Eesti Looduse fotov�istlus
05/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
REISIKIRI EL 05/2002
Vestmann alati peal - ja piibelehti seal polegi

Inimmälu on naljakalt valiv. Kui küsida linna, mille vulkaanist lähtunud ollused on enda alla matnud, siis – olen valmis üks-sajale kihla vedama – nimetab vähemalt 99 protsenti vastajaid Pompejid. Ja kui te küsimusega “Aga Heimaey?” ka abi pakuksite, kehitab seesama vähemalt 99 protsenti õlgu: “Mis see sihuke veel on?”. Ometi jäi Pompeji purskesaaduste teele laias laastus tuhat üheksasada, Heimaey aga vaid kolmkümmend aastat tagasi.

Vulkaanisaarte kohal on sinine taevas


Reisiraamat hoiatab, et on kergemeelne minna ükskõik millisele vähegi kaugemale Islandi saarele äralennu-eelsel päeval: ilm võib muutuda nii halvaks, et te ei saagi õigeks ajaks lennukile. Selline naligi on neil seal: Ah teile ei meeldi see ilm? No oodake siis viis minutit – tõenäoliselt läheb ta veel hullemaks!


Meil läheb vastupidi. Siiani on muljeid varjutanud kui mitte vihm, siis udu ja maad ligi pilved kindlasti. Ja viimase Islandi-päeva varahommikul otse Reykjavíki südamesse siselendude aeroplatsile vurades näeme ikka taevatäit pilvi. Aga kui tunnikest poolteist hiljem lennuk pilvepraost mere kohale jõuab, selgub, et seal on peaaegu täiesti sinine taevas. Ning saarte endi kohal ka – ja kohe kogu päevaks.


Kui Islandi kaarti kiikate, siis leiate Vestmannaeyjari arhipelaagi päris Islandi kõhu alt. Ometi pole tee sinna just lühike, sest ainus maabumiskõlblik paik Lõuna-Islandi läänepoolel, Žorlákshöfni sadam, on mitte mõni kilomeeter saartest põhja, vaid mitukümmend kilomeetrit loode pool ja laevasõitu alatihti tormisel merel kirjeldatakse reisiraamatuis värvikalt kolm tundi vältava õudusunenäona igale vähegi merehaigustundlikumale rännumehele. Aga Fokker vupsab Reykjavíkist Heimaey lennuväljale kahekümne minutiga – milleks siis piinelda.

Laskumine on kui geograafiatund: 21 ruutkilomeetrit saarestikupinda jaguneb kokku 16 saarekeseks ja 30 kaljurahuks. Enamik sellest pinnast on küll ainsana asustatud peasaare Heimaey päralt. Vaid 1963.–69. aasta mälestusväärselt dramaatilises vulkaanipurskes sündinud Surtsey küündib veel üle ruutkilomeetri: algul tekkinud ligi kolmest ruutkilomeetrist on ookean poole tagasi neelanud, nii et nüüd on seda teadlastele tohutut põnevust pakkuvat maalapikest – et kuidas ja mis järjekorras organismid vast tekkinud saart koloniseerivad – veel vaid 1,6 km2.



Tulest tõusnud saare sünge minevik


Ega ainult Surtsey ole vulkaani tekitatud. Sama päritolu on kõigil teistelgi saartel-sõsaratel, ainult et nad on väheke vanemad; geoloogilise liivakellaga mõõtes ometi samuti päris lapse-ealised: viis kuni kümme tuhat aastat turjal.


Peasaar Heimaey tekkinud geoloogide kinnitusel umbes viis aastatuhandet tagasi, kui Helgafell võimukalt purskas ja ühendas väiksed maalapid üheks suuremaks. Enne turritas merest mitu järsuseinalist kaljumürakat, praegused saare kõrgeimad tipud, mille kuni ligi kolmesajameetrini tõusvad kaljud on parajaks proovikiviks nii mägironijaile kui ka traditsioonilise “rahvusspordi”, tirgumunade korjamise harrastajaile.


Nagu islandlased ikka, teavad ka heimaeilased väga täpselt, mis elu on elanud nende esivanemad. Saare asustasid pärast veretööd pakku pugenud viis iirlasest orja. Tõsi, juba paari nädala pärast leiti pahategijad üles ja neilgi tuli eluga hüvasti jätta. Ometi jäi neist nimi kogu saarestikule – Vestmannaeyjar ehk “läänemeestesaared”.


Iirlaste kannul tulnud pärisperemeeste elu varjutas pikkade sajandite jooksul küll norralastest, küll briti piraatidest, küll taanlastest valitsejate surve. 1627. aastal tundusid ometi kõik senised kannatused uute kõrval tühistena. Saarel maabusid hollandlasest seikleja Jan Jantzeni juhitud araabia mereröövlid, kes mitte ainult ei röövinud, tapnud ega vägistanud, vaid viisid ka 242 saareelanikku endaga kaasa. Taani kuningas ei rutanud nõutud lunaraha tasuma, sestap müüdi enamik naisi konkubiinideks ja mõnestki mehest sai mereröövlite abiline, nii et koju tagasi jõudis lõpuks vaid kuraditosin kannatajat.


Sellega polnud piinad aga veel sugugi lõppenud. Saarel pole kunagi jätkunud joogivett (praegu toob selle kohale Islandilt lähtuv torujuhe) ning ühekülgne kaladest, linnulihast ja -munadest koosnev dieet põhjustas laastavaid kõhutõvepuhanguid. 1783. aasta Lakagígari ehk Laki kümme kuud väldanud purse väina taga mürgitas mere ja tappis kalad.


Islandlased on üldse kange sugu, aga arvatavasti on läbi kõigi katsumuste tulnud vestmanlased veel eriti sitkeks karastunud inimtõug. Küllap see aitas neil läbi tulla ka seni viimasest katsumusest, mille täpne algusaeg oli 1973. aasta 23. jaanuari öösel kell kaks.



Tulemöll jaanuariöös


Ei vulkaaniline eelajalugu ega ka naabruses asuva Surtsey’ ootamatu sünd ei pannud saarerahvast väriseva südamega tulevikku vaatama. Saarega samanimelises linnas (vahel öeldakse linna nimeks ka Vestmannaeyjarbær – küla või talu Vestmanni saartel) elas 1973. aasta talvel 5300 inimest, kes püüdsid tubli 15 protsenti kogu riigi eksportkalast. Neil olid lehmad ja lambad, neil oli üks Islandi paremaid sadamaid ja kalatööstus, neil oli golfiväljak ja laagriplats, kus iga aasta augustikuu esimesel nädalavahetusel toimub ohjeldamatu Þjódhátíð: kireva programmiga, aga eelkõige siiski rohkes alkoholipruukimises seisnev rahvapidu.


Tol jaanuariööl magasid kõik rahulikku und. Kodus olid ka kalurid, aga nende laevad olid sadamas täies väljasõiduvalmiduses: kalapüügihooaeg oli ju käes, lihtsalt viimaste päevade tormid ei lasknud mehi merele. See häda pöördus tõeliseks õnneks – ja samasuguseks vedamiseks osutus ka tugev tuul, mis puhus tavapäratult läänest, mitte idast nagu enamasti.


Kõigile ootamatult rebenes linna idaservas maa. Ligi kahe kilomeetri pikkusest lõhest paiskus välja tulesein. Õnneks puhus tuul tuha ja leegid esialgu merre. Järgnevate tundide jooksul sündis see, mis loo mulle peaaegu uskumatuks teeks, kui ma poleks oma silmaga näinud kohalikku Volcanic Film Show’d.


Islandil on mehi, kelle elutöö on kõik riigis aset leidvad vähegi tõsisemad vulkaanilise aktiivsuse ilmingud filmilindile jäädvustada. Välkkiirelt jõudsid nad ka Heimaey’le ja tänu neile võib turist täna linna väikeses kinosaalis hinge kinni pidades jälgida saarerahva evakueerumist.


Naised, kompsukesed kaasas, lapsed käe otsas, liiguvad rutakal, aga kindlasti mitte paanilisel sammul sadama poole. Seal aitavad mehed nad laevadele – asjalikult ja rahulikult. Kõige selle taustaks on aga mürisev tulesein, mis paiskab kõrgele ja kaugele musti ja hõõguvaid kamakaid. Midagi pole parata: tahes-tahtmata pean mõtlema paanikale, mis kodumaal puhkeks hoopis väiksemast õnnetusest.


Kui need emotsioonid kõrvale heita, võib lihtsalt konstateerida, et kogu saarerahvas sai ööga evakueeritud. Ainus vulkaanipurske inimohver olnud narkomaan, kes pugenud segadust kasutades apteeki tablette mugima.


Vähe sellest: et veel kolmel järgmiselgi päeval puhus läänetuul, õnnestus saarelt ära viia ka suur osa väärtuslikumast varast. Kusjuures alustati kalatehase sisseseadest ja toodangust, siis oli koduloomade järg ja alles kõige viimases järjekorras hakati vedama kodust vara ja autosid.



Heimaey’ olemata jäänud viimnepäev


Osa mehi jäi saarele töötama, kustutades süttinud maju ja lükates katustelt maha sinna sadavat tuhka, mille raskuse all mõnigi ehitis kokku vajus. Kõige suurem mure oli saareelanikel sadama pärast: laavavoog jõudis abajasuudmele nii lähedale, et kardeti selle sulgumist. Buldooseritega kuuma massi teele kuhjatud vallid ei aidanud. Siis tuli füüsikuharidusega Þórbjörn Sigurgeirsson mõttele jahutada laavat külma mereveega – ja suurte Ameerika sõjaväebaasist pärit pumpadega tulle paisatud hiigelhulk veekuupmeetreid andiski loodetud efekti. Tänapäeval on Heimaey’ sadam veel paremini tuulte eest kaitstud kui purske eel.


Mõnigi maailma nimekamatest vulkanoloogidest ennustas uut, veel tugevamat purset, mis saare olematusesse paiskab. Heimaeilased seda ei uskunud ja kui lõpuks ka traditsioonilise vulkaanikoonuse moodustanud Eldfell juuni alul taltus, tulid nad peagi tagasi: linna üles ehitama ja seal elama.


Muidugi oleks ilmselge liialdus väita, et praegu, 29 aastat hiljem, vulkaanipurske jälgi enam pole. Või veel – terve kolmandik linna on maetud elutu ja paksu, paiguti veel lausa tulise laavakihi alla. Saare pindala suurenes purskega tervelt 15 protsendi võrra. Tõsi, alatihti tormine meri võtab sellest pidevalt matti, laineerosiooni jälgi näeb laevaga ümber saare sõites pea kõikjal.


Aga põlenud või lagunenud maju on Heimaey’s kindlasti vähem kui mis tahes Eesti linnas. Elanikke olevat nüüd siiski napimalt, kui purske eel – veidi alla 5000. Ja lehmi ei toodud enam Vestmannidele tagasi. Küll turnivad suvel väikesaarte merelinnuväetisest lopsakail rohumütsidel prisked lambad. Püstloodis seintega kaljujurakate otsa tuleb loomad muide nööridega hiivata: kaljult alla tolknev köiejupp on siin ainus “sadamapaik”.


Mehed nõutavad endiselt ookeanil kala ja naised töötlevad seda taastatud kalatehases. Arvukalt vudib ringi igas vanuses lapsi – nagu kõikjal Islandil. Vast olulisima muutusena on vestmanlastel tulnud harjuda varasemast märksa suurema turistide vooluga. Ja mis seal salata: see hobu on suudetud panna ilmselt päris kenakest sissetulekuvankrit vedama, muljeid müüv rahateenimismajandus on Heimaey’l täiuslikult välja arendatud.



Tuulevaikus ja lunnimaitseline lunn


Kohe lennuväljalt viib buss üheks-päevaks-tulija ekskursioonile. Laavaväljad, mille kuumus esimesel kümnel aastal linnale odava keskkütte kindlustas. Eldfelli koonus, mille nõlvadelt leiab veel nüüdki tulikuumi kive. Vaade kõrgelt alla sadamale ja selle lähikonnas asuvale abajale, kus elab “Free Willy” kuulus peategelane Keiko. Järsud läänenõlvad, kus pesitsevad sajad tuhanded lunnid, vast ühed kõige veidramad ja ühtaegu armsamad merelinnud. Lunnikoloonia asupaigas puhub jalust viiv tuul. Giid peab aga vajalikuks seletada, kuidas meil vedanud on: “Sellist tuulevaikust tuleb ette vaid mõnel päeval aastas!”


Muide, just lunnid andsid Vestmanni saarte turismile hoo sisse juba ammu enne vulkaaniaegu. See kummalise kohastumusega lind alustab iseseisvat elu ühel augustiööl, kui vanemad on toitmisest loobunud ja hullusti tühi kõht sunnib pojukest sügavast pesaurust välja ronima. Mujal liiguks lind mitte just päris pimeda augustitaeva all helklevale merel. Siin paraku on otse ta kodu kõrval tuledes särav linn, mis lunnihakatise valedele radadele peibutab. Just selleks ajaks sõidetakse Heimaey’le kogu Islandilt: lapsed saavad õiguse öösel üleval olla ja linnatänavailt eksinud linnukesi kokku korjata. Hommiku saabudes viiakse noored lunnid nende õigesse paika – mere meelevalda.


Kui buss linna tagasi jõuab, on tema lõpp-peatus muidugi sadama juures, kust “täiesti juhuslikult” lähtub mõni minut hiljem muljetavaldav laevareis ümber Heimaey’ – lained, järsud saareseinad, linnukolooniad ja lõpuks laevakapteni enda saksofonil mängitud Amazing Grace imehea akustikaga koopas sadama lähedal.


Laevasõidu lõppedes ei unusta kolmekeelne giid teid kutsumast enne juba mainitud kohalikku Volcanic Film Show’d vaatama. Tõesti, patt oleks sellest loobuda.


Aga vahepeal jõuate sisse astuda kohvikusse ja tellida midagi, mille pärast on natuke häbi, aga mis ometi on ju nii vestmanlik – suitsutatud lunni. Neid linde – muidugi mittepesitsevaid noorlinde – püütakse igal aastal kümnete tuhandete viisi, ilma et kolooniad mingitki kahanemise tendentsi ilmutaksid. Ometi on islandlastel selle tegevuse pärast süümepiinad, mida nad siis väga iseäralikult tõrjuda tavatsevad: “Aga teie seal Euroopas (Ameerikas, Jaapanis...) sööte kanu, kes on elanud ainult pimedates puurides. Meie laseme lunnidel enne vähemalt tuulest ja merelaineist rõõmu tunda!”


Ah et kuidas maitses? Vastan meie giidi sõnadega: “Lunn maitseb täpselt nii nagu lunn.” Ja lisan sosinal juurde: ega suurem asi ei olnud.



Lilleväli laavaväljade rüpes


Kui lunni võib julgesti ka söömata jätta, siis kindlasti ei tohiks aega nii ära kulutada, et laavaväljadel kõndimiseks mahti ei leia. “Üles mägedele” tasub minna sadama juurest. Siis saate tõeliselt aru, kui suurt ohtu laavavool abajale ja saarerahva jaoks nii väärtuslikule kalatehasele kujutas. Ning mõistate sedagi, kui hästi koju jõudnud kalalaevad eriti peale “lisaseina” kerkimist kõigi tuulte eest varjul on. Kui olete laavaplatoo ületanud, jõuate lõpuks ehk ka mõnele süsimusta liivaga plaažile – seegi on vulkaani tekitatud.


Aga selleks retkeks peavad õiged jalanõud olema. Ja kindlasti peate te hoiduma astumast liiga kuuma kohta. Igatahes olevat veel tänagi võimalik siin mõnes paigas traditsioonilist islandi rahvustoitu laavaleiba küpsetada.


Kus maa jahtunud on, seal üritatakse seda taimestikuga katta. Sest tänaseni toob iga tugevam idatuul linna tohutuid tolmupilvi. Haljastustöö pole kergete killast, sest kogu uuem saarepool on ju mineraalne, igasuguse orgaanilise olluseta. Eriti mere poolt vaadates on selle ränga töö esimesed tulemused siiski selgesti hoomatavad: Eldfelli koonuse alaosal on kena roheline vaip peal.


Ent kõige uskumatum oaas ootab teid lausa laavakuhjatiste keskel. Kahe vanainimese turjal ja käe otsas on siia tassitud koormate viisi mulda ning rajatud laavaaed. Viie taimega alustanud vanapaar on nüüd kasvama ja õitsema pannud nelisada lille- ja põõsaliiki. Vähe sellest – lillepeenarde vahele on rajatud miniatuurseid majakesi, ka üks tuulik nende seas. Nii et tahes-tahtmata tabad end mõttelt, et ehk tulevad turistide lahkudes neist kodadest välja pisikesed härjapõlvlased, et aia eest hoolitseda.


Kasinate taimeteadmiste kiuste suudan mõne tuttavagi õitseja üles leida, näiteks eedelveissi ehk alpi-jänesekäpa. Aga piibelehti ma ei märka. Ometi ei hakka ma sellepärast arvama, et Vestmann ainult selletõttu lõpuks alati peale on jäänud, olgu siis murdjaks piraadid, tormituuled, veenappus, kalade hukk mürgises meres või vulkaan. Pigem on põhjuseks see, et vestmanlased elavad Heimaey’l – Kodusaarel.



Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012