Eesti Looduse fotovõistlus
2009/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 2009/9
Meie mees Antarktise järvedel

Polaaruurija Enn Kaupi küsitlenud Toomas Jüriado

Kohtume Enn Kaubiga Tallinna tehnikaülikooli tohutus peahoones, tema kitsukeses kabinetis TTÜ geoloogiainstituudis. Mahume kuidagiviisi laua taha; sean salvestaja arvuti kõrvale, mille ekraanile on Enn mananud Valge Mandri kaardi. Oleme Enn Kaubiga tuttavad juba ammusest ülikooliajast, seepärast on mõistetav rääkida sina-vormis.

Sa õppisid Tartu ülikoolis füüsikat, nüüd uurid aga biogeenseid aineid Antarktise järvedes ja mujal. Kuidas see nii välja kukkus?

Elu on sellise käänaku teinud. Ülikoolis õppisin ma tõesti füüsikat, aga spetsialiseerusin atmosfäärifüüsikale, suunaga fotosünteesile. Kui ülikool sai läbi, tuli töökoht otsida. Selle leidsin siinsamas Tallinna tehnikaülikoolis või toonase nimega Tallinna polütehnilises instituudis, sanitaartehnika uurimise probleemlaboratooriumis. Esimeseks tööks sai jõgede isepuhastuse uurimine, eriti see, mis puudutab veetaimede fotosünteesi osa jõgede hapnikubilansis.
Eks ma füüsikast kaugele jäänudki, aga teisest küljest võib öelda, et ega ta päris mööda külge maha ka ei jooksnud. Tuli ju hiljem tegelda järvede termilise ja kiirgusrežiimiga ning seal kulus füüsikatundmine muidugi ära.

Aga kuidas Antarktise-tee esimest korda jalge alla tuli?

Väljavaade eluaeg jõgede isepuhastust uurida ei tundunud sedavõrd köitev, et kõik muu kõrvale jätta, eriti kui oled veel noor ja ei teagi täpselt, mida sa tegema tahad hakata. Eestis oli selleks ajaks väike helkivate ööpilvede uurimise ja vaatluse traditsioon lõunamandril. Charles Villmann Tõraverest oli juba mitu aastat saatnud mehi sinna patrullvaatlusi tegema. Eks minagi arvanud, et miks ma ei võiks sinna minna ja andsin oma nime selleks üles. Mõnda aega tuli oodata, siis aga tuli teade, et kui minna tahad, siis nüüd hüppa (muigab).

Aasta oli siis ...?

1971. Ja pikalt ma ei mõelnud! Kui oled noor, siis kutsuvad kaugused veel rohkem kui muidu. (Muiates:) Tõtt-öelda kutsuvad nad mind siiamaani. Alles aastat viisteist tagasi sain sellele väikse seletuse. Tuli nimelt välja, et mu vanaisa vanaisa oli olnud mustlane Ojamaa külast Virumaalt (naerab). Eks mul ole tulnud selle paratamatusega leppida.
Nii see siis välja kukkus, et läksin Molodjožnaja jaama, kus olid mitmed eestlased ennegi talvitunud ja helkivaid ööpilvi vaadelnud. Aga muidugi ei pääsenud ma lihtsalt nii, et vaatlen ainult ööpilvi ja panen neid kirja: anti ka muud tööd. Tuli teha meteovaatlusi ja aktinomeetrilisi ehk päikesekiirguse vaatlusi ning mõõta atmosfääri üldist osoonisisaldust. Nii et tööd oli küllaga.
Aga kogu tööst ja vestlustest kolleegidega jäi ikka veel aega üle. Olin veeuuringute alal töötanud ja mul oli igaks juhuks kaasas probleemlaboratooriumist võetud elektrokeemiline hapnikumõõtur, mille oli Eestis välja töötanud Rein Marvet oma kolleegidega. Vabal ajal puurisin kohalike järvede jäässe auke ja mõõtsin rohkem oma lõbuks järvevee termilist ja hapnikurežiimi. Mingeid tulemusi siiski sain, nii et panin need pärast isegi artiklitena kirja. Sealt see huvi Antarktise järvede uurimise vastu alguse sai.

Ja nagu öeldakse – viga jäi külge, nii et nüüd oled eestlastest Antarktises käinud vist kõige rohkem arv kordi.

Kui kordadest rääkida, siis minu teada jah. Aga muidugi on meil väga teenekas polaaruurija Vello Park, kes on käinud seal küll vähem kordi, aga tema talvitused on kõik olnud väga pikad – oma poolteist aastat. Lõunamandril veedetud päevi kokku lugedes on ta must selgelt ees.

Sul on kordi kaheksa; viimane, tänavune käik oli Antarktise suvesse, aga sa oled olnud ka Valge Mandri talves?

Jah, kohe esimene talvitus Molodjožnajas oli terve aasta. Ja järgmisel korral, kus seadsin endale ülesande uurida Schirmacheri oaasi järvede ja merelahtede algproduktsiooni ja mõjureid, mille tõttu see produktsioon on nii väike, tegin mõõtmisi terve aasta. Sellest materjalist sain kokku seada ka oma kandidaadiväitekirja.
Aga edasised käigud on olnud n.-ö. suvitamised – peamiselt Antarktika suves ja muidugi eri pikkusega: oli üks “suvi”, mis kestis viis kuud, aga on olnud ka sellised, kus olin kohapeal vaid seitse või üheksa nädalat.

Kas talvine olek on siis ikka rängem?

Ei oskagi sellele vastata. Kui olin seal esimest korda, oli kõik väga huvitav. Isegi meteovaatluste tegemine oli huvitav ja tulemused põnevad (muigab). Rääkimata siis veel sellest, kui uurid järvede produktsiooni ja seda mõjutavaid faktoreid: see on ju veel köitvam! Nii et aeg läks ruttu mööda.
Oleneb vist jah sellest, kui palju on inimesel tööd ja kas see töö on huvitav. Minul on ses mõttes vedanud, et töö on olnud alati põnev. Aga eks seal ole igasuguseid spetsialiste ja sugugi kõigil pole nii huvitav; mõni, olen märganud, tunneb vahel lausa igavust.

Aga tervis peab ikka korras olema?

Eks ta selles mõttes ole oluline, et sul ei tohi olla mingit kroonilist tõbe, mis võib ägeneda ja tekitada vajaduse tülika ja kalli evakueerimise järele. Minu töö on olnud selline, et on tulnud järvedel käia ja tassida seljakotti, mis kuigi kerge ei ole, ning pikka maad kõndida. Aga sellised asjad on mulle ikka meeldinud. Kahel viimasel sügisel kõndisin Põhja-Hispaanias läbi apostel Jakobi palverännutee, 780 kilomeetrit. Talvel suusatan ja kui parajasti Eestis olen, käin ka Tartu maratonil. Nii et oma füüsilise vormi üle ma ei kurda – arvestades muidugi vanust.

Küllap on igal inimesel vaimusilmas teatav ettekujutus, milline Antarktis välja võib näha. Küllap oli see ka sul enne su esimest reisi. Kas nähtu vastas sellele, mida varem olid endale ette kujutanud?

Ega ma tast palju lugenud ei olnud. Küll Scotti “Viimset ekspeditsiooni” ja veel mõnda raamatut. Pildid sel ajal ju teab mis värvikad ei olnud, enamasti ikka mustvalged. Esimest korda nägin Antarktist Prydzi lahe piirkonnas Ida-Antarktises. Laev siirdus šelfiliustiku lähedale ja ühel hommikul nägin lõuna pool horisondil sellist kreemjat jääd, mis tasapisi lõuna poole kõrgenes. Veel kõrgus seal üks püramiidjas kalju, meri oli sinine, päike säras – kõik tundus mulle väga ilus. Eks ta olegi üks ilusamaid kohti maakeral!

Nii et värvidest ei domineerigi ainult valge?

Jah, meri on muidugi sinine, kui ta lahti on. Kui oaasides olevad järved on lahti, on ka need sinised. Sellist variatsiooni seal on. Aga oaaside pind on kas pruun või hallikas ning näib tühi ja paljas. Ega Antarktises ju rohtu ei kasva; seal on samblad, samblikud ja vetikad, mis mõnikord on ka musta värvi. Antarktika poolsaare piirkonnas on siiski ka kaht liiki õistaimi: seal, veidi põhja pool, on tingimused pehmemad.
Aga järvede põhjas on suured vetikate massid, mis katavad seda lausalise rohelise vaibana. Ühe Ida-Saksa kolleegi abiga sai sellest teise talvituse ajal ka pilte tehtud; justkui toredad rohelised veealused aasad.

Jutust on mitu korda läbi käinud sõna “oaas”. Me teame kõik, mis on oaas kõrbes. Mis on oaas aga jääkõrbes?

Põhimõtteliselt midagi sarnast. Kui inimesed Antarktika peale mõtlevad, siis kujutavad nad ju ikka ette suurt hulka lund ja jääd – ja see on tõesti nii. Aga 0,3 protsenti Antarktisest ehk Eestist veidi suurem ala, umbes 50 000 ruutkilomeetrit, on jääst ja lumest vaba ning lund ei kogune sinna ka talvel kuigi olulisel määral. Mõned neist jäävabadest aladest kannavadki uhket nime “oaasid”: seda juhul, kui nende nõgudes on selliseid järvi, mis ei külmu talve kestel läbi. Vedelas faasis vesi on seal aasta ringi olemas ja loob tingimused suuremaks ja põhjalikumaks elu arenguks – just samamoodi nagu kuumade alade kõrbetes.

Ma saan aru, et just oaasides asuvad järved on su põhiline töökoht. Aga kas oaasid tõmbavad ligi ka polaarjaamu: et sinna on jaama hõlpsam püstitada?

Igatahes. See on ikka kindel maa ja kuivõrd sinna lund ei kogune, siis annab see selge eelise nende jaamade ees, mis on rajatud šelfiliustiku peale. Neid teisi kipub lumi kinni katma ja nii on mõnigi viiekümne aasta eest rajatud jaam vaata et mitmekümnemeetrise lumekatte all ja ammu maha jäetud.
Oaasidesse on jaama ehitada hoopis mugavam: esiteks kindel maa ja teiseks on järved väga head veevarustuse allikad. Ühelt poolt on järvevesi natukenegi sooladerohkem kui lumest sulatatu ja teiseks nõuab lumest vee sulatamine kenakesti energiat. Nii et oaasis pole vesi mitte ainult parem, vaid ka odavamalt käes.

Kui palju riike on oma jaamadega praegu lõunamandril? Kui palju on jaamu kokku?

Tuleb vahet teha talvitus- ja n.-ö. suvitusjaamade vahel, mida mehitatakse – või nüüd juba ka “naisetatakse”, sest naised on töötanud Antarktises hulk aega – vaid suveks. Talvitusjaamu on kolmkümmend seitse ja neid peab kakskümmend riiki. Viieteistkümnel riigil on kakskümmend kolm suvitusjaama; seitse riiki talvitusjaamu ei peagi, näiteks Soome, Bulgaaria, Ecuador.

Julgemad pead kavandasid Rossi mere äärde ka Eesti Antarktika-jaama.

Arendasime seda projekti mitu aastat ja Mart Saarso käis tõepoolest just seda kohta vaatamas. Aga nüüd on projekt täiesti seiskunud, sest mitu järjestikust valitsust pole ilmutanud sellist entusiasmi, et oleks projekti jaoks raha andnud.
Oma uurimisjaam pole ainult jõukatel riikidel, vaid ka näiteks Rumeenial. Rumeenlased said oma jaama nii, et austraallased hakkasid oma Law’ suvebaasi nendega jagama, mõne aasta eest kirjutati alla ka sellekohane leping. Nii et jaam kuulubki nüüd kahele riigile ja kannab nime Law-Racoviţă (Rumeenia polaaruurija Emil Racoviţă nime järgi). Selliseid jagatavaid jaamu on teisigi.

Su kaardi järgi tundub, et kõige põhjalikumalt on Antarktises kohal venelased?

Ei, see kaart pole täiuslik: siin on peal vaid need jaamad, kus eestlased on kunagi töötanud. Venemaal on praegu ainult neli tegutsevat jaama, NSV Liidul oli kaheksa. Ja USA-l kolm. Aga kuus jaama on Tšiilil ja Argentinal, enamasti Antarktika poolsaarel. Neli jaama on ka Austraalial.
Siin on paras koht rääkida, et alates 1961. aastast on kehtinud Antarktika leping ja loodetavasti kehtib ta kõigi Antarktika-uurijate rahuloluks ja rõõmuks lõpmata kaua. Juba siis, kui see leping 1959. aasta 1. detsembril Washingtonis alla kirjutati, oli see väga suur saavutus. Käis ju külm sõda; Antarktikat uurima oli aga asunud ka NSVL. Aga NSV Liidu ja USA vastuolu polnud Antarktises kaugeltki ainus probleem; ka näiteks Tšiili, Argentina ja Suurbritannia olid pretendeerinud peaaegu samadele aladele Lääne-Antarktikas. Argentina ja Suurbritannia vahel läks asi päris pingeliseks: kui argentiinlased 1950. aastate alguses arvasid, et inglased on paigas, kus nad ei tohiks olla, siis võeti ette lausa selline aktsioon, et sõjalaevalt tulistati kuulipildujast inglaste poole. Saan küll aru, et lihtsalt hirmutamiseks ja kõrgelt üle peade, aga tüli oli ikkagi suur. Ka Falklandi sõda puudutas lõunamandri alasid ja nõudlusi nende suhtes.
Tuleb au anda USA-le, kes lepingu ideed propageerides lähtus 1950. aastate teisel poolel sellest, kui häid tulemusi andis rahvusvaheline geofüüsika-aasta ehk peamiselt Antarktikas toimunud kolmas rahvusvaheline polaaraasta. Muu hulgas tehti selle raames viljakat koostööd venelastega. See on andnud põhjust uhkelt öelda, et külma sõja jää hakkas esmalt sulama Antarktikas. Tõepoolest oli see toona peaaegu ainuke ala, kus NSVL ja USA efektiivselt koostööd tegid. Muidu polnud nad õieti mitte milleski ühel nõul.
Lepingut sõlmida polnud sugugi lihtne: keegi ei tahtnud oma nõudlusaladest loobuda. Seepärast võeti vastu saalomonlik otsus: nende seitsme riigi nõudlusi, kes on Antarktika aladele pretendeerinud, ei lükata tagasi, aga teised ei pea neid tunnustama ja kõik, mis alates lepingu allakirjutamise hetkest juhtub, ei vähenda ega suurenda kellegi nõudlusi. Kõik on praegu sellise otsusega rahul. Tubli tükk Antarktikat on ka veel nõudlemata ja leping ei luba kellelgi seda ka teha. Eesti ühines Antarktika lepinguga 17. mail 2001.
Austraalia peab enda omaks 42 protsenti, peaaegu kogu Ida-Antarktist. Üsna suur sektor on seal Norral ja kitsas sektorike Austraalia sektori sees ka Prantsusmaal.

Millega austraallased oma “suurt suutäit” põhjendavad? Lähedusega lõunamandrile?

Kui nalja teha, siis austraallased kinnitavad, et Gondvana mandri jagunemisel oli Austraalia viimane, mis Antarktisest lahku lõi. Tõsisem põhjus on siiski see, et austraallased on Antarktika uurimisel väga palju osalenud, alates Douglas Mawsoni ekspeditsioonist 1911–1914: siis kaardistati ulatuslikult rannikut. Töö jätkus ka hiljem, kahe maailmasõja vahel, ning praegugi. 1954 avatud Mawsoni jaam on kõige vanem pidevalt tegutsenud uurimisjaam Antarktises.
Austraalia sektoris on hulk teiste riikide uurimisjaamu, ega austraallastel selle kohta midagi öelda pole. Oluline on aga see, kuidas austraallased oma eeskujuga näitavad õiget suhtumist Antarktise keskkonna hoiusse: ükski teine riik ei käi selles piirkonnas keskkonnaga nii hoolsalt ümber nagu Austraalia ise. Nad kutsuvad teisi meelsasti endale külla – ja küllap neilt käikudelt pannakse üht-teist kõrva taha.
Kas austraallaste eeskujul ka teisiti käituma hakatakse, on muidugi iseküsimus: Antarktises näeb väga erinevat suhtumist, ehkki 1998. aasta jaanuarist kehtib Madridi protokoll, mis seab keskkonnahoiule väga ranged nõuded. Näiteks jäävabadel aladel liikudes ei tohi maha urineerida, vaid tuleb selleks pudelit kaasas kanda. Ja igaks juhuks ka plastkotikest. Iseasi, kas kõik sellest kinni peavad. Kui meie viimati India kolleegidega koos Law-Racoviţă baasis töötasime, siis meie käitusime küll nii, samuti seal töötanud austraallased.
Kokkukogutud uriin valatakse merelahe äärde jääprakku, kus on tagatud selle küllaldane lahjenemine ja hajumine. Seda Antarktise lepingu keskkonnaprotokoll lubab. Väljaheited viiakse aga jaama või laeva puhastusseadmesse.

Nüüd on Antarktises olemas ka esimene jaam, mis fossiilkütuseid ei kasuta.

Jah, 15. veebruaril avati Kuninganna Maudi maal Belgia uurimisjaam “Printsess Elisabeth” (vt. EL nr. 3/2009, lk. 4). Belglased on ka varem Antarktist uurinud, riik on Antarktika lepingu asutajaliige. Vahepeal tuli küll pikk paus sisse, aga nüüd on nad tõepoolest ehitanud jaama, kus kogu energia saadakse tuulest ja päikesest. Ka austraallastel on Mawsoni jaamas tuulegeneraator üleval ja see toodab suurema tuulega vesinikku, mida saab kasutada tuulevaikuse korral.

Aga on siis ka jaamu, mis endiselt diiselgeneraatoriga õhku täis tossutavad?

Noh, eks tossutamine ole ikka äärmiselt lokaalse iseloomuga. Antarktis on ju nii suur, et enamikule mandrist ei suuda jaamad mingit olulist inimmõju osutada. Ning atmosfääri ja ookeani tsirkulatsiooniga jõuab sinna niikuinii teatav globaalne inimmõju. Aga tõesti: vene jaamades töötavad diiselgeneraatorid edasi ja näiteks jaama Progress on planeeritud neli viiesajakilovatist diiselgeneraatorit. Pole kuulda olnud, et nad sinna tuulegeneraatorit kavandaksid. Samas meenutan, et kui me koos August Loopmanniga 1983. aastal Novolazarevskaja jaamas töötasime, hooldasid seal mehed mõnda neljakilovatist tuulegeneraatorit.

Uuema aja saavutus on see, et üha rohkem käib lõunamandril ka turiste. Kas seda toimetatakse ikka nii, et puutumatu loodus pahasti mõjutamata jääks?

Üldise vastusena võib öelda, et küllap jah. Turiste käib kõige rohkem Antarktika poolsaare piirkonnas, kuna see on kõige lähemal Lõuna-Ameerikale. Turistid tahavad näha esmajoones pingviine ja hülgeid. Selleks on välja valitud mõned üksikud paigad; muud alad on turismist puutumata. Seni, kuni turistid sõidavad laevaga, instrueeritakse neid väga põhjalikult: peetakse loenguid loodusest, uurimise ajaloost ja näiteks ka sellest, kuidas on õige ümber käia pingviinidega. Näiteks pesitsevatele pingviinidele ei tohi lähemale minna kui viisteist meetrit; iseasi, et pingviin võib ise lähemale tulla, sest peab inimest suureks pingviiniks.
1998. aasta jaanuaris olin ise koos Austraalia uurija Jim Burgessiga Law’ baasis, kui saabunud turismilaev, võimas jäälõhkuja Kapitan Hlebnikov tõi meile päeva jooksul sada turisti. Võtsime neid vastu, rääkisime, kui tähtis on meie töö ja kuidas me seda teeme – neile huvitav ja meile väike kena vaheldus! See seltskond oli küll igati kena ja ei jätnud midagi maha, vaid järveääre pehmemale pinnasele mõne üksiku jälje. Seda neile alati ka öeldakse, et te ei tohi Antarktisesse midagi tuua ega kaasa viia – peale fotode ja kaunite mälestuste. Ja ma arvan, et valdav osa turiste peab sellest kinni.
Aga muidugi, kui neid hakkab käima liiga palju, siis võib mõndagi juhtuda. Enamasti juhtub see, et mõni turismilaev on kusagil Antarktika poolsaare piirkonnas karile jooksnud. Üks laev isegi uppus, aga see võttis aega, nii et teine laev jõudis kohale ja päästis turistid ära; neil tuli vaid natuke aega päästepaatides külmetada. Õnneks oli ilm vaikne ja mitte eriti külm.
Nüüd on Antarktika lepingu raames nõuks võetud hakata turismi veidi piirama, sest siiani on see aina kasvanud ja jõudnud viimastel suvedel kolmekümne viie tuhande turisti ligi. See arv on muidugi kaugelt suurem kui Antarktises töötavate teadlaste ja nende abiliste hulk. Talvitujaid on Antarktise peale umbes tuhat ja suveperioodil on kohal ehk umbes viis tuhat inimest. Muidugi on mõistlikum kokku lugeda inimpäevi. Selle poolest turistid Antarktise uurijatega veel ei võistle.

Kas uurijatele ikka tööd veel jätkub?

Kui hakata võrdlema teiste mandritega, siis on Antarktise uurimise ajalugu väga lühike. Tõsiselt võeti see töö ette alles rahvusvahelise geofüüsika-aasta ajal ehk natuke rohkem kui viiekümne aasta eest. Teadlaste hulk ja Antarktise uurimisele pühendatud aeg on väga palju väiksem kui muudel mandritel.
Samas on Antarktika ülimalt tähtis piirkond. Näiteks rohkelt kõneainet pakkuvate kliimamuutuste prognoosimine on Antarktikast saadavate andmeteta üsna mõttetu. Antarktise jää puursüdamikesse on kirjutatud keskkonna ajalugu. Praeguseks on saadud puursüdamikke, kus see ajalugu ulatub kaheksasaja tuhande aasta taha; otsitakse paika, kus võiks küündida pooleteise miljoni aastani. Need on väga väärtuslikud andmed, mida kusagilt mujalt ei leia.
Tervet hulka teadusprobleeme ei saa lahendada Antarktikat uurimata, olgu see siis liikide kohastumine muutlike ekstreemsete keskkonnatingimustega või Lõunaookeani ressursid ja nende tulevik. Rannikumeres on väga rikkalik põhjaelustik. Sealsest tohutust kala- ja vähiliste varust elatuvad hülged, pingviinid, vaalad. Ka seal on palju uurida – kas või selleks, et otsustada, kui palju neid varusid võib kasutada.
Vaalu on teatud aegadel püütud nii palju, et ühtäkki polnudki enam midagi püüda. Siis kehtestati vaalapüügi moratoorium ja näiteks sinivaala asurkond näib olevat taastunud. Rohkem kui saja kaheksakümne aasta eest hakati nottima hülgeid; needki jõuti peaaegu täielikult hävitada. Nüüd on asurkonnad olulisel määral taastunud. Nii et uurida on Antarktises väga palju.
Üldiselt just Antarktisest saadavad teadusteadmised on sealne suurim kasu.

Su läinud talve Antarktika-reis koos India-ekspeditsiooniga oli üsna lühike, aga niimoodi said sa pidulikult öeldes anda omagi panuse veebruaris lõppenud rahvusvahelisse polaaraastasse. Mida üldse tõstaksid esile oma saavutustest lõunamandril?

Nojah, eks see kergita veidi enesetunnetki, et oled olnud osa sellisest suurest rahvusvahelisest koostööst. Eelmisest polaaraastast on ju viiskümmend aastat möödas, nii et kaugeltki mitte kõigil polaaruurijatel pole olnud õnne tegutseda polaaraastal!
Teadustulemustest on ehk tähelepanuväärseim Wohlthati massiivi Untersee järves mõõdetud päikesekiirguse neeldumiskoefitsient 0,22 m-1, mis vastab fantastilisele, suurimale Maa järvedes mõõdetud läbipaistvusele 77 m. Selle põhjuseks on vähemalt sajandeid püsinud, turbulentset segunemist ja tolmu sissekannet takistav jääkate, vee sissevool peaaegu ainult tahkel, mitte vedelal kujul ning erakordselt hõre fütoplankton.
Teadusväliselt oli mul õnn heisata esmakordselt Antarktises Eesti lipp, 9. novembril 1988 Molodjožnajas.

Huviline saab viimasest käigust lugeda sinu kirjutatud pikemast loost juuli Horisondis (“Hindudega Lõunamandril”, Horisont nr. 4/2009, lk. 34–35). Küsin vaid seda, mida sa seekord tegid?

Nägin kaht võimalust uurimistööd teha. Esiteks uurida seda, kuidas järvede valglatest satuvad pinna- ja pinnaseveega järvedesse biogeensed ained, fosfori- ja lämmastikuühendid ja toovad kaasa vetikate algproduktsiooni kasvu. Kui kliimasoojenemine tõesti jätkub, siis sulab igikelts rohkem lahti ning biogeenseid elemente leostub sealt rohkem välja, jõuab järve ja suurendab produktsiooni.
Teiseks: Novolazarevskaja jaamas, kus ma talvitusin 1976. aastal ja tegin sesoonitööd 1983–84, on viiekümneaastane järvede reostamise lugu. Kui jaam 1961 rajati, polnud ilmselt aega ega tahtmist mõelda ning jaam pandi paika niimoodi, et söökla ja pesumaja reovesi jooksis samasse järve, kust ka üldiseks tarbimiseks vett võeti. Jaam tulnuks paigutada ainult viiskümmend meetrit eemale teisele poole nõlvakut ja seda poleks juhtunud. Ka jaamas üle jäänud jäätmed – tarvitatud ja tarvitamata toit, vesinikutootmise jäägid, õlijäägid jmt. – veeti kõik ühe järve jääle, millel tol ajal oli viisteist aastat ka suvel jääkate peal. Sinna tundus olevat väga mugav traktorikelguga jäätmeid vedada.
Suvel, kui päike tugevasti soojendab, läksid aga jäätmed soojaks ja tungisid läbi jää. Niimoodi jõudsid nad järve põhja ning hakkasid hapnikku tarvitama ja muutsid põhjalikult järve ökosüsteemi, tuues kaasa järve antropogeense eutrofeerumise ehk inimtekkelise rikastumise toitainetega ja järvevee kvaliteedi olulise halvenemise. Toona ei pööranud ju keegi loodushoiule veel erilist tähelepanu, Rachel Carsoni “Hääletu kevad” oli veel ilmumata.
Nüüd oli mul huvitav vaadata, mis sellest asjast on saanud. Reostuskoormus on küll vähemaks jäänud, aga erinevus looduslikes tingimustes olnud järvedega on selgelt olemas. Ja kindlasti jäävad need mõjud põhjasetetesse veel kauaks püsima.
Hiljem, eriti nüüd, kus kehtib Madridi protokoll, on oldud kõikides jaamades palju hoolsamad. Aga ma ikkagi ütlen, et erinevused riikide vahel on suhtumises keskkonnahoiusse endiselt väga olulised ja sugugi kõik ei täida väga täpselt Madridi protokolli nõudeid.

Ja nagu öeldud, on teistele eeskujuks Austraalia?

Seda kindlasti. Aga ka näiteks sakslased, kes sulgesid Georg Fosteri jaama Schirmacheri oaasis tõesti näidislikul moel: viisid ära kõik jaama ehitised, seadmed ja mehhanismid, samuti osa saastunud pinnast. Nii et jaama kunagist olemasolu meenutab ainult tahvlike kalju peal.
Austraallaste juures on ka näha, kuidas kõik on allutatud teadusele. “Teadus on see, miks me Antarktikas oleme!” ütlevad austraallased. Sellest saavad aru ka inimesed, kes on muidu teadusest kaugel. Näiteks Davise jaama ülem Bill de Bruin, kes on eraelus ühe Melbourne’i linnajao politseiülem ja tuli nüüd aastaks jaama kamandama, ütles samuti, et on seal ainult teaduse huvides. Mõnegi teise riigi puhul tundub, et teadus on ainult ettekäändeks, et Antarktikas viibida. Muidugi on erineva kvaliteediga ka eri riikides tehtav teadus.

Kas lihtsalt ringi kõndides on mingit märki või jälge, et kliima ikka tõesti soojeneb?

Selgus, et paljudes Ida-Antarktise jaamades oli viimane talv erakordselt külm ja ka suvi oli tavalisest jahedam. Aga see on vaid ühe talve ja ühe suve lugu. Kokkuvõttes Ida-Antarktises, lõunamandri suuremas ja kõrgemas osas, küll mingit tajutavat kliimamuutust viimase viiekümne aastaga ei ole olnud. Ehkki on ka fluktuatsioone: näiteks enne mainitud Schirmacheri oaasi järv oli viisteist aastat jääkatte all, alates 1980. aastast on aga igal aastal avanenud.
Teisest küljest, kui vaatame Antarktika poolsaart ja Lääne-Antarktist, siis see on üks maailma kõige kiiremini soojenevaid piirkondi, kus aasta keskmine õhutemperatuur on kuuekümne aastaga kerkinud umbes kolm kraadi. Teised samasugused piirkonnad on Alaska ja Kesk-Siber. Veel suuremad tõusud on olnud Antarktika poolsaare talvistes temperatuurides: mõnes kohas viis-kuus kraadi. Muu hulgas tekib merejääd tunduvalt vähem ja merejääst sõltuvate loomade olukord halveneb. Näiteks on hakanud vähenema adeelia pingviinide asurkonnad, ent samas läheb paremini vaba vett eelistavatel valjaspingviinidel.
Ajakirjandusest on inimesed kindlasti tähele pannud, kuidas samas piirkonnas on šelfiliustikust lahti murdunud tohutu suured, Eesti pindala lähedale ulatuvad osad. Sulav šelfijää veel maailmamerd ei kergita. Aga kui šelfiliustik tuleb n.-ö. eest ära, siis saavad mägiliustikud vabamalt voolata. Tundub, et see ongi juhtunud ning Lääne-Antarktise mandrijää pindala ja kõrgus vähenema hakanud.
See annab juba märkimisväärse osa ookeani pinna tõusust, mida praegu hinnatakse umbes kolmele millimeetrile aastas. Antarktise osa võib sellest olla umbes 0,3 mm ning Gröönimaal 0,6 mm; põhilise panuse annab ookeani soojuspaisumine ja natuke ka liustike sulamine soojematel mandritel.

Sinu viimase ja eelviimase Antarktika-retke vahe oli üksteist aastat. Millal siis jälle hakkad lõunamandrireisiks kotte pakkima?

Kõigepealt tahaksin hästi analüüsida oma viimase käigu tulemusi ja need korralikult kirja panna. Siis võiks ehk taas reisi peale mõelda. Sellega on nii jah, et kui sa lähed laevaga Antarktikasse ja näed esimest jääd, saab su süda rõõmsaks. Aga rõõmustad ka siis (muigab), kui sa hakkad ära tulema ja viimast jääd näed.
Eks see imekaunis kant jääbki kutsuma ja kui nüüd keegi otse ära ütleks, et sina, mees, sinna enam ei saa, siis teeks natuke kurvaks küll. Aga teisest küljest võin ma rahul olla, et seal nii palju käia olen saanud; kurta ei tohi!

28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet