Eesti Looduse fotov�istlus
2009/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 2009/11
Loodus pole meist kuigi kaugel

Rein Kuresoo on sndinud 21. augustil 1959 Tartus. ppis 19771982 Tartu likoolis fsikat ja bioloogiat, ttanud 19861988 zooloogia ja botaanika instituudis botaanikalaboris nooremteadurina ja 19891991 T zooloogiamuuseumis linnukogude kuraatorina. Olnud Eestimaa Looduse Fondi asutajaliikmeid ja 19911995 selle juhataja. Loonud loodusteemalisi taieseid, niteks illustreerinud Eesti linnuatlast (1993) ja plakateid, kirjutanud esseid, vesteid ja raamatuid, niteks Loodus on lhedal (2001), Eestimaa looduse teejuht (kaasautoritega, 2003). Saanud Eesti vabariigi teaduspreemia 1994, plvinud Eesti eluteaduse hoidja tiitli 1993 ja Eesti taassnni auhinna 1995; Hollandi Kuldse Laeva ordu rtel 1996.

Looduse tundjat ja tutvustajat Rein Kuresood ksitlenud Toomas Kukk

Oled kirjutanud oma raamatu Loodus on lhedal algustekstis, et ma jn ilmselt elu lpuni teadma, et ma loodust ei tunne. Ometigi oled vist suurema osa elust sedasama tundmata loodust tekstis ja pildis tutvustanud. Kuidas sa enda jaoks oled selle vastuolu suutnud lahendada?

Eks ma vljendasin lihtsalt teisiti Sokratese kuulsat tlust, mis tegelikult on alles praegu saanud laiema kandepinna elukestva ppe printsiibi nol. Seda arusaama vib veelgi avada: mida suuremaks kasvavad meie teadmised, seda suurem on nende kokkupuutepind teadmatusega.

Vaatamata bioloogi krgharidusele pole sa teadlasena kuigi kaua ttanud. Miks oled valinud pigem vahendaja kui uurija rolli?

Tsi mis tsi, olen eri aegadel ka teadusasutustes mingit rolli titnud. Tegelikult ei olegi mul mingit diplomit. Aga rgime sellest pigem vaikselt, nii et keegi ei kuuleks. Kukutasin neljanda kursuse lpus militaarharjutuste kigus polkovnik Skorohodi porisesse kraavi ja pidin likoolist lahkuma. Ega ma vga kurb ei olnudki: no mis likool see on, kus sa ei tohi isegi polkovnikuid jalust maha tmmata? Aga juba sel ajal oli mulle selge, et uurijad on sageli nrvad vahendajad ning et sellegi uurimine, mida teised on vlja uurinud, on hea tkk tegemist.

Su jutust vib jda mulje, et likooliharidus polegi looduseinimese jaoks oluline. Neli aastat likoolis on kll rohkem kui tnapevane kolme aastaga saadav krgharidus. Mida on likool sulle andnud ja mida soovitaksid ndsetele lipilastele?

likool annab eelkige vundamendi. Olulised on ka pinnas ja pealisehitus. Tavaliselt eldakse kll, et vundamendi annab ldhariduskool, aga minu arust annab kool selle kujundi raames alles krundi ja pinnase. Kehvas pinnases hakkab ka vundament mngima ja soos vajub see ldse ra. Teine hda kundamendiga on, et selle tegemiseks peab maja plaan valmis olema: peab teadma, kuhu saavad kalidor, vrus, vrkstuba ja kimmelg. Aga kust pagan see noor inimene ikka peab teadma, kuhu ta kimmelgut tahab ja mitu last tal tuleb, et oskaks neile magamistube planeerida.
Minu probleem oli see, et ma olin hakanud juba enne likooli tervet maja ehitama, sest nukogudeaegne tpprojekt mulle ei istunud. Loodetavasti sain kundamendi suurkoolis kindlustatud, hiljem olen sellese hoonesse ehitanud uusi tiibu, tantsusaale, suitsuruume, katusetorne ja ubliette. Minu haridus on ks veider ehitis, aga ma usun, et see seisab kindlal alusel. Praegune likool annab mingisuguse kergvundamendi moodulmaja ehitamiseks. Kui selline maja meeldib, siis laske kia, kui mitte, siis tuleb ise kvasti td teha vahepeal vlismaal kia ja mis kik selle juurde kuulub.
Aga kui tudengitele midagi meeldejvamat soovitada, siis on likoolis ikka veel kige kiuste alles tsiselt hid ppejude. Nendesse tasub panustada: saage nendega sbraks ja vtke neilt viimanegi teadmiste piisk ning jtke rumalad edasi oma kuldmunadele hauduma!

Oled kujutanud pildis nii taimi kui ka loomi. Millal ja miks sa joonistama hakkasid vi arusaamale judsid, et tegelikult viks ja oskadki loodust les joonistada?

Juba vastus, mis ma esimesele ksimusele andsin, peaks viitama sellele, et ma tegelikult ei oskagi loodust les joonistada. Kui olin likoolist vlja prantsatanud, oli lhikondlastele selge, et see kll ks asjalik mees ei saa olla. Mis sa hdaga teed kunstniku roll hoiab vhemalt inimeste huvi sinu vastu alles ja annab sulle mingis mttes suuremad vabadused. Kui kid ringi pluusiga, mille varrukaid on kasutatud pintslilapina, siis on sulle mndagi rohkem lubatud kui pintsakus ja lipsuga vennale.
Muidugi selgus protsessi kigus, et ka ppinud kunstnikud ei oska loodust joonistada, vhemalt mitte nii, nagu enamik meist seda iga pev ja kaine peaga neb. Nd on juba hilja kontrollida, kas Picasso oleks saanud hakkama lesandega joonistada matemaatikapikusse vrdhaarne kolmnurk, aga mul on kuri kahtlus, et ta oleks joonistanud midagi sellist, mis oleks murdeeas poisid kihelema pannud. Ja kes kunstnikest siis ikka tahaks olla viksem mees kui Picasso.

Loomade ja taimede joonistamise muudab raskeks vastuolu tetruu nikerdamise ja kunstilisuse vahel, kunstnik vist ei saa niteks loodusraamatusse metssiga joonistades teda tiivulisena kujutada. Vi on vastuolu kunsti ja realismi vahel niline?

Nn. representatiivne kunst nuab erioskusi, mis kahjuks ei ole tnapeva kunstnike seltskonnas eriti hinnatud. Iga puulehe vljajoonistamine puul oleks neetult raske, aega ja tervist nudev ja samas ka tiesti tnamatu ja mttetu t. Nndasamuti ei saa kunstnikud joonistada vlja iga karva metssea seljas, kuid ometi peavad nad suutma panna vaataja ksima, kuidas tal kll on nnestunud kujutada siga kige naha ja karvadega.
See ongi tegelikult joonistusoskus, tehnikate kogum, mida aja jooksul on ikka petatud ja tiustatud ning modernismi ja sellele jrgnevatel aegadel taas hljatud ja unustatud ning kahjuks mina seda iseppijana ka ei valda. See detailirikkus, mida tuleb teadusliku joonise puhul edasi anda, on tegelikult silmadele nii koormav, et ldiselt olen ma viimasel ajal pintsli jrele haaranud ainult hdakaitse seisundis. Niisiis mistan tielikult kunstnikku, kes otsustab realistliku metssea asemel kujutada hoopis sea sisemist ilu.

ks mu tuttav kunstnik on tsiselt vaimustunud snast raspidimunajas. Mrajad on meldud pahatihti eesktt botaanikutele ja eeldavad mningast taimetundmist. Vhegi tsisemat paleust silmas pidades, nagu niteks Eesti tarnade selgeksppimine, on erialakirjandus aga paratamatu. Mu meelest oleks siiski kigepealt vaja kia taimetundjaga looduses ja ppida ra tundma vhemalt mnda liiki. Edasi saab kirjanduse abil. Kuidas on sinu kogemus looduse petajana?

petajad on looduse tundmappimisel asendamatud, kas vi seetttu, et teliselt hid loodusraamatuid on meil ikka liiga vhe. ks minu sugulane, kes tavaliselt end kige umbsematest teadmisvaldkondadest lbi nrib, hakkas sel kevadel endale just tarnu selgeks tegema. Ta vttis endale appi kige soliidsemana tunduva allika, Eesti floora kmnenda kite. Ma ei tea, kui kaua aega lks tal selleks, et hammustada katki oksmorone nagu pisikute kattelehed tmpteravad vi mistatada, millised varred on just nimelt tikjad igal juhul tabasin ma ta mingil hetkel meile kigile tuttavast lootusetuse- ja kegalmise seisundist. Soovitasin talle tpsemaid ja konkreetsemaid uusi mrajaid, aga ega nendegi abil algaja veel he hooaja jooksul ksinda teadjaks saa.
ksainus kik metsa koos telise asjatundjaga vib olla vrtuslikum kui ndalatepikkune pusimine raamatute taga. Sellegipoolest on raamat tavaliselt ju lihtsamini kttesaadav ja maailmas tervikuna on loodust tutvustavad raamatud linud ha paremaks. Enne seda, kui minu raamaturiiulile ilmusid Bo Mossbergi taimeraamatud ja meie endi Eesti kpalised, ei tundnud ma end orhideede maailmas just kige kindlamalt. Sellest hoolimata viks vljaskik telise asjatundjaga mind uuele tasandile viia, kas vi seetttu, et raamatuis kirjeldatakse ikka liike, aga looduses prkad aina kokku hbriididega.
Mitu head raamatut on kahtlemata parem kui ks halb, aga niteks kui Eichwald kirjutab, et pudeltarna pisikud on marmunajad, maokad, ja sina, et nad meenutavad Pliska pudelit (mis on minu meelsest tunduvalt parem kirjeldus, ehkki ka mitte tingimata kigile mistetav), siis on hea, kui keegi suudab segadusse aetud pilasele selgeks teha, millised nad siis ikkagi on. Ja ks pilt on siin sageli testi vrt tuhandet sna.

Kui kaugele vib loodust tutvustades minna looduse kahjustamisega? Mida sa arvad niteks kevadisest veebikaamera-kodukaku juhtumist, kus lindu hiris tuntud Soome loodusfotograaf, kes ksiti on pidanud loenguid loodusfotograafia eetikast?

Sellele ksimusele ei olegi hest vastust. Kui lhtuda absoluudieetikast, siis on mis tahes olendite kahjustamine ldse lubamatu. Ja siis oleme seisus, kus pole erilist vahet, kas pistame niteks nahka kartuli, lme maha sse, kes on tulnud meie verd himustama, vi lheme must-toonekure pesale oma uudishimu rahuldama. Albert Schweitzer, kes formuleeris printsiibi, et lim eetiline hoiak on aukartus elu ees, ei melnud seda pris nii. Luterlasena asetas ta printsiibi jlgimise kohustuse inimese sdametunnistusele: inimene peab iga hetk kaaluma oma tegude tagajrgi ja vastutama nende eest. Nii see tegelikult ju kibki ning samas on alati olemas eksimise vimalus.
Tegelikult toimib maailm tiesti mistetavatel phjustel pigem pragmaatiliste kui eetiliste printsiipide jrgi. On asju, mis on selgelt seadustega keelatud. On asju, mille tegemist peetakse mingi muu hea nimel aktsepteeritavaks ning on asju, mida peetakse lubamatuks. See aktsepteeritava ja mitteaktsepteeritava piir on ajas muutuv. Vanas Roomas tapsid gladiaatorid vaatajate lbustamiseks kiskjaid ja ksteist ja see oli tiesti aktsepteeritav.
Professor Eerik Kumari laskis oma tegevuse krgajal maha sadu linde: nii tavalisi kui ka haruldasi. Osa lindude maosisude analsid rikastasid veidi tolleaegseid teadmisi nende liikide toitumisest ja aitasid kaasa liigi bioloogia mistmisele. Ning ilma selliste teadmisteta ei saanuks mistagi korraldada ka linnukaitset. Osa linde on lihtsalt nahkadena zooloogiamuuseumis, tenduseks, et selline lind on ldse olemas. Vib-olla leiavad uurijad kunagi veel mingeid morfoloogilisi erinevusi siin ja mujal lastud lindude vahel, ehk joonistuvad selle materjali nitel kunagi vlja mned evolutsioonilised pisimuutused kes teab?
Kuid sellised meetodid ei ole ndisajal enam aktsepteeritavad. Veel kmmekond aastat tagasi oli Eestis enam-vhem tsiselt vetavaid loodusfotograafe kahe ke srmede jagu (no hea kll, vib-olla tuleks ka varbad appi vtta), praeguseks on neid tuhandeid. See, mis oli loodusfotograafi puhul lubatud eile, ei tule tna enam kne allagi ja hinnanguid andes tuleks veidi arvestada sellega, millises ajas keegi on les kasvanud. Homme on lubatavuse ja lubamatuse piir veelgi kaugemale nihkunud. Diskussioon neil teemadel ei lakka kunagi. Mind hirib vahel see, kui kige auahnemad eetikajngrid vehivad jigalt kalibreeritud moraali mdupuuga, mille nad on pris ilmselt kusagilt sisse vehkinud.

Osa inimesi tunneb sind ka kui rtel Kuresood. Rgi palun rtli staatuse taustast.

Inimestele, kes midagi vga phjalikult teevad, antakse juhuslikult vahel ikka ordeneid. Ordenitel on jrgud: rtel, ohvitser jne. Kui sellise ordeni vljaandja on kuninglikust seisusest, nagu kadunud Hollandi prints Bernard, siis on staatusel justnagu loogilisem seos feodaalaegsete aadlikega. See, et olen Kuldse Laeva ordu rtel, ei ole muutnud mu verd sinisemaks. See tiitel ei prandu, prast surma pean oma regaalid tagasi saatma.

Mis suhe on sul loodusfotograafiaga? Kas sa pildistad ise? Mismoodi vaatad teiste fotosid?

Lhestatud. Omal ajal otsustasin, et ei hakka end killustama ja valin teadusliku joonise. Kahjuks ei olnud sel tegevusel selget hiskondlikku tellimust ja nii lheb oskus rooste. Olen pdnud pildistada kll, aga sel aastal uputasin oma esimese vhegi arvestatava fotovarustuse Emajkke ja ma ei oska veel elda, milliseks mu edasine suhe visuaalsete kunstidega kujuneb.
Olin vahepeal leppinud sellega, et minu tugevuseks on sna, aga meil oli juba juttu sellest, kuidas ks pilt on tihti enam vrt kui tuhat sna ja siis on veel ks teine pilt, mis on veel enam vrt kui see esimene. Igatahes tundub, et praegu on pigem pildi kui sna aeg. helt poolt on maailm muutunud kiiremaks ja pealiskaudsemaks ja kik nagu ootavadki, et neile millestki rkides esmalt pilt ette visatakse, teiselt poolt on ka digitehnika areng kiire, uudne ja erutav.
Kunagi tuleb jlle teistsugune aeg. Ka Eesti loodusfoto on teinud tohutu hppe, aga uusi isiksusi ja tugevaid loodusetundjaid on selles seltskonnas llatavalt vhe. Loodusfotograafid on vtnud kiiresti omaks karjamentaliteedi, mis kummalisel kombel mnikord isegi vastandub looduseuurijatele ja looduskaitsjatele. Nende vingumine ja irisemine ksteise kallal mjub minu meelest pigem loovust prssivalt. Kui nnestuks les rivistada kik praegused maailmas tegutsevad loodusfotograafid, kes juhinduvad oma loomingus ainult ja ksnes neist vhestest kompositsiooni, sritamise ja jrelttluse kuldreeglitest, mida meie loodusfotograafid kramplikult jrgivad ja mille rikkumise eest nad ksteist pidevalt tmitavad, siis jtkuks neid arvatavasti iga TallinnaTartu maantee res kasvava puu igale kandvale oksale istuma.
Nad ei ole suutelised looma mitte midagi sellist, mida enne tehtud ei oleks, ja nende nimi ei kandu kaugemale nende koduklast. Loodusesse lahti lastuna on selline fotosnike juk aga hirmuratav. Juba O. Henry kirjutas oma raamatus Kapsad ja kuningad sellest, kuidas fotograafid Kesk-Ameerikas konkistadooride laastamist lpule viisid.

Praegu oled ka osanik loodusturismifirmas, kes muu hulgas on asunud Alutagusel karusid stma, et neid turistidele ja fotograafidele nidata. Kuivrd on selline tegevus lepitatud looduskaitse phimtetega?

Mul on hea meel, et teeme esimestena Eestis seda, mis siia niikuinii judnuks. Vi tpsemalt, tihastele viib pekki iga loodusesber, aga karudele ei ole peale jahimeeste seni keegi pidanud paslikuks sa pakkuda. Meie eesmrk ei ole siiski karusid laiaks sta ega neid inimsltlasteks muuta. Me arvame, et kui igal inimesel on phimtteliselt vimalik looduses karu nha, siis juab ka palju enamate inimeste teadvusesse tik, et Eesti metsades elab selline loom, kellest me siiamaani teame vaid seda vhest, mida raamatuist loeme.
Loodusturism oma parimal kujul on alati huvitatud oma ressursi silimisest. Seetttu peaks loodusturismis ngema eelkige looduskaitse tugevat liitlast. Niteks sellesse klla, mille lhedal me praegu karusid toidame, on planeeritud ehitada plevkivi rikastamise kombinaat ja sinna ei ole vist enam midagi parata. Meie tegevus aitab loodetavasti tmmata thelepanu sellele, et meie plevkivivarude kohal laiuvad Eesti suurimad metsaalad koos karude, kaljukotkaste, lendoravate ja habekakkudega.

Oled olnud aastaid vabakutseline. Mis on selle staatuse vlud ja valud? Kui vabakutselisena ei pea iga pev kell kaheksa vi heksa tle minema, siis paistab krvalt vaadates kogu tegevus hobina. Kas sul on tegevusi, mida pead oma tks, ja neid, mida hobideks?

Soov olla vaba mees tekkis mul noore mehena okupeeritud Eestis, aga piisavalt tugevaks, et seda staatust kanda, sain alles viisteist aastat tagasi: see on sgav sisemine vajadus, aga kigil seda ei ole ja see vib tunduda arusaamatuna. Vabakutselisuse valud aitavad inimest loodetavasti hoida end rooste minemast, aga pikad istumised kodulaua taga maailma toimimist ja inimesi ngemata vivad vahel ka motivatsiooni lagundada. Eesti on vike ja vimatu oleks end elatada vabakutselise ornitoloogi, botaaniku vi kuu-uurijana. Nii olen teinud paljusid asju, muu seas kirjutanud isegi raamatu vrvide kasutamisest aias.
Olen pdnud olla eelkige professionaalne vahendaja seda nii kirjutaja, koolitaja, pikute autori, filmide stsenaristi kui loodusgiidina. Loomulikult jvad mu erialateadmised spetsialistide omale tublisti alla, kuid kigi mu teadmiste summas ja teadlikult arendatud vljendusoskuses peitub loodetavasti mingi kvaliteet, mis vimaldab mul neid paremini edasi anda, kui erialateadlased selleks pahatihti suutelised on.
Hobi vi t? Sa ksisid ennist kalapgi kohta niteks kalalgi meeldib mulle vga kia, aga see on selline uuriv kalapk, mis vib sujuvalt le minna veeselgrootute pgiks, jlinnu pesa otsimiseks, vesimuti varitsemiseks vi veetaimede pildistamiseks. Ja kige petlikumad on teaduslikud kalaretked mu ihtoloogidest spradega. Ning sedalaadi teadmiste summa on ju lpuks see, mis on mul vimaldanud olla pris edukas looduskaitsja.

28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012