Ta oli üks viimaseid suuri universaale Eesti entomoloogias, märgivad Hans Remmi sünniaastapäeva tähistades tema kaasaegsed.

Mardikad, kärbsed, sääsed, habesääsed, liblikad, eriti südamelähedased olid aga kärbsed ja liblikad – peale kiletiivaliste ei leidunud rühma, mis entomoloog Hans Remmi poleks tõsiselt huvitanud. Nagu teisigi pühendunud putukateadlasi, iseloomustas teda suur püsivus ning pidev huvi oma uurimisobjektide vastu. “Igal pool püüdis ta nii ööd kui ka päevad,” märgib abikaasa Eevi Remm, samuti entomoloog. “Isegi kui kurameerimisime, äratas möödalendav liblikas ta tähelepanu. Igale poole, kuhu ta läks, võttis kaasa võrgu, ekshaustori ja surmuti.”

Esmalt keskendus Hans Remmi uurijahuvi sääskedele. Vellaveres ülikooli praktikabaasis kasutas ta püünisena suurt linasest riidest kellukest, mille ta endale ja sääskedele nende tabamiseks peale laskis. See kelluke oli kolleegide hinnangul paras piinakamber.
Nii nagu iga entomoloog, soovis ka Hans Remm loodusest uusi liike leida. Seda avastamisrõõmu pakkusid talle doktoritöö teemaks valitud Palearktika habesääsed. Habesääsed on alla-millimeetri-mehed, valguspüüki tulevad nad miljonikaupa, nagu tolm. Määrata saab neid ainult mikroskoobi all, genitaalide järgi. Hans Remm joonistas oma väljavalituid mikroskoobi all üles (alguses pliiatsiga, pärast tušiga), ja joonistas ta kolleegide hinnangul suhteliselt hästi. Kui tundus, et on midagi uut, siis võis hakata liiki kirjeldama.
Hans Remmil oli sidemeid habesääskede uurijatega kogu maailmas, käis kirjavahetus Poola, Lõuna-Aafrika ja Ameerika teadlastega, kuid ise ta kunagi välismaal ei käinud. Osales küll Moskvas rahvusvahelisel entomoloogiakonverentsil ja rändas ekspeditsioonidel tollases NSV Liidus. Elu lõpuaastail aga ei püüdnudki eriti reisida, uurimismaterjali tõid kolleegid.
Nüüd ei õienda habesääskedega Eestis keegi, aega ja tööd nõudvas süstemaatikasuunas tahavad teaduspõldu künda vähesed.

Mikroskoobist lahutamatu. Eevi Remmi meelest sobinuks abikaasa rohkem teadusasutusse kui ülikooli, oli pigem teadlane kui pedagoog. Kuid õppejõuna esitas ta fakte hästi, ning määrajad-õppevahendid, neid ta lausa armastas teha.
Mati Martin jagas Hans Remmiga kabinetti (number 302, Tartu ülikooli Vanemuise tänava 46 õppehoones) alates aastast 1972. „Kui olin tudeng, andis ta mulle laua. Ta rääkis õudselt vähe, nohises omaette, kui aga küsisin, seletas pikalt-laialt.” Martin meenutab, kuidas juhendaja andis esimesele kursusele selgrootute zooloogia sisepraktikumi: „Läks juhatas praksi sisse, siis aga vahepeal kadus praksiruumist ära.”
Hans Remm ei siirdunud mitte kohvikusse ajalehte lugema, vaid kasutas minuteid liblikatega tegelemiseks. Ta tahtis luua oma öölaste süsteemi, ja koos Jaan Viidalepaga koostatud liblikate määrajas ta seda osaliselt ka rakendas.
Liblikauurimise käigus kirjeldas Hans Remm uue öölaseliigi Mesapamea secalella Remm. Hiljem selgus, et sama liik oli siiski juba varem kirjeldatud. Kuid Remmi kirjeldus ajendas antud rühma Kesk-Euroopas lähemalt uurima ning seal kirjeldati sellest perekonnast mitu uut liiki. Üks neist nimetati ka Hans Remmi järgi: Mesapamea remmi Rezbanyai-Reser.
Töö juures tegeles ta liblikatega, kodus habesääskedega. Mati Martin: „Jõudis tööle kümneks, aga siis selgus, et ta oli kodus kolm tundi tööd teinud. Entomoloogina tõeline universaal. Neid, kes nii laialt teaks ja oma teadmiste põhjal artikleid kirjutaks, ei olegi enam.” Evi Remm: „Kodus töötas ta õhtuti küllalt kaua, majapidamine, kaasa arvatud katuseparandus, oli minu hooles. Puusepa tänaval elades oli tal oma väike töötuba, ja hiljem Aardla tänaval.”

Lõkke äärest laua taha. Hans Remmi kuldvõtmeks entomoloogiasüstemaatika sügavusse oli pühendumus, oskus kõik muu kõrvale lükata. Oli pahane, kui valiti ülikooli ametiühingutegelaseks. Põhimõtteliselt tähendas see vaid kord aastas mingite paberite täitmist, kuid Hans Remmile oli siiski iga kord kergendus, kui bürokraatiaga ühele poole sai. Kuskil saadi ka aru, et õppejõud seda ametiühingutööd ülejala teeb, ning teda ei valitud enam funktsionääriks tagasi. Kui 1985. aastal pandi Hans Remm kateedri juhatajaks, luges ta läbi kõik 27 kateedri dokumendikausta, kuid siis jäi ka entomoloogiatöö soiku.
Hästi vähenõudliku ja välisele küljele vähe tähelepanu pöörava mehena liikus Hans Remm välipraktikumis vanade dressipükstega ja kandis läbikulunud tenniseid, mis ühel hetkel jala küljest lihtsalt ära kukkusid.
Välipraktikakohtade valikul (bioloogide praktika kestis korraga kolm nädalat) pidasid õppejõud silmas ka oma teadushuvisid. Lõuna-Eesti piirinurgad Jäärja, Hanikase, Misso, Obinitsa ja Mõniste pakkusid nii huvitavaid loomi kui ka pikki lõkkeõhtuid.
See, kui Hans Remm koos mõne tudengiga kauaks tule äärde jorutama jäi, ei tähendanud öise valguspüügi luhtaminekut. Hommikul, kui tulevased diplomeeritud bioloogid oma välimadratsitel alles külge keerasid, sortis nende mentor juba valguspüünise materjali. See pidi tehtud saama, enne kui algas uus töö ja uus päev tudengitega. Iga praktikakoha kohta koostati liiginimestikud.
“Ega ta paigal ei istunud,” märgib praktikumikaaslane Mati Martin. “Kogu aeg tegi mingeid matku, ja nendel matkadel oli tal hea silm.”
Hans Remm armastas eksperimenteerida. Hanikase praktikumis sai koos Mati Martiniga kahe peale lahti võetud karp vürtsikilusid. Vanema kolleegi ettepanekul sõi kumbki iga päev ühe kilu. Karp seisis aknalaual. “Viimaks kukkus sabast võttes kilukeha ära, kuid Remm arvas, et võib süüa edasi,” meenutab Mati Martin. “Sõime, ja ei juhtunudki midagi.”
Kilueksperimenti ei ole võimalik enam korrata, sest entomoloogiapraktikumi pikkus on 21. sajandil kahanenud kahekümne ühelt päevalt viiele päevale. “Üliõpilastele jääb seetõttu entomoloogiast täiesti vale ettekujutus,” ütleb Mati Martin. “Viie päevaga saab selgeks mõned lihtsad liigid, aga ülejäänud? Tunnused on rasked, neid tuleb binokulaari all vaadata ... Ka kakskümmend üks päeva ei õpetanud kõike, kuid pärast seda käid ringi hoopis teise pilguga. Hakkad nägema vastseid ja valmikuid, tsikaade ja parasitoide.”
Lõõgastumisvõimalusi leidis Hans Remm Uno Sahva võimlemisrühmas ja Mustametsa meeste seas. Nii nimetati rühma ülikooli õppejõude (Ülo Lumiste, Nils Sachris, Helmut Piirimäe jt.), kes olid kamba peale soetanud Kääriku lähedale Mustametsa talukoha ja käisid seal sportimas, tööd tegemas, saunatamas, juttu puhumas.
Omaette seltskonda pakkusid hasartsed harrastajad-lepidopteroloogid, kes pidasid Hans Remmi oma vaimseks isaks. Nad tassisid talle materjali ja said vastutasuks kindla määrangu. Harrastajad on verminud Hans Remmi hõbedast medali, mida antakse teenete eest Eesti liblikafauna uurimisel.
Hans Remmi ja Eevi Remmi lapsed käisid kaasas ekspeditsioonidel ja praktikumidel ning nemadki õppisid loodusteadusi. Kallest sai geograaf ja Maidost bioloog.
On ka nimepärija. Lapselaps, Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane Ants Remm tõi tänavu diplomi füüsikaolümpiaadilt Mehhikos.