Eesti Looduse fotov�istlus
02-03/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
EL KÜSIB EL 02-03/2003
Mis on näiv temperatuur ja kuidas seda mõõta?

Oleks vaid tuuleõhku, õhkavad inimesed kuumal suvepäeval. Kui seda neetud tuult ei oleks, kiruvad nad pakaselise ilmaga. Igaüks teab, et mida tugevam on tuul, seda jahedam tundub õhk: seda kiiremini kaotab keha oma soojust.

Maailmas on leitud mitu valemit, kuidas külmatunnet arvutada, lähtudes tegelikust õhutemperatuurist ja tuule kiirusest. Kaua oli kasutusel ameeriklaste Siple ja Passeli indeks, mille nood tuletasid Antarktikas talvitudes. Uurijad asetasid veega plastpudelid tuule ja külma kätte ning mõõtsid nende pinna jahtumise kiirust. Inimese nägu ja veepudel on aga eri asjad.

Möödunud aastal võeti kasutusele uus valem, mille näitajad arvestavad täpsemalt inimkeha soojusbilanssi, nahakudede takistust, tuule kiirust mõõtekõrgusel (10 meetrit) jne. Katseid tehti kaheteistkümne vabatahtlikuga tuuletorus mitmesuguste külmakraadide ja tuuleiilide puhul, iga 15 sekundi järel pritsiti näkku vett. Töö tulemusena saab nüüd tabelite või valemi alusel leida näiva õhutemperatuuri (ingl. wind chill), lähtudes tegelikust õhutemperatuurist ja tuule kiirusest (nn. tuule külmatunde ekvivalent).

Selgub, et peame taluma –27º pakast nii siis, kui külma on –15º ja tuule kiirus 10 m/s, kui ka kolm korda nõrgema tuule ja –20º puhul. Kui külma on –10º ja suusataja liigub kiirusega 5,6 m/s (see on naiste keskmine kiirus 10 kilomeetri distantsil) vastu tuult, mis puhub vaid 4 m/s, siis sportlase nägu tunneb samasugust külma kui –20º pakase käes tuulevaikse ilmaga.

Jakuutias on küll käre pakane, mis küündis juba sel talvel 61 külmapügalani, kuid tavaliselt tuulevaikne. Seda, et Siberis möllab jube lumetorm ning miinuskraadid on 50 ja 60 vahel, juhtub vaid Ameerika filmides. Õnneks.



Ain Kallis
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012