Eesti Looduse fotovõistlus
2009/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2009/2
Me kõik oleme tehtud tähtedest

Teadus on religioon. Lausa kolmel moel. Esiteks, see lähtub uskumustest nagu teisedki religioonid. Kui mõne uskumuse järgi läheme pärast surma põrgusse või taevasse, siis teaduses eeldatakse näiteks seda, et loogikareeglid kehtivad, et täna avastatud füüsikaseadus kehtib üpris tõenäoliselt ka homme. Seda usutakse, ilma et keegi ealeski saaks seda täiesti kindlalt tõestada.

Ent teaduse omapära võrreldes muude usunditega on tohutult suurem ennustusvõime. Kui praegu maailmas valdavad tavausundid on piltlikult öeldes võitnud moraalikaanonite võidujooksu, siis tänapäevane teaduslik meetod on võitnud ennustusvõime võidujooksu. Selle taga on aastasadadepikkune ränk treening, koos hulga valusate kukkumiste ja taastõusmistega. Muidugi, tulemus ei ole täiuslik. Kuid väita, et evolutsiooniteooria on võrdväärne näiteks nn. intelligentse disaini õpetusega on niisama hea, kui väita, et igaüks meist vääriks Gerd Kanteri asemel olümpiakulda: Kanter ei heitnud ju ketast sugugi staadioni lõppu, võib-olla suudab seda keegi teine, kui ta vaid viitsib piisavalt trenni teha.

Teiseks, teadus eeldab kaasinimeste jutu uskumist. Loomulikult, tänapäeva teaduslik meetod püüab siit tulenevaid ohte vähendada nii palju kui võimalik. Seda huvi teenib näiteks katsemeetodi korratavuse ja tulemuste falsifitseeritavuse nõue, samuti asjaolu, et pikas plaanis ei hinnata mingit avastust mitte niivõrd avastaja jutu ilu järgi: esmatähtis on, kui paljudele uutele avastustele see suudab aluse panna. Ent lühiplaanis tuleb lihtlabast valetamist aeg-ajalt ilmsiks ka kesksetes teadusajakirjades. Ammugi ei saa me ajalehest teadusuudist lugedes eales kindlalt teada, kui paljuga oleme petta saanud, kas või reporteri hooletuse tõttu.

Kolmandaks, teadustööd tegev inimene usub, et uutest teadmistest tekib rohkem head kui kurja. Et Hiroshima, Nagasaki, Tšernobõl ja naftaküttel rahvaautod on erandlikud õnnetused ning keskeltläbi läheb elu aegamööda siiski paremaks nii meil kui ka meie lastelastel. Einstein on hardunult maininud teadlasi kui tõeotsijate nähtamatut vennaskonda. Samas, vaid mõned aastad enne tuumapommi loomist pidas ta seda niisama tõenäoliseks, kui võimalust leida nõel heinakuhjast. Seekordses intervjuus ütleb geneetik Mart Viikmaa, et evolutsiooni tundmine ei saa inimkonnale mingit kahju teha – nentides samas, et tänapäeva biotehnoloogia suudab luua tuumarelvadest tunduvalt ohtlikumaid relvi. Teaduse kolmandat, religioosset tahku võiks üldistada kui usku, et rumalusest sünnib enam kurja kui pahatahtlikkusest. Võib-olla koguni, et pahatahtlikkus on vaid üks rumaluse vorme.

Vanal Darwinil on muidugi kõige otsesemad arved nii teaduse kui ka muude usunditega. Mart Viikmaa mainib usutluses, et Darwini hüpotees “asus teaduslikul viisil kõrvaldama Loojat”. Jah, evolutsiooniteooria näitab, et elusloodusel kogu oma keerukuses ja mitmekesisuses ei pruugi olla eesmärki. Muidugi, oma südames ei usu enamik meist seda rohkem kui jõuluõhtul kirikus lunastaja sündi. Inimene on kord juba nii ehitatud. Me ei adu, et sõnad “eesmärk” või “tahe” iseenesestki on vaid metafoorid, mis on meie mõtteis ja keeltes kanda kinnitanud pelgalt seetõttu, et teistsugused keeled ja rahvad on looduslik valik ammu kõrvaldanud. Et see pole sõnakõlks, vaid tõesti tõsi, mida üks laulja on öelnud: me kõik oleme tehtud tähtedest.



Juhan Javoiš
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet