Lõikav „klii-ü!“ äratab talviselt vaikse ja tühja metsa silmapilguga unest. Hetke pärast toibub keha võpatusest ja mõte hõiskab: „Musträhn!“ Tihti on nõgikikas koos mõne pisema rähnilise ja lõputult looklevate põdrajälgedega mu ainsad kaaslased talvises lammimetsas. Metsas, millest on võimalik novembrist kuni aprillini läbi näha, sest sügis on koorinud selle sisu varjava leheteki. Võib olla oli musträhngi ootamatust tülitajast ehmunud ja sellest tema kile hüüe. Igatahes näen ma teda, samas kui suvel oleks hüüdja tegutsemispuu jäänud mulle saladuseks.

Musträhnid on ühtlaselt üle Eesti levinud paigalinnud, kes toimetavad igal aastaajal kindlal territooriumil. Eestis arvatakse neid elutsevat kaks-kolm tuhat paari. Mujal maailmas on musträhnid levinud Hispaaniast Kamtðatkani ja Põhja-Norrast Vahemereni.

Eputised ja häbelikud. Oma elupaigaks valib osa nõgikikkaid toekate tüvedega männiku, teised aga leht- või segametsa, kus pesa raiutakse enamasti võimsa haava tüvve. Selle eelistuse järgi jaotuvad vihmakuked otsekui kahte seltskonda. Välja näevad nad ju äravahetamiseni sarnased, kuid nende kodupaigad on väga erinevad. Männiku palukärjed on harjunud sellega, et nähtavus on igal aastaajal samasugune. Leht- ja segametsade mõtskikkaile näib seevastu meeldivat oma pereasju võõra silma eest saladuses hoida – seda aitab neil teha metsa suvine leherüü.

Eks inimestega ole umbes samamoodi. Ühed tahavad oma kodu ja pereelu kindlasti teistegi ees lehvitada. Selleks on meil loodud isegi spetsiaalsed väljaanded, mida kutsutakse seltskonnaajakirjadeks. Teised hoiavad kodu kui kõige pühama koha võõra silma eest varjul. Ka musträhnidel satuvad männiku-asukad tihemini loodusfoto-ajakirjadesse kui nende liigikaaslased, kes eelistavad kodu puurida lehti kandvasse puusse.

Tänuväärt meistrid. Musträhn on väga suur lind: kehapikkusel jääb poolest meetrist puudu vaid mõni sentimeeter. Seega vajab ta koduehituseks vanu, piisavalt suure läbimõõduga puid. Pesaõõnsuse ehitab isaslind, selle sobivuse aga otsustab emaslind. Kuigi isane tahub igal aastal valmis ühe või lausa kaks uut elamut, võib emane otsustada, et kolib sisse juba eelmisel hooajal end tõestanud kodusse. Seda siiski pigem erandjuhtudel.

Töökate nõgikikaste kord juba kasutatud pesapaigad jäävad avarateks kodudeks ja varjepaikadeks muile liikidele. Seda teenust kasutavad näiteks karvasjalg-kakud, värbkakud, hakid ja isegi musträhnide põlised vaenlased metsnugised. Nii on musträhnid, nagu ka kõik teised rähnilised, metsa eluringis väga olulisel kohal: nende käekäigust sõltub paljude liikide heaolu.

Oma liigi püsimajäämise eest seisavad musträhnid hea igal kevadel. Lumeminek sulatab lahti isaslindude kõrid, pannes need rõõmust kilkama. Peale rõõmuhõisete kuuleb sel ajal aeglast, kuid jõulist trummeldamist, mis annab territooriumiomanikust kaugele märku ning teadustab valmisolekut uue põlvkonna nimel tegutsema hakata.

Rähnide pulmamäng on üpris tagasihoidlik. Paarilised sooritavad puutüvedel mitmesuguseid sünkroonseid akrobaatilisi etteasteid. Mäng kulmineerub paaritumisega mõnel tugeval rõhtoksal väljavalitud pesaõõnsuse juures. Munadest kooruvad kahe nädalaga pojad, kes jäävad pessa veel peaaegu kuuks. Vanemad kannavad pessa toitu ja käivad noorlinde soojendamas.

Nii poegade kui ka enda toiduks eelistavad musträhnid igasugu puuputukaid, kuid eriline lemmikroog on sipelgad. Nii võib tihti sipelgapesas näha ka siplase kuningaks hüütava musträhni tegevusjälgi. Või koguni kohata seal toitumas kuningat ennast.

Eelmisel aastal oli mul õnn kohata musträhni pesitsemas mustas lepas ehk sanglepas. Korralikus suures lepikus. Musträhnile kohaselt suure avaga pesa oli raiutud lausa 12 meetri kõrgusele. Pani imestama, et varasemail aastail kõrval männikus pesitsenud rähnipere oli nüüd kolinud palju õrnema valgusega läbipaistmatusse puistusse. Privaatsusvajadus? Ma ei tea küll, et keegi oleks neid männikus tülitanud, minagi ei teinud neist ega nende männielamust ühtegi pilti.

Võib olla kolivad rähnidki samadel ajenditel kui inimesed. Elu edeneb ja võib omale lubada paremat elamut, kolides näiteks korterist maamajja. Aga vaevalt küll, et rähnidel midagi niisugust mõttes oli. Inimene näeb asju ikka oma mätta otsast.

Sanglepa-pere juurde siinseid pilte püüdma minnes olin ärevil. Ma ei soovinud rähniperet hirmutada, kuid et nii kõrgele varjeonn püstitada, kulub vähemalt 40 minutit. Sel ajal ilmselt ei julge vanalinnud poegi toitma tulla. Seejärel peavad nad veel varjega harjuma. Kas nõnda saab ja tohibki pilti teha?

Töötasin sõna otseses mõttes palehigis ja sain ehitise 35 minutiga valmis. Ehitamise ajal proovis isalind korra poegi toitma tulla, kuid pidi kisaga taanduma, vaatama minu toimetusi eemalt. See kihutas mind veelgi takka.

Mõtlesin, et kohe, kui ehitis on valmis, naasen maapinnale ja jälgin eemalt binokliga. Kui nõgikas poole tunni jooksul ei julge poegi toitma tulla, siis lõhun varje ja lahkun igaveseks. Õnneks nii ei läinud. Kohe kui varjetelgi üle pea tõmbasin, laskus isalind pesale. Pool keha oli mul veel telgist väljaski. Ma ei julgenud liigutada ja vaatasin rahulikult, kuidas isa oma järglaste eest hoolitses. Töö tehtud, lahkus ta pahandamata lepiku sügavusse.

Peagi saabus emane, kes polnud mu ehitist veel näinudki, kuid ei pannud seda millekski, toimetas osavalt ja kiiresti ning lahkus uue nokatäie järele. Alles nüüd söandasin varjest alla ronida.

Järgmisel hommikul vaatlesin rähnipere toimetusi juba fotoaparaadi seltsis. Sel suvel sain näha, kuidas kasvatatakse pisikesi siplase kuningaid. Väärt elamus, mida loodan algaval hooajal korrata! Põnev on otsida, kuhu rähnipere sel aastal kolib ja proovida nende uut kodu oma inimmaailmast lähtuvalt tõlgendada. Lihtsalt naljaviluks.

Sven Zaèek (1980) on vabakutseline loodusfotograaf.