Eesti Looduse fotovõistlus
2009/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2009/2
Kuidas pildistada väikelinde talvisel toidulaual?

Esmapilgil lihtne ülesanne nõuab siiski omajagu vahendeid, kavalust ja kannatust. Ei tohi unustada ka vastutust endast sõltuvaks muudetud modellide ees.

Väikelindude talvine toitmine on viimasel ajal äärmiselt populaarseks saanud. Linnutoidu valik poelettidel avaldab muljet. Paar väiksemat maapoodi, kust minu tee aeg-ajalt mööda viib, ei jõua tihtilugu end teada-tuntud kollaste kotikestega piisavalt kiiresti varustada: talvel läheb linnutoit nagu soe sai.

Kindlasti on paljud üritanud aias toidumajakese ümber käivat saginat teleobjektiivi abil jäädvustada või siis neidsamu sagijaid metsaservas jälitanud. Pärast mõnd katset saab selgeks, et esiti lihtsana tundunud ettevõte vajab tegelikult üsna korralikku plaani, et pildid tuleksid sellised, nagu neid fotoaparaadi järele haarates vaimusilmas oleme näinud.

Algajale loodusfotohuvilisele on meil talvituvaid värvulisi pildistada hea käeharjutus: mida väiksem ja vilkam objekt, seda keerulisem on teda sobivalt kaadrisse püüda. Liikide vähesuse üle ei saa samuti kurta. Ise toidan siinse galerii tegelasi peamiselt ühel pajuvõsasel põllul ning ühel pisikesel metsalagendikul. Mõlemas kohas kokku olen viimase kahe kuu jooksul näinud kahtteist liiki linnukesi – pasknäärist suuremaid arvestamata. Kuid et maiustajad korralikuks looduspildiks vormistada, tuleb teha veidi eeltööd.


Asukoht. Aiaga eramajas elavatel fotosõpradel on siin väike eelis, kui linnukestest maha jääv prügi ei häiri. Lauakommetest pole osal värvulistel suurt aimu ning mõnikord tundub, et söögikraami tuuseldatakse laiali agaramaltki kui süüakse.

Need, kellel oma aeda käepärast pole, lähevad metsa. See on siinkohal kujundlik väljend: olen väikelinde väga edukalt toitnud ja pildistanud ka näiteks pajuvõsastunud põllulappidel. Kui aga aega ja huvi jätkub, tasuks hoida rauad tules nii metsas kui põllul: mõned metsalinnud (tutt-tihane, puukoristaja) tavaliselt põllu peale süüa otsima ei tule, ent sügavas laanes ei pruugi kohata mõnd avamaastikul tavalist tiivulist (rohevint, urvalind).

Kui neid ridu lugedes oma metsarännakutest juba mõni hea koht meenus, tasub hakatuseks välja uurida, kelle maaga on tegemist. Kui maaomanik avastab oma metsatukast võõra telgi, on üpris tõenäoline, et keegi saab ühe telgi võrra rikkamaks ja keegi teine jääb just samavõrra vaesemaks. Ent kui viisakalt luba küsida ning oma plaanid arusaadavalt ära seletada, leitakse tavaliselt mõlemale poolele sobiv lahendus.

Kohta valides tuleb kindlasti jälgida, kas ja kuidas madala talvepäikese kiired sinna ulatuvad. Kuigi Eesti talv ei hiilga selgete ilmade rohkusega, tasub siiski loota võimalusele pildistada linnukesi ka ilusas õhtu- või hommikuvalguses.


Toidulaud. Kõige kindlam on alati alustada päevalilleseemnetega, mida müüakse ka mitmesuguste segudena. Hästi sobivad ka plastvõrgus rasvapallid ning vana hea pekk.

Et söögipaik lindudele tuttavaks teha ning näha, mis liike seal elutseb, piisab näiteks pooleteisemeetrise toika otsa kinnitatud seemnekausist. Külma ilmaga leiavad tihased sellise hõrgutise kiirelt üles ning sõna nende seas levib veel kiiremini.

Kui ühel päeval on sagin toidukohas juba piisavalt tihe, tasub kauss korralikuma toitja vastu välja vahetada. Esiteks ei pruugi kausiäärelt tehtud linnupildid täit silmailu pakkuda. Teiseks: mida rohkem linde mahub kausiäärele, seda tühjemana seisavad need kenad kuivanud kadakaoksad, mis eelmisel päeval metsast valitud said. Seepärast peab saama seemneanumat vähemalt pildistamise ajaks sulgeda niimoodi, et seemneile pääseb ligi ainult ühe augu kaudu. Seejuures peaks augu ette õrrele mahtuma korraga ainult üks lind: nüüd ei jää teistel näljastel muud üle, kui toidulaua kõrvale sätitud ilusatel okstel oma järjekorda oodates fotograafile poseerida. Peale selle jätkub nüüd seemneid märksa kauemaks.

Isteoksi tasub otsida varuga, sest kaua sa ikka pildistad samu linnukesi sama oksa peal. Samuti peab “õrsi” valides arvestama eri liikidega, kes toidulaual käivad. Väiksemate värvulistega sobituvad peenikesed oksad, tõstes linnu fotol esile. Pasknäär või rähnid paistavad seevastu usutavamad käsivarrejämedusel kuivanud kadakajändrikul.


Nähtamatuks! Tihased, vindid ja nende lähemad sugulased teadupärast inimest eriti ei pelga. Ometi, kui on plaan pildistada kauem kui paar päeva, tasub toidulaua lähedale püstitada mingit laadi varje. Kohe, kui inimene vaateväljalt kaob, tunnevad ka kõige julgemad salutihased end märksa vabamalt. Rääkimata sellest, et eemal põõsastel passivad rohevindid ning veel kaugemal kurjalt kähisenud pasknäär nüüd ennastunustavalt “sööklasse” kiirustavad.

Lihtsaim viis end nähtamatuks muuta on varjetelk. Mina kasutan Ameerika jahimehetelke, kuid hästi sobivad ka kaubahallides müüdavad väikesed telgid. Enamjaolt on need ka sobivalt laigulise varjevärvusega. Kui kaubahallist saab telgi mõnesaja krooniga, siis jahimehetelgid või ekstra fotograafidele toodetud telgid on märksa kallimad. Tasub hästi järele mõelda ning võimaluse korral maa- või metsaomanikuga arutada, kas uus “fotostuudio” on piisavalt turvaline, et telk päevadeks ja öödeks sinna jätta. Odavama telgi puhul on küll kaotus väiksem, kuid uue telgi muretsemine ning paikasättimine täpselt niisama tülikas.

Iga kord telk kokku ning järgmise pildistamise eel jälle lahti pakkida ei ole hea mõte. Esiteks on see lihtsalt tülikas, teiseks võivad ülepäeviti tekkivad-kaduvad “põõsad” mõnegi liigi toidulaualt eemale peletada.


Aparatuur. Väikesi linde pildistades kehtib mõistagi reegel “mida pikem, seda uhkem”. Alla 300-millimeetrine teleobjektiiv teeb fotograafi elu keeruliseks ning soovitud tulemuse saavutamine võib võtta mitu korda kauem aega. Teleobjektiiviga vahemikus 300–600 millimeetrit saab töö hästi tehtud. Juhul muidugi, kui siht ei ole näidata linde nende keskkonnas. Kui töötad ühe objektiiviga, tasub kindlasti fotokotti pakkida ka kõik telekonverterid, sest toidulauale võivad tulla suuruselt tugevasti erinevad sulelised. Kui näiteks pisemaid tihaseid pildistades pikendada fookuskaugust telekonverteri abil, saab järgmisena kaadrisse maanduvast pasknäärist üksnes portreepildi. Varjes istudes on säärastel hetkedel mugav konverter vaikselt kaamera ja objektiivi vahelt ära võtta – ja väljas pähkleid põske pistev pasknäär ei aimagi, et tema värvikirev sulerüü mahub nüüd varbast nokani kaadrisse.

Kui “suudio” ja aparatuur valmis, siis ei jäägi muud, kui pisut kannatust varuda ja tööle asuda. Katsetades selguvad nüansid, millele pole osanud hoobilt mõelda. Esimeselt kahelt päevalt ei ole mõtet võistluspilte oodata, pigem tasub anda lindudele aega harjuda nii uue söögikoha kui ka telgist kostva katkematu klõbinaga.

Olles paar nädalat pildistanud, võite üllatusega avastada, et oskate ette aimata, kuidas linnud käituvad, tõlgendada eri liikide eri häälitsusi, ning neile ka kiirelt reageerida. Nagu üldse elusloodust pildistades, ei lase tulemused end üleliia kaua oodata, kui olla kannatlik ja järjepidev.

Ei tohi unustada sedagi, et talvel metsalinde toitma hakates muudate nad endast sõltuvaks. Seega tuleb neid toita kuni soojemate ilmadeni, kui looduslik toit jälle saadaval. Ka siis, kui ei ole mahti pildistada. Kui iga päev ei ole võimalik seemnekotte metsa vedada, võib toidulaua ligidale mõne kõrgema oksa külge riputada korraliku pekikäntsaka. Muuseas, sellise pala peale on järgmistel kordadel oodata mõnda rähni poseerima!



Toomas Ili
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet