Eesti Looduse fotov�istlus
02-03/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 02-03/2003
Stratigraafia ja geokronoloogiline skaala on pidevas arengus

Sügisel lehesajus jalutades märkame, kuidas lehed mattuvad langemise järjekorras üksteise alla. Nõnda talletub kiht-kihilt looduse ajaloolisesse “mällu” sündmuste jada. Geoloogias kuulub stratigraafia põhitõdede hulka Steno seadusena tuntud tõdemus, et üksteise peale ladestunud kivimikihid lasuvad vanuse järjekorras. Stratigraafia põhitõed on aluseks ka Maa ajaloo etappe kajastava üldistuse – geokronoloogilise skaala konstrueerimisel.

Kiirel ajal artiklit lõpetades võime leida kirjutuslaualt paberite lasu, varasemad käsikirjad on aga kusagile veel sügavamale mattunud. Lootust annab teadmine, et kõige vanemad paberid peaksid lebama kõige all, kui just mõni “loodusjõud” ei ole paberite lasumussuhteid muutnud. Ka sügisel lehesajus jalutades märkame, kuidas lehed mattuvad langemise järjekorras üksteise alla. Nõnda talletub kiht-kihilt looduse ajaloolisesse “mällu” sündmuste jada. Me ei pruugi teada saada iga sündmuse kestust, kuid võime püüda taastada sündmuste järjestust – taastada lugusid, mis pakuvad huvi geoloogile, arheoloogile, ajaloolasele, evolutsioonibioloogile, kosmoloogile, keeleteadlasele ja kõigile mõtlejaile, keda köidavad millegi päritolu ja areng.

Steno seaduse jälgedes. Kiviraamatut lugedes on oluline teada, et rikkumata lasumuse korral lasuvad üksteise peale ladestunud kivimikihid vanuse järjekorras, alumisest kõige vanemast kuni ülemise, kõige nooremani. Geoloogias tuntakse seda tõdemust Steno seaduse nime all. Sama seaduspära on nimetatud ka superpositsiooni printsiibiks geoloogias (mitte segi ajada samanimelise printsiibiga füüsikas!).

Nicolaus Steno (1638–1686) oli Taanist pärit loodusteadlane, kes sai hea bioloogia- ja anatoomiahariduse Hollandis ja Prantsusmaal. Steno hilisem panus geoloogiasse võlgnes tänu heale juhusele: Toscana hertsog Ferdinand II kutsus ta Itaaliasse oma teenistusse, toetades tema teadustegevust. Retked Toscana maastikel innustasid Stenot seniste anatoomiauurimuste kõrval tegelema ka geoloogiaga. Kord ulatus hertsogi kõrvu uudis Toscana ranniku lähedalt püütud suurest haist ning ta andis korralduse see Stenole uurida saata. Steno märkas hai hammaste sarnasust kivimitest leitud objektidega, mida tol ajal ei osatud veel kivististeks pidada. Samas oli Steno tuttav Vana-Kreeka autorite töödega, kus molluskite ja tigude kodadele ning kalahammastele oli viidatud kui iidsete aegade loomade jäänustele – fossiilidele [4]. Lähedasi mõttekäike võib leida ka Leonardo da Vinci (1452–1519) märkmikest, mis said teadusüldsusele tuntuks alles mitu sajandit hiljem [13].

Empiirilised tähelepanekud nii bioloogia kui ka geoloogia vallas võimaldasid Stenol välja öelda kaks tänapäeval iseendastmõistetavana tunduvat tõsiasja: esiteks, settekivimites leiduvad kivistised on ürgsete elusorganismide jäänused, ning teiseks, kivimikihtide suhtelist vanust saab määrata nende lasumussuhete järgi.

1669. aastal ilmunud dissertatsiooni kokkuvõttes “De Solido intra solidum naturaliteter contento. Dissertationis prodromus” [15] on Steno analüüsinud, kuidas mineviku ajalised suhted on talletunud tahketes struktuurides, ning illustreerinud Toscana geoloogilise ajaloo näitel oma arusaamu settekivimite kihtide moodustumisest. Muuseas, teadusajaloolaste hulgas tuntakse Steno tööd lühinimetuse “Prodromus” all, mis tähendab sisukokkuvõtet. [joonis 2]


Mis vahe on stratigraafial ja geokronoloogial? Steno töö pani aluse stratigraafiale – geoloogia harule, mis käsitleb maakoort moodustavate kivimkehade järjestust ja ruumilisi suhteid ning kasutab neid kivimikihtide suhtelise vanuse määramisel. Stratigraafiauuringute tulemused üldistatakse stratigraafiliseks skeemiks, mille abil saab koostada geoloogilisi kaarte ja selgitada ala arengulugu. Piirkondlike stratigraafiliste skeemide võrdlus rahvusvahelise geokronoloogilise skaalaga on ka ülemaailmse geoloogilise korrelatsiooni aluseks.

Geokronoloogia ehk geoloogiline ajaarvamine on defineeritud kui “maakoore kihtide tekkimise järjekorra ja aja kindlaksmääramise süsteem ning sellega tegelev ajaloolise geoloogia haru”. Ülaltoodud süsteemi arendab ja korrastab rahvusvahelise geoloogiateaduste liidu (International Union of Geological Sciences, IUGS) stratigraafia komisjon [7]. Selle komisjoni töörühmad korrigeerivad vajaduse korral ka geokronoloogilise skaala üksuste vanuseid, lähtudes uutest dateeringutest ning alamkomisjonide otsustest rahvusvaheliste piiride kohta. Kivimite dateerimise metoodika on viimasel aastakümnel kiiresti arenenud: kui varem suudeti hinnata vaid kivimiproovi “keskmist vanust”, siis nüüd usaldatakse meetodeid (nt. SHRIMP), mis võimaldavad laserikiire abil analüüsida üksikute mineraaliterade (nt. tsirkoonikristallide) ja nende eri kihtide isotoopkoostist ja vanust.


Terminites tuleb kokku leppida. IUGS stratigraafia komisjoni kinnitatud rahvusvahelistest kokkulepetest ja publikatsioonidest (International Stratigraphic Guide, ajakiri Episodes jt.) [7] juhindub oma töös ka Eesti stratigraafia komisjon (ESK). Eestikeelse stratigraafiaterminoloogia õigekirja korrastamist alustas ESK soovitusega 27. detsembrist 2001. Selle kohaselt tuleks kõigi stratigraafiliste üksuste nimed eesti keeles kirjutada suure algustähega [9]. Alates 2002. aastast on seda soovitust järgitud teatmeteostes, koostatavates kooliõpikutes ning ajakirjas Eesti Loodus ja mujal ilmunud eestikeelsetes geoloogiaartiklites. Käesolev artikkel täpsustab eeskätt geokronoloogilise skaala termineid, lisades ka uusimad andmed skaala üksuste piiride vanuste kohta. [tabel 1]


Geokronoloogiline skaala hakkas välja kujunema 18. sajandil. Itaalia geoloog Giovanni Arduino (1714–1795), kes nagu Stenogi sai inspiratsiooni Toscana piirkonna geoloogiast, jagas 1759. aastal kõik kivimid nelja rühma, mis said aluseks hilisemale kivimite vanuselise eristamise kontseptsioonile. Need rühmad olid Primaar (Primario; ilma kivististeta, kuid maake sisaldavad kivimid), Sekundaar (Secondario; kihilised kõvad kivimid kivististega, kuid maagivabad), Tertsiaar (Terziario; kivistisi sisaldavad pehmed setted) ning Alluuvium (pinnakate, muld). Viimane üksus nimetati 19. sajandi algul ümber Kvaternaariks ning see nimetus on tänini ametlikult käibel.

Anglo-ameerika maades on mitteformaalse üksusena käibel ka Tertsiaari mõiste (ametlikes skeemides vastab viimasele Paleogeeni ja Neogeeni ajastu).

19. sajandil hakati geokronoloogilise skaala üksustena kasutama ladekondi (Paleosoikum, Mesosoikum, Kainosoikum) ja nende alamjaotusi ladestuid (Kambrium, Silur, Devon jne.), mille piirid ja vanused ei olnud küll esialgu täpselt määratletud.

1961. aastast tegeleb geokronoloogilise skaala täpsustamisega rahvusvahelise geoloogiateaduste liidu stratigraafia komisjon, mille juures tegutsevad eri ladestute töörühmad, kelle ülesanne on standardida ladestute piirid ja liigestus. Iga Fanerosoikumi eooni stratigraafilise üksuse alumine piir defineeritakse nn. kuldse naela abil, mis on määratletud kui kindel punkt tüüpläbilõikes ehk stratotüübis (GSSP – Global Stratotype Section and Point). Arhaikumi ja Proterosoikumi eoonide alajaotused on määratletud stratotüübi ja isotoopvanuse kaudu (GSSA – Global Standard Stratigraphic Age). Geokronoloogiline skaala on hierarhiline: vanima lademe alumine piir määrab ühtlasi ka vastava ladestiku, ladestu, ladekonna ja lademi alumise piiri.


Geokronoloogilise skaala üksused. Eoon (ingl. eon) on selle hierarhilise süsteemi kõrgeim üksus. Eooni jooksul tekkinud kivimite kohta kasutatakse nimetust ladem (ingl. eonothem). Rahvusvahelises skaalas on eraldatud kolm eooni: Arhaikum, Proterosoikum ja Fanerosoikum. Kuna Arhaikum (varem “ürgaegkond”) ja Proterosoikum (varem “aguaegkond”) ei ole praeguste rahvusvaheliste kokkulepete järgi mitte aegkonnad, vaid eoonid, tuleb edaspidi Arhaikumi eooni ja lademi vastetena kasutada mõisteid Ürgeoon ja Ürgladem ning Proterosoikumi puhul vastavalt mõisteid Agueoon ja Aguladem. Väljaspool ajaloolist konteksti (nt. raamatukogude kataloogid, vanad allikad jne.) tuleks üldse loobuda mõistete “ürgaegkond” ja “aguaegkond” kasutamisest.

Aegkond (ingl. era) on geokronoloogilise skaala hierarhias eoonist järgmine väiksem üksus, mille jooksul tekkinud kivimid moodustavad ladekonna (ingl. erathem). Tänapäevani kehtib traditsiooniline Fanerosoikumi eooni jaotus kolmeks aegkonnaks: Paleosoikum ehk Vanaaegkond (vastav ladekond on Vanaladekond), Mesosoikum ehk Keskaegkond (Keskladekond) ja Kainosoikum ehk Uusaegkond (Uusladekond). Proterosoikum ehk Agueoon jaguneb kolmeks aegkonnaks: Paleoproterosoikum, Mesoproterosoikum ja Neoproterosoikum; Arhaikum ehk Ürgeoon omakorda neljaks aegkonnaks: Eoarhaikum, Paleoarhaikum, Mesoarhaikum ja Neoarhaikum.

Proterosoikumi ja Arhaikumi aegkondade nimed on tehnilised terminid, mis on käibel valdavalt teadustöös ja erialases kõrghariduses. Terminoloogilise segaduse vältimiseks on ESK soovitanud vähemalt esialgu mitte kiirustada neile eestikeelsete vastete loomisega. Eoarhaikum vastab ajaliselt mahult ligikaudu mõnedes artiklites ja õppematerjalides kasutatud Hadaikumile (ingl. Hadean), mida praegu tuleb käsitleda nn. mitteformaalse üksusena, s.o. geokronoloogilisse skaalasse mittekuuluva terminina.


Ajastu (ingl. period) jooksul kuhjunud setetest tekkinud kivimitest on moodustunud ladestu (ingl. system). Vana-, Kesk- ja Uusaegkonna ajastute nimed on geokronoloogilises tabelis samal kujul püsinud aastakümneid; muutunud on vaid piiride vanused. Seevastu on geokronoloogilise skaala vanemas osas lisandunud kümme uut ajastu nime: Sider (Siderian), Rhyac (Rhyacian), Orosir (Orosirian), Stather (Statherian), Calymm (Calymmian), Ectas (Ectasian), Sten (Stenian), Ton (Tonian), Krüogeen (Cryogenian) ja Neoproterosoikum III (Neoproterozoic III). Enamikku viimastest terminitest on rahvusvahelises teaduskirjanduses seni vaid minimaalselt kasutatud, sest tegemist on uue, alles 1991. a. kujunema hakanud liigestusega. [tabel 2]


Ajastik (ingl. epoch) on ajastu alajaotus, mille jooksul kuhjunud setetest tekkinud kivimid moodustavad ladestiku (ingl. series). Fanerosoikumi eooni ajastikke on varasemates eestikeelsetes geokronoloogilistes tabelites harva kajastatud ning nende õppimine ei peaks üldhariduskoolis tingimata kohustuslik olema. Samas on info ajastike kohta Eesti lugejale abiks, kuna ajastike nimedele viidatakse paljudes populaarteaduslikes artiklites, tõlgitud raamatutes ja loodusfilmides.

Paleosoikumi aegkonna Kambriumi, Ordoviitsiumi ja Devoni ajastu puhul on kasutusel kolmikjaotus: ajastike nimed moodustatakse ajast rääkides eesliidetega Vara-, Kesk- ja Hilis- ning vastaval ajavahemikul tekkinud kivimeist rääkides eesliidetega Alam-, Kesk- ja Ülem-. Siluri ajastu ajastike – Llandovery, Ludlow´ ja Wenlocki tüüpläbilõiked on Walesis, Suurbritannias ning Přidoli ajastiku stratotüüp Tðehhis.

Tõlgitud loodusfilmides on sageli juttu Mississippi ja Pennsylvania ajastikest, mis on tuletatud osariikide nimedest USA-s, kus neid pikka aega kasutati Karboni asemel ajastute staatuses.

Permi ajastu ajastikud – Cisural, Guadalup ja Loping – moodustati Vara-, Kesk- ja Hilis-Permi asemele alles 1998. aastal [2] ning nende juurdumine populaarteaduslikes teostes võtab ilmselt veel aega.

Kainosoikumi aegkonna ajastute alajaotused on olulised paljudes inimese evolutsiooni käsitlevates teostes. Paleogeeni ajastu jaotub Paleotseeni, Eotseeni ja Oligotseeni ajastikuks ning Neogeeni ajastu Miotseeni ja Pliotseeni ajastikuks. Kvaternaari ajastu ajastikud – Pleistotseen ja Holotseen – on olulised ka Eesti kvaternaarigeoloogia kontekstis.

Viimastel aastatel on osa stratigraafe teinud ettepanekuid loobuda Kvaternaari ladestu kui ametliku üksuse kasutamisest ja nii võetakse ilmselt varsti käibele geokronoloogiline skaala, kus tänapäevani kestev noorim ajastu on Neogeen. Mõned teatmeteosed juba kajastavadki veidi etteruttavalt sellist skeemi [10]. Käesolevas artiklis toodud geokronoloogiline tabel tugineb värskeimale ametlikule rahvusvahelisele kokkuvõttele – IUGS korrelatsioonitabelile aastast 2002 [6], mis käsitleb Kvaternaari omaette ladestuna.

Iga (age) on geokronoloogilise skaala väikseim üksus, mille jooksul kuhjunud setted või neist tekkinud kivimid moodustavad lademe (stage).


Piirkondlikud kronostratigraafilised üksused. Mitmete piirkondade (sh. Eesti ja naaberalade) stratigraafilistes skeemides on kasutusel piirkondlik lade kui peamine kronostratigraafiline (kivimkehade vanuselisi suhteid iseloomustav) üksus. 19. sajandi keskel Friedrich Schmidti töödega alguse saanud traditsioonist on välja kasvanud üksikasjalik Eesti Ordoviitsiumi ja Siluri ladestute liigestus lademeteks. [Foto 2]

Kambriumi ja Devoni terrigeensete settekomplekside puhul on praktilises regionaalstratigraafias ja kaardistamisel olnud kasutusel enamasti kihistud, mida määratletakse kivimilise koostise järgi, vanust arvesse võtmata. Kambriumi lademenimede kasutamine on olnud mõnevõrra ligikaudne ning Devoni puhul langevad lademete piirid enamasti kokku kihistute piiridega. Veelgi detailsema liigestamise soovi korral on vahel lademeid jaotatud vöödeks [10, 11]. Sama loogika järgi kuuluvad lademest suuremate piirkondlike kronostratigraafiliste üksuste hulka ka näiteks mõned piirkondlikud ladestikud (Ölandi, Viru ja Harju "seeria" Baltoskandia Ordoviitsiumi liigestuses). Ida-Euroopa platvormil on Vendi käsitletud piirkondliku ladestuna ning Valdai "seeriat" piirkondliku ladestikuna.

Pikaajaline traditsioon Ordoviitsiumi ladestu korrelatsiooniskeemides on olnud Briti piirkondlike ladestike (Tremadoc, Arenig, Llanvirn, Caradoc, Ashgill) kasutamine. Praegu töötatakse välja uut Ordoviitsiumi rahvusvaheliste lademete ja ladestike süsteemi, mis saab geokronoloogilise skaala osaks.


Vananenud ja mitteformaalsed terminid, mida tuleb ette kronostratigraafilises kontekstis, väärivad samuti tähelepanu. Ajajärk (ladejärk, vn. ярус) on Venemaa (ja endise Nõukogude Liidu) stratigraafilistes skeemides kasutatav üksus, millega tähistatakse lademest (vn. горизонт) suuremaid ja ladestikust väiksemaid üksusi. Tänapäevases rahvusvahelises geokronoloogilises terminoloogias sedalaadi üksus puudub. Nõukogude Liidu stratigraafiliste skeemide reeglid – mida tuli kasutada ka 20. sajandi teisel poolel jõudsalt arenenud Eesti stratigraafias – kujundasid eesti keeles traditsiooni, kus Briti ladestikke (Series) hakati käsitlema ladejärkudena, reserveerides sõna “lade” Eesti piirkondlike lademete jaoks. Segaduste vältimiseks on Eesti lademete puhul vahel kasutatud terminit “piirkondlik lade” (Regional Stage).

Säilitades teatmeteostele iseloomulikku konservatiivsust ning üle 15 aasta vältel ilmunud köidete sisemist loogikat ristviitamisel, on seda traditsiooni järgitud ka Eesti-teemalise EE 11. köite tabelis lk. 103. Et siduda see väärtuslik teatmematerjal nüüdisaegse stratigraafia ja geokronoloogilise skaalaga, tuleks arvestada järgmist.

Siluri ladestu puhul on Llandovery, Wenlock, Ludlow ja Přidoli rahvusvahelises skaalas tõstetud ladestiku staatusesse (Alam- ja Ülem-Siluri ladestiku mõisteid väljaspool ajaloolist konteksti ei kasutata). Püstitatud on ka Siluri rahvusvahelised lademed, mida kajastab rahvusvaheline geokronoloogiline skaala [6].

Tabelis Ordoviitsiumi ladejärkude lahtris toodud Briti ladejärgud (Tremadoc, Arenig, Llanvirn, Caradoc ja Ashgill) on praeguses tähenduses Briti piirkondlikud ladestikud, mitte rahvusvahelised üksused. Devoni ladejärkudest on samas saanud rahvusvahelise skaala Devoni lademed. Uue geokronoloogilise tabeli kontekstis kuulub vananenud või ebatäpsete terminite hulka ka mõningaid EE 11. köites kasutatud mõisteid, millele on tähelepanu juhitud tabelis. [Tabel 3]


Ettevaatust – tõlketeosed! Eesti raamatulettidele jõudnud arvukate tõlketeoste sirvimisel on silma jäänud mitmeid eksitavaid allikaid. Näiteks sisaldab mälumänguritele vajaliku teatmeteosena reklaamitud “Maailma ajaloo atlas” [8] ilmselt mõnest Saksamaa 20. sajandi alguse allikast kopeeritud geokronoloogilise tabeli, kus puudub Ordoviitsiumi ladestu ning Arhaikumi alumiseks piiriks ehk Maa vanuseks on märgitud vaid 1,9 miljardit aastat! Seega on alati mõistlik tõlketeoste sisu võrrelda uuemate Eesti teatmeteoste ja Eesti Looduse artiklitega, vajadusel konsulteerides spetsialistide või Eesti stratigraafia komisjoniga (www.gi.ee/ESK).


Geokronoloogia õpetamisest koolis. Usume, et parimaid õpetamise viise teavad õpetajad ise, ent mõttevahetused bioloogia- ja geograafiaõpetajatega täienduskoolituste käigus julgustavad pakkuma mõningaid ideid. Kui koolis on vaatluse all Maa ajalugu üldiselt, piisab eoonide, aegkondade ja Fanerosoikumi eooni ajastute õpetamisest. Uuest skaalast lähtudes tuleks korrigeerida vastavaid õpikute joonistel ja tabelites esitatud piiride vanuseid. Ent olulisem kui uusimad vanused ise on ehk selgitus, et need arvud ei ole seotud ühegi dogmaga ning nende jätkuv muutumine peegeldabki üha uute faktide ja tõlgenduste poole püüdleva teaduse loomust.

Koolis on elu ajaloost juttu juba 2. klassi loodusõpetuse õpikus. Geokronoloogilise skaala mõningaid üksusi kajastatakse 7. klassi geograafiaõpikus ning gümnaasiumi bioloogia- ja geograafiakursuses. 7. klassi loodusgeograafia õpikus [1] vajaksid korrigeerimist ajastute piiride vanused. Joonisel lk. 92–93 on näidatud Tertsiaari ajastu, mis on küll kasutusel mitteformaalse üksusena, kuid ametlikus skaalas vastavad juba mõnda aega Tertsiaarile Paleogeeni ja Neogeeni ajastu. Gümnaasiumi bioloogiaõpiku 1. osas [14] lk. 176 toodud üldise aegkondade tabeli arvud on uusimatele andmetele lähedased. Mõlema õpiku joonistel leidub aga “ürgaegkond” ja “aguaegkond”, mille asemel võiks hakata nüüd kasutama eoone: Arhaikumit ehk Ürgeooni ja Proterosoikumit ehk Agueooni. Et õpilased oleks kõrgkooli astudes paremini ette valmistatud, võiks ka Arhaikumi, Proterosoikumi ja Fanerosoikumi eoonide nimesid tutvustada juba gümnaasiumis.


Geokronoloogilised tabelid. Usaldusväärseim allikas teadlastele, spetsialistidele ja õppejõududele on igal aastal uuenev rahvusvahelise geoloogiateaduste liidu geokronoloogilise skaala ingliskeelne võrguversioon aadressil www.micropress.org/stratigraphy/ [6].

Stratigraafiliste üksuste piiride vanus lisatud geokronoloogilises tabelis vastabki sellel aadressil toodud uusimatele, 2002. a. andmetele. Selle skaalaga on vastavusse viidud ka Eestis levivate geoloogiliste ladestute piiride vanus “Eesti entsüklopeedia” 11. köites. Piiride vanusehinnangud, mida kajastavad varasemad Eestis koostatud teatmeteoste geokronoloogilised skaalad (sh. “Ökoloogialeksikon” aastast 1992), on aga oluliselt vananenud. Arvesse tuleb võtta teoste ilmumise aega ja konteksti: näiteks on “Eesti entsüklopeedia” 11. köites uusimate andmete põhjal Kambriumi ladestu alumise piiri vanus 545 miljonit aastat, ent 1988. a. ilmunud “Eesti nõukogude entsüklopeedia” 3. köites 570±20 miljonit aastat ning mõlemad vastavad oma aja teadmistele. Tänu sellele, et Eesti teadlased on pikka aega isiklikult osalenud rahvusvahelise stratigraafia komisjoni (eelkõige Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Kvaternaari) töörühmade töös, jõuab rahvusvaheline stratigraafiainfo Eestisse kiiresti. Seetõttu on Eesti originaalsed teatmeteosed ja Eesti Looduses ilmuvad artiklid kindlasti usaldusväärsemad mitmesugustest tõlketeostest.

Siinne üksikasjalik geokronoloogiline tabel võib osutuda kasulikuks eelkõige üliõpilastele, ent ka õpilastele, kes teevad uurimistöid geoloogia vallas, ning nende juhendajatele. Üldhariduskooli bioloogia- ja geograafiakursuses peaks piisama tabeli lihtsustatud versioonist kodulehel www.gi.ee/ESK, mis kajastab eoone ning Fanerosoikumi aegkondi ja ajastuid koos piiride vanustega.


1.

Aunap, Raivo jt. 2002. Loodusgeograafia põhikoolile. I osa. BIT, Tallinn.
2.

Davydov, Vladimir I. et al. 1998. Proposal of Aidaralash as Global Stratotype Section and Point (GSSP) for base of the Permian System. – Episodes 21 (1): 11–18.
3.

Gould, Steven J. 1987. Time´s Arrow, Time´s Cycle. Myth and Metaphor in the Discovery of Geological Time. Harvard University Press.
4.

Hoch, Ella 1987. Geologen Nicolaus Steno. – Varv 1: 21–29.
5.

Hoyningen-Huene, Paul 2002. Teaduse süstemaatilisus. – Akadeemia 14 (2): 369–377.
6.

Internation Commission on Stratigraphy. –http://www.micropress.org/stratigraphy/
7.

International Union of Geological Sciences. – www.iugs.org.
8.

Kinder, Hermann; Hingelmann, Werner 2001. Maailma ajaloo atlas. Avita, Tallinn.
9.

Meidla, Tõnu jt. 2002. Stratigraafiaterminoloogiast spetsialisti pilgu läbi. Keel ja kirjandus 45 (10): 727–733.
10.

Nature Encyclopaedia of Life Sciences 2002. – www.nature.com.
11.

Raukas, Anto; Teedumäe, Aada (eds.) 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn.
12.

Rõõmusoks, Arvo 1983. Eesti aluspõhja geoloogia. Valgus, Tallinn.
13.

Richter, Irma A. (ed.) 1982. The Notebooks of Leonardo da Vinci. Oxford University Press.
14.

Sarapuu, Tago; Kallak, Henni 1997. Bioloogia gümnaasiumile. I osa. Eesti Loodusfoto, Tartu.
15.

Stenonius, Nicolaus 1669. De solido intra solidum naturaliteter contento. Dissertationis prodromus. Ad serenissimum Ferdinandum II Magnum Etruriae Ducem. Florentiae. Ex Typographia fub figno Stellae MDCLXIX superiorum permissu.


Ivar Puura (1961) töötab Tartu ülikooli geoloogia instituudis teadurina.

Tõnu Meidla (1959) on Tartu ülikooli paleontoloogia ja stratigraafia õppetooli professor.



Ivar Puura, Tõnu Meidla
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012