Eesti Looduse fotov�istlus
2009/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 2009/9
Meie mees Antarktise jrvedel

Polaaruurija Enn Kaupi ksitlenud Toomas Jriado

Kohtume Enn Kaubiga Tallinna tehnikalikooli tohutus peahoones, tema kitsukeses kabinetis TT geoloogiainstituudis. Mahume kuidagiviisi laua taha; sean salvestaja arvuti krvale, mille ekraanile on Enn mananud Valge Mandri kaardi. Oleme Enn Kaubiga tuttavad juba ammusest likooliajast, seeprast on mistetav rkida sina-vormis.

Sa ppisid Tartu likoolis fsikat, nd uurid aga biogeenseid aineid Antarktise jrvedes ja mujal. Kuidas see nii vlja kukkus?

Elu on sellise knaku teinud. likoolis ppisin ma testi fsikat, aga spetsialiseerusin atmosfrifsikale, suunaga fotosnteesile. Kui likool sai lbi, tuli tkoht otsida. Selle leidsin siinsamas Tallinna tehnikalikoolis vi toonase nimega Tallinna poltehnilises instituudis, sanitaartehnika uurimise probleemlaboratooriumis. Esimeseks tks sai jgede isepuhastuse uurimine, eriti see, mis puudutab veetaimede fotosnteesi osa jgede hapnikubilansis.
Eks ma fsikast kaugele jnudki, aga teisest kljest vib elda, et ega ta pris mda klge maha ka ei jooksnud. Tuli ju hiljem tegelda jrvede termilise ja kiirgusreiimiga ning seal kulus fsikatundmine muidugi ra.

Aga kuidas Antarktise-tee esimest korda jalge alla tuli?

Vljavaade eluaeg jgede isepuhastust uurida ei tundunud sedavrd kitev, et kik muu krvale jtta, eriti kui oled veel noor ja ei teagi tpselt, mida sa tegema tahad hakata. Eestis oli selleks ajaks vike helkivate pilvede uurimise ja vaatluse traditsioon lunamandril. Charles Villmann Traverest oli juba mitu aastat saatnud mehi sinna patrullvaatlusi tegema. Eks minagi arvanud, et miks ma ei viks sinna minna ja andsin oma nime selleks les. Mnda aega tuli oodata, siis aga tuli teade, et kui minna tahad, siis nd hppa (muigab).

Aasta oli siis ...?

1971. Ja pikalt ma ei melnud! Kui oled noor, siis kutsuvad kaugused veel rohkem kui muidu. (Muiates:) Ttt-elda kutsuvad nad mind siiamaani. Alles aastat viisteist tagasi sain sellele vikse seletuse. Tuli nimelt vlja, et mu vanaisa vanaisa oli olnud mustlane Ojamaa klast Virumaalt (naerab). Eks mul ole tulnud selle paratamatusega leppida.
Nii see siis vlja kukkus, et lksin Molodjonaja jaama, kus olid mitmed eestlased ennegi talvitunud ja helkivaid pilvi vaadelnud. Aga muidugi ei psenud ma lihtsalt nii, et vaatlen ainult pilvi ja panen neid kirja: anti ka muud td. Tuli teha meteovaatlusi ja aktinomeetrilisi ehk pikesekiirguse vaatlusi ning mta atmosfri ldist osoonisisaldust. Nii et td oli kllaga.
Aga kogu tst ja vestlustest kolleegidega ji ikka veel aega le. Olin veeuuringute alal ttanud ja mul oli igaks juhuks kaasas probleemlaboratooriumist vetud elektrokeemiline hapnikumtur, mille oli Eestis vlja ttanud Rein Marvet oma kolleegidega. Vabal ajal puurisin kohalike jrvede jsse auke ja mtsin rohkem oma lbuks jrvevee termilist ja hapnikureiimi. Mingeid tulemusi siiski sain, nii et panin need prast isegi artiklitena kirja. Sealt see huvi Antarktise jrvede uurimise vastu alguse sai.

Ja nagu eldakse viga ji klge, nii et nd oled eestlastest Antarktises kinud vist kige rohkem arv kordi.

Kui kordadest rkida, siis minu teada jah. Aga muidugi on meil vga teenekas polaaruurija Vello Park, kes on kinud seal kll vhem kordi, aga tema talvitused on kik olnud vga pikad oma poolteist aastat. Lunamandril veedetud pevi kokku lugedes on ta must selgelt ees.

Sul on kordi kaheksa; viimane, tnavune kik oli Antarktise suvesse, aga sa oled olnud ka Valge Mandri talves?

Jah, kohe esimene talvitus Molodjonajas oli terve aasta. Ja jrgmisel korral, kus seadsin endale lesande uurida Schirmacheri oaasi jrvede ja merelahtede algproduktsiooni ja mjureid, mille tttu see produktsioon on nii vike, tegin mtmisi terve aasta. Sellest materjalist sain kokku seada ka oma kandidaadivitekirja.
Aga edasised kigud on olnud n.-. suvitamised peamiselt Antarktika suves ja muidugi eri pikkusega: oli ks suvi, mis kestis viis kuud, aga on olnud ka sellised, kus olin kohapeal vaid seitse vi heksa ndalat.

Kas talvine olek on siis ikka rngem?

Ei oskagi sellele vastata. Kui olin seal esimest korda, oli kik vga huvitav. Isegi meteovaatluste tegemine oli huvitav ja tulemused pnevad (muigab). Rkimata siis veel sellest, kui uurid jrvede produktsiooni ja seda mjutavaid faktoreid: see on ju veel kitvam! Nii et aeg lks ruttu mda.
Oleneb vist jah sellest, kui palju on inimesel td ja kas see t on huvitav. Minul on ses mttes vedanud, et t on olnud alati pnev. Aga eks seal ole igasuguseid spetsialiste ja sugugi kigil pole nii huvitav; mni, olen mrganud, tunneb vahel lausa igavust.

Aga tervis peab ikka korras olema?

Eks ta selles mttes ole oluline, et sul ei tohi olla mingit kroonilist tbe, mis vib geneda ja tekitada vajaduse tlika ja kalli evakueerimise jrele. Minu t on olnud selline, et on tulnud jrvedel kia ja tassida seljakotti, mis kuigi kerge ei ole, ning pikka maad kndida. Aga sellised asjad on mulle ikka meeldinud. Kahel viimasel sgisel kndisin Phja-Hispaanias lbi apostel Jakobi palvernnutee, 780 kilomeetrit. Talvel suusatan ja kui parajasti Eestis olen, kin ka Tartu maratonil. Nii et oma fsilise vormi le ma ei kurda arvestades muidugi vanust.

Kllap on igal inimesel vaimusilmas teatav ettekujutus, milline Antarktis vlja vib nha. Kllap oli see ka sul enne su esimest reisi. Kas nhtu vastas sellele, mida varem olid endale ette kujutanud?

Ega ma tast palju lugenud ei olnud. Kll Scotti Viimset ekspeditsiooni ja veel mnda raamatut. Pildid sel ajal ju teab mis vrvikad ei olnud, enamasti ikka mustvalged. Esimest korda ngin Antarktist Prydzi lahe piirkonnas Ida-Antarktises. Laev siirdus elfiliustiku lhedale ja hel hommikul ngin luna pool horisondil sellist kreemjat jd, mis tasapisi luna poole krgenes. Veel krgus seal ks pramiidjas kalju, meri oli sinine, pike sras kik tundus mulle vga ilus. Eks ta olegi ks ilusamaid kohti maakeral!

Nii et vrvidest ei domineerigi ainult valge?

Jah, meri on muidugi sinine, kui ta lahti on. Kui oaasides olevad jrved on lahti, on ka need sinised. Sellist variatsiooni seal on. Aga oaaside pind on kas pruun vi hallikas ning nib thi ja paljas. Ega Antarktises ju rohtu ei kasva; seal on samblad, samblikud ja vetikad, mis mnikord on ka musta vrvi. Antarktika poolsaare piirkonnas on siiski ka kaht liiki istaimi: seal, veidi phja pool, on tingimused pehmemad.
Aga jrvede phjas on suured vetikate massid, mis katavad seda lausalise rohelise vaibana. he Ida-Saksa kolleegi abiga sai sellest teise talvituse ajal ka pilte tehtud; justkui toredad rohelised veealused aasad.

Jutust on mitu korda lbi kinud sna oaas. Me teame kik, mis on oaas krbes. Mis on oaas aga jkrbes?

Phimtteliselt midagi sarnast. Kui inimesed Antarktika peale mtlevad, siis kujutavad nad ju ikka ette suurt hulka lund ja jd ja see on testi nii. Aga 0,3 protsenti Antarktisest ehk Eestist veidi suurem ala, umbes 50 000 ruutkilomeetrit, on jst ja lumest vaba ning lund ei kogune sinna ka talvel kuigi olulisel mral. Mned neist jvabadest aladest kannavadki uhket nime oaasid: seda juhul, kui nende ngudes on selliseid jrvi, mis ei klmu talve kestel lbi. Vedelas faasis vesi on seal aasta ringi olemas ja loob tingimused suuremaks ja phjalikumaks elu arenguks just samamoodi nagu kuumade alade krbetes.

Ma saan aru, et just oaasides asuvad jrved on su philine tkoht. Aga kas oaasid tmbavad ligi ka polaarjaamu: et sinna on jaama hlpsam pstitada?

Igatahes. See on ikka kindel maa ja kuivrd sinna lund ei kogune, siis annab see selge eelise nende jaamade ees, mis on rajatud elfiliustiku peale. Neid teisi kipub lumi kinni katma ja nii on mnigi viiekmne aasta eest rajatud jaam vaata et mitmekmnemeetrise lumekatte all ja ammu maha jetud.
Oaasidesse on jaama ehitada hoopis mugavam: esiteks kindel maa ja teiseks on jrved vga head veevarustuse allikad. helt poolt on jrvevesi natukenegi sooladerohkem kui lumest sulatatu ja teiseks nuab lumest vee sulatamine kenakesti energiat. Nii et oaasis pole vesi mitte ainult parem, vaid ka odavamalt kes.

Kui palju riike on oma jaamadega praegu lunamandril? Kui palju on jaamu kokku?

Tuleb vahet teha talvitus- ja n.-. suvitusjaamade vahel, mida mehitatakse vi nd juba ka naisetatakse, sest naised on ttanud Antarktises hulk aega vaid suveks. Talvitusjaamu on kolmkmmend seitse ja neid peab kakskmmend riiki. Viieteistkmnel riigil on kakskmmend kolm suvitusjaama; seitse riiki talvitusjaamu ei peagi, niteks Soome, Bulgaaria, Ecuador.

Julgemad pead kavandasid Rossi mere rde ka Eesti Antarktika-jaama.

Arendasime seda projekti mitu aastat ja Mart Saarso kis tepoolest just seda kohta vaatamas. Aga nd on projekt tiesti seiskunud, sest mitu jrjestikust valitsust pole ilmutanud sellist entusiasmi, et oleks projekti jaoks raha andnud.
Oma uurimisjaam pole ainult jukatel riikidel, vaid ka niteks Rumeenial. Rumeenlased said oma jaama nii, et austraallased hakkasid oma Law suvebaasi nendega jagama, mne aasta eest kirjutati alla ka sellekohane leping. Nii et jaam kuulubki nd kahele riigile ja kannab nime Law-Racoviţă (Rumeenia polaaruurija Emil Racoviţă nime jrgi). Selliseid jagatavaid jaamu on teisigi.

Su kaardi jrgi tundub, et kige phjalikumalt on Antarktises kohal venelased?

Ei, see kaart pole tiuslik: siin on peal vaid need jaamad, kus eestlased on kunagi ttanud. Venemaal on praegu ainult neli tegutsevat jaama, NSV Liidul oli kaheksa. Ja USA-l kolm. Aga kuus jaama on Tiilil ja Argentinal, enamasti Antarktika poolsaarel. Neli jaama on ka Austraalial.
Siin on paras koht rkida, et alates 1961. aastast on kehtinud Antarktika leping ja loodetavasti kehtib ta kigi Antarktika-uurijate rahuloluks ja rmuks lpmata kaua. Juba siis, kui see leping 1959. aasta 1. detsembril Washingtonis alla kirjutati, oli see vga suur saavutus. Kis ju klm sda; Antarktikat uurima oli aga asunud ka NSVL. Aga NSV Liidu ja USA vastuolu polnud Antarktises kaugeltki ainus probleem; ka niteks Tiili, Argentina ja Suurbritannia olid pretendeerinud peaaegu samadele aladele Lne-Antarktikas. Argentina ja Suurbritannia vahel lks asi pris pingeliseks: kui argentiinlased 1950. aastate alguses arvasid, et inglased on paigas, kus nad ei tohiks olla, siis veti ette lausa selline aktsioon, et sjalaevalt tulistati kuulipildujast inglaste poole. Saan kll aru, et lihtsalt hirmutamiseks ja krgelt le peade, aga tli oli ikkagi suur. Ka Falklandi sda puudutas lunamandri alasid ja nudlusi nende suhtes.
Tuleb au anda USA-le, kes lepingu ideed propageerides lhtus 1950. aastate teisel poolel sellest, kui hid tulemusi andis rahvusvaheline geofsika-aasta ehk peamiselt Antarktikas toimunud kolmas rahvusvaheline polaaraasta. Muu hulgas tehti selle raames viljakat koostd venelastega. See on andnud phjust uhkelt elda, et klma sja j hakkas esmalt sulama Antarktikas. Tepoolest oli see toona peaaegu ainuke ala, kus NSVL ja USA efektiivselt koostd tegid. Muidu polnud nad ieti mitte milleski hel nul.
Lepingut slmida polnud sugugi lihtne: keegi ei tahtnud oma nudlusaladest loobuda. Seeprast veti vastu saalomonlik otsus: nende seitsme riigi nudlusi, kes on Antarktika aladele pretendeerinud, ei lkata tagasi, aga teised ei pea neid tunnustama ja kik, mis alates lepingu allakirjutamise hetkest juhtub, ei vhenda ega suurenda kellegi nudlusi. Kik on praegu sellise otsusega rahul. Tubli tkk Antarktikat on ka veel nudlemata ja leping ei luba kellelgi seda ka teha. Eesti hines Antarktika lepinguga 17. mail 2001.
Austraalia peab enda omaks 42 protsenti, peaaegu kogu Ida-Antarktist. sna suur sektor on seal Norral ja kitsas sektorike Austraalia sektori sees ka Prantsusmaal.

Millega austraallased oma suurt suutit phjendavad? Lhedusega lunamandrile?

Kui nalja teha, siis austraallased kinnitavad, et Gondvana mandri jagunemisel oli Austraalia viimane, mis Antarktisest lahku li. Tsisem phjus on siiski see, et austraallased on Antarktika uurimisel vga palju osalenud, alates Douglas Mawsoni ekspeditsioonist 19111914: siis kaardistati ulatuslikult rannikut. T jtkus ka hiljem, kahe maailmasja vahel, ning praegugi. 1954 avatud Mawsoni jaam on kige vanem pidevalt tegutsenud uurimisjaam Antarktises.
Austraalia sektoris on hulk teiste riikide uurimisjaamu, ega austraallastel selle kohta midagi elda pole. Oluline on aga see, kuidas austraallased oma eeskujuga nitavad iget suhtumist Antarktise keskkonna hoiusse: kski teine riik ei ki selles piirkonnas keskkonnaga nii hoolsalt mber nagu Austraalia ise. Nad kutsuvad teisi meelsasti endale klla ja kllap neilt kikudelt pannakse ht-teist krva taha.
Kas austraallaste eeskujul ka teisiti kituma hakatakse, on muidugi iseksimus: Antarktises neb vga erinevat suhtumist, ehkki 1998. aasta jaanuarist kehtib Madridi protokoll, mis seab keskkonnahoiule vga ranged nuded. Niteks jvabadel aladel liikudes ei tohi maha urineerida, vaid tuleb selleks pudelit kaasas kanda. Ja igaks juhuks ka plastkotikest. Iseasi, kas kik sellest kinni peavad. Kui meie viimati India kolleegidega koos Law-Racoviţă baasis ttasime, siis meie kitusime kll nii, samuti seal ttanud austraallased.
Kokkukogutud uriin valatakse merelahe rde jprakku, kus on tagatud selle kllaldane lahjenemine ja hajumine. Seda Antarktise lepingu keskkonnaprotokoll lubab. Vljaheited viiakse aga jaama vi laeva puhastusseadmesse.

Nd on Antarktises olemas ka esimene jaam, mis fossiilktuseid ei kasuta.

Jah, 15. veebruaril avati Kuninganna Maudi maal Belgia uurimisjaam Printsess Elisabeth (vt. EL nr. 3/2009, lk. 4). Belglased on ka varem Antarktist uurinud, riik on Antarktika lepingu asutajaliige. Vahepeal tuli kll pikk paus sisse, aga nd on nad tepoolest ehitanud jaama, kus kogu energia saadakse tuulest ja pikesest. Ka austraallastel on Mawsoni jaamas tuulegeneraator leval ja see toodab suurema tuulega vesinikku, mida saab kasutada tuulevaikuse korral.

Aga on siis ka jaamu, mis endiselt diiselgeneraatoriga hku tis tossutavad?

Noh, eks tossutamine ole ikka rmiselt lokaalse iseloomuga. Antarktis on ju nii suur, et enamikule mandrist ei suuda jaamad mingit olulist inimmju osutada. Ning atmosfri ja ookeani tsirkulatsiooniga juab sinna niikuinii teatav globaalne inimmju. Aga testi: vene jaamades ttavad diiselgeneraatorid edasi ja niteks jaama Progress on planeeritud neli viiesajakilovatist diiselgeneraatorit. Pole kuulda olnud, et nad sinna tuulegeneraatorit kavandaksid. Samas meenutan, et kui me koos August Loopmanniga 1983. aastal Novolazarevskaja jaamas ttasime, hooldasid seal mehed mnda neljakilovatist tuulegeneraatorit.

Uuema aja saavutus on see, et ha rohkem kib lunamandril ka turiste. Kas seda toimetatakse ikka nii, et puutumatu loodus pahasti mjutamata jks?

ldise vastusena vib elda, et kllap jah. Turiste kib kige rohkem Antarktika poolsaare piirkonnas, kuna see on kige lhemal Luna-Ameerikale. Turistid tahavad nha esmajoones pingviine ja hlgeid. Selleks on vlja valitud mned ksikud paigad; muud alad on turismist puutumata. Seni, kuni turistid sidavad laevaga, instrueeritakse neid vga phjalikult: peetakse loenguid loodusest, uurimise ajaloost ja niteks ka sellest, kuidas on ige mber kia pingviinidega. Niteks pesitsevatele pingviinidele ei tohi lhemale minna kui viisteist meetrit; iseasi, et pingviin vib ise lhemale tulla, sest peab inimest suureks pingviiniks.
1998. aasta jaanuaris olin ise koos Austraalia uurija Jim Burgessiga Law baasis, kui saabunud turismilaev, vimas jlhkuja Kapitan Hlebnikov ti meile peva jooksul sada turisti. Vtsime neid vastu, rkisime, kui thtis on meie t ja kuidas me seda teeme neile huvitav ja meile vike kena vaheldus! See seltskond oli kll igati kena ja ei jtnud midagi maha, vaid jrvere pehmemale pinnasele mne ksiku jlje. Seda neile alati ka eldakse, et te ei tohi Antarktisesse midagi tuua ega kaasa viia peale fotode ja kaunite mlestuste. Ja ma arvan, et valdav osa turiste peab sellest kinni.
Aga muidugi, kui neid hakkab kima liiga palju, siis vib mndagi juhtuda. Enamasti juhtub see, et mni turismilaev on kusagil Antarktika poolsaare piirkonnas karile jooksnud. ks laev isegi uppus, aga see vttis aega, nii et teine laev judis kohale ja pstis turistid ra; neil tuli vaid natuke aega pstepaatides klmetada. nneks oli ilm vaikne ja mitte eriti klm.
Nd on Antarktika lepingu raames nuks vetud hakata turismi veidi piirama, sest siiani on see aina kasvanud ja judnud viimastel suvedel kolmekmne viie tuhande turisti ligi. See arv on muidugi kaugelt suurem kui Antarktises ttavate teadlaste ja nende abiliste hulk. Talvitujaid on Antarktise peale umbes tuhat ja suveperioodil on kohal ehk umbes viis tuhat inimest. Muidugi on mistlikum kokku lugeda inimpevi. Selle poolest turistid Antarktise uurijatega veel ei vistle.

Kas uurijatele ikka td veel jtkub?

Kui hakata vrdlema teiste mandritega, siis on Antarktise uurimise ajalugu vga lhike. Tsiselt veti see t ette alles rahvusvahelise geofsika-aasta ajal ehk natuke rohkem kui viiekmne aasta eest. Teadlaste hulk ja Antarktise uurimisele phendatud aeg on vga palju viksem kui muudel mandritel.
Samas on Antarktika limalt thtis piirkond. Niteks rohkelt kneainet pakkuvate kliimamuutuste prognoosimine on Antarktikast saadavate andmeteta sna mttetu. Antarktise j puursdamikesse on kirjutatud keskkonna ajalugu. Praeguseks on saadud puursdamikke, kus see ajalugu ulatub kaheksasaja tuhande aasta taha; otsitakse paika, kus viks kndida pooleteise miljoni aastani. Need on vga vrtuslikud andmed, mida kusagilt mujalt ei leia.
Tervet hulka teadusprobleeme ei saa lahendada Antarktikat uurimata, olgu see siis liikide kohastumine muutlike ekstreemsete keskkonnatingimustega vi Lunaookeani ressursid ja nende tulevik. Rannikumeres on vga rikkalik phjaelustik. Sealsest tohutust kala- ja vhiliste varust elatuvad hlged, pingviinid, vaalad. Ka seal on palju uurida kas vi selleks, et otsustada, kui palju neid varusid vib kasutada.
Vaalu on teatud aegadel ptud nii palju, et htkki polnudki enam midagi pda. Siis kehtestati vaalapgi moratoorium ja niteks sinivaala asurkond nib olevat taastunud. Rohkem kui saja kaheksakmne aasta eest hakati nottima hlgeid; needki juti peaaegu tielikult hvitada. Nd on asurkonnad olulisel mral taastunud. Nii et uurida on Antarktises vga palju.
ldiselt just Antarktisest saadavad teadusteadmised on sealne suurim kasu.

Su linud talve Antarktika-reis koos India-ekspeditsiooniga oli sna lhike, aga niimoodi said sa pidulikult eldes anda omagi panuse veebruaris lppenud rahvusvahelisse polaaraastasse. Mida ldse tstaksid esile oma saavutustest lunamandril?

Nojah, eks see kergita veidi enesetunnetki, et oled olnud osa sellisest suurest rahvusvahelisest koostst. Eelmisest polaaraastast on ju viiskmmend aastat mdas, nii et kaugeltki mitte kigil polaaruurijatel pole olnud nne tegutseda polaaraastal!
Teadustulemustest on ehk thelepanuvrseim Wohlthati massiivi Untersee jrves mdetud pikesekiirguse neeldumiskoefitsient 0,22 m-1, mis vastab fantastilisele, suurimale Maa jrvedes mdetud lbipaistvusele 77 m. Selle phjuseks on vhemalt sajandeid psinud, turbulentset segunemist ja tolmu sissekannet takistav jkate, vee sissevool peaaegu ainult tahkel, mitte vedelal kujul ning erakordselt hre ftoplankton.
Teadusvliselt oli mul nn heisata esmakordselt Antarktises Eesti lipp, 9. novembril 1988 Molodjonajas.

Huviline saab viimasest kigust lugeda sinu kirjutatud pikemast loost juuli Horisondis (Hindudega Lunamandril, Horisont nr. 4/2009, lk. 3435). Ksin vaid seda, mida sa seekord tegid?

Ngin kaht vimalust uurimistd teha. Esiteks uurida seda, kuidas jrvede valglatest satuvad pinna- ja pinnaseveega jrvedesse biogeensed ained, fosfori- ja lmmastikuhendid ja toovad kaasa vetikate algproduktsiooni kasvu. Kui kliimasoojenemine testi jtkub, siis sulab igikelts rohkem lahti ning biogeenseid elemente leostub sealt rohkem vlja, juab jrve ja suurendab produktsiooni.
Teiseks: Novolazarevskaja jaamas, kus ma talvitusin 1976. aastal ja tegin sesoonitd 198384, on viiekmneaastane jrvede reostamise lugu. Kui jaam 1961 rajati, polnud ilmselt aega ega tahtmist melda ning jaam pandi paika niimoodi, et skla ja pesumaja reovesi jooksis samasse jrve, kust ka ldiseks tarbimiseks vett veti. Jaam tulnuks paigutada ainult viiskmmend meetrit eemale teisele poole nlvakut ja seda poleks juhtunud. Ka jaamas le jnud jtmed tarvitatud ja tarvitamata toit, vesinikutootmise jgid, lijgid jmt. veeti kik he jrve jle, millel tol ajal oli viisteist aastat ka suvel jkate peal. Sinna tundus olevat vga mugav traktorikelguga jtmeid vedada.
Suvel, kui pike tugevasti soojendab, lksid aga jtmed soojaks ja tungisid lbi j. Niimoodi judsid nad jrve phja ning hakkasid hapnikku tarvitama ja muutsid phjalikult jrve kossteemi, tuues kaasa jrve antropogeense eutrofeerumise ehk inimtekkelise rikastumise toitainetega ja jrvevee kvaliteedi olulise halvenemise. Toona ei pranud ju keegi loodushoiule veel erilist thelepanu, Rachel Carsoni Hletu kevad oli veel ilmumata.
Nd oli mul huvitav vaadata, mis sellest asjast on saanud. Reostuskoormus on kll vhemaks jnud, aga erinevus looduslikes tingimustes olnud jrvedega on selgelt olemas. Ja kindlasti jvad need mjud phjasetetesse veel kauaks psima.
Hiljem, eriti nd, kus kehtib Madridi protokoll, on oldud kikides jaamades palju hoolsamad. Aga ma ikkagi tlen, et erinevused riikide vahel on suhtumises keskkonnahoiusse endiselt vga olulised ja sugugi kik ei tida vga tpselt Madridi protokolli nudeid.

Ja nagu eldud, on teistele eeskujuks Austraalia?

Seda kindlasti. Aga ka niteks sakslased, kes sulgesid Georg Fosteri jaama Schirmacheri oaasis testi nidislikul moel: viisid ra kik jaama ehitised, seadmed ja mehhanismid, samuti osa saastunud pinnast. Nii et jaama kunagist olemasolu meenutab ainult tahvlike kalju peal.
Austraallaste juures on ka nha, kuidas kik on allutatud teadusele. Teadus on see, miks me Antarktikas oleme! tlevad austraallased. Sellest saavad aru ka inimesed, kes on muidu teadusest kaugel. Niteks Davise jaama lem Bill de Bruin, kes on eraelus he Melbournei linnajao politseilem ja tuli nd aastaks jaama kamandama, tles samuti, et on seal ainult teaduse huvides. Mnegi teise riigi puhul tundub, et teadus on ainult ettekndeks, et Antarktikas viibida. Muidugi on erineva kvaliteediga ka eri riikides tehtav teadus.

Kas lihtsalt ringi kndides on mingit mrki vi jlge, et kliima ikka testi soojeneb?

Selgus, et paljudes Ida-Antarktise jaamades oli viimane talv erakordselt klm ja ka suvi oli tavalisest jahedam. Aga see on vaid he talve ja he suve lugu. Kokkuvttes Ida-Antarktises, lunamandri suuremas ja krgemas osas, kll mingit tajutavat kliimamuutust viimase viiekmne aastaga ei ole olnud. Ehkki on ka fluktuatsioone: niteks enne mainitud Schirmacheri oaasi jrv oli viisteist aastat jkatte all, alates 1980. aastast on aga igal aastal avanenud.
Teisest kljest, kui vaatame Antarktika poolsaart ja Lne-Antarktist, siis see on ks maailma kige kiiremini soojenevaid piirkondi, kus aasta keskmine hutemperatuur on kuuekmne aastaga kerkinud umbes kolm kraadi. Teised samasugused piirkonnad on Alaska ja Kesk-Siber. Veel suuremad tusud on olnud Antarktika poolsaare talvistes temperatuurides: mnes kohas viis-kuus kraadi. Muu hulgas tekib merejd tunduvalt vhem ja merejst sltuvate loomade olukord halveneb. Niteks on hakanud vhenema adeelia pingviinide asurkonnad, ent samas lheb paremini vaba vett eelistavatel valjaspingviinidel.
Ajakirjandusest on inimesed kindlasti thele pannud, kuidas samas piirkonnas on elfiliustikust lahti murdunud tohutu suured, Eesti pindala lhedale ulatuvad osad. Sulav elfij veel maailmamerd ei kergita. Aga kui elfiliustik tuleb n.-. eest ra, siis saavad mgiliustikud vabamalt voolata. Tundub, et see ongi juhtunud ning Lne-Antarktise mandrij pindala ja krgus vhenema hakanud.
See annab juba mrkimisvrse osa ookeani pinna tusust, mida praegu hinnatakse umbes kolmele millimeetrile aastas. Antarktise osa vib sellest olla umbes 0,3 mm ning Grnimaal 0,6 mm; philise panuse annab ookeani soojuspaisumine ja natuke ka liustike sulamine soojematel mandritel.

Sinu viimase ja eelviimase Antarktika-retke vahe oli ksteist aastat. Millal siis jlle hakkad lunamandrireisiks kotte pakkima?

Kigepealt tahaksin hsti analsida oma viimase kigu tulemusi ja need korralikult kirja panna. Siis viks ehk taas reisi peale melda. Sellega on nii jah, et kui sa lhed laevaga Antarktikasse ja ned esimest jd, saab su sda rmsaks. Aga rmustad ka siis (muigab), kui sa hakkad ra tulema ja viimast jd ned.
Eks see imekaunis kant jbki kutsuma ja kui nd keegi otse ra tleks, et sina, mees, sinna enam ei saa, siis teeks natuke kurvaks kll. Aga teisest kljest vin ma rahul olla, et seal nii palju kia olen saanud; kurta ei tohi!

28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012