Eesti Looduse fotov�istlus
2012/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/11
Kas Piirissaar ikkagi kahaneb?

Praegusaegset Peipsi jrve iseloomustab phjarannikul suhteliselt psiv veetase ja rannajoone kuju ning lunaosas aeglane veetaseme tus. Seda seostatakse maapinna ebahtlase neotektoonilise liikumisega. Nii kerkib maapind jrve phjaosas 0,20,4 mm aastas, samal ajal kui jrveno lunaosa vajub kiirusega 0,8 mm aastas. Nnda valgub vesi aeglaselt luna suunas. Seda testavad kas vi madalate rannikupiirkondade leujutused, jesuudmete ge soostumine aga ka videtav Piirissaare pindala vhenemine.

Juba 1926. aastal jreldas Tartu likooli geograafiakabineti vanemassistent August Mieler erivanuste kaartide vrdluse phjal, et Peipsi jrves paikneva Piirissaare pindala on viimase paarisaja aasta jooksul vhenenud 20,08 km-lt 7,59 km-ni ehk ligemale 62%. Hilisemad kaardivrdlused on nidanud, et selline mrkimisvrne saare pindala vhenemine ei ole olnud htlane, vaid vga kiire kuni 19. sajandi keskpaigani ja sealt alates on saare pindala olnud praktiliselt muutumatu. Kas sellisele ebahtlasele veetaseme muutusele viitavatele faktidele on ka loodusteaduslikke seletusi, kui tpsed ja usaldatavad olid Mieleri poolt kasutatud kaardid, milline on jtkuv tendents, millele viitavad saare rannad ja kartograafiline andmestik viimase saja aasta kohta need on jtkuvalt huvipakkuvad ksimused.

Peipsi Suurjrve ja Lmmijrve vahel asuv Piirissaar on Eesti suurim jrvesaar. Ivar Aroldi andmeil on saare pindala 7,82 km, ulatudes loodest kagusse umbes 4 km ning phjast lunasse 2,5 km [1].
Saar kuulub Peipsi rannikumadaliku piiridesse. Valdavalt on Piirissaar madalsoo (ligi 90%), mille pind ulatub vaid 6080cm le Peipsi keskmise veetaseme (30 m . m. p).
Piirissaar on pinnamoelt vga lauge, kahe-kolme meetri vrra mbritsevast krgem on vaid saare liivane kirdeosa, kuhu on koondunud kogu asustus: Piiri, Saare ja Tooni kla. Krgeim punkt jb Piiri kla aladele, ulatudes Eesti phikaardi andmetel 35,1 meetrit le merepinna.
Piirissaare geoloogiline ehitus ja kujunemislugu ei ole tpselt teada. Et saare mbruse jrvephjas leidub palju liiva, on pakutud, et tegu vib olla umbes 14 000 13 800 aastat tagasi liustikuserva ees kujunenud nn. jjelise deltaga [10]. Teiselt poolt on oletatud, et saar vib olla ka otseselt liustiku tegevuse tagajrjel kujunenud ja hoopis moreenist koosnev moodustis, mida katab kllaltki huke liivakiht [2]. Ehkki kindlamate jrelduste tarbeks oleks vaja teha lisauuringuid, lubab moreeni pealispinna muutlik krgus Piirissaare mbruses oletada, et tegemist on nooremate setete alla mattunud knkliku reljeefi vi ebahtlase krgusega moreenseljakuga.
Hilisjajal oli madala ja lauge Piirissaare le ujutanud Peipsi jpaisjrve vesi. Sgavaveelised tingimused selles veekogus lppesid jserva taandumisega Soome lahe nkku. Peipsi veetase alanes sedavrd, et eraldus Lnemere nos laiunud Balti Jpaisjrvest. Suurjrve phjaosas kujunes praegusest tunduvalt viksem veekogu, mis on tuntud Vikese Peipsi nime all ja mille minimaalne veetase saavutati ligikaudu 9100 aastat tagasi, kui jrve veetase vis olla umbes 22 meetrit le merepinna [4]. Suure tenosusega paiknes sel ajal Piirissaare kohal veelahe, mis eraldas Vikese Peipsi Lmmijrve no sgavamas osas paiknenud veekogust. Peipsi arengu madalaveelisele perioodile jrgnes aeglane veetaseme tus, mis on kestnud tnapevani.
On raske arvata, millal ujutati le Piirissaare kohal paiknenud veelahe ning kujunes htne suur veekogu ja Piirissaar kui saar. Andmed jrvephja kohta viitavad kiiremale veetaseme tusule jrveno lunaosas alates sub-boreaalsest kliimaperioodist u. 5000 4000 aastat tagasi., seejrel kaks veekogu arvatavasti hinesid.

Piirissaare randlat iseloomustavad vga lauge rannanlvaga kuhjelised liiva- ja mllirannad, millevahelist tpset leminekupiiri on roostiku tttu keeruline mrata. Keskmisest rannajoonest krgemal on randla kamardunud ning rannajoonega piirnev maismaa ja madalaveeline jrveosa paarikmne kuni mitmesaja meetri laiuselt roostunud (# 1). Kitsam on pillirooriba vaid saare phjarannikul, kus htlasi vib theldada ka suuremat setete rnnet. Selle tttu on kujunenud madalad, kohati leujutatud maasred.
Hoolimata suhteliselt heilmelisest randlast on rannanlva kallakust, kamardumust, pillirooriba laiust vi ka inimmju arvesse vttes vimalik eristada randla alltpe(# 2), mille vahel selgeid piire ei ole.
Peipsi randadel muutusi phjustavatest teguritest on kindlasti olulisim lainetus. Piirissaare phja- ja idakaldal, mis on tuultele avatumad, olid varasematel aegadel purustused suurimad just krge veetaseme korral. ksiti on kahju teinud rsij. Looderannikul Porka poolsaarel varem paiknenud kla hvitasid pealetunginud jrve lained [5].
Idaranniku purustuste kohta vib August Mieleri (1926) tst lugeda Piirissaarel paikselt elanud kalandustehniku Karsubowi tsitaati: Toonike (Tooni) kla lhistel on vahetult veepiiril tulvavee poolt ohustatud pappel, mis 33 aasta eest 130 m kaugusel Peipsi kaldast asus; Mesha (Piiri) klas on sama aja jooksul kaldajoon 120 meetri vrra majaderivile lhemale tunginud, keskmiselt niisiis 4 m aastas. Kla surnuaed tuli kindlamale kohale mber paigutada, kuna kirstud uhuti tulvavete poolt vlja; surnuaia varasem asukoht on nd kaugel jrves. Aprillis 1924 kanti 4 tundi mllanud tugeva idatormi ja leujutuse kigus 8 meetri laiune riba valli laiendamisest ra.
Tormilainetuse mju saarel on olnud niivrd suur, et selle kaitseks rajati 1929. aastal saare idarannikule hiidrahnudest rannakindlustusi [14]. Osaliselt mattunud kivivalle vib mnel pool praegugi mrgata, kuid need on rannajoone taandumise tttu jnud kuni paarikmne meetri kaugusele maismaale (# 3).
Saare ndisrandlal vib kulutusjlgi leida phjarannikul, kus paikneb kuni mnekmne sentimeetri krgune murrutusastang ja kust setteid kantakse nii ida kui ka lne poole. Seda videt kinnitab Rinderuu ja Porka maasre pikenemine, htlasi Piirissaare kanali phjaosa videtav liivaga ummistumine phjakaarte tormide korral. Maasrtel ha laienev roostik aitab kaasa peeneteralise settematerjali settimisele, seelbi muutub rannanlv veelgi laugemaks ning roostik aina laieneb. htaegu pakuvad suurenevad maasred lainevarju jvatele randlalikudele kaitset. Eeldatavasti sel phjusel on Piirissaare idarannikul varem aset leidnud kulutusprotsessid praeguseks asendunud kuhjega. Viksema pillirooulatuse ja krgema reljeefiga kohtades vib idarannikul siiski nha ka mnekmne sentimeetri krgusi murrutusastanguid, mis viitavad praegugi ekstreemsetes oludes toimuvale kulutusele.
Vga madalaveelised alad Piirissaarest kagus, mis ulatuvad vene saarte Ozoletsi ja Stanokini, pole suure tenosusega seotud setete rndega murdlustsoonis, vaid peegeldavad pigem jrvephja varasemat reljeefi. Seega on Piirissaarel valdavad vga lauge rannanlvaga kuhjelised rannad. Nende puhul tuleks silmas pidada jrgmist: lauge rannanlva korral phjustavad ka viksemad veetaseme kikumised olulisi rannajoone nihkumisi ja seelbi pindala muutusi; lisaks mjutab pindala ka rannaprotsessidest tulenev saare kuju teisenemine.

Mida nitavad kaardid? Maateadustes ollakse harjunud sellega, et protsessid looduses toimuvad vga aeglaselt ning ldjuhul arhiivimaterjalid ja vaatlusandmed nende kohta kas puuduvad vi on vga napid. Piirissaare suurust mjutanud pikemaajaliste Peipsi jrve veetaseme muutuste kohta on kaudseid andmeid vimalik saada jrvephja ja rannikuala geoloogilisest ehitusest. Taolised uuringud aga on kllalt tmahukad ja kallid. Alternatiivina pakuvad mningaid vimalusi saare rannajoone muutuste selgitamiseks ka ajaloolised kaardid.
Saamaks levaadet Piirissaare rannajoone ja saare pindala muutustest viimase saja aasta jooksul, vrdlesime omavahel kolme kaarti: Vene heverstalist kaarti (1900) mtkavas 1 : 42 000, NSV-liidu O-ssteemi topokaarti (1947) mtkavas 1 : 25 000 ja Eesti phikaarti (1997) mtkavas 1 : 10 000. Valiku kasuks rgib see, et kiki kolme on nimetatud Eesti phikaardiks [8]. Igaks neist on omal ajal olnud tolle aja kaartidest tpseim ning vimalikult suure mtkavaga, peale selle on kaardid koostatud kllaltki vrdsete ajavahemike tagant (umbes 50 aastat).
Rannajoonte vrdlus (# 4) nitab, et aja jooksul on saare rannajoon tepoolest mneti muutunud. Nii on saare phja- ja loodeosas Rinderuu ja Porka liivased maasred pikenenud, htlasi hakkab 1997. aasta kaardil saare kirdeosa rannajoones silma vljasopistus, mida eelnevatel kaartidel pole. O-ssteemi kaardil joonistub paremini vlja saare loodeosas paikneva Porka poolsaare pikenduseks olev maasr, mille krgemad osad on mrgitud saarekestena. 1997. aasta kaardil seevastu ilmneb phjaosas asetseva Rinderuu sre mrkimisvrne pikenemine. O-ssteemi kaardil eristub ka saare kagunurgas paiknev laguun, mis phikaardil vlja ei tule. O-ssteemi kaardi ja phikaardi rannajoon saare luna- ja lneosas langevad kllaltki hsti kokku. Neilt kaartidelt mdetuna on Piirissaare pindala verstakaardil 7,42 km, O-ssteemi kaardil 7,67 km ja phikaardil 8,01 km. See tulemus, nagu ka rannajoonte vrdlus, toetab pigem saare pindala kasvu tendentsi viimase saja aasta jooksul. Millest siis selline ebakla, vrreldes A. Mieleri tehtud vanemate kaartide krvutusega?

August Mieler ksitles oma ts Piirissaare pindala ning rannajoone muutusi, vrreldes omavahel eriaegseid ja eri mtkavas kaarte: 1796. aasta L. A. Mellini kaarti, 1839. aasta C. G. Rckeri kaarti ja 1900. aasta Vene heverstalist kaarti (ehk Vene kindralstaabi kaarti) (# 5) [9]. Kuidas aga hinnata nende kolme kaardi tpsust ja tehtud vrdluse tulemusi?
Mellini atlase eeltdest ning selle kartograafilisest vrtusest on teinud vga phjaliku levaate geograafiaprofessor Endel Varep [12]. Kigepealt on oluline mainida, et Mellini kaardil pole tpset mtkava, arvutuslikult on see umbes 1 : 200 000. Kuigi Mellini kaartide matemaatiliseks aluseks olevate punktide asukohad on mratud astronoomiliselt, on nende kaartide miinusklg just geodeetilise aluse puudumine. Sestap on kaardid kll silmatorkavalt hsti kujundatud, kuid kartograafiliselt ebatpsed [12]. Oma kaardi lhtematerjalina kasutas Mellin tolleaegseid misakaarte ning htaegu kogus ta laialdaselt andmeid kirja teel. Teabe saamiseks reisis Mellin ka ise, kuid ilmselt tegi ta kaardistustid maastikul sna piiratud ulatuses. Mellin suutis kokku koguda vga ulatusliku geograafilise andmestiku Eesti- ja Liivimaa kohta, aga see polnud kaugeltki kigis ksikasjus tpne. Et tema kaartidel on moonutatud nii objektide kuju kui ka suurust, ei saa Piirissaare pindala Mellini kaardilt (# 5) tpselt mta.
C. G. Rckeri kaart on esimene tpsel geodeetilisel alusel phinev kaart, mis hlmab Eestist ainult varem Liivimaa kubermangule kuulunud osa. Kujunduslikult on see Mellini omast mrksa lihtsam, kuid faktiliselt kindlasti tpsem [13]. Sellest hoolimata ei sobi ka Rckeri kaart Piirissaare pindala muutuste analsiks. Tpsusastmelt oli kaart kll oma aja kohta hea, ent saare idaosa, mis kuulus tollal Peterburi kubermangule, ei ole Rckeri kaardile kantud. Mistagi ei saa saare tervikliku kuju puudumise tttu tpselt mta ei saare pindala ega mbermtu. Mieler oma ts letas nimetatud puudujgi sellega, et asendas puuduva saareosa mrksa hilisemalt Vene heverstaliselt kaardilt vetuga, mndes, et selline ksitlus vis phjustada arvuliste vrtuste ebatpsuse [9].
Sajandivahetusel (18931913) mdistasid Vene topograafid kogu Eesti ala koostati topograafiline kaart mtkavas 1 : 42 000. Kaarti kutsutakse ka verstaseks vi heverstaseks kaardiks, kuna hele tollile kaardil vastab ks verst maastikul [7].Verstakaart veti hiljem aluseks Eesti Vabariigi topograafiliste kaartide koostamisel. Vrreldes kahe eelksitletud kaardiga on Vene kindralstaabi kaart kahtlemata tpsem ning Piirissaare kuju sna sarnane ndiskaartidel kujutatuga.
Kuna Mellini kaardid on ebatpsed ja neil puudub geodeetiline alus ning Rckeri kaardil on Piirissaart kujutatud puudulikult, tuleb A. Mieleri esitatud vrdlusse ning saare pindala kiire ja mrkimisvrse muutuse jreldustesse suhtuda kriitiliselt.

Kaardivrdluses on hulk tegureid, mida tuleb arvesse vtta, hindamaks saadud tulemuste tesust ning tpsust. Eelkige tuleb silmas pidada, et kaartide mtkava pole htne, seega pole nad htviisi tpsed: objekte pole kujutatud sama ldistusastme phjal. See ilmneb selgelt, kui krvutada viimase saja aasta Piirissaare rannajoont (# 4): kige vanema, nn. verstakaardi rannajoon on ldistatum ja seetttu ka ebatpsem kui teistel kaartidel. Mistagi tingib erinevusi ka lbi aegade tienenud kaardi koostamise metoodika. Ehe nide on Mellini kaart, mille tarbeks kogus autor andmeid isegi kirja teel. Loomulikult on seda laadi kaarti keerukas vrrelda niteks Vene verstalise kaardiga, mis on koostatud kindlate mdistusvahendite abil. Ndisaegsete aero- ja ortofotodel phinevate topograafiliste kaartidega on lahknevused veelgi suuremad.
Et vrdluses Eesti phikaardiga ilmnevad Mellini kaardil nii objektide kuju kui ka suuruste moonutused, ei saa sellelt ka Piirissaare pindala mta puhtalt mtkava alusel. Et saada adekvaatsem tulemus, peaks kaarti rektifitseerima ehk sobitama mingite kindlate punktide jrgi, vttes aluseks looduslikud vi tehisobjektid. Niteks sobitatakse kaardid kirikute, teede ristumiskohtade vms. alusel. Kuid ka siin tuleb olla thelepanelik, sest tulemus oleneb tihti rektifitseerimiseks valitud punktide kaugusest. Mellini kaardi katselisel sobitamisel kohalike punktide jrgi saadi Piirissaare pindalaks 14,88 km2. Kui seda tehti aga kaugemate punktide, s.o. Vrtsjrve ja Peipsi jrve rannajoone alusel, saadi 12,72 km (# 6). Siinjuures tuleb rhutada, et tegemist on nitliku katsetusega, mis ei taotle arvulist tpsust, kuid ilmestab, et kaardi moonutusi arvesse vttes vib Piirissaare pindala pidada tunduvalt viksemaks sellest, mida pakkus omal ajal vlja Mieler kaardi mtkava jrgi arvutades.
Kuid ka ndistehnoloogiat kasutades leidub looduses kllaldaselt selliseid objekte, mida on topokaardil keeruline kujutada. See ajendab lahknevusi ka suhteliselt hiljuti koostatud kaartidel. ks seda laadi objekt on kahtlemata veekogude rannajoon, eelkige lauge rannanlvaga rannikutel. Nagu mainitud, vib srasel rannikul rannajoon vga oluliselt nihkuda olenevalt veetasemest, mistttu vib rannajoone asend erineda ka sna hel ajal tehtud ortofotodel ning omakorda sealt juda ka topokaardile.
Piirissaare puhul lisandub veel ks raskus: vga tihe ja ulatuslik roostik. Liialdamata vib elda, et seal, kus rannanlv on vga lauge ning selle maismaapoolse osa hlmab krgete tarnamtastega soo, kus mtaste vahel tihti loksub vesi, on rannajoont isegi looduses enamjaolt raske mrata. Vga laugete pindade puhul on ka topograafilise kaardi tarvis stereomudelis rannajoont mrkivat nivood suhteliselt ebatpsem kindlaks teha. Seega ei tasu imestada, et eri allikates teave Piirissaare pindala kohta lahkneb.
Siinse kirjutise autorid on Eesti phikaardi alusel Piirisaare pindalaks mtnud 8,01 km, I. Arold pakub aga 7,82 km [1] , J. Rumma hoopis 7,525 km [11]. A. A. Sokolovi andmetel vtab saar enda alla 7,39 km [6, 15], teinekord hoopis 7,5 km [16]. Siiski on erinevused suhteliselt vikesed ning neid vib phjendada pigem eri kaartide ldistusastme ja mtmistpsusega kui saare pindala pikemaajalise muutusega.

Autorite arvates ei ole Piirissaare pindala jrkjrguline vhenemine seni kuigi veenvalt testatud. Jreldus, et saare pindala on tunduvalt muutunud, toetub vanemale kartograafilisele materjalile, millel puudub geodeetiline alus ja objekte on kujutatud ebatpselt. Seega ei saa teha arvulisi vrdlusi praegusaegsete kaartidega. Kaardivrdluse phjal viks jreldada, et saare pindala on viimase saja aasta jooksul olnud psiv vi suurenenud vhimal mral. Saare pindala muutuste analsiks on ksitav kasutada kaartide andmeid, sest Piirissaare randade iseloomu lauge rannanlva ja tiheda roostiku tttu on rannajoont isegi looduses keerukas mrata ja see vib phjustada ebatpsusi kaardil.
Saare pindala pikemaajalised muutused ei olene ainult Peipsi veetasemest, vaid ka rannaprotsessidest. Kui Piirissaare pindala oleks veetaseme pideva tusu prast tepoolest vhenenud ja seetttu tegemist transgressiivse rannikuga, peaksid rannaprotsessid eeldatavasti olema mrksa aktiivsemad ning kulutusrandla tunduvalt laiema levikuga. Jrve vhese pealetungi phjarannikul korvab ja isegi letab maasrte kasv, mille pindala suurenemisele aitab kaasa ka roostumine. Seeprast saare pindala pigem suureneb kui kahaneb.
Peipsi veetaseme pikemaajaliste muutuste ja sealt tuleneva videtava ajaloolise Porka kla kadumine, aga miks ka mitte 1242. aasta Jlahingu toimumise vi mittetoimumise saladus tundub olevattundub olevat peidus ennekike Peipsi phjasetetes kui arhiiviriiulitel.


1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu likooli kirjastus, Tartu: 453 lk.
2. Hang, Tiit; Miidel, Avo 1999. Holocene history of the lake. In: A. Miidel & A. Raukas (eds.), Lake Peipsi: Geology, Sulemees Publishers, Tallinn: 131-135.
3. Hang, Tiit; Miidel, Avo 2008. Peipsi jrve areng hilisjajal ja prast jaega. Rmt: Haberman, Juta, Timm, Tarmo, Raukas, Anto (toim.), Peipsi, Eesti Loodusfoto, Tartu: 57-62.
4. Hang, Tiit; Kalm, Volli; Kihno, Kersti; Milkevičius, Martynas 2008. Pollen, diatom and plant macrofossil assemblages indicate a low water level phase of Lake Peipsi at the beginning of the Holocene. Hydrobiologia 599: 13-21.
5. Helmersen, Gregor von 1864. Der Peipussee und die obere Narova. Beitrge zur Kentniss des Russischen Reiches. St. Petersburg: 58.
6. Kullus, Leo-Peeter 1967. Peipsi pealetungist ja tuiskliivadest. Eesti Loodus (18): 643-645.
7. Lankots, Jaks 1995. Eesti suuremtkavaline kaardistamine aastail 1918-1940. Teaduse ajaloo leheklgi Eestist. XI. Geograafia ajaloost Eestis, Tallinn: 79-91.
8. Lankots, Jaks 2001. Eesti phikaardi otstarve. Geodeet 24(48): 6- 9.
9. Mieler, August, 1926. Ein Beitrag zur Frage des Vorrckens des Peipus an der Embachmndung und auf der Peipusinsel Pirisaar in dem Zeitraum von 1682 bis 1900. Acta et comm. Univ. Tartuensis, A, 9, Nr.2: 1-19.
10. Raukas, Anto 2008. Peipsi no pinnakatte koostisest ja setete vanusest. Rmt: Haberman, J., Timm, T., Raukas, A. (toim.), Peipsi, Eesti Loodusfoto, Tartu: 33-41.
11. Rumma, Jaan 1924. Eestimaa jrvede ja saarte pindala. Loodus, nr. 3,4,6,8,10, 11/12: 152-154, 212-214, 310-311, 418-420, 528-531, 587-589.
12. Varep, Endel 1955. L.A. Mellini Liivimaa atlas ning selle thtsus Eesti NSV territooriumi geograafilise uurimise ajaloos. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, 1955, Nr. 2: 300-316.
13. Varep, Endel 1957. C. G. Rckeri Liivimaa spetsiaalkaardist 1839. a., Tallinn: 94 lk.
14. Vichmann, A 1929. Peipsi jrve kalda kindlustamine. Tee ja Tehnika, 8(87): 117-124.
15. Соколов, A. A 1941. Чудско-Псковское озеро. M.- Л.
16. Соколов, A. A 1983. Гидрометеорологический режим озер и водохранилищ СССР. Чудско-Псковское озеро. Ленинград Гидрометеоиздат: 22-23.



Brit Peensoo, Tiit Hang, Raivo Aunap
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012