Riigikontrolli audit näitas, et ehitusmaavarade kaevandamine ei ole Eestis korraldatud jätkusuutlikult. Kehtestatud pole aastaseid kasutusmäärasid, uusi karjääre avades lähtutakse eelkõige ettevõtjate huvist ning järelevalve kaevandamise üle on puudulik. Ehitusmaavarasid ei kaevandata meil ei keskkonnahoidlikult ega inimsõbralikult: kohalike elanike huvide ja looduskeskkonnaga arvestatakse vähe ning kasutatud karjääre enamasti ei korrastata.

Üks ilmekamaid näiteid maavarade mõtlematu kaevandamise kohta on Nauru saareriigis juhtunu. Saar oli rikas fosfaatide poolest, mida hakati kaevandama 1907. aastal. Veel paarkümmend aastat tagasi oli Nauru sisemajanduse kogutoodang inimese kohta tänu maavara müügile maailma suurimaid ja riik väga rikas. Kahekümnenda sajandi lõpuks oli maavara otsas, sisemajanduse kogutoodangult langeti maailma viimaste hulka ja endisest hiilgusest jäi vaid mälestus. Praeguseks on omaaegsest paradiisisaarest saanud suur ammendatud karjäär, elamiskõlblikuks on jäänud ainult kitsas rannikuriba.

Eestis on ehitusmaterjalidena kasutatavate maavarade kaevandamise mahud Statistikaameti andmetel alates sajandivahetusest pidevalt suurenenud. Näiteks 2007. aastal kaevandati kruusa ja liiva ligikaudu neli korda, lubjakivi üle kolme korra ja dolokivi ligikaudu 2,5 korda rohkem kui 2001. aastal (# 1). Kuna lähitulevikus on kavandatud palju suuremahulisi ehitustöid, näiteks Tallinna–Tartu maantee laiendus, ei ole oodata, et nõudlus ehitusmaterjalide järele oluliselt väheneks. Kuigi elamuehitus on viimase aastaga vaibunud, on kaevandusettevõtted esitanud järjest rohkem taotlusi uute karjääride rajamiseks.

Maavarade varud. Maavarad ei taastu ja nende kaevanduskõlblikud varud lõpevad varem või hiljem. Kui turba ja põlevkivi kaevandamist suunab Eesti riik säästva arengu seaduse järgi kasutusmäärade abil, siis ehitusmaavarade puhul seda ei tehta. Teisisõnu, riiklikul tasandil on otsustamata, kui kauaks peaks ehitusmaavarade teadaolevaid varusid jätkuma.
Eesti Looduse praegused lugejad tõenäoliselt ei näe aega, mil kogu Eestis ehitusmaavarade kasutatavad varud ammendatakse. Keskkonnaministeeriumi andmetel jätkuks maardlate nimistus registreeritud maardlates kaevanduskõlblikku lubjakivi 70, dolokivi 90, liiva 120 ja kruusa 20 aastaks – seda juhul, kui püsiksid 2007. aasta kaevandamismahud. Mitte kõik ehitusmaavarade teadaolevad leiukohad pole maardlate nimistus kirjas ning küllap on osa leiukohti veel avastamatagi.
Seevastu kohalikul tasandil võivad maavarad ammenduda üpris kiiresti. Näiteks Hanila vallas dolokivi kaevandamise luba taotledes teatas kaevandaja, et küsitud kaevandusmaht kindlustab ettevõtte toorainega 20–25 aastaks. Kuid soodsate ekspordivõimaluste tõttu kaevandati kuue aastaga ära kogu taotletud maht ja rohkemgi. Seejärel esitati taotlus avada uus ja suurem karjäär. Üks põhjendus oli, et karjääris seni tööd saanud inimesed võivad muidu jääda tööta. Niisiis, peaaegu terveks inimpõlvkonnaks kavandatud töö sai otsa neli korda lühema aja jooksul, sest loodusvara kasutati suuremas mahus, kui esialgu kavandati.

Majanduskasvust ja loodusvarade tarvitusest. Seniajani on ehitusmaavarade kaevandamismahtude ja sisemajanduse kogutoodangu kasvu vahel olnud tugev seos, seda nii Eestis kui maailmas tervikuna. Ent arenenud riikides on juba aastaid tagasi jõutud äratundmisele, et selline otsene side loodusvarade kasutuse ja majanduskasvu vahel tuleb katkestada. Majandust saab ja tuleb arendada hoopis nii, et looduskeskkonda koormatakse senisest vähem.
Euroopa Ühenduse kuues keskkonnategevusprogramm (2002. a.) märgib, et riigid peaksid selgelt paika panema eesmärgid ja meetmed, kuidas loodusvarasid senisest tõhusamalt ja vähem kasutada. Seda põhimõtet on korduvalt rõhutatud muudeski, ka tööhõivet käsitlevates üleeuroopalistes strateegiadokumentides. Kahjuks ei ole niisugune mõte meil Eestis veel kuigi märgatavat toetuspinda leidnud.

Uute karjääride asukohtadest. Maavarade kaevandamisega muudetakse keskkonda pöördumatult. Kaotatud elupaiku või muudetud veerežiimi endisel kujul taastada ei ole võimalik. Ehitusmaavarade kaevandamise mõju keskkonnale oleneb eelkõige karjääri asukohast. Seetõttu on väga oluline leida karjääridele niisugused asukohad, mis on keskkonna suhtes kõige soodsamad.
Asukoha valikuks annavad hea võimaluse maakonna- ja üldplaneeringud, mille keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) käigus saaks hinnata kaevandamise mõju eri paikades ning leida sobivaimad. Paraku näitas tänavu tehtud riigikontrolli audit, et üldjuhul maakonna- ega üldplaneeringutes uute karjääride rajamisele tähelepanu ei pöörata, enamasti piirdutakse vaid seniste kaevanduste kirjeldusega. Kaevandamisele viidatakse planeeringutes peamiselt seoses konfliktialadega, näiteks kui karjäärid ja rohevõrgustik juhtuvad olema samal alal.
Kuna pealmaakaevandamine ei ole vabariigi valitsuse määrusega kinnitatud olulise ruumilise mõjuga objektide nimekirjas, siis pole planeeringute koostajatel kohustust selle teemaga tegeleda. Kohalike omavalitsuste esindajate sõnul nad pigem väldivad kaevandamisteemat, sest eeldatavad vaidlused kulutaksid palju aega. Tegelikult lükatakse vaidlused niiviisi lihtsalt tulevikku. Ent siis on ettevõtted juba uuringutele kulutusi teinud ning lahkhelid tulevad märksa teravamad.
Nagu eespool märgitud, ei ole kogu Eesti ehitusmaavarad täielikult uuritud. Kuid teada olevaid maavarade leiukohti ning seega võimalike karjääride asukohti on siiski rohkem kui avalikustatud andmete järgi võiks arvata. Teavet nende kohta kasutavad ettevõtjad kaevandamiseelsete uuringute lubasid taotledes. Audit näitas, et umbes pooled ehitusmaavarade geoloogilised uuringud on tehtud aladel, mis ei olnud uuringu ajal maardlana registreeritud. Niiviisi täiendatakse maardlate nimistut pidevalt andmetega uute maardlate kohta ning maavarade teada olevad varud suurenevad (# 2). Geoloogiline uuring kestab tavaliselt kaks-kolm aastat: võib arvata, et nii praeguseks väljastatud kui tulevikus antavate lubade alusel tehtavad uuringud täiendavad maardlate nimistut olulisel määral edaspidigi.
Kogu üldgeoloogiliste uurimistöödega kogutud teave, mis on kättesaadav kaevandada soovivatele ettevõtjatele, peaks olema avalikustatud ja niiviisi kasutatav ka maakonna- ja üldplaneeringute koostajatele. Siis saaks teisi võimalusi kaaludes leida tulevastele karjääridele sobivaimad asukohad – ja seda juba enne, kui mõni ettevõtja seob oma ärihuvid mingi konkreetse paigaga.

Karjääri avamise otsusest. Maavara kaevandamist mingis kohas ei tohi otsustada enne, kui pole kindlaks tehtud sealse kaevandamise mõju ja võimalikkus. Maapõueseaduse kohaselt jaotatakse maavarad nende uurituse, kaevandamisolude ja võimaliku keskkonnamõju järgi aktiivseteks ja passiivseteks. Varu on aktiivne, kui selle kaevandamine on nii keskkonnakaitseliselt kui ka tehniliselt võimalik ning majanduslikult kasulik. Passiivse ehk vaid tinglikult kasutatavana tuleb varu käsitleda siis, kui mainitud tingimused pole nüüdsel ajal täidetud, kuid võivad täituda tulevikus.
Kahjuks on praegu kujunenud nii, et pärast maavara geoloogilist uuringut kinnitatakse see aktiivseks ehk „tõestatult kaevandamisväärseks” ilma kaevandamise mõju hindamata (väljend „aktiivne ehk tõestatult kaevandamisväärne maavaravaru” pärineb keskkonnaministri määrusest 21.04.2005).
Sellise kinnitamise näiteks on Nabala juhtum, kus keskkonnaminister kinnitas 11. juunil 2007 lubjakivimaardla maavarad aktiivseks tarbevaruks, hindamata kaevandamise võimalikku mõju karstiala veerežiimile, looduskeskkonnale ja kohalikele elanikele. Sellele järgnenud ettevõtjate kaevandamissoov tõi kohtuvaidluse, sest Kose vald soovis luua hoopis Rahkvälja maastikukaitseala. Omavalitsus seisis looduskaitse ja kohalike elanike huvide eest, kuid ettevõtja ja keskkonnaministeerium soovisid siiski maavara aktiivse varu kasutusele võtta.
Kohus leidis, et volikogu peab määruse kaitseala loomise kohta tühistama, sest see ei arvestanud geoloogilise uuringu loa omaniku seisukohti. Tuleb välja, et geoloogilise uuringu luba annab selle omanikule õigusi, mis takistavad kaitsealade loomist, vaba konkurentsi kaevandada soovivate ettevõtete vahel ega võimalda kaevandamise võimalikkuse üle sõltumatult otsustada.
Seda, et keskkonnaministeeriumi ametnike arusaam kaevandamisväärse maavara mõistest ei ole selge, kinnitab tänavu 11. juunil Eesti Päevalehes tsiteeritud keskkonnaminister (www.epl.ee/artikkel/470977), kelle sõnul ei ole kaevandajatel praegu sellist tehnoloogiat, mis võimaldaks Nabala tingimustes kaevandada.
Maavara geoloogilise uuringu luba ei anna kaevandamisõigust ega saa tekitada ka nn. õigustatud ootust kaevandada. Kuid senine asjade käik näitab, et geoloogilise uuringu loaga on karjääride rajamine uuritud aladele sisuliselt otsustatud. Palju on kõneldud, et kaevandamise võimalikkus selgub alles pärast kaevandamisloa keskkonnamõju hindamist (KMH). Ometi pole seni kordagi jäetud KMH tulemuste põhjal kaevandamisluba andmata.

Kohalike omavalitsuste seisukohtadest. Sageli on kuulda etteheiteid, et just kohalike omavalitsuste vastuseis on määrav takistus uutele karjääridele. Kinnituseks tuuakse näiteid valdade kohta, kes olid otsustanud võtta kaitse alla alad, kuhu ettevõtjad plaanisid karjääre.
Paraku ongi kaitsealad jäänud kohalikele omavalitsustele vaata et ainsaks võimaluseks oma huve kaitsta. Muidugi on omavalitsused huvitatud uutest töökohtadest ja soodsa hinnaga ehitusmaavaradest, ent uutele karjääridele seistakse vastu enamasti seniste halbade kogemuste tõttu, nagu tolm, müra, maavara vedudest lõhutud teed või soov avada üha uusi karjääre vanu korrastamata.
Seda, et kohaliku omavalitsuse seisukohti ega plaane ei pruugita arvestada, ilmestab Koigi valla näide. Vallavolikogu ei nõustunud ühe geoloogilise uuringu loaga, tuues põhjuseks, et uuring on sisuliselt kaevandamise esimene etapp, ent kaevandus taotletaval alal ei klapi valla arengukava ega koostatava üldplaneeringuga. Nii ei tohiks ettevõte raha kulutades end selle alaga majanduslikult siduda. Sellest hoolimata otsustas vabariigi valitsus keskkonnaministeeriumi ettepaneku järgi, et geoloogilise uuringu luba tuleb anda. Märkimisväärne on, et arvestamata jäeti nii see, et lähedal asub juba toimivaid karjääre, kui ka see, et vaidlusaluse kohaga piirneb üle 70 ha suurune ala, millele kohaliku omavalitsuse nõusolekul oli juba uuringuluba väljastatud ning kus plaanitakse kaevandama hakata lähiajal.

Keskkonnamõjude hindamisest. KMH aruannetest on näha, et sageli ei paku need kaevandamisloa andjale pidepunkti, et too saaks seada keskkonda kaitsvaid tingimusi. Nii ongi kaevandamislubades sätestatud nõuded enamasti pealiskaudsed: tolmu vähendamiseks niisutada teid, prügi ei tohi ladestada karjääri, jälgida põhja- ja pinnavee kvaliteeti jne. Selliseid tingimusi saab määrata ka ilma kalli ja aeganõudva KMH-ta.
Näiteks enne kui võeti tarvitusele rohevõrgustiku tuumalal asuv Tallinna-Saku liivamaardla, tehti lausa mitu KMH-d, kuid praeguseks välja antud kaevandamisload sisuliselt välistavad, et rohevõrgustik sel alal toimida saaks (# 3). Riigikontrolli hinnangul tulnuks rohevõrgustikuga rohkem arvestada, lubades esialgu kaevandada ainult kas maardla põhja- või lõunaosas. Sel juhul toiminuks ala teine pool rohekoridorina edasi. Alles siis, kui esimene pool on ammendatud ja karjäärides loodusmaastik taastatud, tohiks hakata kaevandama teisel poolel.
Audit näitas, et keskkonnateenistused on nõudnud KMH-d seal, kus seda tegelikult vaja polnud, ning vastupidi, jätnud nõudmata, kui seda olnuks vaja. KMH-d algatades on lähtutud eelkõige vorminõuetest, sisuline vajadus on jäänud tagaplaanile.

Järelevalvest kaevandatud mahtude üle. Audit näitas, et järelevalve kaevandamise üle on puudulik ning eriti halvasti kontrollitakse kaevandamismahte. Õigusaktide järgi näib kontroll olevat kolmekordne, kuna järelevalve on pandud ülesandeks mitmele asutusele: keskkonnateenistustele (nüüdne keskkonnaamet), keskkonnainspektsioonile ja tehnilise järelevalve inspektsioonile (nüüdne tehnilise järelevalve amet). Tegelikult võimaldas nende asutuste pädevuse ja kohustuste ebamäärasus jätta töö tegemata: igaüks arvas, et kaevandamismahte peab kontrollima keegi teine. Selle tagajärjel kaevandasid paljud ettevõtted lubatust rohkem, millega tehti nõuetest kinnipidavatel kaevandajatel majandamine raskemaks. Auditi kestel keskkonnainspektsioon tõhustas omalt poolt järelevalvet ning alustas arvukalt rikkumismenetlusi.

Edasisest. Et praegusi ja tuleviku vajadusi katta, tuleb maavarade kaevandamist paremini planeerida ning otsida võimalusi kokku hoida ja kasutada muid materjale. Ettevõtetele tuleb tagada aus konkurents, seda nii järelevalvet tõhustades kui ka kaotades geoloogilise uuringu loast tulenevad kaevandamise soodustingimused. Riiklikul tasandil peab paika panema ehitusmaavarade kaevandusmäärad ja lähtuma neist kaevanduslube väljastades. Karjääre tuleb kavandada kohalike elanike huve ja keskkonnamõjusid arvestavate kohaliku omavalitsuse planeeringutega. Kaevandusest rikutud maa peab korrastama esimesel võimalusel.

Artikli alus on audit „Ehitusmaavarade kaevandamise riiklik korraldamine”, mille aruande leiab riigikontrolli kodulehelt www.riigikontroll.ee