Uuel aastal väärtustame kaht küllaltki erisugust olendit, harakat ja vahtrat, sest need on ülendatud aasta linnu ja puu seisusesse. Tutvustame alustuseks mõlema elukombeid, harjumusi ja peamist: mis meil neist kasu on (kui on). Vahtrat on ikka peetud lugupeetud naabriks, kuid harakat ehk kiitsakat pigem mõisa- ja muude ebameeldivate sõnumite toojaks või vähemasti läikivate asjade pessakandjaks. Tõtt-öelda polegi harakas nii paha ja selle tõestuseks püüame teda kogu aasta jõudumööda suureks kiita. Kusjuures mustad harakasuled ainult paistavad mustad, tegelikult olevat nad mitmevärvilised otsekui papagoil.

Mustvalgelt ühesugused pole ka arvamused Kaali meteoriidikraatrist, Eesti ühest enim tähelepanu väärinud looduseimest. Õigupoolest on Kaalist kirjutamine kindla peale minek: näiteks Eesti Looduses oleme aastate jooksul ainuüksi Kaali kraatrite vanuse dateerimisest pajatanud peaaegu iga viie aasta tagant (näiteks EL 1961, 4: 234–235, 1963, 5: 262–265, 6: 330–332, 1975, 12: 706–709, 1977, 12:759–766, 1981, 4: 231–235, 1995, 11/12: 351–353) ning avaldanud ka asjakohase pilaloo (1982, 8: 530–533, 1983, 3: 258–261).

Nii üllatav, kui see ka pealtnäha erapooletus teaduses pole – viimaste aastate Kaaliga seonduvas näib teadusliku tõe otsimise kõrval olevat tubli annus usku kunagi õpitusse-uuritusse. Ilmselt pole põhjust kahtlustada noori kolleege pahatahtlikus uurimistulemuste moonutamises, pigem võiks püüda üheskoos probleemidesse selgust tuua.

Teadlased teadlasteks, nagunii võimendavad kõike omakorda (aja)kirjanikud, kes uusimate teadustulemuste põhjal kirjutavad Kaalist, avaldavad vaieldavaid kaastöid ja veel hullem, teevad sellest kõigest filmi, mis juba enne valmimist näib segadust külvavat. Teadlased peavad eksitavateks ka Lennart Meri kirjanduslikke Kaali-käsitlusi.

Seda kõrvalt vaadates on muidugi paslik meenutada ammu tuntud teadlase ja populariseerija paratamatut vastuolu. Kui teaduslikult võib-olla pisut ebatäpne film (tegelikult tuleb see nagunii ebatäpne ja ka teadustulemused iseenesest on mitmeti tõlgendatavad) suudab kas või mõne vaataja panna huvituma näiteks geoloogiast, siis on ta oma eesmärgi saavutanud. Või vastasel juhul, mille poole me siis püüdleme?

Lõpuks avaldan saladuse, mille võinuks välja öelda juba aasta eest. Eesti Looduse sangu meenutavad kinnitusklambrid on tegelikult mõeldud ajakirja kausta köitmiseks ning see pole trükikoja praak. Jätkame sangadega ka sel aastal: vast aitavad need ilmunud ajakirjanumbreid kauem alles hoida.