Eesti Looduse fotov�istlus
2009/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/10
Eesti ja Euroopa plislammaste lugu kahe teadusuuringu valguses

Nii Eesti kui ka Euroopa plis- ehk maalammaste lugu on pikk ja nansirohke, siinne kirjatkk toob lugejani vaid mne olulise tahu. Kne all on eelmises artiklis juba pgusalt ksitletud Eesti maalammaste geneetiline uuring, kuid ka rahvusvaheline projekt, mis selgitas lammaste ajalugu viirusjrjestuste abil.

Kas Eesti maalammas ldse on olemas vi mitte, selle kohta leidus veel hiljaaegu tiesti vastupidiseid seisukohti. Oli neid, kelle meelest on parimal juhul silinud vaid maalamba ristandid moodsate tugudega. Kuid oli ka neid, kes terava pilguga maal ringi kinud ja inimestega vestelnud ning arvasid seetttu teisiti.

Maalambaentusiastid koondusid esialgu Eesti maalamba hingusse (EML), et leida les vimalikult palju maalambaid ja vtta need kaitse alla. Ndseks on sellest hingust vlja kasvanud teisigi maalammaste hoiu hendusi, ks olulisemaid on Kihnu maalambakasvatajate selts.
EML-l, mille tuumikusse kuulusid phendunud ja ennastsalgavad naised eesotsas Gilleke Kopamehe, Katrin Kabuni, Annika Michelsoni ja Anneli rmpalu-Idvandiga, oli andmeid, et maalammas vib olla silinud kllalt arvukalt Lne-Eestis, vhesel mral Luna-Eestis ja mujalgi. Ohustatud plistuge peetakse vrtuslikuks kogu Euroopas, seeprast taotleti Eestimaa looduse fondi (ELF) maalambaprojekti juhi Kaia Lepiku eestvedamisel UNESCO-lt toetust, et teha maalamba kohta teaduslik anals. UNESCO pidas projekti vga oluliseks ja andis selle tarbeks raha, toetust leiti ka muudest allikatest.

2006. aastal alanud teadusprojekti peaeesmrk oli selgitada maalammaste olemasolu Eestis ja analsida nende geneetilist mitmekesisust. Loodi ulatuslik koostvrgustik, kus peale eelnimetatud asutuste osales ka Tartu likooli zooloogiaosakond (toonane T zooloogia ja hdrobioloogia instituut).
2006. aasta kevad-talvel korraldati seitse suuremat ekspeditsiooni, hiljem veel viksemaid retki. Ligi viiekmnest talust vi majapidamisest, kus teati vimalikke maalambaid veel alles olevat (# 1), koguti maalambakahtlusega (vlimiku alusel) isenditelt kokku ligi kolmsada vereproovi. Mdeti ka lammaste kehaehitust, Rootsi maalamba hingu Freningen Gutefret juhendi jrgi, veti villanidised ja pildistati iga lammas kolmes vaates. Kigist ekspeditsioonidest vtsid osa Kaia Lepik (ELF), Gilleke Kopamees (EML) ja Urmas Saarma (T). Osalesid veel Katrin Kabun (EML), Anneli rmpalu-Idvand ja Herkki Idvand (KMS), Annika Michelson (EML), Kalev Au (MT Laidevahe Loodus), Silvi Lepik (fotograaf), Kalle Eller (Maavalla Koda) ja Urmas Vahur (ELFi nukogu).
Nii vimalike Eesti maalammaste kui ka kultuurtugude vereproovidest eraldati ja puhastati DNA, mis on nd tallel sgavklmikutes Tartu likoolis. Kigil proovidel. mrati genotp 20 mikrosatelliitlookuse alusel ning koostati vastavad geneetilised passid ja evolutsioonipuu (mikrosatelliitanalsi kohta vt. tpsemalt Eesti Looduse septembrinumber [6] lk. 89).
Proove genotpeerima ja tulemusi analsima kutsuti appi Soome biotehnoloogia ja toiduuuringute instituudi (Biotechnology and Food Research MTT Agrifood Research Finland) teadlased eesotsas Juha Kantaneniga. Soomlased oli vaja kaasata eesktt selleks, et analse teeks sltumatu labor. Peale selle oli Soome trhm Euroopas vga tunnustatud koduloomade uurija, neil oli pikk lammaste genotpeerimise kogemus ja nad olid avaldanud hulga vga heal tasemel teadusartikleid, sh. plislammastest.
ksnes Eesti lambaproovidest poleks korralikuks vrdlevaks analsiks piisanud. Soomlaste ksutuses oli ka vga korralik geneetiline andmestik paljude Euroopa ja muu maailma maalammaste ning moodsate tugude kohta. Uuringusse kaasati niteks eesti valgepealine, eesti tumedapealine, lti tumedapealine, landi lammas, taani landrace, teksel, soome lammas, soome hall lammas, gotlandi lammas, gute, dala, vene romanov, leedu romanov, viena, suffolk, eviot, saksa tumedapealine, swifter, dorset, jne. Kokku veti lppanalsi le kaheksasaja isendi andmed. Eesmrk oli vlja selgitada populatsioonide omavaheline sugulus ja saada teada, kas meie maalambad on lhemad sugulased teiste riikide plislammastega, moodsate tugudega (ehk siis ristandid) vi kuuluvad hoopis omaette geneetilisse rhma vi rhmadesse.

Selgus, et maalammas on Eestis olemas ja mitte lootusetus seisus. Nimelt rhmitus le kahe kolmandiku uuritud Eesti maalambakahtlusega loomadest genotbi poolest kindlalt eraldi kigist kultuurtugudest, hlmates terve hulga eri geneetilisi rhmi. Geneetiliste rhmade suur arv viitab kllalt suurele geneetilisele mitmekesisusele. Viksemad rhmad sai koondada nelja suuremasse phirhma, mille nimetasime pritolu jrgi: kihnu, saare, hiiu ja ruhnu (# 1, 2).
Kui hiiu maalambad osutusid geneetiliselt suhteliselt lhedasteks landi maalammastega ja saare maalambad gotlandi ja gute maalammastega (moodustades siiski eraldi geneetilised rhmad), siis kihnu ja ruhnu maalambad seisid geneetiliselt teistest tiesti eraldi. Alla kolmandiku uuritud vimalikest maalammastest osutus aga maalamba ja kultuurtugude ristanditeks, rhmitudes enamjaolt kokku eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammastega. Anals oli vga tundlik, vimaldades ristandeid maalammastest hlpsasti eristada, mida kinnitasid ka kontrollanalsid.
Arvestades leitud nelja geneetilise phirhma flogeneetilist paiknemist (# 2), on alust arvata, et nad on muudest tugudest lahknenud kllalt ammu ja seega on tegu kohalike plis- ehk maalammaste, s.t. ammu meie maal elanud lammaste jreltulijatega.
Kuidas on ldse vimalik, et maalambad on Eestis alles, kui juba ligi sajandi on kultuurtud olnud limalt populaarsed? Kllap on mitmeid phjusi, kuid toon vlja paar asjaolu. Ekspeditsioonidel, vestlustes talunikega selgus, et vanasti ei lubatud mnel pool kohalikke lambaid kultuurtugudega ristata, eldes, et see rikub lamba ra. Ju olid siis toonastel talunikel mjuvad kogemused omast kest vtta. realade inimesed on lbi aegade olnud vga alalhoidlikud. Peale selleolid nad ka enamasti kllalt vaesed, nii et isegi kui nad oleksid tahtnud, poleks paljud judnud endale tuloomi osta, nagu seda agaralt tegid niteks misad, varajase tuaretuse peamised kasvulavad Eestis.

Eesti maalammas tuleks kindlasti vtta seadusega kaitse alla kui ohustatud tug. Eluslooduse mitmekesisuse konventsiooni kohaselt, mille Eesti ratifitseeris 1994. aastal, on lithtis teadvustada, ra hoida ja eos krvaldada ohud elustiku mitmekesisusele. Sellega ei tohi viivitada isegi siis, kui puuduvad lplikud teaduslikud seisukohad. Niiviisi jrgitakse ettevaatuse phimtet, mis on Euroopa liidu keskkonnaiguse alus.
Eesti maalambad, eriti Kihnu pritolu maalambad, on kogu Euroopas vga erilised, sest nad on kultuurtugudest geneetiliselt kaugemad, seega plisemad kui muud phjala piirkonna maalambad. Kindlasti ei tohiks unustada ka teisi vhemarvukaid maalambarhmi, sest maalammas tuleks Eestis silitada kogu oma rikkuses. Praegu on kordumatu vimalus psta ks meie plistug vljasuremisohust. Kui me ei tee seda nd, siis mne aja prast ei ole see ka parima tahtmise puhul enam vimalik, sest allesolev maalamba asurkond on hetkel kllalt vike ja iga lammas suure vrtusega. nneks on ses vallas juba hid muutusi, tnu kigile maalambakasvatajatele ja nende eest seisjatele. Vga thusat td on teinud niteks ka riigikogu maaelu komisjon eesotsas Kalev Kotkase ja Aleksei Lotmaniga.

Plistel eesti maalammastel on hulgi hid omadusi: taluvad hsti siinset kliimat, ka liigniisket ja klma, kasutavad hsti ra looduses leiduva toidu, poegivad probleemideta, oskavad kaitsta oma jrglasi, annavad suureprast villa, millest niteks Kihnu naised valmistavad tnini rahvariideid kui nimetada olulisemad.
Maalamba on muutnud eriliseks ennekike loodus ise. Lammas on ks vanimaid kariloomi Eestis, vanimad lambaluuleiud on prit umbes nelja ja poole aastatuhande tagant. Nii on meie maalambad aastatuhandeid kohastunud just meie oludega ning seetttu siin haigustele vastupidavad, viljakad ja vhenudlikud. Tnapeva kultuurtud seevastu on aretatud eelkige toodangut (peamiselt liha) silmas pidades, mistttu nad on esivanemate kohasusest palju kaotanud, vajavad enam inimhoolt ja peavad kehvemini vastu raskematele oludele. Maalammas on seetttu asendamatu niteks maastikuhooldajana vesistel rannaniitudel, kus kultuurtud vastu ei pea.
Maalamba villa vrtust rhutas juba eelmine artikkel [8]. Lisaksin Tartu likooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ksit osakonna juhataja Ave Matsini snad: Maalammaste vill on nidanud end vga tnuvrse materjalina, mis eristub teiste kohalike lammaste villast krge kiukvaliteedi ja kaunite vrvitoonide poolest. Sellisena rikastab ta igal juhul meie tnast ksitturgu.
Nii maastikuhooldajana kui ka kvaliteetse ja vrvilise villa andjana aitab maalammas luua tkohti ja saada hakkama eelkige Eesti realadel elavatel naistel, hoides nnda ksiti rahvusliku ksit ja kultuuri tavasid. Eesti maalammast kaitstes austaksime ka oma esivanemate prandit.
Koduloomade mitmekesisust hoida on selgelt kasulik muu hulgas seetttu, et mitmekesiste tunnustega heterogeensed populatsioonid kannavad endas omadusi, mida edaspidi saab tarvitada ka kultuurtugude aretamisel. Maailmapraktikas on juba praegu mitmeid selliseid niteid, kus plistuge kasutatakse tuparandajatena suurema viljakuse ja/vi vastupidavuse tttu.
Eesti ja muu maailma plislammastest vt. lhemalt ka www.maalammas.ee

Pilk kaugemale minevikku: lammaste kodustamise ajaloo uurimine retroviiruste integratsioonimustri abil.

Hiljuti lppes rahvusvaheline lammaste kodustamise ja leviku ajalugu ksitlev uurimisprojekt, mis hlmas kokku 33 teadlast 18 riigist (Suurbritannia, sh. otimaa, Itaalia, Portugal, Hispaania, Iraan, Tansaania, Hiina, Egiptus, Trgi, Gambia, Norra, Taani, Pakistan, Venemaa, Island, Soome, USA ja Eesti). Projekti vedas otimaa Glasgow likooli trhm eesotsas professor Massimo Palmariniga. Uurimuse metoodikat ja tulemusi peeti sedavrd uudseteks ja laiemat huvi pakkuvateks, et artikli [3] avaldas maailma juhtiv teadusajakiri Science hes oma 2009. aasta aprillikuunumbris, kus see oli koos veel kolme koduloomi ksitleva artikliga kaanelugu.

Lambad olid hed esimesed pllumajandusloomad. Inimene kodustas nad Edela-Aasia soodsa ilmastiku ja pinnasega nn. viljaka poolkuu aladel (ingl. Fertile Crescent) arvatavasti umbes 11 000 aastat tagasi (# 3). Peaaegu samal ajal kodustati ka kits, pisut hiljem siga ja veis [9]. Loomi kodustades ning tera- ja kaunvilju viljelema hakates lks suur osa inimhiskonnast ktt-korilase eluviisilt ehk hankivalt majanduselt tasapisi le viljelusmajandusele, mis oli vga phjapanev muutus. Seda ajajrku on nimetatud koguni neoliitiliseks revolutsiooniks. Inimeste eluviis muutus htlasi paikseks ning rahvaarv hakkas suurenema: neoliitikumis elanud hinnanguliselt 10 miljonist on praeguseks saanud 6,9 miljardit ja kasv jtkub [4].
Euroopa viljelusmajandus ei arenenud omaette, vaid sltus mujal toimunust. On teada, et enamik kodustatud loomatuge judis Euroopasse Edela-Aasiast. Niteks kuigi veise ja sea metsikud vormid elasid ka Euroopas, olid varased koduloomad siin peamiselt hoopis kits ja lammas, kellel Euroopas metsikuid eellasi polnud. Sama lugu oli enamiku kultuurtaimedega.
Seega tuli Edela-Aasiast prit kultuurtaimedel ja koduloomadel kohastuda Euroopa oludega. Keskkond erines ka Euroopa ulatuses. Kui Vahemere-ala loodus sarnanes Edela-Aasiaga, siis phja pool, sh. praeguse Eesti alal, olid kliima, mullastik ja taimestik hoopis teistsugused.
Esialgu kodustati lambaid peamiselt liha tarbeks. Ent umbes viis tuhat aastat tagasi Edela-Aasias ja tuhatkond aastat hiljem Euroopas muutusid nad thtsateks villaloomadeks. Villast valmistati nii riideid kui ka niteks laevapurjesid, sest see oli vetthlgav ja vastupidav. Tasapisi hakkasid aretatud villalambad asendama n.-. primitiivsemaid karju. Samas polnud enne meie uurimust teada, kas villalambad aretati esmalt Edela-Aasias vi hoopis Euroopas. Pelgalt arheoloogiliste leidudeabil sellele ksimusele vastust polnud nnestunud saada.Samuti ei vimaldanud probleemi lahendada standardsed geneetilised markerid (s.t. valitud geenijrjestused, mida vrreldakse uuritavate loomade vi asurkondade vahel toim.) [5,7].

ritasime seda probleemi lahendada mnevrra ebatavaliste geneetiliste markerite, nimelt retroviiruste abil. Retroviirustest on enim tuntud HIV ehk immuunpuudulikkuse sndroomi ehk AIDSi tekitav viirus. Retroviirused on ebaharilikud selle poolest, et nende genoom ei koosne mitte DNA-jrjestustest, nagu enamikul elusolenditel, vaid hoopis RNA-st (s.t. ribonukleiinhappe ahelast; enamikus elusolendites vahendab RNA geneetilist infot DNA-lt valkude ehitajatele, ribosoomidele toim.). Arvatakse, et elu varajases arengujrgus oli geneetiline informatsioon just RNA kujul.
Retroviiruste genoom kodeerib mitmesuguseid valke: nii ensme kui ka viiruse kesta ehk kapsiidi valke. he olulise ensmina toodab ta prdtranskriptaasi ehk revertaasi, mis snteesib viiruse RNA genoomilt komplementaarse DNA. See viiruse ehitatud DNA-lik suudab teise viirusensmi, integraasi abiga siseneda peremeesraku genoomi ja jda sinna psima. Niiviisi jdvustab viirus oma prilikkusjrjestuse nakatunud rakkudesse ja suudab sealt hiljem omakorda edasi paljuneda. Selliseid genoomi integreerunud viirusi nimetatakse proviirusteks [2].

Oma uurimuses kasutasimegi ht proviirust: endogeenset lamba Jaagsiekte retroviirust. See nakatab peamiselt lambaid ja vib neil phjustada pulmonaarset adenokartsinoomi ehk maakeeli kopsuvhki. Haigus kirjeldati juba 1915. aastal Luna-Aafrikas. Inimesel on kige sarnasem haigus bronhioalveolaarne kasvaja. Nimi Jaagsiekte on Aafrika pritolu: jaag thendab taga ajama, jlitama ja siekte thendab haigus. Lambad, kes pevad Jaagsiekte viiruse esile kutsutud kopsuvhki, hingeldavad, justkui oleks keegi neid taga ajanud. Ka kuulus kloonitud lammas Dolly suri just sellesse haigusesse.
Jaagsiekte retroviirus vib lamba genoomi siseneda nii tavalistes keharakkudes kui ka idutee- ehk sugurakkudes. Kuid vaid iduteerakkudes (spermides ja munarakkudes) end sisse seadnud proviirused kanduvad edasi jrglastele. Lamba genoomi eri osadest on leitud kokku 27 endogeenset plvest plve edasi kanduvat Jaagsiekte proviiruse koopiat [1]. Osa neist on olemas kigil lammastel, mis thendab, et nad on integreerunud genoomi juba vga ammu, miljoneid aastaid tagasi. Ent osa koopiaid on integreerunud evolutsioonilise ajaskaala jrgi alles hiljuti, viimase paarikmne tuhande aasta jooksul, ja neid leidub niteks ainult mnel lambatul. Uute retroviiruskoopiate integreerumine on pidev protsess, mis jtkub ka praegusel ajal.
Kui Jaagsiekte retroviirus on integreerunud he isendi iduteerakkude genoomi, siis kik tema jrglased kannavad suure tenosusega samas kromosoomis ja samas kohas samalaadset proviirusjrjestust. Seega saab selliste proviirusjrjestuste asendi jrgi genoomis teha kindlaks, kui lhedalt on omavahel suguluses eri lambatud le maailma, ning ajada lamba kodustamise ajaloo jlgi.
Knealuses ts analsiti 1362 lammast 133 eri tust. Valimisse veti nii kodustatud lammaste oletatavaid eellasi, nagu mgilambad ja muflonid, kui ka Euroopa, Aasia ja Aafrika eri piirkondadele ajalooliselt omaseid nn. aborigeenseid lambapopulatsioone, aga ka uuemaid tuge. Analsiti paiknemismustrit viiruse kuuel eri koopial, mis asusid 3., 6., 10., 11. ja 15. kromosoomis.

Selgus, et lambad levisid le Euraasia ja Aafrika kahe suure migratsioonilainena. Esimene laine koosnes primitiivsete tunnustega lammastest kelle jrglasi leidub veel tnapevalgi vikesearvuliste populatsioonidena Euroopas: niteks muflonid Sardiinias, Korsikal ja Kprosel, aga ka nn. maalambad Suurbritannias (orkney ja soay tud) ja Phja-Euroopas. Teine laine koosnes aga juba villalammastest ja analsid nitasid, et need aretati esmalt Edela-Aasias, kust nad hiljem levisid mujale Aasiasse ning Euroopasse ja Aafrikasse. Peale villalammaste tulekut jid primitiivsed tud kll vhemusse, kuid ei kadunud tielikult ja osa neist on siiani alles, peamiselt vikesaartel ja realadel.
Lhitulevikus on plaanis sama retroviiruste meetodit kasutada ka Eesti maalammaste proovide puhul, et selgitada, kas meie maalambaliinid on kik nn. teisest ehk villalammaste levikulainest vi on mni neist prit ka esimesest, primitiivsemate tunnustega lainest. Viimane ei ole vimatu, kuivrd esimesse lainesse kuuluvaks osutus ka osa Phja-Euroopa maalammastest.

1. Arnaud, F. et al. 2007. A paradigm for virus-host coevolution: Sequential counter-adaptations between endogenous and exogenous retroviruses. PLoS Pathogens 3: 17161729.
2. Boeke, J. D; Stoye, J. P. 1997. Retrotransposons, endogenous retroviruses, and the evolution of retroelements. Coffin, J. M. et al. (eds.). Retroviruses. Cold Spring Harbor Laboratory Press, Plainview, N. Y: 343435.
3. Chessa, B. et al. 2009. Revealing the History of Sheep Domestication Using Retrovirus Integrations. Science 324: 532536.
4. Driscoll, C. A. et al. 2009. From wild animals to domestic pets, an evolutionary view of domestication. PNAS 106: 99719978, Suppl. 1.
5. Helmer, D. et al. 2007. The development of the exploitation of products from Capra and Ovis (meat, milk and fleece) from the PPNB to the Early Bronze in the northern Near East (8700 to 2000 BC cal.). Anthropozoologica 42: 4169.
6. Hindrikson, Maris jt. 2009. Geneetiline anals testas hundi ja koera hbriidid Eestis. Eesti Loodus 60 (9): 613.
7. Ryder, M. L. 1983. Sheep & Man. Duckworth, London.
8. rmpalu-Idvand, A. 2009. Kihnu maalammas on elus ja hea tervise juures. Eesti Loodus 60 (10): 612
9. Zeder, M. A. 2008. Domestication and early agriculture in the Mediterranean Basin: Origins, diffusion, and impact. PNAS 105: 1159711604.

Autori suurim tnu kuulub kigile maalambakasvatajatele le Eesti, kes lahkesti jagasid teavet oma lammaste ning kohaliku lambakasvatuse ajaloo kohta ja vimaldasid oma lammastelt proove vtta. Ilma nendeta oleks maalammas meilt ammu kadunud. Niisama suur tnu kuulub kigile maalamba eest vitlejatele (EML, ELF, Kihnu maalambakasvatajate selts jt.), Ilma ja Miika Tapiole, Mikhail Ozerovile, Meng Hua Lile ja trhma juhile Juha Kantanenile Soome teadusinstituudist Biotechnology and Food Research MTT Agrifood Research Finland, UNESCO-le ja selle Eesti esindajale poetess Doris Karevale, Friedrich Eberti fondile ja selle esindajale lle Kesklale, Eesti haridusministeeriumile (sihtfinantseering T-le), Tartu likooli bioloogilise mitmekesisuse
tippkeskusele (FIBIR), riigikogu maaelu komisjonile eesotsas Kalev Kotkase ja Aleksei Lotmaniga, Eesti lambakasvatajate seltsile, Prt Petersonile, Maris Hindriksonile ja Tallinna loomaaiale, eriti aga selle abidirektorile Vladimir Fainteinile, ja paljudele teistele, keda kiki les lugeda ei jua, sh. ajakirjanikele, kes on aidanud kaasa seda teemat kajastades.



Urmas Saarma
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012