Eesti Looduse fotov�istlus
2009/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/7
Perspektiivsest ida-kitsehernest on saanud invasiivne vrliik

Eesti looduslikke tingimusi peetakse vrliikide ulatusliku leviku jaoks ldiselt sobimatuteks. Samas on meile kigile tuntud niteks hiid- ja Sosnovski karuputke invasioon vi khrikkoera levik le kogu Eesti. Taimede invasioone uurivad teadlased annavad viimasel ajal jrjest sagedamini mrku, et erilise thelepanu alla tuleks vtta pika elueaga vrliigid, keda inimesed suurtes kogustes, korduvalt ja aastakmnete vltel sisse toovad ning ulatuslikele aladele klvavad vi istutavad. Nii tehakse niteks metsanduses, pllumajanduses ja aianduses.

Sda- ja bioenergiakultuuride edukust uues keskkonnas soodustab lisaks taimede psivusele ja ulatuslikule kasvualale ka eelnenud sordiaretus juba uues levialas. Inimene eelistab ja paljundab tavaliselt suurema biomassiga, krgekasvulisi, nii hea vegetatiivse kui ka seemnelise paljunemisega, kasvukoha suhtes vhenudlikke, klmakindlaid ja konkurentsivimelisi taimi. Kik nimetatud tunnused on koos vi ka ksikult abiks invasiooniliste paljunemiste vallandajatena.

Mitmed Eesti pllumajanduses laiemalt kasutatavad vrtaimedest psikud vivad nii pllumajandustootjaile endile kui ka kohalikele liikidele ja kooslustele pikaajalisi probleeme tekitada. Ndseks pea nelikmmend aastat Eesti rohumaateadlaste poolt uuritud [1] ja vga perspektiivseks kultuuriks peetud ida-kitsehernes ei ole paljude meelehrmiks loodusesse levimise vime poolest kuidagi erandlik.
Botaanikutele ja looduskaitsjatele hakkavad looduses liikudes jrjest tihedamini silma ida-kitseherne kogumikud aladel, kuhu neid kunagi pole klvatud. Viimane on phjustanud ka ksikud ida-kitseherne leviku-uuringud [1], mis on senini liigi invasiivset iseloomu ainult kinnitanud ja liigi levikukaarti oluliselt tiendanud. Selgus, et liik on vimeline kaugleviks, tungib niidukooslustesse, vhendab nende liigirikkust ja muudab ka koosluse liigilist koosseisu.

Ida-kitsehernes ehk sdagaleega (Galega orientalis) kuulub liblikieliste sugukonda kitseherne perekonda, milles on kokku seitse liiki. Neist tuntuim ja laiema levikuga on harilik kitsehernes (G. officinalis), mida hakati Lne-Euroopas ravimtaimena kasvatama juba 17. sajandil. Praeguseks on liik paljudes Euroopa piirkondades naturaliseerunud ja Phja-Ameerikasse introdutseeritud ning seal muutunud kahjulikuks invasiiviks.
Harilikust kitsehernest valmistatud loomassta enam ei propageerita, sest suure alkaloidide sisalduse tttu phjustab see eelkige lammastel enneaegset surma. Kik kitseherne perekonna liigid sisaldavad mingil mral alkaloide, ida-kitsehernes videtavalt nii vhe, et kariloomadele sellest ohtu ei ole.
Ida-kitseherne looduslikuks levialaks on peamiselt Kaukaasia mgipiirkonnad Armeenias, Gruusias, Dagestanis ja Aserbaidaanis. Ta kasvab 3001800 m krgusel mitmesugustes kooslustes, eelmestike metsasteppidest alpiniitudeni. Looduslikes kasvukohtades on taimed umbes 0,5 m krgused. Aretatud taimed kasvavad 0,61,5 meetri (mned kloonid ka kuni 2 m) krguseks.
Eluvormilt on sdagaleega mitmeaastane sammasjuurne rohttaim, mis paljuneb hsti nii seemneliselt kui ka vegetatiivselt. Lisaks arenenud peajuurele ja vimsatele klgjuurtele on peajuurel veel 218 juurevsundit, mis mullas horisontaalselt taimest kuni 30 cm kaugusele levivad ja pinnale uusi maapealseid vsusid tekitavad. Rohkesti pungi on ka juurekaelal, mis omakorda loob vimaluse taime paljunemiseks. Kikide nende omaduste tttu muutub nii klvatud kui ka iselevinud ida-kitseherne kooslus aasta-aastalt jrjest tihedamaks.
Lisaeelise looduslike niidukoosluste liikidega vrreldes annab vga varajane kevadine areng ja kiire niitejrgne kasv. Kitseherne kogumikke ei ohusta isegi vsastumine, sest nii krges ja tihedas rohustus on puittaimedel pea vimatu kasvama hakata.

Ida-kitsehernele on vajalik smbioos kindla mgarbakteriliigiga (Rhizobium galegae), mida meie muldades looduslikult ei leidu. Eesti pllumajandusteadlased on vlja ttanud ja patenteerinud spetsiifilise bakterkultuuri, millega ida-kitseherne seemned enne klvi segatakse ja siis koos mulda viiakse. Juuremgarate moodustamine on taime edasise eduka kasvu ja ilmselt ka invasiivse leviku oluline tingimus. Seega viiakse keskkonda korraga kaks vrliiki, kusjuures mlemad saavad ka ksteisest sltumatult levida.
Sdagaleegale sobiva mgarbakteri leviala pole Eestis senini eraldi uuritud, kuid niteks Tartu likooli teadlased ei ne liigi iseseisvaks levimiseks mingisuguseid takistusi: Nende andmebaasis on kirjas ka mitu bakterileidu kohtadest, kus kitsehernest pole kunagi kasvatatud. Jrelikult on levimas kaks liiki, kellest ks annab oma smbiondile vras keskkonnas levimiseks olulise eelise.

Ida-kitseherne kasutus on siiani olnud pris lai. Liiki on propageeritud meetaimena, energiakultuurina, sobivaks peetud plevkivikarjride rekultiveerimisel. Teda on kiidetud kui mulla kamardumise soodustajat, kes jtab mulda palju lmmastikku ja juurtemassi, millega omakorda muudab mulla struktuurset seisundit paremaks. See on kahtlemata soodne pllumajanduslikus kasutuses oleval maal, kuid kui taim levib meil valdavalt vhetoitelistesse looduslikesse kooslustesse, siis liigilise koosseisu muutumine ja liigirikkuse vhenemine ning substraadi eutrofeerumine on protsessi paratamatu jtk.
Mitmekesisust vhendab taim ka pllumajandusmaastikul, niteks Luna-Eestis vib tihti kohata plde, mille pidevalt majandatava koosluse ainukesed pelgupaigad, servaalad, on tegelikult monokultuursed ida-kitseherne kasvukohad, mis htlasi soodustavad liigi looduses psimist ja levimist.

Bioinvasioonidega ei ole mtet tegeleda lokaalselt. Liigid, mis kuskil on probleeme tekitanud, suudavad seda tavaliselt ka sarnaste tingimustega uues levilas. Ida-kitseherne invasiivne loomus on esmalt avaldunud just Eesti aladel, kus liigi kasutus on juba kmneid aastaid tagasi alanud ja klvipinnad hed ulatuslikumad maailmas. Ka Soomes loetakse liiki hetkel juba potentsiaalselt invasiivseks ja mnedes endise NSVL piirkondades on tdetud, et levikuala on viimasel ajal jrsult laienenud.
Meie kohus on liigiga seotud riskidest teada anda ka niteks Jaapani vi Kanada taimekasvatajatele, kelle pldudel Eestis aretatud sordiseeme juba pragu biomassi kasvatab. Soovitada tuleks taimede hvitamist prast kultiveerimist, looduskaitseliselt olulistes piirkondades on phjendatud ka tielik kasvatamise keeld.
Kuna toimunud pilootuuringud annavad phjust oletada, et liik on oluliselt laiemalt levinud kui Eesti floora uurijatele hetkel teada, siis ootame levikuandmete tiendamiseks infot ka Eesti Looduse lugejatelt. Palun andke toimetusele vi artikli autorile e-posti aadressil merle.oopik@emu.ee teada kikidest vljapoole klviala levinud ida-kitseherne populatsioonidest. Kirjeldage vimalikult tpselt kasvukoha asukohta ja levikuala suurust, vimalusel lisage kaart. Huvi pakuvad ka pllumajandusmaastikul pllu- ja kraaviservadesse levinud vi muu kultuuri sees umbrohuna kasvavad ida-kitseherne kasvukohad.


1. Meripld, Heli (koost.) 2006. Ida-kitseherne kasvatamine ja kasutamine. Pllumajandusministeerium, Eesti Maaviljeluse Instituut. Saku.
2. Pulk, Eleri 2007. Vrliik ida-kitseherne (Galega orientalis Lam.) invasiivsusest Kesk-Eesti valdade nitel. Magistrit maastikukaitse ja -hoolduse erialal. Tartu. Ksikiri EM PKI raamatukogus.

Merle pik (1973) on Eesti maalikooli pllumajandus- ja keskkonnainstituudi botaanik.



Merle pik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012