja tasane. Kui rssakad loomnnikud dalmaatsia mustade mndidega knelevad veel mingil mral lunamaast, siis edaspidi saatjaks saavad lambakadastikud tooks jllegi nagu Lnemere paestele saartele tagasi. Muidugi, nii lputuid kadastikke ei jagu isegi Saaremaale. Vib-olla vahest ainult land oma Suure alvariga suudab mingil mral vistelda.

Mda libisevaid kadastikke jlgides taipasin alles mne aja prast, et midagi ei klapi. ksikud igihaljad tammed olid muidugi iilekstammed, kevadiselt veel raagjad arvatavasti karvased tammed. Kuid veidrad olid just kadakad, keda ma algul meie harilikeks pidasin. Nad tundusid htkki pisut liiga lopsakaina, liiga hbetavaina.

Osori kohal eraldab Cresi ja Lussino saart vaid 10 meetrit lai, juba roomlaste ajal kaevatud kanal, mis jagas varasema Aadria mere suurima saare kaheks. Cresi pool kasvab lopsakas istutatud mets sria mndide ning kpressidega, mille alusmetsas leidus parasjagu kreemvalgetes itekuhilates issaari (Fraxinus ornus), iilekstammi, mastikspistaatsiaid, kollendavaid ubapsaid, kuslapuuvte ning smiilaksikardinaid. Lussino pool tumendas dalmaatsia musta mnni salu.

Tooniandvaiks jid aga siiski lputud-lputud lambalood, seda 588 meetri krguse Osori me harjani vlja. Vgisi kipub keel neid tkati paljastuva paeklibuga kadastikke loopealseteks nimetama. Oma iseloomult ja ldilmelt on nad pris sarnased meie omadega, mjudes armsalt tuttavlikena. Kui nad kohati vaid nii hirmsasti kaldus poleks.

Muidugi mista on liigid neil viltustel alvaritel sootuks teised. Meie hariliku kadaka sarnane, ent lopsakam psas kannab hoopis punapruune marikbisid, nimetuseks punane kadakas (Juniperus oxycedrus). Tkati lausa valitsev on aga kpreslikult soomusjate-ruljate vrsetega, samuti punapruunide marikbidega teine kadakaliik. Tagantjrele kodumail asja uurinud, vib arvata, et tegu on foiniikia kadakaga (Juniperus phoenicea). Igati meeldiv psas, nagu teisedki siinsed taimed. Kadakatele lisaks hbetavad lavendlituustakad ja kiviroosikud, itsevad liivateed ning vihmatibasesse ennelunasse erksalt sravad roosapunased alpikannimustrid. Samuti punaste isikutega igihaljad mastikspistaatsia (Pistacia lentiscus) psad. Mastikspistaatsia on ks levinuimaid psaid-puukesi niihsti kadastikes kui ka lehtpuu makjas.

Muljetest kllastununa ji sedakorda palju kavandatust ngemata, muu hulgas iilekstammemetsad Cresi lausikus lunaotsas ja oma loodusliku palge erakordselt hsti silitanud Silba saarel. Parim reis olevat ikka pooleli jnud reis: siis on kindlalt phjust tagasi minna. Kas vi selle prast, et leida les kski looduslik tseltisesalu.

Jalakate sugulane sdavate okolaadilhnaliste viljadega harilik tseltis kuigi kasutaksin parema meelega ladinakeelse Celtis australise jrgi lunatseltise nime olevat Istria poolsaare sisemaal sna levinud puu. Esialgu sai aga tutvust slmitud linnade haljasaladel-puiesteedel. Tegemist on seal mail he enim hinnatud ilupuuga. Millegiprast kujunes heitlehisest tseltisest lipuu krval teine suurem lemmik. Eriti sbis mllu ksik rssakas puu Osori linnamride lhedal: silehall, veidi lngus pgilik tvi, meretuultest vormitud vra kevadiselt hkrn ja heleroheline.

Ainsaks looduslikuks kohtumispaigaks ji vaid ks smiilaksikardinatesse mhkunud rannamnnik. Seal vohas lindude poetatud seemneist trganud tseltisenpse ksjagu, seltsiks pisikesi loorbereid, iilekstammi, aspareid ja teisi. Nd kasvab seal mitu tseltiselast vhem. Nemad vtsid ette pika reisi Euroopa teise otsa ning rndasid Hiiumaale. Kas nad ka talve le elavad, seda nitab kevad.



Tapio Vares
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012