Eesti Looduse fotov�istlus
2009/4



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/4
Eesti kollaste nälkjate võrdlus

Nälkjaid määrata on mitmelgi põhjusel päris keeruline. Esiteks, nende värvus on sageli liigi piires väga varieeruv. Rääkimata sellest, et tegelikult saab iga inimene värvitoonide nimetustest aru pisut isemoodi.

Teiseks, kojata tigude suurust mõõta on üsna vaevaline, sest puhkeasendis ja liikudes on nad sootuks eri mõõtu. Erinevalt kojaga tigudest on nälkja välimuse järgi peaaegu võimatu öelda, kas ta on alles laps, nooruk või täiskasvanu – kuid sellestki olenevad ju mõõtmed.

Mõned liigid on nii sarnased, et kindlalt eristada saab neid vaid suguelundeid võrreldes. See nõuab prepareerimist, mida tavaline loodusvaatlus ei võimalda.

Ometi on praegu Eestis elutsevaid ja siia lähiajal kolivaid nälkjaliike eri tunnuseid kõrvutades mõningal määral võimalik määrata.


Eesti kojata teod ehk rahvakeeli nälkjad kuuluvad kahte sugukonda. Teetigulased (Arionidae) suudavad ärritudes ja puhates end kerajalt kokku tõmmata (# 6), nende hingamisava asub mantlikilbi keskkohast eespool (pea pool; # 7) ja tald (st. teo alakülg) ei ole pikivagudega kolmeks osaks jaotunud. Seevastu nälklased (Limacidae), kelle sekka kuuluvad näiteks seateod, ei tõmba end kerra, hingamisava asub neil mantlikilbi tagaosas ning tald eristub kolmeks pikiosaks.

Liikide määramisel on oluline nii keha kui ka talla värvus, samuti keha ja talla lima värvus. Lima värvust saab selgitada valge paberiga: lastes loomal paberil roomata, näeme talla lima värvust, keha lima värvus selgub aga looma kergelt paberil rullides. Lima värvust saab hinnata ka näiteks vatipulga otsaga looma silitades (# 8).


Määramistabelisse pääsesid seekord vaid need kojata teod, kellel leidub kollast värvust kas kehal, tallal või limas. Muid liike siin käsitletud ei ole. Tabelist saab ka üldisemat aimu selle kohta, mis tunnuseid nälkjate eristamisel üldse oluliseks peetakse.

Üldiselt on Eesti nälkjate eluviisi ja levikut vähe uuritud. See valdkond alles ootab huvilist, kes nende mitmekesisuses selgust looks. Seni on meie kojata teod oma varjatud moel üsna vaikselt ja omasoodu toimetanud.


1. Vilbaste, Juhan 1974. Nälkjatest üldse ja suur-seateost iseäranis. – Eesti Loodus 25 (7): 401–404.

2. Kerney, M. P.; Cameron, R. A. D. 1996. Land Snails of Britain and North-West Europe. Harper Collins Publishers, Hong Kong.



Anneli Ehlvest
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012