Saarlastel olevat kõik asjad paremad kui hiidlastel. Isegi naabrid. Ka kõik rannakaljud ja pangad on nad endale ahnitsenud. Kui täpne olla, siis üks pank on siiski hiidlastele jäetud – Vahtrepa ehk Kallaste pank. Tolle tänini hästi säilinud kulpaid ja räästaid noolis meri kahjuks viimati mõne tuhande aasta eest. Nüüd on muistne rannikupank peitunud sügavale metsapõue ja jalamit uhtuv meri tuleb kujutlusvõimet appi võttes juurde maalida.

Hiiumaa asub pankade tekkeks mittesobival kohal, täpselt kahe klindivöö vahel.
Lõuna pool asub Saaremaad ning Ojamaad ühendav Siluri klint. Ka põhjas on vägev astang olemas, aga paraku tänini üle merepinna tõusmata. Seal, Tahkuna põhjarannast natukese Ahvenamaa poole, kus kulgeb Põhja-Eestit ja Ölandi saart siduv Balti klint. Hiidlased saavad sellest osa vaid jääaegsete liustike toodud rändkividena.

Kõige erilisemad osised tollest ordoviitsiumi vanemate kihtide astangust on laiali puistatud Tahkuna läänerannikule. Nood näivad esmapilgul väga mõistatuslikena, tekitades hulga mõttelendu toitvaid küsimusi. Meri lihvib välja järjest uusi helepruune kamakaid, mis on täis uurdelisi auke ja vagusid. Liivakat kivi kirjavad lõputud valkjad lubijäänused. Asiselt öeldes on nende puhul tegemist Kunda lademe keskmise osa ehk Pakri lubiliivakiviga. Pakri poolsaarele jagub seda poolemeetrine kihike, Väike-Pakrile 1,2 meetrit. Hiiumaa kohal ulatuvat see aga suisa juba üle nelja meetri! Millise vormirohke rannikupanga nad võiksid luua, kui kord aastatuhandete pärast üle merepinna kerkivad.
Seniks peab aga leppima praeguste pankadega. See tähendab: peagu mitte millegagi. Kahjuks on Hiiumaa põhjaosas paljanduvad ordoviitsiumi kihid üsna “pehmekesed” ega suuda panku luua. Kui looderannikul, Ninalaiul vee alla laskuv kaljunõlv justkui annaks lootust, siis samas vastas Hiiumaal Ninametsa poolsaare otsas on näha, et erilisi võimalusi panga tekkeks ei maksa siiski hellitada. Nimelt on seal klibu kaevandades välja kooritud suurepärane kumer kaljuküngas, kus paljanduvad Kõrgessaare kihistu ümaralohulised kivimid. Nagu kokku lepitult laskuvad nad vargselt mere poole, siit-sealt murenedes, ent korralikku katkestuspinda seal tekkida ei saa.
Kui Põhja-Hiiumaalt üldse mingit paeseina otsida, siis tuleb minna Kärdla idaserva, Pae tänav 16 naabrusse, kus on puhastatud lõik kunagisest paemurrust. Asjaks seegi. Ilus paemurd asub ka Palukülas.

Tõelise rannapanga otsingul tuleb suunduda paraku Hiiumaalt Vormsi poole, üle Uus-Meremaa (Uusmererahu) Kadakalaiule. Tolle leidmine nelja aasta eest märtsikuisel jääretkel oli minu jaoks elamus. Käänasin ümber laiu kirdeotsa, kui järsku tungis lumisest nõlvast esile rinnuni ulatuv viie jala kõrgune
kaljunukiline kumer astang. Kontrastiks Vormsi-poolses väinas tumesinine vaba meri täis häälekaid valgeid luigetäppe. Uskumatu oli teoks saanud: ka Hiiumaal (mis sest, et naaberlaiul) on tõepoolest olemas aktiivne rannikupank. Paraku on tolle Vormsi lademe kihid üsna ühesuguselt pudisevad ning rannamerigi madalavõitu, mistõttu tulevikus kõrgust kasvatavat uhket pangaseina sellest eriti loota ei tasu.
Üsna paljulubav näib esmapilgul ka Vohilaid, mis nüüdseks Hiiumaaga peagu kokku kasvanud. Laiu kümmekonna meetri kõrgusel turjal tungib liustike lihvitud suur paekumerus korraks sileda halli lapina veel säilinud niidu kamarast välja. Et siis kohe kaduda ning tõeliselt paljanduda vaid kirderannas Kõrge kalda jalamil. Selles kohas pääseb meri noolima tillukesi paeastmeid, mis on kubisemiseni täis “lehmasarvi” – tetrakorallide ehk rugooside kalmistu. Leidub nautiloidide jäänuseid ning eriti võimas on välja turritav viiejalase läbimõõduga ahelkorall. Seal on tegemist Porkuni lademe kihtidega, mis kihades muistsete mereliste eluvormide jälgedest, kuuluksid juba pigem nagu siluri ajastusse.
Järgmiseks tulebki siluri ajastu avamusala, Hiiumaal eeskätt Juuru lade. Nooremaid Raikküla lademe paljandikribulaid peab minema püüdma üle mere Kaevatsile, Heinlaidu ja Langekarele. Hiiumaa noorim, Adavere lade, on aga nii pehmevõitu, et selle on liustikud saare lõunaotsas Sõrul suisa meetrit 30 allapoole praegust merepinnataset nühkinud. Lähimad tavahuvilisele ligipääsetavad Adavere lademe paljandid jäävad Mandri-Eestisse Raplamaale – Jädiverre ja Valgule, kus need jõgede ääres loovad toredaid, kuigi väga pudisevaid pangakatkeid.
Hiiumaa siluri tähiseks jääb niisiis Juuru lade. Tolle Hilleste kihistu väga suurejoonelisi paljandeid on võimalik nautida Hilleste karjääris, kus suveniiriküttidel oli hulk aega võimalus lausa nõrkemiseni kaasa tassida ülihästi säilinud ürgkorallide kivistunud kamakaid. Valdab kahjutunne, mõeldes, kui palju imepäraseid kivistisi siin aastakümnete jooksul lihtlabaselt killustikuks jahvatati.
Nüüdseks on kaevandamise hoog raugenud ja lahtiselt vedelenud korallidki harvaks jäänud. Samblikest mustuvad kaljud omandavad tükati üsna looduslähedast ilmet, luues Vahtrepa panga kõrval Hiiumaa teise tähelepanuväärsema pangamaastiku. Väärtust lisavad pragudesse trotslikult kinnitunud müür-raunjalad.

Hiiumaa kõige lubjasema moega kant on kagunurgas: Sarve poolsaar. See oma Heltermaa sadamaga on väga iselaadne värav muidu nii liivasele ja soovikumetsalisele saarele.
Sarve kandi eripära on tema lookaasikud. Kaljusest-klibusest pinnasest välja vingerdavad arukasekrässid mõjuvad oma ripjaoksiste tuules sahisevate võradega kuidagi väga kosutavalt. Kahjuks kipuvad männid neid paljudest kohtadest välja tõrjuma, ent õnneks jagub veel Sarvele arukaasikuid. Neile lisanduvad sekka hästi liigirikkad põõsastikud (kukerpuu, kuslapuu, kontpuu jne.). Kase- ja männiribasid eraldavad paiguti paljastuva paega lagendikud, kus alla põlve kängunud kadakad kipuvad kuivama. Isemoodi on ka looniidud Sarve lõunaosas, kus kadakatevahelisi soppe täidavad hiliskevaditi sajad hariliku kiviriku valged õiesilmad, muutes need lagendikud kordumatult õhuliseks.
Sarve paepaljanditest tuntuim asub idarannas, meenutades oma plaatjavõitu kihtidega tükati väga lagunenud ja tasaseks kulunud trepiastmestikku.
Lähemalt üle kaeda tasub kindlasti ka poolsaare edelanukas asuv Sarve sadam. Ainuüksi juba sealt avanevate laiu-vaadete pärast. Kes aga täpsemini jalge ette vaatab, märkab paljanduvat paasi otse sadama hoovis. Tuleb välja, et see sadamamägi kujutab endast üht suurt kummuvat kaljurüngast, paraku üsna mattunut. Ranna pool turritab pinnakattest välja kaks kooriksamblikest oranžikirjut kaljunukki, mõjudes oma julges ootamatuses õige pildistama kutsuvalt.
Kuid kõige tipp peitub läänerannal, kohal, kus Sarve sadamasse kulgev tee jõuab mere äärde. Tipp on see muidugi Hiiumaa mõistes. Siin leiduvad saare ainsad tõsiseltvõetavad rannakaljud. Pisikesele lõigule on kokku saanud kuni kaks jalga kõrged nukilised, ent üldilmelt siiski ümaravormilised kaljumoodustised, paiguti samblikest mustjashallid, kooriksamblikest oranžikirjalised. Nad ei ürita kusagil panka luua, lebades niisama suvaliselt, kuidagi iseteadvalt, meenutades kivistunud olendeid. Need on parimad, mida kaljuvaestel Hiiu saare randadel üldse pakkuda.
Kõrgveeseisuaegsed tormilained käivad siinseid rahnusid vist üsna korrapäraselt üle pesemas. Samas kuhjates peale meriheinavalle, kaljude vahele kiviklibu. Kui see kivipuru eemaldada, joonistuksid kaljud välja märksa suurejoonelisemalt. Tavaliselt jääb meri neist eemale-madalamale, rohuse rannariba taha. Võib vaid kujutleda, kuidas varatalvised tormid neid väikseid kaljusid rapsivad. Või mis kujutleda, asi see siis õigel ajal kohale minna!
Põnev on ka selle rannalõigu taimestik. Rannapiiri rohustus õitseb juunikuudel kollane võhumõõk, mõjudes rannataimena väga imelikult. Kaljude vahel klibus leidub murulauku, suviti kollendavad soolikarohtude nööpsarikad. Vahest ilusaim aeg on mai lõpus, mil lookased on end rüütanud värskesse rohelisse kuube, klibuste paljakute servades õõtsuvad tuules metsülaste ehk anemoonide valged õitetaalrid.
Päris üllatav on leida müür-raunjalgu. Hea küll, seal viimase värske paeklibuvalli järel rändkivide vahel on nad igati kodus. Aga hoopis kummaline, et mõni kasvab otse keset lauspäikest, haljendab lausa värskeilmelisel klibuvallil. Ei hooli nad päikeselõõsast ega ajutisest kõrbekuivusest, ei hooli isegi üle rulluvatest soolakatest tormilainetest. Tuleb välja, et see haruldane ja eriline sõnajalg võib vähemalt Hiiumaal olla tõeline rannataim!
Mis kaljudesse puutub, siis on mul ikka veel raske uskuda, et nad on tõepoolest olemas, nõnda ära peidetult seal saarestikumere sopis. Tuiates seal ühelt kühmult teisele, ei osanud ma leida targemat mõttetera: nendes kaljudes on mingi seletamatu rahutu vägi. Hea, et sellest niisama lihtsalt osa võib saada.