Eesti Looduse fotovõistlus
2009/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
panin tähele EL 2009/11
Nutikad kahjurid

Õues sirguv sarapuu õigustab juba kolmandat aastat oma teist nime – pähklipuu. Septembri algul läksin uurima, kas pähklitel on mustad täpid nagu eelmistel aastatel. See on olnud peaaegu alati kindel märk, et nad on ussitanud. Pähkliteni ma sedapuhku ei jõudnudki.

Pilk jäi peatuma võrsel, millel olid tipupoolsetest lehtedest alles ainult rootsud. Ühel järgmistest lehtedest paistis ülaserval olevat justkui mingi täpiline palmik. Ma ei jõudnud õieti kummardadagi, et nähtule lähemalt selgust saada, kui – viuhti – kirjust palmikust sai kirju konksurida, mis ühe otsaga leheservas kinni. See oli nii ootamatult äkiline, et pani võpatama. Kui minu asemel oleks sellise rikkaliku toidulaua juurde sattunud ükskõik missugune linnuke, olen päris kindel, et ta oleks paaniliselt pagenud kõigi nelja tuule poole. Peab tunnistama, et selline enesekaitsenipp võib olla üsna tulemuslik. Au röövlitele, kes mind ehmatasid!

Tegelikult tundusid need „konksud” väga tuttavlikud. No muidugi! Alles möödunud aastal leidsin aiast kaks täiesti raagus tikripõõsast. Poolest saadik või täielikult paljaks söödud võrseid on ette tulnud päris tihti. Samuti ka neid ülesviskuvaid „konksukesi”. Kuna tikrileht on sarapuu omast mitu korda väiksem, siis on selge, et leheserva üle tosina rööviku mahutamine (nagu pildil oleva sarapuu lehel) on keerukas. Kolme-nelja röövikuga konksuefekt ei ole nii hirmutav, aga tõenäoliselt linnukese peletamiseks aitab neistki. Südasuvel täiesti lehitute põõsaste nägemine on igal juhul halb üllatus.

Tookord leidsin taimekaitseraamatute abil, et tegu on karusmarja-lehevaablase ebaröövikutega: pealiskaudne kirjeldus sobis põõsastel tegutsejatega. Suve jooksul võib neil olla kolm põlvkonda ja nende menüüsse võivad kuuluda ka punase ja valge sõstra lehed. Kas nüüdsest võib siis lisada ka sarapuu? Viiteid sarapuu-lehevaablase olemasolu kohta ma igatahes ei leidnud.
Tõenäoliselt oli sarapuu konksurea puhul tegu kolmanda põlvkonna röövikutega. Miks poetas vaablane munad sarapuu lehele, kui kahe meetri kaugusel kasvab karusmarjapõõsas? Igaks juhuks vaatasin rööviku täpsemalt üle.

Sinaka varjundiga rohelistel röövikutel on must pea ja kollakas tagumine ots. Keset selga paikneb mitte eriti silmatorkav tumedam peenike joon. Mõlemal pool joont on must täpirida, külgmised read väiksemate täppidega. Iga jalapaari kohal veel poolitusmärgist tillem must triibuke. Pikkus umbes 1,5 cm, suurimal isendil 2 cm (arvatavasti karja juht). Jalapaare koos pikemate ja tumedamate rindmiku jalgadega oli üheksa. Karusmarja-lehevaablase ebaröövikule annab üks allikas 10 jalapaari, teine 9–11. Nii et jalgadega peaks asi klappima. Kuigi kümnenda jalapaari jaoks oli koht olemas – võib-olla oli see veel välja arenemata. Alumisel poolel oli iga kollaka jalapaari keskkohas must täpp, välja arvatud rindmiku jalad.
Loodan, et see pealiskaudne kirjeldus läheb mingilgi määral kokku karusmarja-lehevaablase rööviku väljanägemisega. Võib-olla oli see sarapuule siirdumine lihtsalt vajalik menüü vahelduseks?

Lõpetuseks üks lihtne, tuttava aedniku katsetatud nipp, kuidas vähendada karusmarja-lehevaablase ebaröövikute kahjustusi ilma kemikaale kasutamata. Põõsa alla tuleb asetada suurem riidetükk, raputada oksad-võrsed ükshaaval läbi, ussikesed kokku korjata ja … siis on juba igaühe suva, kuidas neist lahti saada.

FOTOD: ENN LUMET
01 „Mehed, tagumikud püsti!” Ebaröövikute äkk-kaitse ehmatas inimestki, mis siis linnust rääkida.
02 Sama seltskond järgmisel hommikul: paistab, et sarapuu kõlbab pruukostiks hästi, pool lehte on juba nahka pistetud.

Kommenteerib entomoloog Mati Martin:

Kirjeldatud moel koos tegutsedes suudavad putukavastsed tõesti end üsna hästi kaitsta ja peletavad eemale nii mõnegi läheneja. Raske öelda, kuidas see käitumisviis evolutsioonis välja on kujunenud, kuid toimib hästi.
Aiapidajatele on seesugused tegelased tuntud tõesti eelkõige karusmarjapõõsastelt. Üheskoos on need „röövlid” – karusmarja-lehevaablase, ka kollase karusmarja-lehevaablase ebaröövikud – võimelised karusmarjapõõsa lehtedest puhtaks sööma vaid mõne päevaga.

Lehevaablaste liike on Euroopas üle tuhande. Pildil olevad ei kuulu kindlasti autori pakutud liiki, vaid pigem perekonda Craesus. Selle perekonna liike pildi järgi kindlalt määrata ei saa. Kindla tulemuse saaks siis, kui kasvatada vastsetest välja valmikud, mis lehevaablaste tundja Mikk Heidemaa sõnutsi ei ole kuigi keeruline.

Autor soovitab ebaröövikutest lahti saada marjapõõsa oksi läbi raputades. Siingi on tegelikult tegu putukate kohastumusliku käitumisega: et lahkuda ohtlikust paigast võimalikult kiiresti, kukutavad nad end „vabatahtlikult” alla. Kahjuks on see tõrjevõte tulemuslik alles siis, kui ebaröövikud on juba piisavalt suured. Oma kogemusele toetudes pean tõdema, et tavaliselt on suur osa põõsa lehestikust selleks ajaks juba nende lõugade vahele kadunud. Abi on sellest ometi, kui kogu põõsas veel lehtedest tühi ei ole.

Mõni sõna ka mõistete kohta. Lehevaablase vastseid on jutukeses nimetatud nii röövikuteks kui ka ebaröövikuteks. Rööviku mõistega tähistatakse tegelikult liblikaliste vastseid. Lehevaablased aga kuuluvad hoopis kiletiivaliste sekka (nagu ka näiteks mesilased, herilased ja sipelgad), pidevkehaliste alamseltsi. Pidevkehaliste vastsed on röövikutega väga sarnased, seetõttu nimetatakse neid ebaröövikuteks.
Nii röövikutel kui ka ebaröövikutel on peale keha eesosas asuvate kolme paari jalgade ka mitu paari nn. ebajalgu keha tagaosas. Kui kolme jalapaari kannab enamik putukaliike ja evolutsiooniliselt on need üsna ürgse päritoluga, siis ebajalad on kujunenud märksa hiljem. Tegemist on koonusjate väljakasvudega kehalülide alaküljel, üks paar lüli kohta. Ebajala tipus on imepisikeste kitiinainest konksukeste pärg. Selle abil haakub ebajalg hästi aluspinnaga: igaüks võib seda ise kogeda, lastes röövikul mööda kätt ronida. Röövikuid ja ebaröövikuid saab eristada ebajalgade arvu järgi: röövikutel on neid kuni viis paari, ebaröövikutel üle viie.

Autor pakub, et tegemist oli kolmanda põlvkonna vastsetega. Fenoloogias peetakse põlvkonnanumbri all tavaliselt silmas põlvkonnanumbrit ühe vegetatsiooniperioodi jooksul. Meie kliimavöötmes annab enamik putukaliike ühe vegetatsiooniperioodi jooksul vaid ühe põlvkonna (s.t. ühe põlvkonna aastas). Kuid on palju putuka-, aga ka näiteks näriliseliike, kelle järglased annavad samal vegetatsiooniperioodil veel omakorda järglasi. Püsivalt köetavates kasvuhoonetes elavad taimekahjurid (putukad ja lestad) võivad aastas anda tosin põlvkonda või rohkemgi.



Enn Lumet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet