Sarapuupähkleid on meie metsadest ja sarapikest alati toiduks korjatud. Paljudel aastatel ei ole metsast pähkleid saada kas talvekülmade, kahjurite või pähklituumi tabanud haiguste tõttu; ka võivad teised korjajad ette jõuda. Seetõttu võiks sarapuud kasvatada ka koduaias, ennekõike viljakamaid ja paremate pähklitega sorte. Hoolimata aastakümnetepikkusest aretusest on Eestis õnnestunud saada vaid üks heade omadustega sarapuuvorm, ‘Alli’.

Looduses kasvavate sarapuupähklite keskmine saak on Saaremaa looaladel ja Kagu-Eesti moreenkuplitel 7–8 kg pähkleid hektari kohta, saagirohkeil aastail kuni 30 kg [7]. Nõukogude võimu ajal korraldati metsasaaduste kokkuostu, kuid pähklite puhul see tulemusi ei andnud: neid toodi vähe või üldse mitte. Teadaolevalt varuti 1961. aastal seitse tonni pähkleid. Vaid mõnes metsamajandis korjati sarapuupähkleid aastati järjekindlamalt.

Sarapuu sordiaretuse kohta kirjutas Tartu ülikooli aianduse õppejõud August Mätlik 1934. aastal, et sarapuusorte ei ole Eestis aretatud. Ta ei osanud ka soovitada talvekülmadele vastupidavaid sorte, kuna vastavaid katseid ei olnud tehtud [4].

Aleksander Siimoni sarapuude aretus Pollis. Kui 1945. aastal rajati Lõuna-Eestis Polli aianduse ja mesinduse uurimise instituut, alustas selle juhataja Aleksander Siimon järgmisel aastal õunapuu kõrval ka sarapuude aretust. Läänemaalt Ridala kihelkonnast pärit mehena tundis ta põhjalikumalt Loode-Eesti sarapuu kasvukohti. Looduslikke sarapuid uurides märkas ta nende viljade erakordselt suurt mitmekesisust.
Sarapuu on väga vormirohke ja peaaegu igal põõsal on isemoodi kujuga pähklid [5]. Siimon on välja selgitanud 140 pähklivormi, mis jagunesid nelja põhivormi [6: 290]. Oluliseks võib pidada neist ainult viit: numbrite all 15, 16, 39, 50 ja 69 valis Siimon need kui paremad edasisteks katsetusteks; neid on ta ka lähemalt iseloomustanud [6: 292–294].
Tegelikult Aleksander Siimoni valitud looduslikke sarapuuvorme kasvatama ei hakatud. Ta lasi küll kogutud seemet külvata ja aastatel 1951–1959 istutati Polli puuviljaaedade ümber hekina ligi tuhat taime. Kuid neist ei õnnestunud saada kasvatamisväärseid vorme.
1960. aastatel ristas Siimon Lääne-Euroopa sorte kohaliku sarapuuga ja istutas 554 seemikut Polli Hiirevariku aeda. Nende seas leidus hulk suureviljalisi, nii nagu läänepoolse Euroopa sortidele omane. Rohkem oli pikliku pähklitega taimi.
Hiljem tekkis mul kui Siimoni töö jätkajal lootus saada Eesti esimene sarapuusort. Peagi aga selgus, et suurte viljadega sarapuud vajavad rohkem suvesooja, kui on Eestis: tuumad ei jõudnud täis kasvada, nad jäid kortsuliseks, kesta ning väikeseks jäänud seemne vahele moodustusid pruunid koredad liistakud. Väga pakaselisel 1978/79. aasta talvel külmusid kõik suureviljalised seemikud maa- või lumepinnani, mistõttu kadus ka huvi nendega edasi katsetada.

Sarapuu sordiaretus Harkus. Eesti NSV teaduste akadeemia president, sordiaretaja Johan Eichfeld andis 1950. aastail Tallinna eksperimentaalbaasi teadurile Aleksander Niinele ülesande: tolmeldada tuntud sordiaretaja Otto Krameri endises aias (Keemia tänav 41) kasvavaid sarapuusorte loodusliku sarapuuga. Selleks tõi Niine urbadega oksi ja pani kultuursortide võrasse.
Hiljem anti noored taimed minu hoolde ja ma istutasin need 1957. aastal asutatud eksperimentaalbioloogia instituudi Harku katseaeda. Enne töökoha vahetust jõudsin seal valida edasiseks katsetamiseks kaks vormi. Neist ‘Harku 2’ andsin Saaremaa metsamajandisse; selle direktor Harald Vait istutas taimi oma koduaeda ja ka Mustjala katsemetskonda. ‘Harku 2’ oli suure pikliku paksukestalise pähkliga. Praegu selle vormi säilimise kohta andmeid ei ole.
Harald Vaitiga kujunes mul hea koostöö seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel. Ta oli juba mõnda aega otsinud saagirohkemaid ja suurema pähkliga sarapuupõõsaid, lootes valida kasvatamiseks kõlblikke vorme. Mina uurisin pähklite kvaliteeti. Mõni aasta oli sealhulgas saagita või jäid korjatud kogused väikeseks. Kahjuks ei õnnestunud Harald Vaiti valitud 30 põõsa hulgast leida ühtegi, mida oleks võinud vormistada Eestimaise sordina [1].
Saaremaa uuritud põõsaste pähklite keskmine mass jäi enamasti vahemikku 0,9–1,2 g (varieerumine 0,62–1,5 g), tuuma mass oli 0,21–0,44 g ja tuuma osakaal 26–41% pähkli massist. Tuumade toorvalgusisaldus oli 15,4–26,3% (keskmine 21,2%) ja toorrasvasisaldus 49,5–59,1 (keskmine 53,5%) [1].

Ainuke hea kodumaine sarapuu sordikandidaat ‘Alli’. 1969. aastal valis iluaiandusteadlane Alli Süvalepp sarapuu emasordiks ’Kaiserin Eugenie’, kui saadaolevatest sortidest kõige varajasema valmimisajaga. See põõsas kasvas juba mainitud Otto Krameri Keemia tänava aias Tallinnas. Tolmeldamiseks tõi ta metsast urbadega sarapuuoksi.
Süvalepp külvas oma koduaeda Keemia tänaval kümme pähklit, neist tärkas seitse. 1971/72. aasta talv oli lumeta ja külma oli –20 ˚C, nii et vastu pidas ainult üks taim. Esimesed pähklid tulid põõsale 1979. aastal. Süvalepp mõõtis selle põõsa saaki 1980–1987, vastavalt aastati liitrites: 2, 10, 4,5, 17,5, 20, 4,5, ja 6 liitrit lüdituid pähkleid; 1987 oli saagita aasta. Aretaja suri 1988 ja vaatlused katkesid.
Sain Allilt korduvalt pähkliproove ning need olid alati ilusad ja täistuumsed. Rekordsaagi aastal, s.o. 1984, valmisid pähklid väga ebaühtlaselt. Harilikult hakkasid nad Tallinna oludes pruunistuma augusti keskel. Kuu lõpul oksi raputades osa pähklitest varises. Viimased pähklid raputas tuul septembri keskel.
Pähkel on meie loodusliku sarapuu omast pisut suurem ja veidi õhema kestaga. Maitse on võrdlemisi hea. Tuum moodustab pähklist 40–50%. Rasvasisaldus oli 57–61%, toorvalgusisaldus 17%. Pähklit katab narmastunud servaga lüdi veidi üle poole ulatuses.
Alli Süvalepp paljundas oma aretist lookvõrsikutega ja andis taimi tuttavatele Kakumäel, Pääskülas, Irus ja Rannamõisas, ka minule Pollis. Arvatavasti on teda kõige rohkem edasi levitanud Räpina aianduskooli puuviljanduse õpetaja Jaan Kivistik. Aretaja talle kindlat nime ei pannud: andis taimi teistele ‘Alli Süvalepa sarapuu’ nime all. Mina olen seda kutsunud nimega ‘Alli’.
Aretajale meeldis tema sarapuu. Ta kasutas „Alli” õietolmu ka edaspidistel ristamistel; jällegi võttis ta emataimeks sordi ’Kaiserin Eugenie’. Mulle teatas ta, et 1983. aastal oli teise põlvkonna seemikuid 30. Süvalepa tütre Mari Seidelbergi kirjas (avaldatud Maakodus 1993, nr. 12, lk. 21) on öeldud, et nende suvila juures Rannamõisas leidus suureviljalisi sarapuid, aga nendega polnud Alli Süvalepp rahul, sest pähklid ei valminud sügisel korralikult ja tuumad kuivasid kõhnaks.
Kui võrrelda Eesti parimat aretist maailma parimatega, siis maitse poolest võime täiesti rahul olla. Maailmaturul müüakse aga sarapuupähkleid, mille mass on 3,3–4,1 g ja tuum kaalub 1,4–1,7 g. Need on neli või rohkemgi korda meie omast suuremad. Igas riigis on oma lemmiksordid ja paljud ei ole nii suured. Kuid ikkagi ei saa meie aretada suuruse poolest neile ligilähedastki: suure pähkliga sordid on talveõrnad ja meil ei jätku suvesooja pähklite täiskasvamiseks.
Vähe on teavet mujal aretatud sarapuusortide katsetamise kohta Eestis. Vanu andmeid leiab Paal Lindvere raamatukesest „Sarapuud” [3]. Ajakirjas Maakodu on ilmunud Mari Virro kirjutis Põlvamaa arsti Valentina Tškonija sarapuudest: tal on kogemusi peamiselt Tatarimaalt saadud sortidega [8].

Lõpuks olgu öeldud, et sarapuupähklid ei ole aianduses ega kulinaarias kasutatavate pähklite hulgas kõige olulisemad. Kreeka pähkleid toodetakse maailmas umbes kaks korda ning nakraid ja mandleid kuni kolm korda rohkem. Ka kastanite toodang on suurem [2]. Sarapuupähklite suurim tootja on Türgi, kust saadakse ligi 7/10 maailmatoodangust (aastas toodetakse 700 000–800 000 tonni sarapuupähkleid). Koguselt järgmised tootjad on Itaalia, USA ja Hispaania.