Eesti Looduse fotov�istlus
2009/3



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2009/3
Kes või mis on männikiha?

Maja poole kaldus männivõrast tuli kärpida mõned suuremad oksad, et vältida halvemat sügiseste tormihoogude korral. Oksapuru kokku rehitsedes märkasin ühtäkki rehapulkade vahel visklevat prisket tõuku. Linnuke oleks siit kindla peale saanud rohkem kui kaks nokatäit. Õnneks polnud usjas olend viga saanud.

Aitasin umbes seitsme sentimeetri pikkuse tõugu puruhunnikust välja. Silma hakkas kahe heledama rööpjoonega punakaspruun selg ja teravatipuline kaardus oga selle tagaosal. Ei tea, kas tegu on enesekaitsevahendiga või lihtsalt iluasjaga? Rohekad küljed olid ääristatud kollakasvalgete katkendlike triipudega. Igal kehalülil võis veel eristada sama värvi, kuid hägusemat diagonaaltriipu ja punakat täppi. Tõenäoliselt on tegu mõne liblika röövikuga. Aga millisega just? Proovisin omal jõul selgust saada.

Rööviku sattumine männi alla prahi sisse võis olla pime juhus. Teisalt aga sobiks mändi ja männialust arvestada kui tema võimalikku elupaika. Kust alustada? Esmaseks abivahendiks, nagu paljudel muudelgi juhtudel, sai alati käepärane 1960. aastal ilmunud õigekeelsussõnaraamat. Mulle sobilikud mõisted leidsin märksõna “männi-” alt: männikedrik, männikiha, männivaksik ja männiöölane. Need kõik on liblikad. “Kedrik”, “vaksik” ja “öölane” olid tuttavad mõisted. “Kiha” aga tundus selles reas kuidagi sobimatu. Küllap sellest asjaolust ajendatuna võtsin ta esimesena vaatluse alla. Kõigepealt uurisin, kas leidub ka eraldi märksõna. Oli küll – kiha (ööliblikas; Sphinks). Nii et olin õigel teel. Sõna-sõnalt tähendaks siis männikiha männi-ööliblikat. Mitte segi ajada männiöölasega!

Edasiminekuks pidin appi võtma juba teaduskeele. Õigekeelsussõnaraamat andis männikiha ladinakeelseks vasteks Hyloicus pinastri. Ja ennäe! Villem Voore raamatu “Zooloogilisi ekskursioone” (1961) registrist leidsingi sama nimetuse. See juhatas leheküljele, kust oma suureks üllatuseks lugesin minu leitud rööviku peaaegu täpset kirjeldust. Pole kahtlustki, et uus tuttav on just männisuru röövik. Kuidas aga männikihast männisuru sai, jään vastuse võlgu. Arvatavasti sai nimevahetus teoks aastatel 1960–1961. Need on mu kahe abiraamatu ilmumisaastad: esimeses oli juttu männikihast, teises juba männisurust.

Männisuru röövik on päris värvikas. Kas ta on samasugune ka liblikana (valmikuna)? Kuidas teada saada? Aastaaeg soosis pähe turgatanud ootamatut mõtet ja see sai ka kohe teoks tehtud. Panin klaaspurgi põhja paarisentimeetrise mullaseguse liiva kihi. Lisaks veel rohelisi lehti ja okkaid juhuks, kui loom peaks süüa tahtma, ning oksapuru ja mõne -rao, et luua sobilik keskkond. Ja siis asetasin purki ka rööviku – kes aega viitmata liiva sisse puges.

Purk jäi seisma jahedasse verandasse. Kuigi saabunud talv eriti talve nägu polnud, juhtusid vahepeal sekka siiski ka mõned vägevamad kraadid. Olin oma asuka pärast mures, sest pinnasekiht, kuhu röövik oli varju pugenud, tundus liiga õhuke. Puistasin purki igaks juhuks veel natuke turbamulda. Paari päeva pärast tõin siiski purgi tuppa. Panin selle ukse kõrvale raamaturiiuli alla. Seal oli parajalt jahe ka siis, kui tuba oli köetud. Purk sai silma alt ära ja see ei meenunud enne kui …

… ühel hilisõhtul, paar päeva pärast naistepäeva, laperdas üle toa suur tume liblikas – männisuru valmik. Maandus kardinapuule ja kadus selle taha. Milline ta siis välja näeb? Aga aeg oli hiline, surusin uudishimu maha ja pealegi on hommik õhtust targem. Purgi sisu asusin küll kohe uurima. Kas vastsündinust oli jäänud ka mingi jälg? Kuivanud mulla seest leidsin mustjaspruunika pooliku kesta. Kas olin tuhninud liiga hooletult või oli see purunenud sünniprotsessis.

Hommikune fotosessioon kujunes mõnevõrra koomiliseks. Kuna ilm oli väljas tibake lörtsine ja pealegi võis päevakangelane õues käest kaduda, pidin läbi ajama tubaste oludega. Plaan oli liblikas mingil moel saada aknaalusesse valgusse. Kalpsates mööda laudu-toole-voodeid see mõnel puhul ka õnnestus. Loodan, et lugeja esmatutvuseks harva inimese pilgu alla sattuva hallikaspruuni männisuruga sobivad ka mitte päris ontlikud pildid.

Selle päeva õhtupoolikuks oli väljas seitse-kaheksa soojakraadi. Lasin oma liblika lendu sama männi juures, kus ma ta hoopiski teise olevusena olin leidnud. Võib-olla natuke vara, sest ilmad läksid jälle nullilähedaseks. Tahaks loota, et ta leidis endale turvalise varjepaiga.



Kommenteerib entomoloog Mati Martin:


Hea, et Enn Lumet staaþika endise Eesti Looduse töötajana ei litsunud vingerdavat olevust kohe laiaks, nagu väga paljud inimesed seda n.-ö. igaks juhuks teevad mis tahes tundmatu looma, eriti veel madu meenutavaga.


Männikiha ehk männisuru on surulaste sugukonda kuuluv liblikas. Eestis on surulasi leitud 17 liiki, neist 6 on aga rohkem või vähem haruldased sisserändajad. Surud on enamasti iseloomuliku, üsna töntsaka keha ja kitsaste tiibadega suured, kiirelt lendavad liblikad. Männisuru tiibade siruulatus on kuni 8 cm.

Liigi eripära on see, et tema rööviku toidutaim on okaspuu mänd. Kõikide teiste surulaste röövikud toituvad kas lehtpuudel või rohttaimedel. Inimese silma alla männisuru röövik tavaliselt ei satu, sest liblikad eelistavad muneda mändide kõrgemasse võraossa. Munast koorub röövik, kes hakkab männiokkaid õgides jõudsalt kasvama. Surulaste röövikud tunneb üsna lihtsalt ära tagakeha tipus oleva ogaja jätke järgi. Ilmselt on sellel kaitseotstarve. Täiskasvanud, toitumise lõpetanud röövik laskub maapinnale ning seal sobivat kohta otsides veidi ringi jalutanud, poeb mulda, kus muutub nukuks. Nukk lebab mullas kogu talve, kevadel väljub sellest liblikas.

Männisuru on Eestis üsna tavaline, kuid inimesed neid tavaliselt ei näe, sest liblikad lendavad õhtuhämaruses ja öösel. Kui on kannatust, võib männisuru koos teiste surudega näha soojadel öödel juba õhtuhämaruses lendamas sireli ja tõrvalillede, eriti veel lõhnava kuslapuu õite kohal. Õite kohal sellepärast, et need liblikad ei lasku nektarit imema taimeõiele, vaid õie kohal kiirel tiivavurinal paigal lenneldes, “surudes”, torkavad õie sisse oma pika imilondi. Sellise lennuviisi järgi ongi neid hakatud surudeks kutsuma.


Surulasi on varem nimetatud ka kihadeks. Kes selle nime esmalt pani, ei oska öelda. Kui vaadata 1976. aastal välja antud õigekeelsussõnaraamatut, siis seal on nimi tuletatud sõnast kihama, mis tähendab kihisema, keema, pulbitsema. Arvatavasti ongi nimi tuletatud nende liblikate käitumisest. Suurte liblikate ja heade lendajatena liigutavad nad tiibu tohutu kiiresti. Tuppa sattununa vuravad nad kiiresti ja sihitult ringi, otsides väljapääsu. Ühele üsna suurele öölaste sugukonna liblikaliigile on nimeks pandud kihaöölane. Ka need liblikad on väga energilised lendajad.


Liblikaid röövikust välja kasvatada on liblikahuvilisele üks põnevamaid tegevusi valmikute püüdmise kõrval. On ju nii võimalik tutvuda rööviku eri järkude välimusega ning uurida liigi eluviisi. Loodusest leitud rööviku puhul tuleks tähele panna, mis taimel ta elas, ning pakkuda sama taimeliigi lehti toiduks ka vangipõlves. Tõsi, paljude liblikaliikide röövikutele kõlbab toiduks mitu taimeliiki.

Siinses loos oli aga leitud röövik juba täiskasvanud ning laskunud toidutaimelt maapinnale nukkumiskohta otsima. Loo autor talitas õigesti, kui pani purki liivasegust mulda ning kõduprahti. Surulaste röövikud nukkuvad tõepoolest mullas, kuid paljude teiste liblikate röövikud meisterdavad kõdus või taimelehtede vahel enda ümber esmalt kaitsva võrgendist kookoni ning nukkuvad alles selles. Hea materjal, millesse koduspeetav röövik nukkuma suunata, on näiteks pisut niiske turbasammal, kelle loomulikud kaitseained pärsivad hallituse teket isegi suletud purgis.

Üldiselt vajab enamik meie kliimas elutsevaid putukaid vastse- või nukustaadiumis oma arengu jätkamiseks külma temperatuuri. Ilmselt toimib külm putukatele signaalina selle kohta, et on talv ning eluga tasub edasi minna alles siis, kui see on möödunud. Seetõttu tuleb purki talvituma asunud putukaga hoida vähemalt mõni nädal vähemalt paari külmakraadi käes. Külmkapp ei anna kuigi häid tulemusi, pigem sobib kelder, kuurialune vms. Liiga käredast külmast tasuks aga talvitujaid säästa: looduses teeb seda tavaliselt maapind ja kaitsev lumekiht.


Kevadel, ilmade soojenedes areng jätkub ning nukust koorub liblikavalmik. Eri liigid kooruvad eri ajal, olenevalt sellest, kas nukus arenes koorumisvalmis liblikas juba sügisel (varakevadised koorujad) või lõpeb areng alles kevadsoojuses (hiliskevadised koorujad). Röövikuna talvituvatel liikidel, välja arvatud mõned erandid, järgneb talvitumisele enne nukkumist veel lisatoitumisperiood.

Kui koorunud liblikavalmik soovitakse surmata liblikakogu tarbeks, siis võib talvituvad nukud sooja tuppa tuua juba veebruaris, mõnede liikide puhul isegi jaanuaris. Soojus annab neile märku, et on kevad, ning mõne liigi puhul võib juba päev-paar pärast tuppatoomist leida pinnasest väljunud valmikuid.

Kui aga nukust koorunud liblikat soovitakse vaid näha ja siis vabadusse lasta, peab koorumise sättima ajale, mil liblikavalmikud loodusoludes lendavad. Meie liblikaliikide lennuaegade kohta leiab teavet näiteks 1996. aastal välja antud “Eesti liblikate määrajast”. Enamasti ei ole juhuslikult leitud rööviku liik paraku teada, nii ei tea ka lennuaega täpselt ennustada. Siis tuleks marli või mõne muu õhku läbilaskva materjaliga kaetud anumat koos nukuga hoida välistemperatuuril (mitte päikese käes!) ning seda üldse mitte tuppa tuua. Nii on lootust, et purgis koorub valmik samal ajal kui tema liigikaaslased looduses. Küll tuleb seda anumat juba varakevadest peale iga päev kontrollida, et koorunud liblikas purgist väljuda püüdes end vigaseks ei peksleks.

Sageli kooruvad liblikad öösel. Pinnasest välja roninud, on nende tiivad alles pisikesed. Nüüd vajab liblikas püstpinda, millel mõni tund istuda, et kehavedelik tiibadesse voolates need n.-ö. välja sirutaks ning siis tardudes neile lennutugevuse annaks. Siinse loo autoril oli purk ilmselt katteta, liblikas sai sealt vabalt välja ronida ning endale tiivasirutuseks koha leida. Kui aga purk on suletud, tuleb sinna sisse asetada sobilik tugi, näiteks sõrmejämedune oksaraag. Muidu liblikas küll väljub nukust, kuid suutmata kinnituda libedale purgiseinale, ei saa ta tiibu sirutama hakata ning need jäävad kortsu. Nii ei ole ta enam eluvõimeline. Liblikas saab tiibu välja sirutada üksnes vahetult pärast koorumist. Kitiini kiire tahkumise tõttu pole see mõne tunni pärast enam võimalik.

Siinse loo männisuru elu lõppes paraku ilmselt järgmiste külmade ööde aegu, sest männisurude lennuaeg looduses algab alles mai lõpus, kui suuremad öökülmad on läbi.



Enn Lumet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012