Igaüheõigus tähendab, et igaüks võib looduses või kultuurmaastikus ringi liikuda jalgsi, jalgrattal, suuskadel, paadiga või ratsa, olgu maa kas kellegi eraomanduses või ühiskondlikus kasutuses. Loomulikult toob igaüheõiguse kasutamine kaasa ka vastutuse: teisi samal ajal sealsamas viibijaid ei tohi näiteks müraga segada; hiljemalt järgmiseks aastaks, kui kasvavad uued taimed, olgu mullused tegevusjäljed kadunud. See õigus on meile pärandunud esiisade aastasadadepikkuste tavadega. Igaüheõigus ei olegi mitte niivõrd seadus, kuivõrd usaldus ja austus inimeste, inimese ja ühiskonna, inimese ja looduse vahel.

Tänapäeval on igaüheõigus kirjas paljudes seadustes. Seega kindlasti ta kehtib. Samas on igaüheõiguse kasutusvõimalused hakanud ohtlikult vähenema ja neid on kuritarvitatud.

Loomulikult on olemas piirkondi, kus meie kõigi huvides pole igaühe liikumine lubatud, näiteks loodusreservaadid ja tärkavad viljapõllud. Samas on uusmaaomanike soov tulevase kodu või suvila aknast otse vette hüpata sulgemas ühiseid randu. Kohati on võimatu leida randa või mõnda teise looduskaunisse paika minevat teed, mida ei sulgeks tõkkepuu või eraomandi eest peletavad sildid.

Kui varem mindi loodusse looduse enda pärast – jahile, seenele, marjule, puitu varuma, hinge kosutama –, siis nüüd on inimese eesmärgid muutunud. Tal on mootorsõidukid, mis loovad mulje ülemvõimust: maastikuautod, minitraktorid (ATV-d), lumesaanid, jetid; teid polegi enam vaja. Need vahendid on mõneski töös väga kasulikud, aga nende mõju on kaugelt suurem kui jalgsi liikujal. Pealegi on tekkinud uus reostusliik – mürareostus, millega saastatakse hoopis suurem ala kui masina alla jääv pind. Suur kihk on viia loodusse seda, mida oma koju keegi ei taha – prügi. Võimas mootor aitab edasi uue, veel reostamata paiga poole. Loodus on niimoodi võrdsustatud motoringrajaga või asfalteeritud parkimisplatsiga.

Nii on igaüheõigusest saanud proovikivi: kas suudame jätkata meile igiomaseid käitumistavasid. Aga valikuid meil pole. Loodus ja meie lapsed ei andestaks praegu tehtud vigu. Me peame üheskoos au sisse tõstma esiisade põlised väärtushinnangud ja tavad, taastama vastastikuse usalduse ja hakkama looduses käituma inimesena nii omaniku kui ka külalise rollis.