Maailmatants
Elisabet Sahtouris, 2000
Tõlkinud Toomas Trapido, Silver Rattasepp, Ott Heinapuu, 2009

Tänavu möödub Charles Darwini sünnist 200 ja tema teose „Liikide tekkimine” ilmumisest 150 aastat. Kirjastus Koolibri on otsustanud Darwini aastat tähistada omapärasel moel, üllitades antidarvinistliku kultuseraamatu.

Raamat räägib Gaiast, meie planeeti ja seda asustavaid olendeid hõlmavast isereguleeruvast tervikorganismist, mille mõtles 1960. aastatel välja inglise atmosfääriteadlane ja kirglik tuumaenergeetika eestkõneleja James Lovelock. Gaiale andis kreeka maajumalanna järgi nime Lovelocki naaber, kirjanik William Golding.
1970. aastatel asus Gaia kontseptsiooni toetama ja edasi arendama ameerika mikrobioloog Lynn Margulis, kes on tuntud päristuumsete rakkude organellide – mitokondrite ja kloroplastide – bakteriaalse päritolu äraseletamise ning paradoksaalsel kombel ka oma neodarvinismivastaste vaadete poolest.
Gaia kontseptsiooni on teiste hulgas kritiseerinud evolutsioonibioloogid Ford Doolittle ja Richard Dawkins ning isegi antidarvinist Stephen Jay Gould. Pole ka ime, sest tegu on uuspaganliku New Age’i religiooniga, mida on jüngrite paelumiseks püütud rüütada teaduslikku kesta.

Elisabet Sahtourise lugu kujutab endast Gaia kultuse iseäranis karmi versiooni. Selleks, et defineerida Maad elusorganismina, polegi vaja muud, kui elu definitsioonist kõrvaldada kaks komponenti – kasvamine ja paljunemine –, mida oleme hakanud (nagu raamatust selgub, ekslikult) pidama elusolendite olemuslikeks tunnusteks.
Peale kõige muu vihub Sahtourise Gaia veel ka alatasa mingit harmoonilist tantsu ning „see arusaam erineb põhjalikult bioloogilise evolutsiooni tugevamate ellujäämise ideest”. Eeltoodud väitega võib kerge südamega nõustuda, mööndusega, et neodarvinistliku evolutsioonikontseptsiooni iva ei ole tugevamate ellujäämine, vaid eri genotüüpide erinev paljunemine.
Raamatust leiame muudki animistlikku: selgub, et DNA on täisväärtuslikult intelligentseks tunnistatud (ei selgu küll, kes seda tegi, sest pole viiteid); asjaolu, et näljased sissetungivad bakterid ekspluateerivad peremeesbaktereid, meenutab jumalannakultuuridesse sisse tungivaid jumalakultuure. Inimteadvus on Gaia uusim eksperiment ja Gaiale omase tarkusega on sellele usaldatud praegu veel väike roll. Gaia hoolitseb muu hulgas arvatavasti selle eest, et need loomad, keda teised tapavad, ei peaks ülearu piinlema: „keha, millel on arenenud võime tunda valu kui märki hädaohust, teab, millal ta ei suuda end enam kaitsta ja lülitab oma valusüsteemid välja, et mitte tarbetult kannatada”. Tahaks loota, et entusiastlikud lugejad ei hakka seda trikki kodus järele proovima.

Nagu uuspaganluses tavaks, pööratakse siingi ohtralt tähelepanu põlisrahvaste tarkusele, kellelt tänapäeva lääne kultuur peaks õppima alandlikkust, adumaks oma kohta looduses. Minule jääb sellistel puhkudel alati arusaamatuks, millal need põlisrahvad nii toredateks, säästlikeks ja tarkadeks on muutunud. Kas meie eellased, kes pistsid nahka neandertallase ja 12 liiki elevante ning korraldasid pleistotseeni tapatalgud, hävitades suurema osa Ameerika kohalikest suurtest imetajatest, olid miskil moel tänapäeva lääne kultuurist mõjutatud?
Huvitaval kombel on tunnustavalt ära märgitud ka Loode-Ameerika indiaanlaste potlach’i tseremooniad, „mis olid tegelikult mõeldud äraandmispidudeks, jagamaks kogunenud esemeid, et keegi ei oleks koormatud liigsete asjade omamisega”. Sahtouris jätab mainimata, et muu hulgas kingiti ära ka orje ja et orjapidamine oli põlisrahvaste, sh. tema lemmikute indiaanlaste hulgas üldse kaunis levinud tegevus.
Potlach’i kohta on vahelduseks sobiv meenutada Matt Ridley (kordustrükki vajavas) raamatus „Vooruse lätted” kirjutatut: „Üksteisele anti vaipu, küünlakala, õli, marju, merisaarma nahast vöösid, kanuusid ja figuuridega kaunistatud vaskplaate. Mõned „kinkevõistluse” võõrustajad, kellele varanduse äraandmisest väheks jäi, hakkasid seda hoopistükkis hävitama. Üks pealik üritas vastase tuld lämmatada hinnaliste vaipade ja kanuudega, teine valas lõkkesse küünlakala õli, et see ei kustuks. [---] Vahel põles kogu maja võõrustaja rõõmuks maha”.
Olukord pole sugugi parem, kui pöörame pilgu tänapäeva. Matt Ridley kirjeldab Kesk-Brasiilia kayapó indiaanlasi, kelle kohta arvati, et nad mitte ainuüksi ei kaitse metsa, vaid ka istutavad metsasalusid oma rohumaadele, luues selliselt kaitsealasid jahiloomadele ja teistele väärtuslikele liikidele. Nende kuulduste põhjal eraldati kayapó-dele 49 000 ruutkilomeetrine Menkragnoti kaitseala. Poplaulja Sting kinkis kaks miljonit dollarit selle rajamiseks. Mõni aasta hiljem olid nad aga usinalt algatanud kontsessioonide müügi kullakaevuritele ja metsaraiduritele.
Sahtouris koteerib kõrgelt Lamarcki teooriat omandatud tunnuste päritavusest, mis – oh häda! – „ei olnud lääne teadlaste jaoks sama veenev kui Darwini teooria juhuslikest teisendustest ja konkurentsipõhisest looduslikust valikust. Nii hakati Lamarcki teooriat naeruvääristama, samas kui Darwini idee võeti läänes omaks, kuigi Venemaal austati Lamarcki endiselt”.
Austati tõepoolest, ja kuidas veel. Miskipärast ei märgi Sahtouris siinkohal nimepidi lamarkist Lõssenkot, kelle juhatusel hävitati Nõukogude Liidus geneetika ning geneetikud. Küll kurvastab ta, et „paljud bioloogid tõrguvad siiani tunnistamast uusi tõendeid, mis on kooskõlas Lamarcki teooriaga”.

Gaia mõistmiseks läheb vaja kosmilist teadvust (mille mõiste on siiamaani lääne teadusele uudne), mida saab otseselt kogeda vaid pika harjutamise tulemusena meditatsiooniga tegeledes, seni kuni saabub õnnis ühtsustunne. Gaia asukad toimivad säästvalt ja jätkusuutlikult, sest „mitte ükski teine loom peale inimese ei kuhja kokku rohkem toitu ega kraba endale rohkem maad, kui tal vaja on”. Päris ilmsesti ei taha autor midagi teada sugulisest valikust ja kuluka signaliseerimise printsiibist, mis on aluseks nii looduses kui ka inimühiskonnas üldlevinud ressursside raiskamisele.
Loomulikult on Gaia loos oma väärikas koht ka telepaatial, „mida põlisrahvaste esindajad kasutavad rutiinselt, et nii üksteisele kui teistele liikidele edasi anda kompleksseid mõtteid ja arusaamu”. Telepaatia teel toimuvat ka kontaktid maaväliste olenditega.

Kokku võttes: tegemist on esoteerilise jampsiga, mille ilmumisest eesti keeles ei maksaks ennast rohkem häirida lasta kui Siioni tarkade protokollidest või Jüri Lina vandenõuteooriatest. Ehk tuleks siis „Maailmatantsu” raamatusse suhtuda kaastundega nagu muudessegi New-Age’i veidrustesse, näiteks homöopaatilisse uriiniteraapiasse? Muuseas, guugeldamine Gaia + „urine therapy” andis 2440 vastust.
Minu tolerantsi pärsivad siinkohal aga paar alarmeerivat asjaolu. Esiteks inimeste petmine. Elisabet Sahtourise nimetamine evolutsioonibioloogiks, mida teeb ka Wikipedia, on räige vale. Kuidas saab teadlaseks nimetada kedagi, kes väidab, et „Oleme jõudnud äratundmiseni, et kalgil objektiivsusel ei ole läbipõimunud osalusuniversumis võimalust”?
Raamatu kaanele on kirjutatud „Evolutsiooni uus lugu” ning näiteks Tartu ülikooli raamatukogus ongi selle üks märksõnu „evolutsioon”. Ka raamatupoodides paikneb „Maailmatants” loodusraamatute riiulis, mitte spiritualismi sektsioonis, kus oleks tema õige koht. Vajalike eelteadmisteta heausklik lugeja võib niiviisi selle kirjutise tõepoolest osta, lootes teada saada midagi uut evolutsiooni kohta.
Teine probleem on küsimus sellise raamatu sihtrühmast. Eessõnas kirjutab Toomas Trapido, üks tõlkijatest, et talle ei meeldi selline evolutsioonikäsitlus, kus inimese eksistentsil puudub eesmärk ja mille kohaselt elu on arenenud DNA kopeerimisel tekkivate vigade ning loodusliku valiku kaudu.
Omal ajal saatsid inimesed, kellele ei meeldinud faktidel põhinev heliotsentriline maailmapilt, tuleriidale Giordano Bruno. Tänapäeval on osa teadusliku maailmavaate vastaseid leidnud väljundi loomkatsete ja geenitehnoloogia vaenamises, tarbides küll silmakirjalikult sellistes katsete tagajärjel valminud ravimeid ning toitu.
Osaliselt põhineb rohelise ilmavaate populaarsus inimloomusesse sügavalt juurdunud keskkonnaeelistuste ekspluateerimisel. Läbi kogu meie evolutsioonilise ajaloo oli meie eellastele kasulik eelistada elutule ja viljatule maastikule mitmekesist, taimi ja loomi sisaldavat veekogudega keskkonda. Sellise ümbruse soodsat mõju inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele on loodusteadlased ja turunduspsühholoogid korduvalt katsetega näidanud. Näiteks purskkaevud ei ole kaubanduskeskustesse sattunud sugugi juhuslikult: need võimaldavad inimestel seal ennast mugavamini tunda, mis omakorda aitab neid ostlema meelitada. Mõelgem siinjuures ka, miks me üldse haigetele lilli viime või toataimi või lemmikloomi peame ning miks matkamine, aiakujundus ja (iseäranis meeste hulgas) jaht ning kalapüük on levinud harrastused.
On loomulik, et igasugune oht meie jaoks meeldivale keskkonnale paneb muretsema ning otsima viise selle kõrvaldamiseks. Niisuguste ohtude tajumine ning nende pärast muretsemine ei eelda märkimisväärseid intellektuaalseid võimeid. Seepärast on rohelisel maailmavaatel ka palju irratsionaalseid siirdeid, nagu „süvaökoloogia”, ökofeminism, ökosemiootika, ökofašism, roheline anarhism ning ökoterrorism. Küll aga eeldab tervet mõistust, teaduslikku informeeritust ja põhjalikke tasuvusanalüüse nende ohtude kõrvaldamine või vähendamine.

Läbimõtlemata keskkonnaalgatused, mida survestavad sageli müütilise maailmavaate kandjad, on külmalt ja kavalalt kalkuleerivatele ärimeestele kerge saak. Nende „roheliste” ettevõtmiste tegelik mõju loodusele võib osutuda esialgu kavandatule vastupidiseks.
Tuletagem meelde biokütuse tootmise projekte – praegu on isegi rohelised need keskkonnavaenulikuks tunnistanud –, mille üks tagajärg on siiamaani euronõudmiste sunnil püsiv kohustus sellist kütust toota ja müüa. Vaadakem, kes investeerivad tuuleenergia tootmisesse Eestis ning vastavasse poliitilisse lobitöösse, vaadakem meie jõgesid risustavaid hüdroelektrijaamu, mis kaotaksid igasuguse otstarbe, kui maksumaksjat ei sunnitaks nende toodangut ära ostma. Kardetavasti oleme õige pea sunnitud nägema veel ühe sellise õilsatest eesmärkidest tiivustatud keskkonnaprojekti õisi „säästupirni” külmas valguses.
Lõpetuseks: mure inimkonna või Maa käekäigu pärast on igati mõistetav ning sümpaatne ja kindlasti pole põhjust kahelda, et meie endi tegevus lähemal või kaugemal ajal meie liigile saatuslikuks võib saada. Planeet Maa on tõepoolest hädas, aga tema päästmist ei saa usaldada ullikeste kätte.

Raamat räägib Gaiast, meie planeeti ja seda asustavaid olendeid hõlmavast isereguleeruvast tervikorganismist, mille mõtles 1960. aastatel välja inglise atmosfääriteadlane ja kirglik tuumaenergeetika eestkõneleja James Lovelock. Gaiale andis kreeka maajumalanna järgi nime Lovelocki naaber, kirjanik William Golding.
1970. aastatel asus Gaia kontseptsiooni toetama ja edasi arendama ameerika mikrobioloog Lynn Margulis, kes on tuntud päristuumsete rakkude organellide – mitokondrite ja kloroplastide – bakteriaalse päritolu äraseletamise ning paradoksaalsel kombel ka oma neodarvinismivastaste vaadete poolest.
Gaia kontseptsiooni on teiste hulgas kritiseerinud evolutsioonibioloogid Ford Doolittle ja Richard Dawkins ning isegi antidarvinist Stephen Jay Gould. Pole ka ime, sest tegu on uuspaganliku New Age’i religiooniga, mida on jüngrite paelumiseks püütud rüütada teaduslikku kesta.

Elisabet Sahtourise lugu kujutab endast Gaia kultuse iseäranis karmi versiooni. Selleks, et defineerida Maad elusorganismina, polegi vaja muud, kui elu definitsioonist kõrvaldada kaks komponenti – kasvamine ja paljunemine –, mida oleme hakanud (nagu raamatust selgub, ekslikult) pidama elusolendite olemuslikeks tunnusteks.
Peale kõige muu vihub Sahtourise Gaia veel ka alatasa mingit harmoonilist tantsu ning „see arusaam erineb põhjalikult bioloogilise evolutsiooni tugevamate ellujäämise ideest”. Eeltoodud väitega võib kerge südamega nõustuda, mööndusega, et neodarvinistliku evolutsioonikontseptsiooni iva ei ole tugevamate ellujäämine, vaid eri genotüüpide erinev paljunemine.
Raamatust leiame muudki animistlikku: selgub, et DNA on täisväärtuslikult intelligentseks tunnistatud (ei selgu küll, kes seda tegi, sest pole viiteid); asjaolu, et näljased sissetungivad bakterid ekspluateerivad peremeesbaktereid, meenutab jumalannakultuuridesse sisse tungivaid jumalakultuure. Inimteadvus on Gaia uusim eksperiment ja Gaiale omase tarkusega on sellele usaldatud praegu veel väike roll. Gaia hoolitseb muu hulgas arvatavasti selle eest, et need loomad, keda teised tapavad, ei peaks ülearu piinlema: „keha, millel on arenenud võime tunda valu kui märki hädaohust, teab, millal ta ei suuda end enam kaitsta ja lülitab oma valusüsteemid välja, et mitte tarbetult kannatada”. Tahaks loota, et entusiastlikud lugejad ei hakka seda trikki kodus järele proovima.

Nagu uuspaganluses tavaks, pööratakse siingi ohtralt tähelepanu põlisrahvaste tarkusele, kellelt tänapäeva lääne kultuur peaks õppima alandlikkust, adumaks oma kohta looduses. Minule jääb sellistel puhkudel alati arusaamatuks, millal need põlisrahvad nii toredateks, säästlikeks ja tarkadeks on muutunud. Kas meie eellased, kes pistsid nahka neandertallase ja 12 liiki elevante ning korraldasid pleistotseeni tapatalgud, hävitades suurema osa Ameerika kohalikest suurtest imetajatest, olid miskil moel tänapäeva lääne kultuurist mõjutatud?
Huvitaval kombel on tunnustavalt ära märgitud ka Loode-Ameerika indiaanlaste potlach’i tseremooniad, „mis olid tegelikult mõeldud äraandmispidudeks, jagamaks kogunenud esemeid, et keegi ei oleks koormatud liigsete asjade omamisega”. Sahtouris jätab mainimata, et muu hulgas kingiti ära ka orje ja et orjapidamine oli põlisrahvaste, sh. tema lemmikute indiaanlaste hulgas üldse kaunis levinud tegevus.
Potlach’i kohta on vahelduseks sobiv meenutada Matt Ridley (kordustrükki vajavas) raamatus „Vooruse lätted” kirjutatut: „Üksteisele anti vaipu, küünlakala, õli, marju, merisaarma nahast vöösid, kanuusid ja figuuridega kaunistatud vaskplaate. Mõned „kinkevõistluse” võõrustajad, kellele varanduse äraandmisest väheks jäi, hakkasid seda hoopistükkis hävitama. Üks pealik üritas vastase tuld lämmatada hinnaliste vaipade ja kanuudega, teine valas lõkkesse küünlakala õli, et see ei kustuks. [---] Vahel põles kogu maja võõrustaja rõõmuks maha”.
Olukord pole sugugi parem, kui pöörame pilgu tänapäeva. Matt Ridley kirjeldab Kesk-Brasiilia kayapó indiaanlasi, kelle kohta arvati, et nad mitte ainuüksi ei kaitse metsa, vaid ka istutavad metsasalusid oma rohumaadele, luues selliselt kaitsealasid jahiloomadele ja teistele väärtuslikele liikidele. Nende kuulduste põhjal eraldati kayapó-dele 49 000 ruutkilomeetrine Menkragnoti kaitseala. Poplaulja Sting kinkis kaks miljonit dollarit selle rajamiseks. Mõni aasta hiljem olid nad aga usinalt algatanud kontsessioonide müügi kullakaevuritele ja metsaraiduritele.
Sahtouris koteerib kõrgelt Lamarcki teooriat omandatud tunnuste päritavusest, mis – oh häda! – „ei olnud lääne teadlaste jaoks sama veenev kui Darwini teooria juhuslikest teisendustest ja konkurentsipõhisest looduslikust valikust. Nii hakati Lamarcki teooriat naeruvääristama, samas kui Darwini idee võeti läänes omaks, kuigi Venemaal austati Lamarcki endiselt”.
Austati tõepoolest, ja kuidas veel. Miskipärast ei märgi Sahtouris siinkohal nimepidi lamarkist Lõssenkot, kelle juhatusel hävitati Nõukogude Liidus geneetika ning geneetikud. Küll kurvastab ta, et „paljud bioloogid tõrguvad siiani tunnistamast uusi tõendeid, mis on kooskõlas Lamarcki teooriaga”.

Gaia mõistmiseks läheb vaja kosmilist teadvust (mille mõiste on siiamaani lääne teadusele uudne), mida saab otseselt kogeda vaid pika harjutamise tulemusena meditatsiooniga tegeledes, seni kuni saabub õnnis ühtsustunne. Gaia asukad toimivad säästvalt ja jätkusuutlikult, sest „mitte ükski teine loom peale inimese ei kuhja kokku rohkem toitu ega kraba endale rohkem maad, kui tal vaja on”. Päris ilmsesti ei taha autor midagi teada sugulisest valikust ja kuluka signaliseerimise printsiibist, mis on aluseks nii looduses kui ka inimühiskonnas üldlevinud ressursside raiskamisele.
Loomulikult on Gaia loos oma väärikas koht ka telepaatial, „mida põlisrahvaste esindajad kasutavad rutiinselt, et nii üksteisele kui teistele liikidele edasi anda kompleksseid mõtteid ja arusaamu”. Telepaatia teel toimuvat ka kontaktid maaväliste olenditega.

Kokku võttes: tegemist on esoteerilise jampsiga, mille ilmumisest eesti keeles ei maksaks ennast rohkem häirida lasta kui Siioni tarkade protokollidest või Jüri Lina vandenõuteooriatest. Ehk tuleks siis „Maailmatantsu” raamatusse suhtuda kaastundega nagu muudessegi New-Age’i veidrustesse, näiteks homöopaatilisse uriiniteraapiasse? Muuseas, guugeldamine Gaia + „urine therapy” andis 2440 vastust.
Minu tolerantsi pärsivad siinkohal aga paar alarmeerivat asjaolu. Esiteks inimeste petmine. Elisabet Sahtourise nimetamine evolutsioonibioloogiks, mida teeb ka Wikipedia, on räige vale. Kuidas saab teadlaseks nimetada kedagi, kes väidab, et „Oleme jõudnud äratundmiseni, et kalgil objektiivsusel ei ole läbipõimunud osalusuniversumis võimalust”?
Raamatu kaanele on kirjutatud „Evolutsiooni uus lugu” ning näiteks Tartu ülikooli raamatukogus ongi selle üks märksõnu „evolutsioon”. Ka raamatupoodides paikneb „Maailmatants” loodusraamatute riiulis, mitte spiritualismi sektsioonis, kus oleks tema õige koht. Vajalike eelteadmisteta heausklik lugeja võib niiviisi selle kirjutise tõepoolest osta, lootes teada saada midagi uut evolutsiooni kohta.
Teine probleem on küsimus sellise raamatu sihtrühmast. Eessõnas kirjutab Toomas Trapido, üks tõlkijatest, et talle ei meeldi selline evolutsioonikäsitlus, kus inimese eksistentsil puudub eesmärk ja mille kohaselt elu on arenenud DNA kopeerimisel tekkivate vigade ning loodusliku valiku kaudu.
Omal ajal saatsid inimesed, kellele ei meeldinud faktidel põhinev heliotsentriline maailmapilt, tuleriidale Giordano Bruno. Tänapäeval on osa teadusliku maailmavaate vastaseid leidnud väljundi loomkatsete ja geenitehnoloogia vaenamises, tarbides küll silmakirjalikult sellistes katsete tagajärjel valminud ravimeid ning toitu.
Osaliselt põhineb rohelise ilmavaate populaarsus inimloomusesse sügavalt juurdunud keskkonnaeelistuste ekspluateerimisel. Läbi kogu meie evolutsioonilise ajaloo oli meie eellastele kasulik eelistada elutule ja viljatule maastikule mitmekesist, taimi ja loomi sisaldavat veekogudega keskkonda. Sellise ümbruse soodsat mõju inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele on loodusteadlased ja turunduspsühholoogid korduvalt katsetega näidanud. Näiteks purskkaevud ei ole kaubanduskeskustesse sattunud sugugi juhuslikult: need võimaldavad inimestel seal ennast mugavamini tunda, mis omakorda aitab neid ostlema meelitada. Mõelgem siinjuures ka, miks me üldse haigetele lilli viime või toataimi või lemmikloomi peame ning miks matkamine, aiakujundus ja (iseäranis meeste hulgas) jaht ning kalapüük on levinud harrastused.
On loomulik, et igasugune oht meie jaoks meeldivale keskkonnale paneb muretsema ning otsima viise selle kõrvaldamiseks. Niisuguste ohtude tajumine ning nende pärast muretsemine ei eelda märkimisväärseid intellektuaalseid võimeid. Seepärast on rohelisel maailmavaatel ka palju irratsionaalseid siirdeid, nagu „süvaökoloogia”, ökofeminism, ökosemiootika, ökofašism, roheline anarhism ning ökoterrorism. Küll aga eeldab tervet mõistust, teaduslikku informeeritust ja põhjalikke tasuvusanalüüse nende ohtude kõrvaldamine või vähendamine.

Läbimõtlemata keskkonnaalgatused, mida survestavad sageli müütilise maailmavaate kandjad, on külmalt ja kavalalt kalkuleerivatele ärimeestele kerge saak. Nende „roheliste” ettevõtmiste tegelik mõju loodusele võib osutuda esialgu kavandatule vastupidiseks.
Tuletagem meelde biokütuse tootmise projekte – praegu on isegi rohelised need keskkonnavaenulikuks tunnistanud –, mille üks tagajärg on siiamaani euronõudmiste sunnil püsiv kohustus sellist kütust toota ja müüa. Vaadakem, kes investeerivad tuuleenergia tootmisesse Eestis ning vastavasse poliitilisse lobitöösse, vaadakem meie jõgesid risustavaid hüdroelektrijaamu, mis kaotaksid igasuguse otstarbe, kui maksumaksjat ei sunnitaks nende toodangut ära ostma. Kardetavasti oleme õige pea sunnitud nägema veel ühe sellise õilsatest eesmärkidest tiivustatud keskkonnaprojekti õisi „säästupirni” külmas valguses.
Lõpetuseks: mure inimkonna või Maa käekäigu pärast on igati mõistetav ning sümpaatne ja kindlasti pole põhjust kahelda, et meie endi tegevus lähemal või kaugemal ajal meie liigile saatuslikuks võib saada. Planeet Maa on tõepoolest hädas, aga tema päästmist ei saa usaldada ullikeste kätte.