Eesti Looduse fotov�istlus
02-03/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 02-03/2003
Puudele pühendatud elu. 100 aastat Eduard Viiroki sünnist

Eduard Viirok oli esimene eesti soost dendroloog, avara mõttelennuga teadlane, kes oma lühikese elu jooksul suutis palju, sest oskas näha loodust tervikuna ning ka ajalooliselt. Ta uuris nii meie kodumaiseid kui ka võõrpuid ja -põõsaid, olenemata sellest, kas nad kasvasid kultuur- või looduslikes kooslustes.

Alates 1918. aastast, mil hakkas kujunema Eesti riik ja rahvusteadused, tõmbas loodusteadlaste tähelepanu ka dendroloogia, teadus kodu- ja võõramaistest puudest ja põõsastest, nende levikust, kasvatamisest, tulevikuväljavaateist jne. Olulise uurimisainena kerkisid esile looduses kasvavad kodumaised haruldased puittaimed ja võõrpuud, eriti aga parkides, aedades ja linnahaljastuses kasvatatavad võõramaised puud ja põõsad.

Dendroloogiast sai üks olulisi õppeaineid TÜ metsandusosakonnas. Et see oli südamelähedane dekaan Andres (Andrei) Mathiesenile, siis soodustas ta igati ka dendroloogia kui teadusharu arengut. Esimesena süvenes dendroloogiasse sakslasest TÜ kasvandik Arthur Hermann von Rühl, kelle 1926. aastal avaldatud diplomitöö käsitles Pärnumaal kasvavaid võõrliike [3]. Esimese eestlasena asus puittaimi uurima Eduard Viirok [1, 4]

Elukäik. Eduard Viirok sündis 13. märtsil 1903 Lõuna-Eestis Vastse-Antsla külas Alati (Alatee) taluperes. Õppinud algul lähimas küla- ja vallakoolis, astus ta 1915. aastal Valga linna reaalgümnaasiumi. Pöördeliste ajalooliste sündmuste tõttu lõpetas ta selle alles 1923. aasta kevadel ning asus samal sügisel õppima tehnilist keemiat Tartu ülikoolis. Järgmisel aastal viidi keemiaosakond üle Tallinna loodud tehnikaülikooli. Majanduslikel põhjustel ei saanud Viirok Tallinna asuda ning läks 1925. aasta veebruaris üle TÜ põllumajandusteaduskonna metsaosakonda. Oma eluloos on ta selle kohta kirjutanud: “.. tundsin keemia tehnoloogia kõrval juba keskkoolis suurt huvi looduse vastu” [1].

Üliõpilasena (jaanuaris 1929) asus Eduard Viirok tööle noorema assistendina metsaosakonna metsakasvatuskabinetis. 1930. aasta aprillis kaitses ta diplomitöö “Ülevaade Tallinna linna puiestikest” hindele cum laude ning lõpetas ülikooli.

Pärast lühiajalist kaitseteenistust töötas Viirok mõnda aega TÜ õppe- ja katsemetskonnas ajutise õppejõuna katsemetsanduse alal ning asus seejärel (1931) tööle abimetsaülemana Karula metskonnas ning 1933. aastast Aimla metskonna metsaülemana.

1937. aastal Eduard Viiroki tervis halvenes ja 27. juuli hommikul suri ta 34-aastasena kroonilisse neeruhaigusse. Sama päeva õhtul saabus USA-st ravimisaadetis, mis oleks tema eluiga pikendanud. Ta maeti oma vanemate juurde Urvaste kalmistule. Leinama jäi abikaasa kolme väikese lapsega, kellest tütar Aime-Helin sündis 20. mail isa surma-aastal.


Silmapaistev juba üliõpilasena. Õpingute ajal jäi väga tõsine ja püüdlik noormees silma Andres Mathiesenile. Ilmselt tänu temale huvitus Viirok botaanikast ja eriti dendroloogiast. 1926. aasta kevadel sai ta akadeemilise metsaseltsi stipendiumi ning sama aasta suvel alustas dendroloogilisi väliuurimisi Lõuna-Eesti parkides ja Valga linnas. Kogutud materjalist valmis aasta lõpul ulatuslik ülevaade. Järgmises suuremas uurimuses (1927) pööras ta erilist tähelepanu teoreetilistele küsimustele ning käsitles üksikasjalikult võõrpuude, eeskätt ebatsuugade ja lehiste introduktsiooni [6, 9]. Järgnes põhjalik ülevaade Vigala parkide ajaloost [8] ja muudki. Seega oli Eduard Viirok näidanud ennast juba esimesel kolmel õpinguaastal võimeka uurijana ja hea sõnaseadjana, ilmutanud huvi parkide ajaloo vastu, selgeks teinud võõrliikide introduktsiooni teoreetilised käsitlused ja olulisemate puuliikide introduktsiooni tulemused.

Pöördepunktiks tema eluteel kujunes Tallinna haljastuse uurimine, milleks linna volikogu eraldas 500 krooni. Viirok tegutses Tallinnas kaks suve (1928 ja 1929). Temale omase põhjalikkusega huvitus ta ka haljasalade ja eraaedade ajaloost. Käsikiri valmis 1929. aastal ning sellest sai hiljem tema diplomitöö. Trükivalgust nägi see 1932. aastal [11].


Avara mõttelennuga teadlane ja looduskaitsja. Tallinn andis Viirokile tõuke uurida teistegi linnade haljastust, ta jõudis teha seda Pärnus ja Viljandis. Välitööd viisid teda Eestis mitmele poole, kus ta uuris meie looduses vähe levinud puittaimi (jugapuu, luuderohi, euroopa kikkapuu, pooppuu, tuhkpuu jne.), põlispuid ning endiste mõisaparkide ja eraaedade võõramaiseid puid ja põõsaid. Ulatuslik oli ka tema Sõrve looduse ülevaade [7, 10].

Eduard Viirok oli avara mõttelennuga teadlane, tema kirjutiste temaatika laiahaardeline ja mitmekesine. Peale eelmainitu selgitas ta veekogudest välja tuleva nn. musta tamme teket, looduskaitse küsimusi ning aitas kaasa praktilise iluaianduse arengule. Just tänu temale ongi meil mõningane ülevaade aastatel 1926–1937 maaparkides, aedades ja linnahaljastuses kasvanud üle 500 puu- ja põõsataksonist.

Viirok oskas näha kogu loodust tervikuna, ka ajalooliselt, haarates nii meie kodumaiseid kui ka võõrpuid ja -põõsaid, olenemata sellest, kas nad kasvasid kultuur- või looduslikes kooslustes – metsas, pargis, aias, linnahaljastuses jne. Dendroloogina pööras just tema esimesena tähelepanu võõramaiste puittaimede metsistumisele, mis on hakanud mõneti muret tekitama alles viimasel aastakümnel.

Viiroki teadmisi, püüdlusi ja arusaamasid aitavad mõista tema ülikoolikaaslaste ning tema endagi laiaulatuslikud ja põhjalikud kirjutised. Sageli pöörduti just tema poole, kui ei leitud mõnele taimele sobivat nime või ei osatud määrata puuliiki. Hea taimetundjana ja üldse suurte teadmiste tõttu teenis ta varakult ära “magistri” nimetuse, mis jäi talle külge elu lõpuni. Loomult oli ta aga üpris vaikne ja tagasihoidlik.

Eduard Viirok oli ka hea kirjutaja: hoolimata nõrgast tervisest ja kutsetööst avaldas ta kümne aasta jooksul üle 70 kirjutise ning monograafia diplomitöö ainetel. Ainuüksi üliõpilaspõlves ilmus tal vähemalt 27 kirjutist. Viirok on ilmselt üks edukaimaid teaduses osalenud üliõpilasi TÜ ajaloos.

Ta oli üpris tegus looduskaitse eest seisja, hoides eriti silma peal võõrpuudel ja parkidel. Viirok oli ka üks esimesi põlispuude pildistajaid ning nende fotode avaldajaid. Parkidest kirjutades väljendas ta sageli end teravalt, tuues näiteid selle kohta, kuidas maareformi kaudu uusomanikeks saanud eestlased neist ei hoolinud. Ta on näiteks kirjutanud: "Asunik aga, see põllutööministri lemmik ja juhtivate jõudude pailaps, kes oma sündimisest saadik juba tõsistele metsameestele palju peavalu on valmistanud ja vist ka tulevikus ei loobu sellest, võtab kirve kätte ja kui otsusele jõuab, et see "Saksamaa kuusk" või see "Siberi kuusk" võib kasu tuua küttepuuna või koguni veel mõne marga tasku, kui teda "juudi lauavabrikule" ära müüa, siis on viimane aeg neid kohe raiuda!"[9: 32].

Vastumeelt oli talle hoolimatus ilupuude vastu, eriti nende okste murdmine. Viiroki kirjutistes võib leida huumorit ja paatost: “Nii hävitatakse meie looduse ilu igal pool, kus seks võimalus ja kus endale võimalust osatakse luua. Pane aga käed kokku ja hüüa taeva poole: Issand anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad!” [5: 161]


Saatus seadis piirid. Eesti teaduses on läbi aegade olnud küllaltki palju isiklikku traagikat, kus teadusunistused ei ole täitunud uurija pühendumisest ja võimekusest hoolimata. Metsandust õppinud ja teadusesse kiindunud andekate inimeste hulgas oli 1920.–1940. aastatel ehk kõige traagilisem saatus Paul Reimil [2]. Tema kõrvale saab mõneti seada Eduard Viiroki, kelle lühikeseks jäänud elu ei võimaldanud jõuda edasi akadeemilises teaduses, kuigi anded, püsivus ja visadus oleksid seda lubanud. Tema unistus koostada ülevaade Eesti võõramaistest puittaimedest jäi teostada hilisematele uurijatele.

Viirokit sidus sõprus Gustav Vilbastega, kes nekroloogis on märkinud: “E. Viiroki koht jääb tühjaks kauaks ajaks, sest tuleb oodata, mil saame jälle sama vilunud dendroloogi nooremate metsameeste seas.” Siin oli Vilbastel õigus: järgmine tugev dendroloog ja parkide uurija – Aleksei Paivel – sündis Viirokist 26 aastat hiljem ning pühendus dendroloogiale alles 1950. aastal.

Me teod ja unistused hääbuvad, paljugi meie saavutustest ei osutu jäävaks. Kuid samas on iga uurija andnud oma panuse teadusmõtte arengusse ja järjepidevusse. Tihti osatakse seda hinnata alles aastakümnete pärast. Hästi läheb teadlasel, kelle töid mõistetakse, hinnatakse ning arendatakse edasi tänapäeva üha kiirenevas, pealiskaudses ja minevikku unustavas maailmas. Kuigi dendroloogial ja linnahaljastusel ei ole praegugi just paremad päevad, liigub teadusmõte ikka ning ega saavutusedki jää tulemata.



1. Kasesalu, Heino 1998. Eduard Viirok teadlasena. – Looduskaitsealaseid töid VI. Tartu: 42–48.

2. Kask, Priit (koost.) 2001. Paul Reim. Eesti metsanduse suurmehed. Eesti Metsaselts.

3. Rühl, Arthur 1926. Pärnumaal leiduvatest võõramaa puuseltsidest. – Tartu Ülikooli metsaosakonna toimetised 9: 1–73.

4. Sander, Heldur 1998. Eduard Viirok Eesti dendrofloora uurijana ja tema töö edasiviijad. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestis XII. Metsateaduse ajaloost Eestis. Tallinn: 229–248.

5. Viirok, Eduard 1927. Meie parkide seisukord. – Eesti Mets 7/8: 159–161.

6. Viirok, Eduard 1927. Puuliikidest mõnes Lõuna-Eesti pargis. – Eesti Mets 2: 32–34; 3: 52–54; 4: 80–83; 5: 98–100.

7. Viirok, Eduard 1928. Metsa- ja looduspilte Sõrvest. – Eesti Mets 10: 220–223; 11–12: 250–253.

8. Viirok, Eduard 1928. Vigala parkide ajalugu. – Eesti Mets 8: 175–180.

9. Viirok, Eduard 1928. Võõramaa puuliigid meie metsades. – Eesti Mets 1: 16–18; 2: 30–35; 3: 57–60; 4: 74–84; 5: 103–106.

10.Viirok, Eduard 1929. Puisniidud ja kadakaväljad Sõrves. – Eesti Mets 6: 129–132.

11. Viirok, Eduard 1932. Ülevaade Tallinna linna puiestikest. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetised 22: 1–91.


Heldur Sander (1946) on EPMÜ metsandusliku uurimisinstituudi teadur. Avaldanud teadustöid puittaimede introduktsioonist ja kollektsioonidest, pargindusest ja linnahaljastusest ning nende valdkondade ajaloost.



Heldur Sander
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012