Eesti Looduse fotov�istlus
2009/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2009/4
Sordiaretaja saak koguneb aastakmnetega

Kalju Kask on sndinud 13. detsembril 1929 Tallinnas. Lpetas 1955 Eesti pllumajanduse akadeemia aianduse erialal. Olnud 19551956 Kostivere sovhoosi osakonnajuhataja, 19561957 Eesti teaduste akadeemia Tallinna eksperimentaalbaasi aednik, 19571961 ja 19641970 eksperimentaalbioloogia instituudi teadur, 19701988 Polli katsebaasi vanemteadur, 19881997 peateadur, alates 1997 Polli aianduse instituudi (alates 2005 Eesti maalikooli Polli aiandusuuringute keskuse) vanemteadur. Uurinud viljapuude arengubioloogia, viljapuusortide, sordiaretuse, dendroloogia, puuvilja- ja marjasortide silitamise probleeme. Rikastanud Eesti puuviljandust uute kultuuride aklimatiseerimise ja sordiaretuse teel. Avaldanud rohkesti raamatuid ja artikleid puuvilja- ja marjasortidest ning nende aretusest.

Kuidas saadakse uusi puuviljasorte?


Sortide saamine phineb geneetikateadusel. Aretaja valib sellised vanemate paarid, mida ta tahab kokku panna, ristata selleta ei tule miskit. Sobivate vanemate seemnest saadakse uued taimed, need kasvatatakse suureks ja valitakse vlja sobivate tunnustega isendid, kellest viks saada uue sordi.

Sordiaretajal on ikka nii, et kike ei jua lpetada, enne kui tal endal lpp tuleb. Kui lksin 1970. aastal tle Polli uurimisasutusse, siis jtkasin seal Aleksander Siimoni sordiaretustd. Ma viisin siis lpule niteks unasordi Tiina aretamise, milles minu osa on 15% ning 85% Siimoni osa.

Teine pooleli olnud sort oli Lembitu, seal on samuti minu panus 15%. Dokumendid said kll Moskvasse saadetud, ent seal uut sorti ei kinnitatud, kuna videti, et sordil on tvepletiku oht. Kui 1970 Pollisse lksin, siis 1976 sai valmis Tiina ja Lembitu ji ootele, nii et ta on vormistatud alles viimastel aastatel, sest nd lpuks on selgunud, et tvepletik pole talle ohtlik.

Pollis tegin oma esimesed ristamised 19701977. Kuid neist aastatest sain ainult he pirni- ja kaks maguskirsisorti. Alles 1978. aastal saadud seemnest sain oma esimese unasordi. Kik aastad ei anna aretajale tulemusi ja ks aretaja kige thtsamaid omadusi on see, et ta peab olema vimeline taluma ebannestumusi.

1980., 1982. ja jrgnevate aastate ristamistest sain mitu uut sorti. Eesti vabariigi tulekuga tekkis raskusi sortide vormistamisega, sest meile polnud ssteem selge. Varem kis kik Moskva sordiameti kaudu. Nii et 1990ndatel oli hulk aastaid, kui uusi sorte ei tulnud ega vormistatud. Philine vormistamine algas 2001. Alustasin sordiaretust 1956 (aastani 1970 eksperimentaalbioloogia instituudis) ja 2001. aastani olid mul registreeritud mned ksikud sordid. 2001 olin ma 71 aastat vana. Philised sordid prinevad aastate 19781988 ristamistest. Kui ma poleks elanud nii vanaks vi varem pensionile linud, siis oleks mul saavutusi tunduvalt vhem. Mul on hsti linud, olen Pollile tuntust toonud ja seetttu on mind siin tl peetud.

Enne mainisite, et hest sordist on ks aretanud 85% ja teine 15%. Kuidas see leitakse?


Aretusprotsess on jaotatud osadeks ja kigil osadel on oma kaal. Seemne saamine ehk vanemate valik ja klv on kokku 15%. Siis tuleb hulk aastaid, kuni puud kasvavad suureks, aga nad ei kanna veel vilja. Nende eest tuleb kogu aeg hoolt kanda, et aed ei lheks metsikuks ja et maa oleks haritud. Pikk aeg kll, aga protsentides annab sordi saamiseks vhe.

Kige thtsam aeg on siis, kui puud juavad viljakandmisikka, kui on nha viljad. See ongi murdepunkt. Aias vib olla niteks 30005000 seemikut ja sordiaretaja peab nende seast need ks-kaks iget seemikut leidma. Valik annabki kige suurema protsendi. Lpus on vaja teha viimased vaatlused ja sort vormistada, see ongi 15%.


Mis saab sordi emapuust, kas neid kasvatatakse kuskil aias?


See ei ki igal pool htmoodi. Kisin Ukrainas vaatamas ht virsikupuu suurepraste omadustega sordi emapuud. Sellele puule oli mber ehitatud aed ja vaid valvuri kaudu sai sisse. Oluline on see, et puu siliks ja temalt ei vetaks oksi. Eriti thtis on see kapitalistlikus maailmas, et keegi teine ei hakkaks vrtuslikku sorti paljundama ja mma.

Ndisajal emapuud enamasti ei silitata, kuid pookimisega rajatakse istandus, kus emapuud on paljundatud paljude eksemplaridena. Ent kui vimalik, hoitakse alles ka emapuu, et hiljem oleks algmaterjali, millega vrrelda. Eesti sortidel pole ldjuhul emapuud silinud. Alguses pdsime neid hoida, aga kui kmned aastad lhevad mda, mberringi on vanemad puud kadunud vi istutatud uued, siis on neid raske alles hoida. Eks see oleneb ka rahast.


Sordiaretus nuab ilmselt tohutut pllumaad, kus tuhandeid seemikuid suureks kasvatada.


Praegusajal kulgeb aretus suuremates riikides konveiermeetodil ja vimalikke taimi valitakse vlja juba enne puude viljakandmisikka judmist. Niteks, kui tahetakse saada krntvekindlaid unasorte, siis sobivate vanemate ristamisel vhemalt ks peab olema krntvekindel seemnetest saadud seemikuid kasvatatakse krntve arenguks soodsates oludes, pritsitakse krntve eoste suspensiooniga ja nii jvad kasvama vaid krntvekindla geeniga seemikud, vib-olla ka mitte htki taime. Allesjnud istikud kasvatatakse siis suureks.

Nukogude ajal vidi aeda istutada kmneid tuhandeid puid, niteks Valgevene aretusaias oli tihedalt sada hektarit seemikutest kasvatatud puid. Sealt siis aretaja valib. See on tegelikult kohutav t: maitsta pevade kaupa sadu mitmesuguseid vilju. Seejuures tuleb veel parimaid maitseid ra tunda. Suuraretajatel on selle t jaoks laborandid, kes maitsevad, ning aretajani juavad vaid need, millele on antud hindeks 4,5 vi rohkem. Sajast tuhandest puust vib huvi pakkuda niteks paarkmmend, lejnud istikud hvitatakse. Kui sordiaretajal on hea sordi kandidaat vi eliittaim kes, siis tuleb ta ametlikult sordiks vormistada.


Kuidas neb vlja sordi kinnitamine? Kes on see isik vi organ, kes otsustab: see ongi uus sort?


Vene ajal olid erakordselt karmid tingimused, et sorti saada. Kui olid otsustanud, et sellest puust saab sort, tuli tita pakk pabereid ja saata Moskvasse sordiametisse. Neil olid ka viksed ruumid, paberid laoti toanurka hunnikusse nagu dissertatsioonid. Nad vaatasid siis aja jooksul paberid lbi ja tegid otsuse eeskirjade jrgi.

Kui paberite phjal otsustati, et ongi uus sort, siis pidi see lbima riikliku sordikatsetuse. Selleks tuli istikud toimetada sordikatseaedadesse, kus neid viisteist aastat katsetati. Nii et kokku kakskmmend aastat sordi saamiseni, seejrel teist niisama palju sordi lpliku kinnitamiseni, nii et aretaja oli sordi kinnitamise ajaks enamasti surnud.

Kapitalist soovib sorti kiiremini saada ja sordiomanik tahaks tulu saada ikka eluajal. Nd ongi see lihtsam, kuid sordi registreerimise eest pead maksma. Eestis lhed taimetoodangu inspektsiooni sordiosakonda, tidad rahvusvahelise ksimustiku, selle jrgi kontrollitakse niteks, kas soovitav nimi on ikka ainukordne vi on see maailmas juba kuskil kasutusel.

Seejrel lheb sort rahvusvahelisse katsetusse, seal tehakse kindlaks ka see, kas tunnused erinevad testi kikidest teistest teadaolevatest sortidest mned tunnused peavad olema unikaalsed.

Uuritakse kolme viljakandeaasta jooksul ja siis tehakse otsus, et sort on olemas. Meie teeme omi katseid Ltis. See t ei anna suurt tulu, nad pole ka vga huvitatud, nii et vib-olla peame edaspidi vrdluskatseid Poolas tegema. Igatahes sordi saab peaaegu poole kiiremini kui nukogude ajal.

Omanik tahab uuest sordist tulu saada, seetttu hoitakse sorti sordikaitse all. Mnes riigis on see vrdne patendiga vi registreeritud kaubamrgiga. Selle kasutamise eest hakkad raha tagasi saama. Omanik ja aretaja on enamasti erinevad. Mina olen aretaja, tmees nagu iga teine, olen oma palga saanud. Niteks katsetatakse mu sorte Phja-Itaalias, aga lepingus pole mu nime mainitud, vaid ksnes sordi omanikku, Eesti maalikooli.


Kui sort on tunnustatud, mis saab edasi? Kuidas sort kasvatajani juab?


Tnapeval on maailmas palju firmasid, kes otsivad uusi sorte, et neid tarbija jaoks kasvatada. Uut sorti viks nnestuda hsti ma, kuid uuel sordil on ka palju tundmatut, mis vib selguda alles aastate prast. Aga lootus jb alati. Niteks mu juurde on tulnud sama Itaalia firma, Hollandist ja Ameerika hendriikidest, tulevad ja proovivad unu ning nende omadusi. Niteks koputavad una, et kas on piisavalt kva ja kas jb plekke peale, et neid saaks koristamisel loopida.

Et vlismaised katsetajad ei hakkaks omapead vrt sorte paljundama, koostatakse vga phjalikud lepingud, kus on kirjas igasugused ksikasjad. Kui katsetamine vi paljundamine on lppenud, siis omaniku (antud juhul Eesti maalikooli) esindaja juuresolekul hvitatakse algmaterjal. Paljundamisiguse ostab puukool omanikult litsentsiga.


Kas sordiaretajal on ka tagasisidet, kuidas ta sordid on levinud: vib-olla mni sort jbki vaid ema- vi ksikpuudena alles, teine levib seevastu laialdaselt?


Kapitalistlikus maailmas on omanikul vga oluline teada, palju sorti kasvatatakse ja seal on statistika niimoodi koostatud, et saab tpselt teada, kui mitu puud mingit sorti kasvatatakse ja kus kohas, samuti pannakse kirja puude vanus jm. nitajad. Eestis see nnda pole, aga vib-olla juame ka meie kunagi nii kaugele.


Kui kite Eestis kuskil viljapuuaias, siis kui paljudel juhtudel suudate sordi ra mrata?


ldiselt ikka enamiku suudan, elukogemus aitab. Aga alati tuleb arvestada uute sortidega ja entusiastidega, kes otsivad sorte le maailma. Sel puhul on muidugi lihtne alt minna, kui pole ise sellist sorti veel ninud. Samuti vib olla ka ilma sordita seemikuid, pealegi erineb iga puu pisut teistest.


Kunagi oli Pollis rahvaselektsioonaed. Kas see on veel alles?


Ei ole. Rahvaselektsioon oli puhtalt vene pritolu sna, aga ta on sisuliselt siiski arusaadav: rahva loodud sordid. le maailma leidub inimesi, kes loovad oma rmuks sorte. Need ei tarvitse ametlikult olla tunnustatud, vivad kasvada ka ainult mne puuna vi mnes aias.

Polli aedades oli ligi seitsesada vormi see oli ks suuremaid pllumajanduskollektsioone Eestis. Aleksander Siimon oli 1945. aastast Polli katsebaasi direktor, ta oli prit Ridala vallast ning tema juhatusel koguti sorte peamiselt Eesti lneosast ja saartelt. Seal oli ka palju puid, mida ilmselt meremehed olid kunagi vlismaalt toonud, niteks untena, ja siis seemnetest kasvama pandud. Saaremaal ja rannikul silisid sellised puud paremini kui mandril, kus niteks 1939/1940. aasta erakordselt klm talv palju viljapuid hvitas.

Polli asub merest kaugel ja kliima on siin karmim. Klmad talved tulid jrgemda: 1945/1946, 1955/1956, 1962/1963, 1965/1966 ja 1978/1979. Need hvitasid suure osa siia kogutud puudest. Nii see rahvaselektsiooni aed hrenes ning aia thtsus kadus.

1994 kirjutas Eesti vabariigi president alla rahvusvahelisele bioloogilise mitmekesisuse hoiu konventsioonile, mis hlmab ka inimese loodud sorte. Pame nd silinut igati hoida, kuigi kindlasti on aja jooksul ka hulk Eestis aretatud sorte tiesti hvinud.


Millised viksid olla Eestis kige vanemad silinud sordid? Kas baltisaksa misaaedadest on midagi alles?


ks mu huvisid ongi olnud Eestis aretatud sortide kohta info kogumine. Muidugi, inimene vib elda, et tal kasvab aias oma sort kuhugi tuleb ikka piir tmmata. Pean sortideks neid, millel on mingisugune ametlik tunnustus. Vene ajal veti niteks sordid vrdluskatsetesse, nii et mingisugune vormistus sellest ajast on olemas.

Teine vimalus: sort on olnud kirjas ametlikus sordinimestikus; neid on ptud teha juba tsaariajast. Seda nimestikku on mitmeti kutsutud: rajoonitud sortiment, standardsortiment jne. Samuti sorditunnistused, mida on vlja antud varem Moskvas ja praegu taimetoodangu inspektsioonis.


Kas standardsortimenti tehakse siiamaani?


Jah, meil on puuviljanduskomisjon, see kib koos ja koostab sortimenti. 1938. aasta sortiment ilmus Riigi Teatajas, nii et see oli peaaegu nagu seadus. Sortimendi mte on see, et inimestele ei ptaks ma sorte, mis Eesti oludes pole kllalt head. Nukogude ajal oli see kinnitatud ministri mrusena. Praegu nimetatakse seda soovitussortimendiks.


Kas meil on ohtu, et omamaised sordid viksid vlismaiste sortide pealetungi all kaduda, nagu on peaaegu juhtunud Sangaste rukkiga?


Puuviljakasvatus on pikaajaline protsess ning siin on ka muid tegureid. Suviteravili ei peagi niteks talvekindel olema, kuid viljapuude puhul on vaja arvestada klmade talvedega. Meil pole vimalik sellist sordirohkust arendada nagu luna pool. Meie puuviljasordid peavad olema talvekindlamad.


Kas sordiaretaja saab kasvatajatelt tagasisidet, et mni sort on parem ja teine halvem?


Pris tihti. Mu sorte on ikka kiidetud: talvekindlad, viljad tugeva lihaga ja hea maitsega. Maitse on vga oluline: et inimene tahaks seda una sa ja et seda ostetaks. Praegu on Eesti soovitussortimendis heksa minu aretatud sorti ning kuus Lti soovitussortimendis.


Millised oma aretatud sordid endale enim meeldivad?


Kik enda aretatud sordid on armsad nagu lapsed, kuigi nad pole vib-olla kik htmoodi head. una ja last ei saa htmoodi hinnata. (Naerab.) ks mu esimesi sorte Krista, mu vanema ttre jrgi nimetatud, on kirjas sgissordina, aga seda saab silitada veebruarikuuni ning siis on ta veel hea maitsega. Krista hakkab varakult kandma, juba puukoolis vib olla mitu una kljes. Tal on htlane mmargune vili, seal on punast kattevrvi, mistttu seda on hea ka turul ma.

Tean, et 2003. aastal miskiprast Kristal maitset polnud. Seda vib kll juhtuda kikide sortidega, et mingite asjaolude kokkusaamisel on sort hel aastal maitsetu. Sagedamini juhtub seda lunas aretatud sortidega, mis on loodud suurema pikesepaiste ja soojuse oludes.

Vga hea maitsega sort on Liivika, meenutab natuke Liivi kuldrenetti. Ltis on ta vrdluskatses olnud le kmne aasta ja vaatasin just kokkuvtet, kus 87 katsetatud sordi seas kolmel aastal oli Liivika maitselt parimate seas. Natuke sarnane on sort Kallika, see sai 2008. aastal registreeritud. Pikka vaatlusaega kll pole, aga jllegi on kiidetud tema maitset. ks maitsvamaid on ka mu sort Kikitriinu, htlased punased viljad ja tugeva kasvuga puu.


Kui palju ldse on Eestis puuvilja- ja marjakultuuride sorte aretatud?


Eestis aretatud sorte on umbes 170. Kige vanemad on unasordid Tallinna pirnun (ka Prun vi Revalischer Birnapfel) ning Suislepp. Kusjuures aretajaid ei oska praegu keegi elda, sordid on aretatud 18. sajandil. Suislepale pandi Suislepa misa juurde mlestuskivi, et seal kasvas sordi algpuu. Eks see ks kahtlane asi ole, Julius Aamisepp on vitnud koguni, et esimene puu kasvas Karlova misas Tartu juures; Suislepa ja Karlova misal oli sama omanik. Testada on neid viteid raske.

Liivi sibulun on ilmselt Liivimaal, praegusel Lti alal aretatud sort. Liivi kuldrenetti tahavad ka ltlased enda omaks pidada, kuid ilmselt oli tegu Saksa sordiga. Vanade sortidega vib olla ka nii, et meil on see sisse toodud ja psinud, ent oma tekkekohas vib sort olla ammu unustatud.

Valge klaaruna kohta on teada, et seda on viidud Riia puukoolist 19. sajandil Prantsusmaale, varasemaid teateid pole. Valge klaarun on maailmas ndisajalgi vga laialt tuntud. Samas on teda Prantsusmaal mdud nime Pomme de Revel all, mistttu seda on peetud ka Eesti originaalsordiks.


Poest, eriti talvisel ajal, kodumaist una naljalt ei leia.


Phimtteliselt oleks kll vimalik kodumaist una kasvatada ja talvel ma. Seni oli kitsaskoht hoidlad, aga nd on hakatud ka uut tpi hoidlaid ehitama. Muidugi, hoidlasse peab olema midagi panna, seega on vaja unaaedasid. nneks on tulnud uusi puuviljakasvatajaid, kes on sellest huvitatud.


Kas nooremaid sordiaretajaid ikka tuleb peale?


Inimkond on nneks lpmatult mitmekesine ja ikka leidub neid, kel on he- vi teistsugused huvid. 1945. aastast on kll tegutsenud Polli instituut, ent ega meil sellist ametit nagu sordiaretaja polegi. Sorte on aretanud teadurid oma muu t krvalt. Meie teadurite phit on katsetada maailma sorte meie oludes, muidugi neid, mis meie lhinaabritel on end igustanud ja on suhteliselt klmakindlad.

Niteks teadurite perekond Univeridel on aias ligi nelisada unasorti, igast kolm kuni viis puud. See thendab suurt maa-ala, mida tuleb korras hoida. Iga sordi puhul on vaja uurida kasvatustehnoloogiat: kuidas puud on kige parem ligata, saaki koristada, vetada, samuti taimekaitse mni sort vajab tugevamat vi mitmekordset pritsimist jne. Millised pookalused sobivad hele vi teisele sordile? Maailma praktika on nidanud, et igale sordile sobivad teatud pookalused. Selle kige krvalt sorte aretada on sna keeruline, kuigi vahel on sordiaretus olnud ka meil tplaanis kirjas. Pollis ongi kolm-neli sordiaretajat, kes muu t krvalt sorte aretavad mul on una- ja pirnipuud, teised inimesed on luuviljaliste ja marjakultuuride peal. nneks on sordiaretajaid siiani ikka juurde tulnud.


Kuidas te looduse ja aianduse vastu huvi hakkasite tundma?


Olen lpetanud Nmme gmnaasiumi, vahepeal oli see Tallinna 10. keskkool. Sealt on prit ka Heigo Miidla. Minust kaks aastat vanemad olid Erast Parmasto, Hans Trass ja Harry Ling. Meie koolis oli erakordselt organiseerimisvimeline loodusloopetaja Ludmilla ispuu. Tema korraldusvime tttu kis looduslooringis veerand kooli.

Tallinnas tegutses prast sda Tallinna koolide looduslooring. Gustav Adolfi gmnaasiumist olid niteks geoloogid Dimitri Kaljo ja Arvo Rmusoks, teisest keskkoolist Kalju Pldvere koos oma vennaga, hilisema mikrobioloogiga. Kui nemad lksid likooli, siis pandi mind selle ringi esimeheks. Keskus oli loodusloomuuseumis Lai 29, botaanikaosakonda juhtis seal siis Gustav Vilbaste ja tema ke all sain philised taimeteadmised. Direktor oli ornitoloog August Mank, kes juhatas linnuhuvilisi.


Kas peale sordiaretuse ja puuviljanduse on jnud aega hobideks?


Keskkoolis oli mul vrdlemisi hea kunstianne, mu kaks teost on olnud kunstihoones harrastuskunstnike nitusel. Mul tekkis ka vga tugev huvi arhitektuuri vastu, kisin mda Tallinna ja omast huvist lhtuvalt mtlesin linna planeerimisele: kuhu oleks vaja uusi tnavaid vi maju projekteerida. Arhitektuurihuvi kestis mul aastakmneid, tellisin niteks kmme aastat ajakirja Deutsche Architektur.

Oleksingi linud arhitektuuri ppima, aga 1949 koliti arhitektuuripetus Tallinna tehnikalikooli juurest kunstiakadeemiasse ning sel aastal vastuvttu ei olnud. Mtlesin minna ppima ehitust, aga mulle ei meeldinud Kopli mererne milj. Andsin hoopis paberid Tartu likooli aiandusse, kuigi prast pidasin plaani minna le botaanikasse. Kuid siis oleksin pidanud hiljem minema petajaks, aga ma tundsin, et mu kehv tervis ei pea petajana vastu. Olen huvi tundnud ka ajaloo vastu, andsime vlja meie klassi ajakirja, tegin sinna kaastd arheoloogia teemal. Sealt on mul jnud huvi rahvaste ajaloo vastu.



Sordiaretaja Kalju Kaske ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012