Eesti Looduse fotovõistlus
2009/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2009/4
Sordiaretaja saak koguneb aastakümnetega

Kalju Kask on sündinud 13. detsembril 1929 Tallinnas. Lõpetas 1955 Eesti põllumajanduse akadeemia aianduse erialal. Olnud 1955–1956 Kostivere sovhoosi osakonnajuhataja, 1956–1957 Eesti teaduste akadeemia Tallinna eksperimentaalbaasi aednik, 1957–1961 ja 1964–1970 eksperimentaalbioloogia instituudi teadur, 1970–1988 Polli katsebaasi vanemteadur, 1988–1997 peateadur, alates 1997 Polli aianduse instituudi (alates 2005 Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse) vanemteadur. Uurinud viljapuude arengubioloogia, viljapuusortide, sordiaretuse, dendroloogia, puuvilja- ja marjasortide säilitamise probleeme. Rikastanud Eesti puuviljandust uute kultuuride aklimatiseerimise ja sordiaretuse teel. Avaldanud rohkesti raamatuid ja artikleid puuvilja- ja marjasortidest ning nende aretusest.

Kuidas saadakse uusi puuviljasorte?


Sortide saamine põhineb geneetikateadusel. Aretaja valib sellised vanemate paarid, mida ta tahab kokku panna, ristata – selleta ei tule miskit. Sobivate vanemate seemnest saadakse uued taimed, need kasvatatakse suureks ja valitakse välja sobivate tunnustega isendid, kellest võiks saada uue sordi.

Sordiaretajal on ikka nii, et kõike ei jõua lõpetada, enne kui tal endal lõpp tuleb. Kui läksin 1970. aastal tööle Polli uurimisasutusse, siis jätkasin seal Aleksander Siimoni sordiaretustööd. Ma viisin siis lõpule näiteks õunasordi ‘Tiina’ aretamise, milles minu osa on 15% ning 85% Siimoni osa.

Teine pooleli olnud sort oli ‘Lembitu’, seal on samuti minu panus 15%. Dokumendid said küll Moskvasse saadetud, ent seal uut sorti ei kinnitatud, kuna väideti, et sordil on tüvepõletiku oht. Kui 1970 Pollisse läksin, siis 1976 sai valmis ‘Tiina’ ja ‘Lembitu’ jäi ootele, nii et ta on vormistatud alles viimastel aastatel, sest nüüd lõpuks on selgunud, et tüvepõletik pole talle ohtlik.

Pollis tegin oma esimesed ristamised 1970–1977. Kuid neist aastatest sain ainult ühe pirni- ja kaks maguskirsisorti. Alles 1978. aastal saadud seemnest sain oma esimese õunasordi. Kõik aastad ei anna aretajale tulemusi ja üks aretaja kõige tähtsamaid omadusi on see, et ta peab olema võimeline taluma ebaõnnestumusi.

1980., 1982. ja järgnevate aastate ristamistest sain mitu uut sorti. Eesti vabariigi tulekuga tekkis raskusi sortide vormistamisega, sest meile polnud süsteem selge. Varem käis kõik Moskva sordiameti kaudu. Nii et 1990ndatel oli hulk aastaid, kui uusi sorte ei tulnud ega vormistatud. Põhiline vormistamine algas 2001. Alustasin sordiaretust 1956 (aastani 1970 eksperimentaalbioloogia instituudis) ja 2001. aastani olid mul registreeritud mõned üksikud sordid. 2001 olin ma 71 aastat vana. Põhilised sordid pärinevad aastate 1978–1988 ristamistest. Kui ma poleks elanud nii vanaks või varem pensionile läinud, siis oleks mul saavutusi tunduvalt vähem. Mul on hästi läinud, olen Pollile tuntust toonud ja seetõttu on mind siin tööl peetud.

Enne mainisite, et ühest sordist on üks aretanud 85% ja teine 15%. Kuidas see leitakse?


Aretusprotsess on jaotatud osadeks ja kõigil osadel on oma kaal. Seemne saamine ehk vanemate valik ja külv on kokku 15%. Siis tuleb hulk aastaid, kuni puud kasvavad suureks, aga nad ei kanna veel vilja. Nende eest tuleb kogu aeg hoolt kanda, et aed ei läheks metsikuks ja et maa oleks haritud. Pikk aeg küll, aga protsentides annab sordi saamiseks vähe.

Kõige tähtsam aeg on siis, kui puud jõuavad viljakandmisikka, kui on näha viljad. See ongi murdepunkt. Aias võib olla näiteks 3000–5000 seemikut ja sordiaretaja peab nende seast need üks-kaks õiget seemikut leidma. Valik annabki kõige suurema protsendi. Lõpus on vaja teha viimased vaatlused ja sort vormistada, see ongi 15%.


Mis saab sordi emapuust, kas neid kasvatatakse kuskil aias?


See ei käi igal pool ühtmoodi. Käisin Ukrainas vaatamas üht virsikupuu suurepäraste omadustega sordi emapuud. Sellele puule oli ümber ehitatud aed ja vaid valvuri kaudu sai sisse. Oluline on see, et puu säiliks ja temalt ei võetaks oksi. Eriti tähtis on see kapitalistlikus maailmas, et keegi teine ei hakkaks väärtuslikku sorti paljundama ja müüma.

Nüüdisajal emapuud enamasti ei säilitata, kuid pookimisega rajatakse istandus, kus emapuud on paljundatud paljude eksemplaridena. Ent kui võimalik, hoitakse alles ka emapuu, et hiljem oleks algmaterjali, millega võrrelda. Eesti sortidel pole üldjuhul emapuud säilinud. Alguses püüdsime neid hoida, aga kui kümned aastad lähevad mööda, ümberringi on vanemad puud kadunud või istutatud uued, siis on neid raske alles hoida. Eks see oleneb ka rahast.


Sordiaretus nõuab ilmselt tohutut põllumaad, kus tuhandeid seemikuid suureks kasvatada.


Praegusajal kulgeb aretus suuremates riikides konveiermeetodil ja võimalikke taimi valitakse välja juba enne puude viljakandmisikka jõudmist. Näiteks, kui tahetakse saada kärntõvekindlaid õunasorte, siis sobivate vanemate ristamisel – vähemalt üks peab olema kärntõvekindel – seemnetest saadud seemikuid kasvatatakse kärntõve arenguks soodsates oludes, pritsitakse kärntõve eoste suspensiooniga ja nii jäävad kasvama vaid kärntõvekindla geeniga seemikud, võib-olla ka mitte ühtki taime. Allesjäänud istikud kasvatatakse siis suureks.

Nõukogude ajal võidi aeda istutada kümneid tuhandeid puid, näiteks Valgevene aretusaias oli tihedalt sada hektarit seemikutest kasvatatud puid. Sealt siis aretaja valib. See on tegelikult kohutav töö: maitsta päevade kaupa sadu mitmesuguseid vilju. Seejuures tuleb veel parimaid maitseid ära tunda. Suuraretajatel on selle töö jaoks laborandid, kes maitsevad, ning aretajani jõuavad vaid need, millele on antud hindeks 4,5 või rohkem. Sajast tuhandest puust võib huvi pakkuda näiteks paarkümmend, ülejäänud istikud hävitatakse. Kui sordiaretajal on hea sordi kandidaat või eliittaim käes, siis tuleb ta ametlikult sordiks vormistada.


Kuidas näeb välja sordi kinnitamine? Kes on see isik või organ, kes otsustab: see ongi uus sort?


Vene ajal olid erakordselt karmid tingimused, et sorti saada. Kui olid otsustanud, et sellest puust saab sort, tuli täita pakk pabereid ja saata Moskvasse sordiametisse. Neil olid ka väiksed ruumid, paberid laoti toanurka hunnikusse nagu dissertatsioonid. Nad vaatasid siis aja jooksul paberid läbi ja tegid otsuse eeskirjade järgi.

Kui paberite põhjal otsustati, et ongi uus sort, siis pidi see läbima riikliku sordikatsetuse. Selleks tuli istikud toimetada sordikatseaedadesse, kus neid viisteist aastat katsetati. Nii et kokku kakskümmend aastat sordi saamiseni, seejärel teist niisama palju sordi lõpliku kinnitamiseni, nii et aretaja oli sordi kinnitamise ajaks enamasti surnud.

Kapitalist soovib sorti kiiremini saada ja sordiomanik tahaks tulu saada ikka eluajal. Nüüd ongi see lihtsam, kuid sordi registreerimise eest pead maksma. Eestis lähed taimetoodangu inspektsiooni sordiosakonda, täidad rahvusvahelise küsimustiku, selle järgi kontrollitakse näiteks, kas soovitav nimi on ikka ainukordne või on see maailmas juba kuskil kasutusel.

Seejärel läheb sort rahvusvahelisse katsetusse, seal tehakse kindlaks ka see, kas tunnused erinevad tõesti kõikidest teistest teadaolevatest sortidest – mõned tunnused peavad olema unikaalsed.

Uuritakse kolme viljakandeaasta jooksul ja siis tehakse otsus, et sort on olemas. Meie teeme omi katseid Lätis. See töö ei anna suurt tulu, nad pole ka väga huvitatud, nii et võib-olla peame edaspidi võrdluskatseid Poolas tegema. Igatahes sordi saab peaaegu poole kiiremini kui nõukogude ajal.

Omanik tahab uuest sordist tulu saada, seetõttu hoitakse sorti sordikaitse all. Mõnes riigis on see võrdne patendiga või registreeritud kaubamärgiga. Selle kasutamise eest hakkad raha tagasi saama. Omanik ja aretaja on enamasti erinevad. Mina olen aretaja, töömees nagu iga teine, olen oma palga saanud. Näiteks katsetatakse mu sorte Põhja-Itaalias, aga lepingus pole mu nime mainitud, vaid üksnes sordi omanikku, Eesti maaülikooli.


Kui sort on tunnustatud, mis saab edasi? Kuidas sort kasvatajani jõuab?


Tänapäeval on maailmas palju firmasid, kes otsivad uusi sorte, et neid tarbija jaoks kasvatada. Uut sorti võiks õnnestuda hästi müüa, kuid uuel sordil on ka palju tundmatut, mis võib selguda alles aastate pärast. Aga lootus jääb alati. Näiteks mu juurde on tulnud sama Itaalia firma, Hollandist ja Ameerika ühendriikidest, tulevad ja proovivad õunu ning nende omadusi. Näiteks koputavad õuna, et kas on piisavalt kõva ja kas jääb plekke peale, et neid saaks koristamisel loopida.

Et välismaised katsetajad ei hakkaks omapead väärt sorte paljundama, koostatakse väga põhjalikud lepingud, kus on kirjas igasugused üksikasjad. Kui katsetamine või paljundamine on lõppenud, siis omaniku (antud juhul Eesti maaülikooli) esindaja juuresolekul hävitatakse algmaterjal. Paljundamisõiguse ostab puukool omanikult litsentsiga.


Kas sordiaretajal on ka tagasisidet, kuidas ta sordid on levinud: võib-olla mõni sort jääbki vaid ema- või üksikpuudena alles, teine levib seevastu laialdaselt?


Kapitalistlikus maailmas on omanikul väga oluline teada, palju sorti kasvatatakse ja seal on statistika niimoodi koostatud, et saab täpselt teada, kui mitu puud mingit sorti kasvatatakse ja kus kohas, samuti pannakse kirja puude vanus jm. näitajad. Eestis see nõnda pole, aga võib-olla jõuame ka meie kunagi nii kaugele.


Kui käite Eestis kuskil viljapuuaias, siis kui paljudel juhtudel suudate sordi ära määrata?


Üldiselt ikka enamiku suudan, elukogemus aitab. Aga alati tuleb arvestada uute sortidega ja entusiastidega, kes otsivad sorte üle maailma. Sel puhul on muidugi lihtne alt minna, kui pole ise sellist sorti veel näinud. Samuti võib olla ka ilma sordita seemikuid, pealegi erineb iga puu pisut teistest.


Kunagi oli Pollis rahvaselektsioonaed. Kas see on veel alles?


Ei ole. Rahvaselektsioon oli puhtalt vene päritolu sõna, aga ta on sisuliselt siiski arusaadav: rahva loodud sordid. Üle maailma leidub inimesi, kes loovad oma rõõmuks sorte. Need ei tarvitse ametlikult olla tunnustatud, võivad kasvada ka ainult mõne puuna või mõnes aias.

Polli aedades oli ligi seitsesada vormi – see oli üks suuremaid põllumajanduskollektsioone Eestis. Aleksander Siimon oli 1945. aastast Polli katsebaasi direktor, ta oli pärit Ridala vallast ning tema juhatusel koguti sorte peamiselt Eesti lääneosast ja saartelt. Seal oli ka palju puid, mida ilmselt meremehed olid kunagi välismaalt toonud, näiteks õuntena, ja siis seemnetest kasvama pandud. Saaremaal ja rannikul säilisid sellised puud paremini kui mandril, kus näiteks 1939/1940. aasta erakordselt külm talv palju viljapuid hävitas.

Polli asub merest kaugel ja kliima on siin karmim. Külmad talved tulid järgemööda: 1945/1946, 1955/1956, 1962/1963, 1965/1966 ja 1978/1979. Need hävitasid suure osa siia kogutud puudest. Nii see rahvaselektsiooni aed hõrenes ning aia tähtsus kadus.

1994 kirjutas Eesti vabariigi president alla rahvusvahelisele bioloogilise mitmekesisuse hoiu konventsioonile, mis hõlmab ka inimese loodud sorte. Püüame nüüd säilinut igati hoida, kuigi kindlasti on aja jooksul ka hulk Eestis aretatud sorte täiesti hävinud.


Millised võiksid olla Eestis kõige vanemad säilinud sordid? Kas baltisaksa mõisaaedadest on midagi alles?


Üks mu huvisid ongi olnud Eestis aretatud sortide kohta info kogumine. Muidugi, inimene võib öelda, et tal kasvab aias oma sort – kuhugi tuleb ikka piir tõmmata. Pean sortideks neid, millel on mingisugune ametlik tunnustus. Vene ajal võeti näiteks sordid võrdluskatsetesse, nii et mingisugune vormistus sellest ajast on olemas.

Teine võimalus: sort on olnud kirjas ametlikus sordinimestikus; neid on püütud teha juba tsaariajast. Seda nimestikku on mitmeti kutsutud: rajoonitud sortiment, standardsortiment jne. Samuti sorditunnistused, mida on välja antud varem Moskvas ja praegu taimetoodangu inspektsioonis.


Kas standardsortimenti tehakse siiamaani?


Jah, meil on puuviljanduskomisjon, see käib koos ja koostab sortimenti. 1938. aasta sortiment ilmus Riigi Teatajas, nii et see oli peaaegu nagu seadus. Sortimendi mõte on see, et inimestele ei püütaks müüa sorte, mis Eesti oludes pole küllalt head. Nõukogude ajal oli see kinnitatud ministri määrusena. Praegu nimetatakse seda soovitussortimendiks.


Kas meil on ohtu, et omamaised sordid võiksid välismaiste sortide pealetungi all kaduda, nagu on peaaegu juhtunud ‘Sangaste’ rukkiga?


Puuviljakasvatus on pikaajaline protsess ning siin on ka muid tegureid. Suviteravili ei peagi näiteks talvekindel olema, kuid viljapuude puhul on vaja arvestada külmade talvedega. Meil pole võimalik sellist sordirohkust arendada nagu lõuna pool. Meie puuviljasordid peavad olema talvekindlamad.


Kas sordiaretaja saab kasvatajatelt tagasisidet, et mõni sort on parem ja teine halvem?


Päris tihti. Mu sorte on ikka kiidetud: talvekindlad, viljad tugeva lihaga ja hea maitsega. Maitse on väga oluline: et inimene tahaks seda õuna süüa ja et seda ostetaks. Praegu on Eesti soovitussortimendis üheksa minu aretatud sorti ning kuus Läti soovitussortimendis.


Millised oma aretatud sordid endale enim meeldivad?


Kõik enda aretatud sordid on armsad nagu lapsed, kuigi nad pole võib-olla kõik ühtmoodi head. Õuna ja last ei saa ühtmoodi hinnata. (Naerab.) Üks mu esimesi sorte ‘Krista’, mu vanema tütre järgi nimetatud, on kirjas sügissordina, aga seda saab säilitada veebruarikuuni ning siis on ta veel hea maitsega. ‘Krista’ hakkab varakult kandma, juba puukoolis võib olla mitu õuna küljes. Tal on ühtlane ümmargune vili, seal on punast kattevärvi, mistõttu seda on hea ka turul müüa.

Tean, et 2003. aastal miskipärast ‘Kristal’ maitset polnud. Seda võib küll juhtuda kõikide sortidega, et mingite asjaolude kokkusaamisel on sort ühel aastal maitsetu. Sagedamini juhtub seda lõunas aretatud sortidega, mis on loodud suurema päikesepaiste ja soojuse oludes.

Väga hea maitsega sort on ‘Liivika’, meenutab natuke ‘Liivi kuldrenetti’. Lätis on ta võrdluskatses olnud üle kümne aasta ja vaatasin just kokkuvõtet, kus 87 katsetatud sordi seas kolmel aastal oli ‘Liivika’ maitselt parimate seas. Natuke sarnane on sort ‘Kallika’, see sai 2008. aastal registreeritud. Pikka vaatlusaega küll pole, aga jällegi on kiidetud tema maitset. Üks maitsvamaid on ka mu sort ‘Kikitriinu’, ühtlased punased viljad ja tugeva kasvuga puu.


Kui palju üldse on Eestis puuvilja- ja marjakultuuride sorte aretatud?


Eestis aretatud sorte on umbes 170. Kõige vanemad on õunasordid ‘Tallinna pirnõun’ (ka ‘Päärõun’ või ‘Revalischer Birnapfel’) ning ‘Suislepp’. Kusjuures aretajaid ei oska praegu keegi öelda, sordid on aretatud 18. sajandil. ‘Suislepale’ pandi Suislepa mõisa juurde mälestuskivi, et seal kasvas sordi algpuu. Eks see üks kahtlane asi ole, Julius Aamisepp on väitnud koguni, et esimene puu kasvas Karlova mõisas Tartu juures; Suislepa ja Karlova mõisal oli sama omanik. Tõestada on neid väiteid raske.

‘Liivi sibulõun’ on ilmselt Liivimaal, praegusel Läti alal aretatud sort. ‘Liivi kuldrenetti’ tahavad ka lätlased enda omaks pidada, kuid ilmselt oli tegu Saksa sordiga. Vanade sortidega võib olla ka nii, et meil on see sisse toodud ja püsinud, ent oma tekkekohas võib sort olla ammu unustatud.

‘Valge klaarõuna’ kohta on teada, et seda on viidud Riia puukoolist 19. sajandil Prantsusmaale, varasemaid teateid pole. ‘Valge klaarõun’ on maailmas nüüdisajalgi väga laialt tuntud. Samas on teda Prantsusmaal müüdud nime ‘Pomme de Revel’ all, mistõttu seda on peetud ka Eesti originaalsordiks.


Poest, eriti talvisel ajal, kodumaist õuna naljalt ei leia.


Põhimõtteliselt oleks küll võimalik kodumaist õuna kasvatada ja talvel müüa. Seni oli kitsaskoht hoidlad, aga nüüd on hakatud ka uut tüüpi hoidlaid ehitama. Muidugi, hoidlasse peab olema midagi panna, seega on vaja õunaaedasid. Õnneks on tulnud uusi puuviljakasvatajaid, kes on sellest huvitatud.


Kas nooremaid sordiaretajaid ikka tuleb peale?


Inimkond on õnneks lõpmatult mitmekesine ja ikka leidub neid, kel on ühe- või teistsugused huvid. 1945. aastast on küll tegutsenud Polli instituut, ent ega meil sellist ametit nagu sordiaretaja polegi. Sorte on aretanud teadurid oma muu töö kõrvalt. Meie teadurite põhitöö on katsetada maailma sorte meie oludes, muidugi neid, mis meie lähinaabritel on end õigustanud ja on suhteliselt külmakindlad.

Näiteks teadurite perekond Univeridel on aias ligi nelisada õunasorti, igast kolm kuni viis puud. See tähendab suurt maa-ala, mida tuleb korras hoida. Iga sordi puhul on vaja uurida kasvatustehnoloogiat: kuidas puud on kõige parem lõigata, saaki koristada, väetada, samuti taimekaitse – mõni sort vajab tugevamat või mitmekordset pritsimist jne. Millised pookalused sobivad ühele või teisele sordile? Maailma praktika on näidanud, et igale sordile sobivad teatud pookalused. Selle kõige kõrvalt sorte aretada on üsna keeruline, kuigi vahel on sordiaretus olnud ka meil tööplaanis kirjas. Pollis ongi kolm-neli sordiaretajat, kes muu töö kõrvalt sorte aretavad – mul on õuna- ja pirnipuud, teised inimesed on luuviljaliste ja marjakultuuride peal. Õnneks on sordiaretajaid siiani ikka juurde tulnud.


Kuidas te looduse ja aianduse vastu huvi hakkasite tundma?


Olen lõpetanud Nõmme gümnaasiumi, vahepeal oli see Tallinna 10. keskkool. Sealt on pärit ka Heigo Miidla. Minust kaks aastat vanemad olid Erast Parmasto, Hans Trass ja Harry Ling. Meie koolis oli erakordselt organiseerimisvõimeline looduslooõpetaja Ludmilla Õispuu. Tema korraldusvõime tõttu käis looduslooringis veerand kooli.

Tallinnas tegutses pärast sõda Tallinna koolide looduslooring. Gustav Adolfi gümnaasiumist olid näiteks geoloogid Dimitri Kaljo ja Arvo Rõõmusoks, teisest keskkoolist Kalju Põldvere koos oma vennaga, hilisema mikrobioloogiga. Kui nemad läksid ülikooli, siis pandi mind selle ringi esimeheks. Keskus oli loodusloomuuseumis Lai 29, botaanikaosakonda juhtis seal siis Gustav Vilbaste ja tema käe all sain põhilised taimeteadmised. Direktor oli ornitoloog August Mank, kes juhatas linnuhuvilisi.


Kas peale sordiaretuse ja puuviljanduse on jäänud aega hobideks?


Keskkoolis oli mul võrdlemisi hea kunstianne, mu kaks teost on olnud kunstihoones harrastuskunstnike näitusel. Mul tekkis ka väga tugev huvi arhitektuuri vastu, käisin mööda Tallinna ja omast huvist lähtuvalt mõtlesin linna planeerimisele: kuhu oleks vaja uusi tänavaid või maju projekteerida. Arhitektuurihuvi kestis mul aastakümneid, tellisin näiteks kümme aastat ajakirja Deutsche Architektur.

Oleksingi läinud arhitektuuri õppima, aga 1949 koliti arhitektuuriõpetus Tallinna tehnikaülikooli juurest kunstiakadeemiasse ning sel aastal vastuvõttu ei olnud. Mõtlesin minna õppima ehitust, aga mulle ei meeldinud Kopli mereäärne miljöö. Andsin hoopis paberid Tartu ülikooli aiandusse, kuigi pärast pidasin plaani minna üle botaanikasse. Kuid siis oleksin pidanud hiljem minema õpetajaks, aga ma tundsin, et mu kehv tervis ei pea õpetajana vastu. Olen huvi tundnud ka ajaloo vastu, andsime välja meie klassi ajakirja, tegin sinna kaastööd arheoloogia teemal. Sealt on mul jäänud huvi rahvaste ajaloo vastu.



Sordiaretaja Kalju Kaske küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet