Eesti Looduse fotovõistlus
2009/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2009/8
Puhtulaid: matkarada siin pole ja näha pole ka suurt midagi

Puhtulaiul on Eesti looduse uurimisloos erakordne koht: 20. sajandi keskpaigast saadik, mil Jakob von Uexküllile kuulunud suvemajas on tegutsenud ornitoloogia- ja hilisem bioloogiajaam, on siin välitöid teinud või vähemasti käinud peaaegu kõik Eesti bioloogid. Põneva kultuuri- ja looduslooga tasub küll tutvuda, kuid siin ei maksa unustada: viibid teadusinstituudi valdustes, kus peab käituma teadmishimuliselt ja viisakalt. Siinsed objektid võiksid paeluda vaid loodusest või ajaloost rohkem huvitatuid.

Artiklile laenan suurejoonelise alguse 1956. aastal ilmunud Eerik Kumari ülevaatest Puhtu ornitoloogiajaama tegevusest: “Balti mere saarte- ja väinaderohkes idaosas, Eesti NSV läänerannikul Virtsu lähedal asuval Puhtu poolsaarel paikneb Nõukogude Liidu üks ainulaadsemaid uurimisasutusi – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi Puhtu ornitoloogiajaam.” [5: 193]

Eesti Looduses on Puhtulaiust varem korduvalt kirjutatud, pikema loo on avaldanud Johannes Piiper, kelle 1961. aastal kirja pandud novell algab Puhtu uurijaile küllap tuttavalt: “Sügav uni pärast huvitavat autosõitu Tartust Puhtulaidu oli väga kosutav. Ärkasin ornitoloogiajaama õdusas kambris, mille avali, sääskede eest looritatud aknast puhus sisse värsket merehõngu. Läbi akent varjavate vahtrate ja saarepuude erkrohelise lehestu vaadatuna olid pilvitu taevas ja vaikselt lebav meri väga sinised.” [7: 117] Laelatu–Puhtu kaitseala tutvustus ilmus Eesti Looduses viimati 2003. aastal [6], Puhtut on mainitud ka mitmes intervjuus [3, 4].
Puhtulaiu loodusväärtustest on tuntumad endisest pargist kujunenud laialehine mets, niidud, rohked kaitsealused liigid, põlised tammed ja männid ning igakevadine ja -sügisene lindude ränne. Ajaloo- ja kultuuriväärtused on seotud eeskätt 18.–19. sajandil elanud Virtsu mõisniku Carl Thure von Helwigi, tema puhkemõisa, Schilleri monumendi, skulptuuride ja pargiga ning hilisema Uexkülli suvilaga.
Puhtulaiul ei tohi korjata taimi ega loomi, puu otsa ronida, lõket teha. Telkida võib selleks ettenähtud kohas kokkuleppel komandandiga. Puhtus pole avalikku ujumisranda, kuid ujuma võib minna läheduses Jürilaiult, kuhu viib parklast pinnastee. Kuid ettevaatust – väga lihtne on siin takerduda kalameeste võrkudesse, millest osa ei tarvitse olla tähistatud!

Puhtulaid on nüüdisajal tegelikult poolsaar, Puhtu poolsaar. Puhtu ja Virtsu poolsaare vahel oli enne teisigi laide, mis praeguseks on maismaaga ühinenud: Silli- (Siili- või Silla-), Kõrge-, Peedu- ja Jürilaid. Virtsu mõisa maade kaardil 1703. aastast (#) on laiud selgesti eraldi. Maapind on aga Lääne-Eestis jõudsalt kerkinud, pealegi ühendati 19. sajandil Puhtulaid Virtsu poolsaarega tammi ja silla abil. Vanaluubi laht ja Ännikse laht olid 1950. aastateni ühendatud ojaga, kuid 1952. aastal asendati sild kivitammiga, mis tunduvalt kahandas oja läbivoolu ning kiirendas roostiku arengut ja seega ka maismaa laienemist.
Puhtulaidu tuntakse eeskätt laialehise metsa poolest, mis pärineks otsekui Kesk-Euroopast. Sellised võisid meie metsad olla umbes 4000–7000 aastat tagasi atlantilise kliimaperioodi ajal, mil siinne õhutemperatuur oli kõrgem ja sademeid rohkem. Puhtulaid ja ta metsad on siiski märksa nooremad – keskne kõrgendik on hakanud merest vabanema Limneamere I–III faasis ehk siis ligikaudu 4000 aastat tagasi. Kuid suurem osa Puhtulaiust on merest kerkinud vaid 1000–2000 aasta eest [8].
Puhtu mets on välja kujunenud viimase 400–500 aasta jooksul [2]. Ilmselt kasutasid ümbruskonna talupojad merest vabanenud laidu alguses loomade suvise karjamaana ning enne siia pargi rajamist võis mets olla üsnagi puisniidu-ilmeline. Sellele viitab ka 1703. aasta kaardil (#) kasutatud üksikute puude tingmärk, samuti üksikute väga vanade ja suurte põlispuude leidumine tänapäeval.
Puhtu metsa keskosas valitsevad puistus tamm, mänd, jalakas ja pärn, madalamatel kohadel on rohkesti haaba ja saart. Istutatud ja nüüd metsistunud liikidest on sagedam hobukastan, must pappel, leidub ka üksikuid lehiseid. Suurem kuusekultuur asus komandandimajast lõunas, see rajati kunagi faasanite kasvatamise tõttu. Praeguseks on sellest suurem osa õnneks maha saetud, kuid mitmesuguses vanuses kuuski võib näha kõikjal poolsaarel.
Põõsarindes on peale looduslike liikide hulgaliselt ebajasmiini ja taraenelat, samuti sirelit ja kikkapuud, mis on olnud surnuaia lähedale esialgu istutatud. Alustaimestikus võib näha tavapäraste salumetsaliikide kõrval ka sissetoodud taimi, nagu kirju liilia, roomav akakapsas, kõrge maasikas, salu-piiphein jmt. Iseäranis sage on siin karulauk, mille õitsemine annab varasuvisele metsale iseloomuliku väljanägemise ja lõhna.

Turismitalu või õigemini turismimõis 19. sajandi moodi. Puhtulaidu on esimest korda mainitud juba 14. sajandil. Puhtulaiu ümberkujundamist alustas 1780.–1790. aastatel Virtsu mõisa omanik Carl Thure von Helwig. Laiule rajati tähekujuline teedevõrk, mis osaliselt on säilinud siiani – sealt ristmikult lähtuvad teed Schilleri monumendi, Puhtu männi ja pika tiigi juurde; ka teised teesuunad on looduses aimatavad.
Teede ristumiskohale rajati kolmekorruseline hiina stiilis paviljon. Sealt läände asus söögimaja ja kaev, mis on tänini säilinud, peaaegu rannas aga Schilleri kuju ja Schilleri paviljon. Peale rohkete lehtlate, istepinkide, paadisildade jms. kasutati parki ka hulga Märjamaa Orgita “marmorist” ehk dolomiidist välja tahutud monumentidega.
1845. aastal pärandusid Vana- ja Uue-Virtsu ning ühes nendega ka Mõtsu, Paatsalu, Illuste ja Nehatu mõis Otto ja Anna Christina von Roseni tütrele Caroline von Uexküllile. Järgnevate aastate jooksul kerkis Puhtusse nii uus šveitsi stiilis „Perekonnamaja”, „Schilleri-maja”, „Valgu maja” kui ka mitu väiksemat külalishoonet, sissesõidutee ääres valmisid aga 1857. aastal vahimaja ja sõiduhobuste tall.
Puhtu majadel olid oma nimed, nagu Aleksandri, Turudi, Uuemõisa, Valgu maja, samuti söögimaja. Ilmselt olid ka teistel mõisatel omad kindlad majad Puhtus suvitamiseks, millele viitavad nimed Uuemõisa ja Valgu. Söögimajas said aga suvitajad süüa, toidukordadest anti märku kelli helistades. Kuid suvituskohaks jäi Puhtu vaid kitsale ringkonnale ning puhkeasutus ei toonud omanikele kuigi palju tulu, mistõttu 19. sajandi lõpul seisid suvilad sageli tühjana [10].
1914. aastal puhkes Esimene maailmasõda. Venemaa hakkas rajama Virtsu Suure väina kaitseks mõeldud suurtükipatareid ja Puhtusse lennusadamat. Vesilennukite sadam asus rannas praegusest bioloogiajaamast otse läänes. Nüüdisajal on selle asukoht looduses peaaegu märkamatu, kuid veel 1950. aastatel oli rannas näha muulide jäänuseid.
Sakslased vallutasid 1917. aasta lõpus Saaremaa ning Vene väed jätsid maha ka vesilennukite baasi Puhtul. Taganevad väed hävitasid siis ka suvilad ning ka Virtsu mõisa härrastemaja, säilis vaid Puhtu karjamõis.
1929. aastal tuli Puhtu laiule suvitama Hamburgi ülikooli professor Jakob von Uexküll ja kunagise „Valgu maja” vundamentidele ehitati uus suvemaja. Tema oli ka Virtsu mõisa viimane omanik, selle pärandas talle 1914. aastal surnud Elisabeth von Uexküll. 1934. aastal tuli endisesse karjamõisa ehk vahimajja elama krahv Alexander von Keyserlingk, kes võttis endale ka saare valvuri ameti. Temalt pärineb esimene pikem kirjutis Puhtu linnustikust. 1939 kuulutati Puhtulaid ja selle lähedale jäänud Adra laiud looduskaitsealaks. See oli ühtlasi viimane suvi, mille nii Uexküllid kui ka Keyserlingkid Puhtus veetsid.

Puhtu jalgväravast sisenejat võtab vastu paremat kätt ulatuslik majandatav rannaniit, mida on viimasel kuuel aastal hooldatud pärandkoosluste kaitse ühingu heinatalgute käigus. Niidul leidub rohkesti kaitsealuseid liike, eriti käpalisi, seetõttu on vaja niitu endistviisi hooldada, et vältida roostiku pealetungi. Niitmine on roostiku kasvamist viimastel aastatel silmanähtavalt tagasi hoidnud.
Metsa serval leiame õdusa istumispaiga ning stendi Puhtulaiu kaardiga. Ettevaatust siit istumast tõusmisel – madal varikatus on nii mõnelgi pea veritsema võtnud! Siit vasakule jääb muinsuskaitsealune karjamõis, mida teatakse ka komandandi- ehk krahvimajana. Majas elab ametipinnal Puhtu bioloogiajaama komandant; neid on bioloogiajaama ajaloos pikemat aega olnud viis: Elmar Savi, keda tunti ka Puhtu krahvina ja ta abikaasa Aliide, seejärel Rein ja Virve Küttim ning praegu Krista Kampus.
Puhtu laialehine mets ehk parkmets on rikas mitmesuguste ajaloomälestiste poolest. Eri ajastud on siia lisanud oma tähiseid: vanimad on 18. sajandist ning uusimad nüüdisaegsed. Üks selliseid on ka Elmar Savi koerte Leedi ja Alpa haud, mis asub peateest paarikümne meetri kaugusel metsas (#). Siia ei juhata viit ega vii jalgrada, ning see pole ka eriline ajaloomälestis, et selle otsimisele aega kulutada.

Puhtu ringkäiku on lihtsam jätkata piki peateed. Peagi jääb vasakule viit Puhtu tammeni, mis on teest umbes 50 meetri kaugusel. Tamme ümbermõõt oli tänavu 4,9 meetrit. Tamme juurest läheb rada edasi Puhtu männi poole, ent sealtpoolt võib ka ringkäiguga tagasi tulla.
Peatee läheb piki Puhtulaiu kõrgemat ja kuivemat seljandikku, mis kujutab endast kunagist rannavalli. Siinsed vanad tammed ja pärnad annavad ettekujutuse kunagistest laialehistest metsadest Eestis – kunagi oli selliste salumetsade pindala meil tunduvalt suurem. Viljakal mullal kasvanud salumetsad on üldiselt juba ammustel aegadel põllumaaks haritud.
Puhtust ei tohi taimi kaasa korjata, küll aga võib neid muidu nautida. Tasub järgida professor Johannes Piiperit: “Ei söandanud külmalt mööduda põõsa varju peitunud piibelehtede perest, elurõõmsast, lumivalges õiekülluses säravast. Laskusin põlvili ja nautisin andumusega kaunitest lilledest hoovavat aroomi.” [7: 117] Teisal ta märgib: “Läksin alla pargimetsa. Hommik oli vilu ja vaikne. Päike oli kerkinud kõrgele ja puuvõrade vahelt igritses alla ta kuldset paistet, mis pani hõbedaselt särama kastepiisad lehtedel ja õitel. Tajusin metsa jahedat rõskust ja ta kääriva mulla ning lehtede ja rohtude omapärast hõngu.” [7: 117]
Puhtu metsas pole näha noori tammesid ning see on valmistanud muret paljudele metsameestele. Peale valguse vähesuse on arvatud, et Puhtus nii tavalised hiired pistavad tõrud kinni. Kuivõrd Puhtu mets on üle sajandi olnud park, siis põhimõtteliselt võiks olla mõeldav siia uusi puid juurde istutada. Kuid arvestades viimase 70 aasta looduskaitsetava, võiks mets areneda siiski loomulikku, looduslikku rada edasi. Vanad puud kukuvad aja jooksul ise maha ning häiludes saab kasvama hakata uus metsapõlvkond.

Schiller ja muud monumendid. Schilleri monument on maailmas vanim säilinud kuulsa saksa luuletaja auks püstitatud tähistest. Väidetavalt asus esimene obelisk samuti Eestis, Viljandimaal Helme mõisas, mis jõuti püstitada juba 1805. aasta augustis (Schiller suri sama aasta mais). Paraku pole maailma esimene Schilleri monument praeguseni säilinud [1].
Friedrich Schilleri auks lasi samba püstitada ilmselt 1813. aastal Carl Thure von Helwigi tütar Anna Christina von Rosen, mitte von Helwig, nagu väidab näiteks Vilbaste [10], sest Helwig suri 1810. aastal. Ümar sammas on umbes 1,3 meetri kõrgune, suurepärase silueti ja kaalutletud proportsioonidega, klassitsistlikes vormides, seda kroonib dekoratiivne piiniakäbi [1].
Samba ühel küljel on tekst “Dem Andenken Friedrichs v. Schiller, Teutschlands erhabenem Dichter und Liebling der Musen gewidmet 1813” (“Pühendatud Friedrich von Schillerile, Saksamaa suurele luuletajale ja muusade lemmikule”, 1813) ning teisel pool katkend Schilleri luuletusest “Orléans’i neitsi” („Das Mädchen von Orleans”) teisest stroofist: “Die Dichtkunst reicht Dir/ ihre Götterrechte Schwingt sich mit Dir den/ ew’gen Sternen zu./ Mit einer Glorie hat sie / Dich umgeben /Du schafst fürs Herz,/ Du wirst unsterblich leben.” ehk sõnasõnalises tõlkes: “Luulekunst ulatab sulle oma jumalikud õigused, tõustes koos sinuga igaveste tähtede poole. Ta on Su ümbritsenud aupaistega. Su looming räägib südamele. Sa jääd surematuks.” [1]
Sammas sai rahus püsida Esimese maailmasõjani. Seejärel sai sammas kannatada Vene sõdurite, teiste teadete järgi aga juba pärast Vene vägede lahkumist kohaliku rahva käe läbi [1]. Teise maailmasõja alguseni oli monument endisel kujul ja algsel kohal siiski alles. 1942. aasta juulis oli sammas veeretatud rannale ja lõhki löödud [10]. 1957. aastal otsustati samba jäänused asendada skulptor Paul Horma tehtud Kaarma dolomiidist koopiaga. Originaalsamba jäänused on hoiul Läänemaa muuseumis Haapsalus.
Suurem hulk säilinud monumente on nüüdisajal koondatud bioloogiajaama juurde väikesele niidule. 18.–19. sajandil jätkus sambaid peaaegu üle kogu laiu ja osa radasidki lookles nende asukohtade järgi: iga monument kui üllatus, mis jalutajat ta teekonna lõpul ees ootas. Näiteks ühel dekoratiivse puuviljakorviga kroonitud sambal leidus kiri, et Helwig on püstitanud selle kõigile „möödunud, käesolevate ja saabuvate aegade armastusväärsetele naisiludustele” [1]. See kaunis teos pole aga ajahambale vastu pidanud, samba jäänuseid võib näha samas niidul ringikujulise tiigi saarel.

Bioloogiajaama peahoone ehk Uexkülli suvila valmis 1930. aastate alguses. Hoone on alles praeguseni, tehtud on vaid väiksemaid ümberehitusi. 1969. aastal valmis abihoone, labor ja kuur. Bioloogiajaama hoonel on mälestustahvel Jakob von Uexküllile. Tahvli avas lapselaps Jakob von Uexküll 9. septembril 1989 [9]. Nagu ta oma sõnavõtus mainis, on 60 aasta jooksul Puhtus väga vähe muutunud.
Puhtu poolsaare lõunaosas, Laususääre kohal asub linnutorn, mis on olnud oluline tööpaik lindude rände uurijatele [4, 5]. Linnutornil paiknes varem ornitoloog Ahto Jõgi (1932–1974) mälestustahvel, ent see sai kannatada 2005. aasta jaanuaritormis ning seni pole tahvlit taastatud.
Bioloogiajaama tee käänakule on püstitatud mälestuskivi Puhtu ornitoloogiajaama rajajale ja siin aastakümneid välitöid teinud Eerik Kumarile. Kivi avati 10. juunil 1987, selle autorid on Airike Taniloo-Bogatkin ja Endel Taniloo.

Puhtu teist tamme on raske leida – see on romantilise murdunud haruga põlispuu üsna poolsaare lõunaotsas. Puu leiab teerajalt, mis algab üsna Kumari kivi lähedalt ning asub paarisaja meetri kaugusel peateest. Tamme ümbermõõt oli tänavu 4,9 meetrit ehk siis niisama suur kui “ametlikul Puhtu tammel”.
Lihtsam on tagasi minna sama peateed pidi. Schilleri ausamba lähedal tähekujulisel teeristil paikneb viit Puhtu männi juurde. Samast lähedalt kulgeb sirge tee kagusse, pika tiigi juurde – see asub peateest umbes 50 meetri kaugusel. See on olnud graniit- ja paekividega vooderdatud ligi saja meetri pikkune ja paari meetri laiune sirge kanal, kuhu olid juhitud madalamad kraavid ümbruskonnast. Praegu on tiik üsna pehmete kallastega mudane veekogu, kus kasvab ohtralt sammalt (kallas-sirbikut) ja kus on juba aastakümneid elanud mõned kogred.
Puhtu mänd on eraldi kaitse all üksikobjektina. Sel aastal oli puu ümbermõõt 3,85 meetrit ning kuigi puu kasvab teiste puude vahel, on mänd muljet avaldav. Siit edasi viib jalgrada Puhtu tammeni, kust saab uuesti peateele ja seda mööda tagasi minna.
Kui Puhtu männist edasi läbi metsa ida poole mereni kõndida, jõuab Puhtu surnuaiani. Siia on maetud Puhtu suvituskoha rajaja Carl Thure von Helwig ning ka Virtsu mõisa omanik krahvinna Elisabeth Uexküll (suri 1914). Perekonna rahula haudadest annavad nüüdisajal märku vaid madalad kividest kääpad. Kunagi oli siin olnud ka üksildase leinava kariidi kuju [10]. Looduses aitab surnuaeda leida hobukastanitest koosnev puistu. Need sissetoodud puud annavad Puhtu metsas ka “looduslikku” uuendust.
Surnuaiast saab tagasi värava juurde minna mööda idapoolset Puhtut kulgenud teed, mis tänapäeval toimib jalgrajana. Võib põigata ka Toomeninale, kus asuvaid niite on pärandkoosluste kaitse ühingu eestvedamisel hakatud viimastel aastatel uuesti majandama.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet