Eesti Looduse fotov�istlus
2009/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/4
KRVENGEST MITMELE MAITSELE

Krvengestele meldes meenubki esmalt krvetus. Kuidas siis selliseid taimi sa saab?

Eesti taludes tuntud toidulisa. Meie esivanemad tundsid hsti nii krvengest (Urtica dioica) kui ka raudngest (Urtica urens). Toiduks eelistati kasutada valdavalt siiski esimesena mainitud liiki. Kevadel korjati noori krvengese kasve, kui need olid sirgunud 1015 cm pikkusteks.

Kogutud saaki loputati veega ja siis kas kupatati korralikult vi valati ngesehakatised mitu korda kuuma veega le. Varem pigem rebiti taimi kte vahel enne leemepatta lisamist peenemaks, hiljem hakiti neid noaga peenmassiks. Lbikuumutatud ja peenestatud ngesepudi jeti kas selale tahenema vi pitsitati liigne vesi kte abil muljudes vlja.

Ja siis oligi kes aeg lisada ngeseid phitoidule, enamasti vedelale keedusele ehk leemele. Kige sagedamini rikastati ngestega tanguleent. Jukusest olenevalt toimiti taluperes kolme moodi. Esiteks: segati tangud, loomne rasv ja ngesed. Rasvollusena kasutati kas liha, pekki, kamaraid vi soolikarasva. Harva lisati ngesetanguleemele isegi piima, hapukoort vi keedetud muna.

Teiseks sdi koos ksnes tange ja ngeseid. Kolmas vimalus oli teha kige lahjem keedus vaid veest, ngestest ja soolast. Ngeseid lisati ka ammustele jahutoitudele. Tavaliselt jahust tehtud pudrule, harvem veest ja jahust keedetud leemele.


Ngesesgi head ja halvad kljed. Ngesekorje plusspoolele saab kanda jrgmised asjaolud. Esiteks, taime on lihtne looduses ra tunda. Arvestades ndisaegsete inimeste vrandumist loodusest ja kesiseid teadmisi taimedest on see tnapeval vga kaalukas argument. Teiseks, kiire varakevadine trkamine. Kui valikuvimalus on ahtake, otsib inimene muud looduslikku toidupoolist.

Kolmandaks, krvengeste puudust ei teki: ei kasvukohti ega taime biomassi arvestades. Erilisi plde ei tule rajada, piisab looduslikest varudest. Tsi, phjamaades kasvatavad entusiastid talviti krvengest vrske toidulisana ka tubastes oludes pottides.

Krvengese biokeemilises koostises on aineid, mis plvivad thelepanu. Eesktt rhutatakse ssivesikute ja valkude mrkimisvrset sisaldust, mineraalainetest leidub kaaliumi-, fosfori-, lmmastiku- ja magneesiumihendid. Mikrotoitainetest on esmathtsad vask, raud ning vitamiinid C ja E, bioaktiivse toimega henditest karotenoidid, bioflavonoidid, kumariinid, mitmesugused orgaanilised happed, pigmendid, ftosteroolid, eeterlikud lid jne.

Tasub teada, et krvenges on hea kloroflliallikas. Seda testab nii temast valmistatud toitude-jookide erkrohekas toon kui ka loo nimitegelase tarvitus lausa kloroflli eraldamise toormena. Krvengese toitevrtus on suur: sajagrammine portsjon annab peamiselt ssivesikute ja valkudena ligi 40 kilokalorit.

Ja lpuks, ehkki maitse le ei vaielda, rhutavad ngeseid meelsasti svad inimesed fakti, et toidutaimena pole krvengesel hirivat krvalmaitset ning teda saab mitmel viisil nii varuda kui ka toiduks valmistada.

Rohkete heade klgede krval on krvengesel ka teatud varjupooled. Esmalt tasuks teada, et krvenges eelistab lmmastikurikkaid muldi. Seega: ihates eriti tervislikku toitu, vib taime kasvupinnase koostisest olenevalt saada ngesesgiga htlasi suure hulga nitraate.

Teise hiriva faktina viks esile tuua seda, et krvengesed kasvavad tihti prahipaikadel ja jtmaadel, kus pinnas vib olla saastunud kas raskmetallide vi orgaaniliste henditega. Sellisest saastunud kasvukohast kogutud toidulisa kll tervislik pole. Saaste tttu ei tasuks ngeseid toiduks koguda ka elava liiklusega teepervedelt.

Viimase trvatilga ngese kui toidutaime kohta lisab tema eriline biokeemiline koostis. Nimelt leidub ngeses hulk bioaktiivse toimega hendeid, mis liigkoguses tarbituna tekitavad sjale probleeme. Vast kige tuntum on verehvet soodustav toime. Seetttu peaksid inimesed, kelle verehbevime on suurenenud, loobuma ngesetoitudest ja -jookidest.

Osal inimestel ilmneb krvengese smise jrel kas litundlikkus vi seedevaevused. Pealegi on ngesetoitudel ja -jookidel diureetiline ehk organismist vett vljutav toime. Kui organismi veebilanss on mingitel haiguslikel phjustel hiritud, ei tasu krvengesetoitudega liialdada. Ja lpuks tuleks pidada silmas, et kogu krvengese taim sisaldab oblikhapet.


Kuidas ngesevarusid talletada? Toidu tarbeks soovitatakse ngeseid koguda just nii palju, nagu vaja lheb. Eriti eelistatud on varakevadised noored tusmed ja lehed. Tihti saadakse hest kohast mitu saaki: kui helt kasvukohalt ligata taime maapealsed osad jrjekindlalt maha, saadakse kevade ja suve jooksul ha uusi noori vrseid.

Meile tundub see imekspandav, kuid maailmas on kllalt piirkondi, kus kaubitsetakse krvengese noorte tusmete ja lehtedega. Mgiks pakutavaid taimi proovitakse hoida niiskes ja jahedas, kuid samas vlditakse nende pesemist.

Lihtsaim moodus krvengeseid silitada on neid kuivatada. See nuab ka kige vhem energiat. Et vltida heinale tpilist lhna ja mekki, soovitatakse kuivatamiseks meldud materjali esmalt nrvutada kuumas soolvees minuti jooksul. Kuivatatud ngeseid tuleb enne smist leotada.

Teine ammutuntud ngeste talletusviis on sgavklmutamine. Ka sel puhul soovitatakse enne klmutamist taimi lhikest aega vees kuumutada, et peatada ensmreaktsioonide kulg.

Silitusvimalused ei piirdu nende kahe viisiga. Entusiastid talletavad varusid isegi happelises keskkonnas. On kaks moodust: marineerida vi hapendada Marineerimise puhul pole vaja peljata, et ngesehoidis roiskub, sest lisatav happeline vedelik ning jrelkuumutamine hoolitsevad selle eest.

Ngeste hapendamine nuab erilisi lisandeid, sest vaid ngesest tehtud silis lheb koostise biokeemilise eripra tttu hlpsalt roiskuma. Nii hapendataksegi ngeseid segudena, lisades neid vhesel mral niteks hapnevale kapsale vi hapuoblikale. Phimtteliselt saab ngest silitada ka soolates, kuid see pole eriti levinud, sest hiljem tuleb lehti leotada ja toidutaime biovrtus kipub vhenema.


Millistes toitudes? Erinevalt mdunud aegadest, kus nljahdade korral nges tihti ka phitoidusena kiku lks, on ndisajaks olukord muutunud ja seda taime pruugitakse pigem uudseid maitseelamusi pakkuva ning mikrotoitainekllase lisandina teistes toitudes.

Kige lihtsam on ngesetoite rhmitada nende olemuse alusel. Juba vga ammustest aegadest on tuntud kikvimalikud ngesesupid, mis vivad ndisajal olla kas selged leemed vi preed, kas puljongi- vi piimaphised keedused. Vedela konsistentsiga on ka kikvimalikud ngesejoogid alates puhtakujulisest ngesemahlast ja lpetades mitmesuguste ngeseteedega. Mistagi saab teha segujooke, kus peale krvengese leidub eri lisandeid. Suhkrut vi mett lisades saab krvengesest valmistada isegi siirupit, lut ja veinigi.

Poolvedela olekuga roogadest on enim tuntud ngesehautised, samuti -preed, -pudrud ja -vormiroad. igluse nimel peab kll lisama, et tavaliselt etendab nges nendes toitudes teise- vi kolmandajrgulist rolli.

Kindlasti ei saa varakevadisest ngesesmisest rkides mda minna kikvimalikest vrsketest salatitest, mille koostisse kuulub ka teisi taimset vi loomset pritolu toiduaineid. htlasi mitmekesistab nges eriretseptide jrgi tehtud munaroogade, kotlettide, kkkide, kastmete, tidiste, pannkookide, leibade, vileivakatete, viete, rullide jm. maitset.

Vaid magusroogades mngib nges tagasihoidlikku rolli, kuid sjate kulinaarne kujutlusvime leiab vljapsu siingi, niteks tehakse ngesekpsiseid, -prnikuid ja -komme. Nges parandab ka toitude maitset ja vljangemist. Kuivatatud lehtedest tehtud ngesepulbrit saab kasutada maitsestajana, kalasuitsutuse lppjrgus hguvatele stele visatud ngesekimp annab suitsukaladele kauni kuldpruuni vrvuse.


Kaitse on ka olemas. Ngese krvetus on tegelikult kaitsekohastumus, mis peaks vltima nii taime puutumist kui ka rasmist. Aga alati see ei aita, sest kuumutatud, kuivatatud, klmutatud vi hapendatud ngeselehed minetavad krvetusvime. Vrdlemisi vhe krvetavad ka noored lehed ja varred. Ngesel leidub nii nrme- kui ka krvekarvu; krvetuse tekitavadki krvekarvad.

Ngese krvekarv kujutab endast hte vljaveninud ehitusega rakku. Tilgakujulist alumist osa mbritsevad teised rakud, mis moodustavad lehepinnalt eenduva mgeriku. Mida rohkem tipu poole, seda enam krvekarv aheneb. Nagu taimerakkudele kohane, mbritseb ka herakulist krvekarva rakukest. Lehelt vlja ulatuv rakukesta tipuosa sisaldab ohtralt rnihendeid, mitte tselluloosi.

Kui puudutada ngese lehte, sealhulgas krvekarva, murdub munakujuline tipuosa kergesti ra, sest rnihendid on kllaltki haprad. Tekib nelakujuline teravik, mis tungib hlpsalt nahka. Nnda saab krvakarva vedel sisu haavakesse voolata. Krvekarva rakus leidub mrgiseid valke, mis nagu sstlanela kaasabil krvetatu kehasse tungivad. Et korraga puututakse kokku paljude krvekarvadega, on ka valu tuntav.

Krvetus on selle taime esimene karistus tema puudutamise eest, kuid mne aja prast jrgneb veel teinegi. Krvetada saanud koht hakkab punetama ning ebameeldivalt sgelema, tundlikuma nahaga inimestel tekivad krvetuskohas lpuks valkjad kublad. Paljud allergeenid kutsuvad litundlikel inimestel esile ngese krvetusega sarnaneva nahareaktsiooni. Sellist haiguspilti nimetatakse ngestveks ehk urtikaariaks.

Ometi on inimesi, kes svad ngeseid, hoolimata krvetusest. Niteks Inglismaal korraldatakse isegi krvengeste smise vistlusi: vidab see, kes suudab kige rohkem krvengeseid alla kugistada. Selles vistluses kaasa ljate tundmusi ei tasu kadestada, sest huuled ja suu limaskestad on rna nahaga.


1. Niiberg, Toivo; Lauringson, Enn 2007. Umbrohud tliks ja tuluks. Maalehe raamat.

2. Rautavaara, Toivo 1998. Kuidas meie taimi kasutada: toitu, maitseaineid ja ravimeid loodusest. Sinisukk.

3. van Wyk, Ben-Erik 2005. Food plants of the world. Timber Press.



Urmas Kokassaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012