Eesti Looduse fotov�istlus
2009/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/10
Tartu ülikooli esimene looduslooprofessor Gottfried Albrecht Germann

22. aprillil 1802 taasavati Tartu ülikool. Filosoofiateaduskonna looduslooprofessoriks oli juba sama aasta 24. veebruaril saanud Gottfried Albrecht Germann. Siit algas Tartus tema õppe- ja teadustöö, mis kestis ta surmani 16. novembril 1809. Vaatame, milliseks kujunes selle 200 aasta eest noorelt lahkunud mehe elutee.

Gottfried Albrecht Germanni õpinguaastad ja tegevus Saksamaal. Ta sündis 19. detsembril 1773 Riias toomkooli rektori asetäitja ehk subrektori Albrecht Germanni (1744–1818) ja Gertrud Dorothea Germanni, sünd. Erdmann (1751–1831) perekonnas. Tema vend Jakob Friedrich Theodor Germann (1786–1856) õppis Tartu ülikoolis 1805. aasta teisest semestrist õigusteadust, 1827–1848 oli Riia raehärra ja 1848–1849 bürgermeister.

Aastatel 1782–1792 õppis Germann Riia toomkoolis, 1792–1795 Saksamaal Jena ülikooli arsti- ja loodusteaduskonnas meditsiini ning 1795–1796 Würzburgi, 1796 Berliini ja Kieli ülikoolis [1, 3].
Jenas olid tema õppejõud ja suunajad arsti- ja loodusteadlased Justus Christian Loder (1753–1832), Christoph Wilhelm Friedrich Hufeland (1762–1836), Johann Christian Stark (1753–1811) ning Christian Gottfried Gruner (1744–1815), kelle juures ta kuulas farmakoloogia- ja looduslooloenguid [1, 3].
Germann oli 14. juulil 1793. aastal August Johann Georg Karl Batschi (1761–1802) loodud Jena loodusuurimisseltsi asutajaliige. Seltsi eesmärk oli uurida taimi, elusolendeid ja keemilisi aineid. Asutajaliikmeid oli 47, neist 5 baltisakslast. Asutamisel said neist mõned ka vastavad ametikohad, Germannist sai kogude ülevaataja. On teada, et ta kinkis seltsile putukakollektsiooni. Kuid 1794. aastal arvati Germann arusaamatuste tõttu teiste liikmetega seltsist välja [1, 26].
Seltsis olles valmis tal uurimus „Thüringeni ja Liivimaa kliima võrdlus” [5], sel teemal pidas ta 1793. aastal ka ettekande. Käsikirja, mis trükki ei jõudnud, ei ole Jena ülikooli raamatukogu loodusuurimisseltsi arhiivist leitud [26]. See oli teadaolevalt esimene võrdlev kliimauurimus, mis hõlmas ka Eestit.
1795. aastal siirdus Germann Würzburgi ülikooli, kus kuulas Philipp Franz von Sieboldi (1796–1866) loenguid ja praktiseeris sealses suures haiglas. 1796. aastal reisis ta Berliini ning töötas neli nädalat Marcus Elieser Blochi (1723–1799) looduslookabinetis ja koostas sealsete kollektsioonide täieliku nimestiku. Siit edasi läks ta Kieli ning kuulas sealses ülikoolis Georg Heinrich Weberi (1752–1828) botaanikaloenguid. Kielis kaitses Germann 1796. aastal ka meditsiinidoktori väitekirja [1, 3, 6].

Germanni tegevus enne Tartusse saabumist ja abielusidemed. 1797. aastal tuli ta Saksamaalt tagasi kodulinna ja siirdus tööle arstina Peterburi. Ilmselt seal tutvus Germann kindrali, diplomaadi ja salanõuniku, Rakveres sündinud krahv Jakob Johann von Sieversiga (1731–1808), kelle Bauenhofi (nüüdne Bauņµ) mõisas ta aastail 1797–1798 arstina töötas. 1798–1800 oli ta Sieversi majaarst Peterburis.
Pärast seda, kui Sievers 1800. aastal riigiteenistusest lahkus ja Bauenhofi elama asus, siirdus Germann Wolmarisse (praegune Valmiera), kus ta töötas arstina 1802. aastani. 6. oktoobril 1801 abiellus Germann Bauenhofis Katharina (sünd. krahvinna Sievers) ja Viiburi kuberneri kindralleitnant Karl Johann von Günzeli tütre Julianega [1, 3].
Seega kujunesid Germannil abielu ja töö kaudu sidemed kahe mõjuka baltisaksa suguvõsaga – krahvide Sieversite ja von Günzelitega, kel olid abielusidemed ka omavahel. Katharina oli Jakob Johann Sieversi tütar. Nende kahe suguvõsaga oli seotud ka Vana-Vigala mõisarajaja ja üks Liivimaa rikkamaid mehi Berend Johann von Üxküll, kes oli abielus Katharina õe krahvinna Elisabeth Sieversiga [3].
Jakob Johann von Sievers rajas 1807. aastal oma testamendiga Tartu ülikooli stipendiumifondi. Testamendi täitjateks määras ta tütred Katharina, Elisabethi ja Bénédickte ning poja Carl Georgi. Stipendiumi halduriks valiti suguvõsa otsusega Karl Johann von Günzel suguvõsa ja Germann TÜ esindajana. [25]
On mainitud, et Germann kutsuti Wolmarist Tartusse tööle 24. veebruaril 1802 [17] ja nimetati märtsis looduslooprofessoriks [1]. Tegelikult võetigi ta ülikooli teenistusse 24. veebruaril 1802, sellest kuupäevast algas tema töösuhe, mis kestis surmani [16].
Germann oli isiklikult tuttav paljude tollaste Venemaal ja Euroopas kuulsate isikutega. Üks neist oli Christian Steven (1781–1863), Helsingis sündinud botaanik, kes õppis Peterburi ülikoolis ning töötas Põhja-Kaukaasias, Georgias ja Krimmis, oli Nikita botaanikaaia looja (1812) ja esimene direktor. Tema taimekogust sai alguse Helsingi ülikooli botaanikamuuseumi herbaarium. Germann nimetab teda: „Minu kallis ustav vana sõber” [11: VI].
Germanni ja tema abikaasa tuttav oli ka Kölni ülikooli professor, jurist ja kirjanik Gotthilf Theodor Faber (Riia 1766 – Pariis 1847), kel olid lähedased sõprussidemed Johann Karl Simon Morgensterniga. 1805. aastal saabus Faber Venemaale, 1813. aastast oli ta Venemaa valitsuse teenistuses ning 1816. aastast töötas Frankfurdis Venemaa saatkonnas. 1808. aastal käis Faber Tartus, kus tal ei õnnestunud Germannidega kohtuda, sest nad olid koos abikaasaga Bauenhofis Jakob Johann von Sieversi ärasaatmisel [14, 20].

Gottfried Albrecht Germann õppejõuna. Tema loengud filosoofiateaduskonnas algasid 1. mail 1802; esimesel semestril kuni 1. juulini luges ta nädalas kolm tundi üldist looduslugu ja viis tundi botaanikat. Sama aasta sügissemestril (01.08.–31.12.1802) pidas ta nädalas viis tundi loenguid zooloogia, kolm tundi mineraloogia ja kaks korda looduslike aiataimede kohta. 1803. aasta sügissemestril luges ta zooloogiat, mineraloogiat, mõlemat kuus tundi nädalas. Samas oli võimalik Germanni vahendusel käia ka looduslookabinetis.
Järgnevatel aastatel luges ta põhiliselt zooloogiat, aga ka botaanikat, mineraloogiat, üldist loomastiku ajalugu ning oma kogudele toetuvalt entomoloogiat ja ornitoloogiat. 1809. aasta sügissemestril pidas ta veel zooloogia- ja mineraloogialoenguid, mõlemat kuus tundi. Oma loengutes kasutas ta põhiliselt Johann Friedrich Blumenbachi ja Carl Ludwig Wildenowi ülevaateid [2, 33]. Esimesel juhul algul kuuendat ja 1804. aastast seitsmendat väljaannet.
1805. aasta kevadsemestril algasid botaanikaloengute kõrval üliõpilastele ka taimetundmismatkad, need jätkusid ilusate ilmade puhul neli korda nädalas ka sügisel. 1806. aasta kevadsemestril hakkas ta tegema ka entomoloogiamatku [30, 37].
Õppe- ja teadustööks vajalike kogude hoiuks ja hooldamiseks rajas Germann looduslookabineti. Selle asutamispäevaks peetakse 1802. aasta 25. märtsi, mil Peterburist saabus suurvürst Konstantin Pavlovitšilt (1779–1831) saadetisena 608 nimetust mineraale ning loomade kollektsioon piirituses. 1803. aastal osteti Saksi-Weimari mäenõuniku hertsog Johann Carl Wilhelm Voigti kivimikollektsioon 1920 museaaliga ning loodusteaduslikud kogud avati ka külastajatele. Germannil oli ka isiklik mineraalide (kivimite) kogu ning alles on tema kogutud putukakollektsioon [16, 18, 27, 38]. On teada, et Germanni rikkalikku putukakogu pakkus abikaasa Juliane ülikoolile müüa tuhande rubla eest [15].
Germanni ettepanekul 4. oktoobrist 1804 kinnitas ülikool looduslookabineti juhataja abi inspektori ametikohana. Inspektoriks sai Ernst Markus Ulprecht (1770–1831), kes jäigi kabineti hoidjaks. Ulprecht sündis Riias ning lõpetas 1792. aastal Riia lütseumi, samal aastal õppis ta Leipzigi ja 1793. aastal Jena ülikoolis.
Germanni surma järel luges Ulprecht 1810. aastast mineraloogialoenguid ja töötas ülikoolis 1813. aastani. Pärast oli ta joonistusõpetaja Riias. 1823. aastal kutsus Otto Moritz Ludwig von Engelhardt Ulprechti Tartu ülikooli tagasi vabatahtlikuks kaastööliseks. Ulprecht oli hea mineraalide (kivimite) tundja ning andekas kunstnik [1, 3, 17, 28, 29].
Germannil olid sidemed ka Adam Johann von Krusensterniga, kes oli lubanud muretseda ekspeditsioonidelt taimi, mineraale, loomi jms. Samas oli Krusesternile esmatähtis koguda Peterburi teaduste akadeemiale [22].

Germann botaanikaaia rajajana. 12. detsembril 1802 tehti otsus rajada botaanikaprofessori juhatusel ja järelevalvel toimiv botaanikaaed. 1803. aasta eelarves oli selleks ette nähtud 800 rubla ning peale selle veel 1200 rubla.
Germannist saigi botaanikaaia loomise korraldaja: algul otsis ta sobiva koha, tegi valiku ja pani seal töö käima. Praktilistes töödes abistasid teda aednikud Johann Friedrich Kieser, J. P. Bueck ja 1805. aastast Johann Anton Weinmann.
Botaanikaaia algseks asupaigaks sai nn. Pistohlkorsi krunt Vanemuise (endine Aia) ja Tiigi tänava vahel; tollal oli see kaupmees Jacob Johann Seebachi omanduses. 19. septembrist 1803 läks see krunt koos hoonetega ülikooli omandusse ning botaanikaaia rajamine võis alata. Germanni eestvõttel osteti veel Tähtvere mõisnikult maad koos tiigiga juurde ning sellega olid esmased eeldused aia rajamiseks loodud.
17. aprillil 1806 teatas TÜ kuraator Friedrich Maximilian Klinger Peterburist, et Anna Maria von Rosenkampff on kinkinud ülikoolile krundi koos hoonetega. Ülikooli nõukogu otsustas vana aia maa-ala müüki panna ja kolida aed uude kohta. See tekitas tugevat vastuseisu, algne aed oli ju aastaid tegutsenud, töötajad ning vastutavad isikud kohaga harjunud. Kuid kolimine tuli teoks teha ja uus aed rajatigi praegusesse asukohta. Vana aiakrunt müüdi 1808. aastal maha [11, 16, 23, 32, 34, 35].
Uus ala oli algul väga ebasobiv, seal olid lagunenud ja varisenud bastionimüürid ja neid ümbritsev soine kraav koos noore metsiku taimestikuga. Ühtlasi paiknesid seal suur hobusetall, söödakuur, vana lagunenud vabrikuhoone ja küttepuude õu. Vähesed kapsapeenrad ja viletsad viljapuud olid rendile antud [38].
Germann oli tegev ka uue botaanikaaia korraldajana, selle rajamise kava koostas 1807. aastal Weinmann. 1808. aasta sügisel hakati taimi vanast asukohast uude ümber istutama. Botaanikaaia rajamine lõpetati 1810. aastal. Ilmselt 1809. aasta sügise seisuga kasvas seal 4586 nimetusi taimi 968 perekonnast [16, 32, 34, 35].

Gottfried Albrecht Germann teadlasena. Üliõpilaspõlves paelus Germanni entomoloogia ja klimatoloogia. Tartu ülikoolis töötades ja õpetades tegeleski ta entomoloogia, mineraloogia, ornitoloogia ja botaanikaga. Teda on nimetatud zooloogiks ja botaanikuks ning on ka märgitud, et tal olid laialdased geograafiahuvid. Samas võttis õppetöö ja botaanikaaiaga seotud tegevus tal kogu aja ning teadustööks ei jäänud suurt mahti [17, 24].
Koos doktoritööga leidub Germanni kirjatööde loetelus [1] kaheksa nimetust [6–13], siia lisandub üliõpilaspõlve eelmainitud uurimus [5]. Tema põhilisteks teadussuundadeks jäid ornitoloogia ja botaanika.
Germanni sidus üle kümneaastane sõprussuhe ja loodusteaduslik kirjavahetus Saksa arsti ja loodusteadlase Bernhard Meyeriga (1767–1836), kes on mitme ornitoloogilise töö autor. Meyer on kirjutanud, et Germann oli väsimatu ornitoloog ning oleks võinud sel alal veel palju saavutada, kui ta poleks varakult surnud.
Ilmneb, et kirjavahetuse ajal saatis Germann Meyerile mitmesugust teavet eri linnuliikide kohta ning koostas Eesti- ja Liivimaa lindude nimestiku [19]. Eraldi on välja toodud, et veidi aega enne surma saatis Germann oma lindude kirjelduse üksikasjalike ääremärkustega pastor Friedrich Erdmann Stollile (1761–1826) Jürgensburgi (ilmselt praegu Zaube Lätis). Stoll täiendas seda paljude teiste tähelepanekutega ja paljundas omakorda. Ta töötas kogu materjali ümber ning sellest saigi Meyeri koostatud kõrgetasemelise Eesti- ja Liivimaa lindude liigilist koosseisu ja loodusloolisi andmeid käsitleva monograafia alus. [4]
Botaanikas olid Germanni teadustööd seotud kohaliku floora uurimise ning botaanikaaiaga ning ta oli kogunud ka herbaariumi [9, 11]. Ise on ta botaanikaaia taimekogude avaldamisel kirjutanud [11: VIII]: „Usun, et olen selle nimekirjaga mitte päris tähtsusetut lisa toonud Liivimaa floorasse. Ka olen sageli koha ära näidanud, kust Liivi- ja Eestimaa haruldased taimed on leitud. Oma iga-aastastel reisidel loodan ma neid märke ikka veel lisada ja seega materjali tulevaseks täielikuks maa flooraks koguda.” Samas ta tõdes, et suvevaheaja matku tuleb tulevikus vähendada, võib-olla mõnikord neist loobuda, kuna need lähevad liiga kulukaks ja alati ei ole võimalik ka kaaslasi leida [11]. Taimede kõrval huvitus Germann geoloogiast, oma matkadel kogus ta kivimeid [17].
Germanni kõige ulatuslikum teadustöö oli algse asukoha botaanikaaia taimekogude nimestiku avaldamine 1807. aastal [11]. Sellele oli ta ilmselt juba varem mõelnud, sest esimene taimede käsikirjaline ülevaade 426 perekonna 1121 nimetusega on koostatud 1804. aastal [37].
Avaldatud nimestik on koostatud tähestikuliselt nummerdatud taimeperekondade ladinakeelsete nimede järgi. Iga numbriga taimenime taga on autorinimi, eluvorm ja looduslik levila, eraldi on tähistatud Liivi- ja Eestimaa looduslikud ja külmakindlad kultuurtaimed. Lähtudes ilmselt 1806. aasta sügise seisust, nimetas Germann oma töös tollases nomenklatuuris 2367 nimetust taimi 669 perekonnast; üksikud taimed on antud perekonnana või on jäänud määramata. 2367 nimetusest oli 357 liiki kodumaiseid taimi. Loodusliku levila järgi oli Euroopa, Euraasia ja Siberi päritolu kõrval rohkesti taimi Aafrikast: Kappneemest (sealt üsna palju) kuni Põhja-Aafrikani välja. Palju taimi oli Lõuna- ja Põhja-Ameerikast, Kagu- ja Ida-Aasiast (India, Hiina, Jaapan, Jaava saared jt.) ning troopilistelt maadelt.
Ulatuslik on Germanni kirjutis Venemaa taimekollektsioonidest [9]. Üldine arutlev kirjutis käsitleb asjaarmastajate taimekogumist; rohkesti on pööratud tähelepanu Raadi mõisa taimekogudele ja Peterburis olevale Ludwig Marseille puukoolile. Esimeses leidus 60 liiki eerikaid, 14 või 15 liiki stapeeliaid, kasvatati ka magnooliaid, pelargoone, prooteaid, rododendroneid jt taimi. Seal olid isegi kuninglikud strelitsiad. Teises pakuti 1804. aastal müügiks 1625 liiki, nende seas olid ainult vähesed Euroopa päritolu. Võõrtaimede seas müüdi ka harilikku kullerkuppu, harilikku rassi, pääsusilma, harilikku ussikeelt, siberi võhumõõka, ussitatart, harilikku maavitsa ja magesõstart ning välismaalt toodud harilikku kadakat. Kõige haruldasem ja kallim oli kuninglik strelitsia, mis maksis 150 rubla.
Teadushuvist olid tingitud ka Germanni reisikirjad [7, 10]. Et täiendada looduskabineti õppe- ja teaduskogusid, korraldas ta 1803. aastal üliõpilastega ekspeditsiooni Lääne-Eestisse, 1804. aastal kuue üliõpilasega läbi Soome Valge mere äärde ning Mogiljovi kubermangu. Soomes käis ta ka 1805. aastal [1, 17].

Germann ühiskondlikes ametites. Ta oli väga tegus ka ülikoolielus [24].
Aastail 1802–1803 rektor Georg Friedrich Parroti ümber koondunud professoritest lõid Germann, Lorenz Ferdinand Ewers, Daniel George Balk, Johann Karl Simon Morgenstern, Johann Wilhelm Krause jt. seltskondliku ringi Ephesinische Kirche (Efesose Kirik). Ringi liikmeid ühendasid valgustusfilosoofilised ja humanistlikud ideed ning nimi võeti Antiik-Kreeka sadamalinna Efesose järgi. Seal peeti 431. aastal 200 kirikuisa osavõtul kolmas ülemaailmne kirikukogu, mida tunnustas nii lääne- kui ka idakirik.
Koos Balki ja Gottlob Benjamin Jäschega oli Germann 23. veebruaril 1803 valitud ülikooli nõukogu kolmeliikmelisse komisjoni, kes töötas välja üliõpilaste sisekorra reeglid. Ta osales ka 14. oktoobril 1803 loodud Toome haljastamise komisjonis, kuhu kuulusid veel Krause, Morgenstern ja Parrot.

Germanni lahkumine. 1808. aasta märtsis käis ta viimast korda Jaani kirikus armulaual ning suri 28. novembril 1809. aastal tuberkuloosi. Germanni ärasaatmine toimus ülikooli aulast, kust üliõpilased viisid tema kirstu Raadi kalmistule [36, 38]. Ta on maetud kalmistu Vana-Jaani alale, tema haud on XV kvartalis nr. 6 all [30].
Germannil ei olnud järeltulijaid. Tema abikaasa Juliane elas vähemalt 1812. aastani Tartus; tegeles abikaasa pärandusega ning osales Paul ja Catharine (sünd. Günzel) von Sieversi tütre Elisabethi ristimisel.
Germannil oli väga tähelepanuväärne looduslooliste raamatute kogu, milles leidus väga kalleid ja haruldasi teoseid, suure osa neist müüs Juliane rahaliste raskuste tõttu, osa kingiti ka ülikoolile. Juliane suri 5. oktoobril 1839. aastal oma vanemate kodus Bauenhofis [34, 36] ning on maetud ilmselt sealsele mõisakalmistule. Tema hauatähis pole säilinud.

Lõpetuseks. Eesti kultuur ja teadus on tihedalt seotud Lääne-Euroopaga ning nende kandjaks sai 1802. aastal loodud saksakeelne Tartu ülikool. Tartusse saabunud paljud andekad ja teovõimsad isikud said ennast teostada uue ülikooli loomisel; nende elutöö hõlmas pühendunud õppe- ja teadustöö. Üks neist oli ka Gottfried Albrecht Germann, mees, kes pani aluse Tartu ülikooli loodusteaduste – botaanika, geoloogia, zooloogia – õppe- ja teadustööle ning rajas botaanikaaia.



Heldur Sander, Toivo Meikar, Mati Laane
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012