Eesti Looduse fotovõistlus
2009/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 2009/11
Loodus pole meist kuigi kaugel

Rein Kuresoo on sündinud 21. augustil 1959 Tartus. Õppis 1977–1982 Tartu ülikoolis füüsikat ja bioloogiat, töötanud 1986–1988 zooloogia ja botaanika instituudis botaanikalaboris nooremteadurina ja 1989–1991 TÜ zooloogiamuuseumis linnukogude kuraatorina. Olnud Eestimaa Looduse Fondi asutajaliikmeid ja 1991–1995 selle juhataja. Loonud loodusteemalisi taieseid, näiteks illustreerinud „Eesti linnuatlast” (1993) ja plakateid, kirjutanud esseid, vesteid ja raamatuid, näiteks „Loodus on lähedal” (2001), „Eestimaa looduse teejuht” (kaasautoritega, 2003). Saanud Eesti vabariigi teaduspreemia 1994, pälvinud „Eesti eluteaduse hoidja” tiitli 1993 ja Eesti taassünni auhinna 1995; Hollandi Kuldse Laeva ordu rüütel 1996.

Looduse tundjat ja tutvustajat Rein Kuresood küsitlenud Toomas Kukk

Oled kirjutanud oma raamatu „Loodus on lähedal” algustekstis, et „ma jään ilmselt elu lõpuni teadma, et ma loodust ei tunne”. Ometigi oled vist suurema osa elust sedasama tundmata loodust tekstis ja pildis tutvustanud. Kuidas sa enda jaoks oled selle vastuolu suutnud lahendada?

Eks ma väljendasin lihtsalt teisiti Sokratese kuulsat ütlust, mis tegelikult on alles praegu saanud laiema kandepinna elukestva õppe printsiibi näol. Seda arusaama võib veelgi avada: mida suuremaks kasvavad meie teadmised, seda suurem on nende kokkupuutepind teadmatusega.

Vaatamata bioloogi kõrgharidusele pole sa teadlasena kuigi kaua töötanud. Miks oled valinud pigem vahendaja kui uurija rolli?

Tõsi mis tõsi, olen eri aegadel ka teadusasutustes mingit rolli täitnud. Tegelikult ei olegi mul mingit diplomit. Aga räägime sellest pigem vaikselt, nii et keegi ei kuuleks. Kukutasin neljanda kursuse lõpus militaarharjutuste käigus polkovnik Skorohodi porisesse kraavi ja pidin ülikoolist lahkuma. Ega ma väga kurb ei olnudki: no mis ülikool see on, kus sa ei tohi isegi polkovnikuid jalust maha tõmmata? Aga juba sel ajal oli mulle selge, et uurijad on sageli närvad vahendajad ning et sellegi uurimine, mida teised on välja uurinud, on hea tükk tegemist.

Su jutust võib jääda mulje, et ülikooliharidus polegi „looduseinimese” jaoks oluline. Neli aastat ülikoolis on küll rohkem kui tänapäevane kolme aastaga saadav kõrgharidus. Mida on ülikool sulle andnud ja mida soovitaksid nüüdsetele üliõpilastele?

Ülikool annab eelkõige vundamendi. Olulised on ka pinnas ja pealisehitus. Tavaliselt öeldakse küll, et vundamendi annab üldhariduskool, aga minu arust annab kool selle kujundi raames alles krundi ja pinnase. Kehvas pinnases hakkab ka vundament mängima ja soos vajub see üldse ära. Teine häda „kundamendiga” on, et selle tegemiseks peab maja plaan valmis olema: peab teadma, kuhu saavad kalidor, vöörus, värkstuba ja kimmelg. Aga kust pagan see noor inimene ikka peab teadma, kuhu ta kimmelgut tahab ja mitu last tal tuleb, et oskaks neile magamistube planeerida.
Minu probleem oli see, et ma olin hakanud juba enne ülikooli tervet maja ehitama, sest nõukogudeaegne tüüpprojekt mulle ei istunud. Loodetavasti sain „kundamendi” suurkoolis kindlustatud, hiljem olen sellese hoonesse ehitanud uusi tiibu, tantsusaale, suitsuruume, katusetorne ja ubliette. Minu haridus on üks veider ehitis, aga ma usun, et see seisab kindlal alusel. Praegune ülikool annab mingisuguse kergvundamendi moodulmaja ehitamiseks. Kui selline maja meeldib, siis laske käia, kui mitte, siis tuleb ise kõvasti tööd teha – vahepeal välismaal käia ja mis kõik selle juurde kuulub.
Aga kui tudengitele midagi meeldejäävamat soovitada, siis on ülikoolis ikka veel kõige kiuste alles tõsiselt häid õppejõude. Nendesse tasub panustada: saage nendega sõbraks ja võtke neilt viimanegi teadmiste piisk ning jätke rumalad edasi oma kuldmunadele hauduma!

Oled kujutanud pildis nii taimi kui ka loomi. Millal ja miks sa joonistama hakkasid või arusaamale jõudsid, et tegelikult võiks ja oskadki loodust üles joonistada?

Juba vastus, mis ma esimesele küsimusele andsin, peaks viitama sellele, et ma tegelikult ei oskagi loodust üles joonistada. Kui olin ülikoolist välja prantsatanud, oli lähikondlastele selge, et see küll üks asjalik mees ei saa olla. Mis sa hädaga teed – kunstniku roll hoiab vähemalt inimeste huvi sinu vastu alles ja annab sulle mingis mõttes suuremad vabadused. Kui käid ringi pluusiga, mille varrukaid on kasutatud pintslilapina, siis on sulle mõndagi rohkem lubatud kui pintsakus ja lipsuga vennale.
Muidugi selgus protsessi käigus, et ka õppinud kunstnikud ei oska loodust joonistada, vähemalt mitte nii, nagu enamik meist seda iga päev ja kaine peaga näeb. Nüüd on juba hilja kontrollida, kas Picasso oleks saanud hakkama ülesandega joonistada matemaatikaõpikusse võrdhaarne kolmnurk, aga mul on kuri kahtlus, et ta oleks joonistanud midagi sellist, mis oleks murdeeas poisid kihelema pannud. Ja kes kunstnikest siis ikka tahaks olla väiksem mees kui Picasso.

Loomade ja taimede joonistamise muudab raskeks vastuolu tõetruu nikerdamise ja kunstilisuse vahel, kunstnik vist ei saa näiteks loodusraamatusse metssiga joonistades teda tiivulisena kujutada. Või on vastuolu kunsti ja realismi vahel näiline?

Nn. representatiivne kunst nõuab erioskusi, mis kahjuks ei ole tänapäeva kunstnike seltskonnas eriti hinnatud. Iga puulehe väljajoonistamine puul oleks neetult raske, aega ja tervist nõudev ja samas ka täiesti tänamatu ja mõttetu töö. Nõndasamuti ei saa kunstnikud joonistada välja iga karva metssea seljas, kuid ometi peavad nad suutma panna vaataja küsima, kuidas tal küll on õnnestunud kujutada siga kõige naha ja karvadega.
See ongi tegelikult joonistusoskus, tehnikate kogum, mida aja jooksul on ikka õpetatud ja täiustatud ning modernismi ja sellele järgnevatel aegadel taas hüljatud ja unustatud ning kahjuks mina seda iseõppijana ka ei valda. See detailirikkus, mida tuleb teadusliku joonise puhul edasi anda, on tegelikult silmadele nii koormav, et üldiselt olen ma viimasel ajal pintsli järele haaranud ainult hädakaitse seisundis. Niisiis mõistan täielikult kunstnikku, kes otsustab realistliku metssea asemel kujutada hoopis sea sisemist ilu.

Üks mu tuttav kunstnik on tõsiselt vaimustunud sõnast „äraspidimunajas”. Määrajad on mõeldud pahatihti eeskätt botaanikutele ja eeldavad mõningast taimetundmist. Vähegi tõsisemat paleust silmas pidades, nagu näiteks Eesti tarnade selgeksõppimine, on erialakirjandus aga paratamatu. Mu meelest oleks siiski kõigepealt vaja käia taimetundjaga looduses ja õppida ära tundma vähemalt mõnda liiki. Edasi saab kirjanduse abil. Kuidas on sinu kogemus looduse õpetajana?

Õpetajad on looduse tundmaõppimisel asendamatud, kas või seetõttu, et tõeliselt häid loodusraamatuid on meil ikka liiga vähe. Üks minu sugulane, kes tavaliselt end kõige umbsematest teadmisvaldkondadest läbi närib, hakkas sel kevadel endale just tarnu selgeks tegema. Ta võttis endale appi kõige soliidsemana tunduva allika, „Eesti floora” kümnenda köite. Ma ei tea, kui kaua aega läks tal selleks, et hammustada katki oksüümorone nagu „põisikute kattelehed tömpteravad” või mõistatada, millised varred on just nimelt tikjad – igal juhul tabasin ma ta mingil hetkel meile kõigile tuttavast lootusetuse- ja käegalöömise seisundist. Soovitasin talle täpsemaid ja konkreetsemaid uusi määrajaid, aga ega nendegi abil algaja veel ühe hooaja jooksul üksinda teadjaks saa.
Üksainus käik metsa koos tõelise asjatundjaga võib olla väärtuslikum kui nädalatepikkune pusimine raamatute taga. Sellegipoolest on raamat tavaliselt ju lihtsamini kättesaadav ja maailmas tervikuna on loodust tutvustavad raamatud läinud üha paremaks. Enne seda, kui minu raamaturiiulile ilmusid Bo Mossbergi taimeraamatud ja meie endi „Eesti käpalised”, ei tundnud ma end orhideede maailmas just kõige kindlamalt. Sellest hoolimata võiks väljaskäik tõelise asjatundjaga mind uuele tasandile viia, kas või seetõttu, et raamatuis kirjeldatakse ikka liike, aga looduses põrkad aina kokku hübriididega.
Mitu head raamatut on kahtlemata parem kui üks halb, aga näiteks kui Eichwald kirjutab, et pudeltarna põisikud on ümarmunajad, maokad, ja sina, et nad meenutavad Pliska pudelit (mis on minu meelsest tunduvalt parem kirjeldus, ehkki ka mitte tingimata kõigile mõistetav), siis on hea, kui keegi suudab segadusse aetud õpilasele selgeks teha, millised nad siis ikkagi on. Ja üks pilt on siin sageli tõesti väärt tuhandet sõna.

Kui kaugele võib loodust tutvustades minna looduse kahjustamisega? Mida sa arvad näiteks kevadisest veebikaamera-kodukaku juhtumist, kus lindu häiris tuntud Soome loodusfotograaf, kes üksiti on pidanud loenguid loodusfotograafia eetikast?

Sellele küsimusele ei olegi ühest vastust. Kui lähtuda absoluudieetikast, siis on mis tahes olendite kahjustamine üldse lubamatu. Ja siis oleme seisus, kus pole erilist vahet, kas pistame näiteks nahka kartuli, lööme maha sääse, kes on tulnud meie verd himustama, või läheme must-toonekure pesale oma uudishimu rahuldama. Albert Schweitzer, kes formuleeris printsiibi, et ülim eetiline hoiak on aukartus elu ees, ei mõelnud seda päris nii. Luterlasena asetas ta printsiibi jälgimise kohustuse inimese südametunnistusele: inimene peab iga hetk kaaluma oma tegude tagajärgi ja vastutama nende eest. Nii see tegelikult ju käibki ning samas on alati olemas eksimise võimalus.
Tegelikult toimib maailm täiesti mõistetavatel põhjustel pigem pragmaatiliste kui eetiliste printsiipide järgi. On asju, mis on selgelt seadustega keelatud. On asju, mille tegemist peetakse mingi muu hea nimel aktsepteeritavaks ning on asju, mida peetakse lubamatuks. See aktsepteeritava ja mitteaktsepteeritava piir on ajas muutuv. Vanas Roomas tapsid gladiaatorid vaatajate lõbustamiseks kiskjaid ja üksteist ja see oli täiesti aktsepteeritav.
Professor Eerik Kumari laskis oma tegevuse kõrgajal maha sadu linde: nii tavalisi kui ka haruldasi. Osa lindude maosisude analüüsid rikastasid veidi tolleaegseid teadmisi nende liikide toitumisest ja aitasid kaasa liigi bioloogia mõistmisele. Ning ilma selliste teadmisteta ei saanuks mõistagi korraldada ka linnukaitset. Osa linde on lihtsalt nahkadena zooloogiamuuseumis, tõenduseks, et selline lind on üldse olemas. Võib-olla leiavad uurijad kunagi veel mingeid morfoloogilisi erinevusi siin ja mujal lastud lindude vahel, ehk joonistuvad selle materjali näitel kunagi välja mõned evolutsioonilised pisimuutused – kes teab?
Kuid sellised meetodid ei ole nüüdisajal enam aktsepteeritavad. Veel kümmekond aastat tagasi oli Eestis enam-vähem tõsiselt võetavaid loodusfotograafe kahe käe sõrmede jagu (no hea küll, võib-olla tuleks ka varbad appi võtta), praeguseks on neid tuhandeid. See, mis oli loodusfotograafi puhul lubatud eile, ei tule täna enam kõne allagi ja hinnanguid andes tuleks veidi arvestada sellega, millises ajas keegi on üles kasvanud. Homme on lubatavuse ja lubamatuse piir veelgi kaugemale nihkunud. Diskussioon neil teemadel ei lakka kunagi. Mind häirib vahel see, kui kõige auahnemad eetikajüngrid vehivad jäigalt kalibreeritud moraali mõõdupuuga, mille nad on päris ilmselt kusagilt sisse vehkinud.

Osa inimesi tunneb sind ka kui rüütel Kuresood. Räägi palun rüütli staatuse taustast.

Inimestele, kes midagi väga põhjalikult teevad, antakse juhuslikult vahel ikka ordeneid. Ordenitel on järgud: rüütel, ohvitser jne. Kui sellise ordeni väljaandja on kuninglikust seisusest, nagu kadunud Hollandi prints Bernard, siis on staatusel justnagu loogilisem seos feodaalaegsete aadlikega. See, et olen Kuldse Laeva ordu rüütel, ei ole muutnud mu verd sinisemaks. See tiitel ei pärandu, pärast surma pean oma regaalid tagasi saatma.

Mis suhe on sul loodusfotograafiaga? Kas sa pildistad ise? Mismoodi vaatad teiste fotosid?

Lõhestatud. Omal ajal otsustasin, et ei hakka end killustama ja valin teadusliku joonise. Kahjuks ei olnud sel tegevusel selget ühiskondlikku tellimust ja nii läheb oskus rooste. Olen püüdnud pildistada küll, aga sel aastal uputasin oma esimese vähegi arvestatava fotovarustuse Emajõkke ja ma ei oska veel öelda, milliseks mu edasine suhe visuaalsete kunstidega kujuneb.
Olin vahepeal leppinud sellega, et minu tugevuseks on sõna, aga meil oli juba juttu sellest, kuidas üks pilt on tihti enam väärt kui tuhat sõna ja siis on veel üks teine pilt, mis on veel enam väärt kui see esimene. Igatahes tundub, et praegu on pigem pildi kui sõna aeg. Ühelt poolt on maailm muutunud kiiremaks ja pealiskaudsemaks ja kõik nagu ootavadki, et neile millestki rääkides esmalt pilt ette visatakse, teiselt poolt on ka digitehnika areng kiire, uudne ja erutav.
Kunagi tuleb jälle teistsugune aeg. Ka Eesti loodusfoto on teinud tohutu hüppe, aga uusi isiksusi ja tugevaid loodusetundjaid on selles seltskonnas üllatavalt vähe. Loodusfotograafid on võtnud kiiresti omaks karjamentaliteedi, mis kummalisel kombel mõnikord isegi vastandub looduseuurijatele ja looduskaitsjatele. Nende vingumine ja irisemine üksteise kallal mõjub minu meelest pigem loovust pärssivalt. Kui õnnestuks üles rivistada kõik praegused maailmas tegutsevad loodusfotograafid, kes juhinduvad oma loomingus ainult ja üksnes neist vähestest kompositsiooni, säritamise ja järeltöötluse kuldreeglitest, mida meie loodusfotograafid kramplikult järgivad ja mille rikkumise eest nad üksteist pidevalt tümitavad, siis jätkuks neid arvatavasti iga Tallinna–Tartu maantee ääres kasvava puu igale kandvale oksale istuma.
Nad ei ole suutelised looma mitte midagi sellist, mida enne tehtud ei oleks, ja nende nimi ei kandu kaugemale nende kodukülast. Loodusesse lahti lastuna on selline „fotosnike” jõuk aga hirmuäratav. Juba O. Henry kirjutas oma raamatus „Kapsad ja kuningad” sellest, kuidas fotograafid Kesk-Ameerikas konkistadooride laastamistöö lõpule viisid.

Praegu oled ka osanik loodusturismifirmas, kes muu hulgas on asunud Alutagusel karusid söötma, et neid turistidele ja fotograafidele näidata. Kuivõrd on selline tegevus lepitatud looduskaitse põhimõtetega?

Mul on hea meel, et teeme esimestena Eestis seda, mis siia niikuinii jõudnuks. Või täpsemalt, tihastele viib pekki iga loodusesõber, aga karudele ei ole peale jahimeeste seni keegi pidanud paslikuks süüa pakkuda. Meie eesmärk ei ole siiski karusid laiaks sööta ega neid inimsõltlasteks muuta. Me arvame, et kui igal inimesel on põhimõtteliselt võimalik looduses karu näha, siis jõuab ka palju enamate inimeste teadvusesse tõik, et Eesti metsades elab selline loom, kellest me siiamaani teame vaid seda vähest, mida raamatuist loeme.
Loodusturism oma parimal kujul on alati huvitatud oma ressursi säilimisest. Seetõttu peaks loodusturismis nägema eelkõige looduskaitse tugevat liitlast. Näiteks sellesse külla, mille lähedal me praegu karusid toidame, on planeeritud ehitada põlevkivi rikastamise kombinaat ja sinna ei ole vist enam midagi parata. Meie tegevus aitab loodetavasti tõmmata tähelepanu sellele, et meie põlevkivivarude kohal laiuvad Eesti suurimad metsaalad koos karude, kaljukotkaste, lendoravate ja habekakkudega.

Oled olnud aastaid vabakutseline. Mis on selle staatuse võlud ja valud? Kui vabakutselisena ei pea iga päev kell kaheksa või üheksa tööle minema, siis paistab kõrvalt vaadates kogu tegevus hobina. Kas sul on tegevusi, mida pead oma tööks, ja neid, mida hobideks?

Soov olla vaba mees tekkis mul noore mehena okupeeritud Eestis, aga piisavalt tugevaks, et seda staatust kanda, sain alles viisteist aastat tagasi: see on sügav sisemine vajadus, aga kõigil seda ei ole ja see võib tunduda arusaamatuna. Vabakutselisuse valud aitavad inimest loodetavasti hoida end rooste minemast, aga pikad istumised kodulaua taga maailma toimimist ja inimesi nägemata võivad vahel ka motivatsiooni lagundada. Eesti on väike ja võimatu oleks end elatada vabakutselise ornitoloogi, botaaniku või kuu-uurijana. Nii olen teinud paljusid asju, muu seas kirjutanud isegi raamatu värvide kasutamisest aias.
Olen püüdnud olla eelkõige professionaalne vahendaja – seda nii kirjutaja, koolitaja, õpikute autori, filmide stsenaristi kui loodusgiidina. Loomulikult jäävad mu erialateadmised spetsialistide omale tublisti alla, kuid kõigi mu teadmiste summas ja teadlikult arendatud väljendusoskuses peitub loodetavasti mingi kvaliteet, mis võimaldab mul neid paremini edasi anda, kui erialateadlased selleks pahatihti suutelised on.
Hobi või töö? Sa küsisid ennist kalapüügi kohta – näiteks kalalgi meeldib mulle väga käia, aga see on selline uuriv kalapüük, mis võib sujuvalt üle minna veeselgrootute püügiks, jäälinnu pesa otsimiseks, vesimuti varitsemiseks või veetaimede pildistamiseks. Ja kõige õpetlikumad on teaduslikud kalaretked mu ihtüoloogidest sõpradega. Ning sedalaadi teadmiste summa on ju lõpuks see, mis on mul võimaldanud olla päris edukas looduskaitsja.

28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet