Kogu tõde kaisukarudest, nende ajaloost, liikidest ja väljapaistvamatest isenditest. Tiia Toomet. Tartu mänguasjamuuseumi suur raamat. Tänapäev, 2009. 207 lk.

“Igaüks, kellel on lapsena olnud kaisukaru, teab, et karust paremat sõpra on raske leida. Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult. Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega.” Nende sõnadega algab kaisukarude monograafia, mis koosneb kolmest suuremast osast.
Kõigepealt saab teada kaisukarude ajaloost: selline mänguasi on vaid veidi üle saja aasta vana ning nende kuldaeg jääb 1920.–1930. aastatesse. Tartu mänguasjamuuseumi karukogus on veidi üle 300 mängukaru, kellest umbes pooli tutvustab lähemalt raamatu põhiline osa. Kaisukarude süstemaatika põhineb paljudel tunnustel, millest olulisemad on aeg (vana aja, nõuka-aja karud), tuntus (kuulsad karud), amet (arst- ja baleriinkaru), valmistaja (rahvuslikud karud, karutegijate karud) jne. Kolmas osa käsitleb kõikvõimalikku muud karutemaatikat: karukujutise kasutamist tassidel ja raamatutes jne. ning karukroonikat, mis algab 1902. aastast, kui president Roosevelt keeldus jahil tulistamast tema jaoks kinni seotud karupoega. Sellest sündmusest algas Ameerikas mängukaruhullus. Väga sümpaatne ja soe raamat, mis võiks huvi pakkuda paljudele noortele ja vanadele karusõpradele.